Archive for the ‘Hyde, Catherine Ryan’ Category

Catherine Ryan Hyde „Püsi elus!” 

Ilmselt oleme me kõik näinud üsna loendamatu arvu Hollywoodi filme, mille peategelased on lapsed, kes püüavad mõnes Ameerika väikelinnas kuskil kuuekümnendatel ellu jääda. Ma ei tea, kuidas teiega on, kuid kui mina nendele filmidele, mis algavad meenutusega, kuis poisike kuulas uudiseid inimese Kuule maandumisest, Kennedy surmast või Vietnami sõjast, meenub esmalt mingi inimlik soojus, seejärel suvekuumus, tuules liuglev liiv ning veidi pruunikaks luitunud värv. Sama emotsioon haaras mind ka Catherine Ryan Hyde’i raamatu “Püsi elus!” avamisel. Raamatu esimeselt leheküljelt vaatab lugejale vastu: “Oli 1969. aasta suvi. Ma olin neliteist.” Ma peaaegu tundsin suvist kuiva liiva hamba all krigisemas, kui lõigu lõpuni lugesin. Muidugi võib öelda, et soojus pärines siit samast, mind kui lugejat ümbritsevast suvest, kuid raamatust õhkas seda ka igal sammul.

14-aastane Lucas (kes oli liiga suur, et lubada end Luke’iks kutsuda) on lõplikult tüdinud sellest, et tema vanemad ainult karjuvad teineteise peale. Väikesteks lootusrikasteks kildudeks on kujunenud vanemalt vennalt Vietnamist saadetud kirjad, kuid see viimane, mille lugemisega ta ametis oli, tuli pea üleni tsenseerituna. Peaaegu kõik, mis jäi tervituse ja hüvastijätu vahele, oli sõjaväeasjapulkade poolt paksu musta markeriga loetamatuks kriipsutatud. Elu näib puntras olevat ning ega see ka kaasa aita, et ta parima sõbra pea kohal musta murepilve aimab. Kõigist väsinud Lucas läheb kolama metsa, milles viibimise on vanemad talle rangelt keelanud, ja jõuab seal majakeseni. Ühel hetkel seisab ta vastamisi kahe suure koeraga, kuid nende eest ära joostes imbub temani teadmine, et koerad ei aja teda taga, vaid jooksevad temaga koos. Nii saab sellest metsamajakese juurde jalutamisest ning koertega jooksmisest rutiin, mis viib ta jooksuvõistkonna katsetele (kuhu ta kuuluda ei taha) ning ühel hommikul näeb ta läbi maja akna maas lebavat naist.

“Püsi elus!” on noortekas – noorte peategelastega ning noortele suunatud raamat, kuid päris tavalisest noortekast eristab seda seik, et noored ei jää oma muredega päris üksi, kuigi alguses võib see nii paista. Lucase õigeaegne majakese juurde jõudmine ning hiljem poiltseisse helistamine aitas päästa Zoe Dinsmore’i elu – esmalt vaid füüsiliselt, kuid mingil hetkel, kui nende suhtlemine sõnaderohkemaks muutuma hakkab, algab ka naise vaimne paranemine. Zoe elutarkus on see, mis aitab nii Lucast, tema venda kui parimat sõpra ning ilmselt veel mitmeid inimesi.

Ma rääkisin alguses tolmusest suvepäevast, mil kõige hullemadki asjad näivad soojema ja leebemana. Jah, hoolimata väga karmidest teemadest, on lugeja selle raamatu vältel alati hoitud. Lucas seisab vastamisi nii suitsidaalseid mõtteid omava sõbra, vietnamimälestuste käes vaevleva kaaslase kui ka tõsiste narkoprobleemidega oma venna isikus. Autor mängib küsimusega, kuivõrd õige või vale on Vietnamist pääsemise nimel omaenese jalga tulistada või hoopis väeteenistusest kõrvale hiilimise pärast vangis istuda. Ta ei anna ühtegi otsest vastust neile karmidele küsimustele, vaid rõhutab tegelaste kaudu korduvalt: “Ma arvan, et sa tegid enda jaoks õigesti.” Ja see ongi sageli kõige olulisem. Muidugi leidub linnakeses igasuguseid inimesi, kuid sõber hoiab sõpra ning vastastikku üksteist toetades on võimalik kõigest välja rabeleda. Karmimat realistlikku kirjandust armastav lugeja ilmselt kirtsutab nina, et tegelased on liiga head ja liiga targad, kuid kui ma enese ümber ringi vaatan, siis näib mulle isiklikult see lähenemine realistlikum kui muu. Olgem ausad, tegelikult ju valdav osa inimestest ei taha otseselt halba ning päris paljud on nutikad nii akadeemiliselt kui ka empaatia vallas. Need teised on siin loos siiski ka olemas, kuid mitte peategelaste rollis.

Küll aga võiks see raamat sattuda peategelase rolli ühel suvisel nädalavahetusel veidi soojemat kirjandust armastava inimese maailmas. Või noore lugeja lugemislaual. Suurem osa raamatu peategelastest on küll poisid, kuid probleemid on ju universaalsed ning seega võiks see sobida nii poiste kui tüdrukute lugemislauale. Raamatukoguhoidja juba teab! Selle kinnituseks ka üks tsitaat raamatust:

…Vajasin kellegi abi ja Connor oli enam-vähem mu ainus valik.
“Ma võiksin oma emalt küsida,” pakkus ta. “Ta on siin kogu elu elanud.”
“Jah. See oleks tore. Kas teeksid seda?”
“Jah. Muidugi. Miks mitte? Ja kui ta ei tea, nojah… kui mina oleksin sinu asemel, läheksin räägiksin proua Flintiga.”
“Kuidas tema saaks aidata?”
“Ta on raamatukoguhoidja.”
“Hüva, ma tean, aga…”
“Nemad teavad kõike.”

Mairi Tempel

Catherine Ryan Hyde “Ega sa Luis Velezt pole näinud?”

Seda raamatut on üsna raske liigitada.

Laias laastus oleks vist kõige sobivam silt noorteromaan, täpsemalt kujunemis- või arenguromaan. Peategelane on 16-17-aastane poiss Raymond. Raymond on “kohvi ja koor”, tema mustanahaline hambaarstist isa, keda ta näeb igal teisel nädalavahetusel, elab New Yorgi keskosas ning ta ise koos oma valge ema, tolle uue mehe ning kolme noorema poolõega vaesemates oludes läänepool. Koolis läheb tal muidu kenasti, ainult et sõpru eriti pole ja ka kodus tunneb ta end üksi ja eraldiseisvana. Ja siis saab ta tuttavaks 92-aastase pimeda juudiproua Mildrediga ja sellest kohtumisest kasvab soe, südamlik ja teineteist toetav sõprus. Raymond aitab Mildredil käia poes ja pangas ning Mildred jagab poisile oma pika eluga kogutud tarkuseteri.

Siis on see kriminaalromaan, mis algab sellest, et Raymond püüab üles leida kadunud Luis Velezt, otsing kasvab kohtudraamaks ning lõppeb, nojah, seda võiks vist soovijad ise lugeda, millega see lõppeb. See on sotsiaalne romaan, mis läbi üsna kirju tegelaste galerii toob välja rassiprobleemid, privileegipimeduse ja tribalismi. Ja psühholoogiline romaan, mis käsitleb võõrandumist, ellujäänu süütunnet, leina, depressiooni, armukadedust, eelarvamusi ja paljut muud.

Minu jaoks oli parasjagu üllatav, et nii palju erinevaid teemasid oli sellesse loosse täitsa tõsiseltvõetavalt kirja saanud. Päris väärtkirjanduse staatusesse ma seda raamatut ei tõstaks, aga ega see mu meelest paljukiidetud Donna Tratti “Ohakalinnule” väga palju alla ka jää. Võib-olla on realismiotsijale natuke liiga palju õnnelikke kokkusattumusi ning õigel hetke saadud nõuandeid, aga leebema lugeja jaoks vast mitte üleliia.

Minu isiklikud lisaboonused: 1. ses raamatus oli kass, 2. selle raamatu kooliraamatukoguhoidja oli tõeliselt meeldiv daam.

Tiina Sulg