Merete Mazzarella “Vanaemadest ja lastelastest”

Ma hakkasin pärast esimesi peatükke guugeldama, kas see raamat on ka inglise keelde tõlgitud, et saaksin selle kinkida oma ameeriklannast (eks)ämmale, oma laste vanaemale. Tundus, et ei ole. Aga võiks olla ja loodan, et tuleb.

Pean end suure empaatiaga inimeseks (võibolla igaüks peab), aga see raamat avas mul mõne „suletud akna“, näitas peeglit olukordadele uute nurkade alt ja kindlasti suurendas mu maailmamõistmise potentsiaali ja empaatiat. Eks vanus ole ka juba selline, et ma hakkan minia-rolli kogemise järel ette kujutama, mis tunne võiks olla ämma-rollis, ning mis tunne on ema asemel (õigemini lisaks emale) olla vanaema. Nagu siin raamatus, nii ka minu eluraamatus toimub tegevus globaalses külas ja ma olen neid rahvusvaheliste kultuurikonfliktide olukordi ema ja miniana läbi elanud: kuidas tuleb minna külla teisele poole ookeani, kuidas tuleb kiiresti nurgad maha lihvida ja kokku klappida, kuidas tuleb lapsed vanaema hoolde usaldada üsna ootamatult ja suhteliselt pikaks ajaks… Raamatu autor Merete kirjutab oma elust (sisuliselt saab seda formaati võrrelda meiemaiste „Minu…“ sarja raamatutega, olemegi kirjastuses vahel mänginud mõttega, et „Minu…“ sarjale võiks teha ka rollidega pealkirjad, sest kõike lihtsalt ei anna geograafiliste katuste alla suruda. Merete raamat oleks sel juhul „Mina, vanaema“). Merete on ise segavereline, juured mitmel pool Euroopas laiali, elukohaks Helsinki, ta ainus poeg leiab endale abikaasaks juudi soost ameeriklanna, kolib USA-sse ja saab oma kaks last seal. Tegevus hakkabki toimuma vaheldumisi USAs ja Soomes. Alguses üllatab mind isegi väga, KUI aus see raamat on (hiljem saan aru, et seoses poja abielu lahutusega saigi ta ehk vabamalt võtta, ei pea enam miniale nii väga meeldima…). Ilmselt igas perekonnas toimib vanavanemate omavaheline konkurents (kes saab rohkem uut põlvkonda mõjutada, kas emapoolne või isapoolne komplekt?), samamoodi ämma-minia kultuurikonflikt jms. Ja iga vanaemaks saav naine peab endale ära defineerima, mis üldse on tänapäeva ühiskonna ja konkreetsete noorte täiskasvanute ootus vanaemale ja kuidas ta saab ise seda rolli tekitada, enda maailmaga kokku sobitada. Kui lapsevanema roll lihtsalt juhtub, noor inimene alles kulgeb ja õpib, siis vanavanema rolli ajaks on inimesel tavaliselt juba olemas täiskomplekt väärtusi, hoiakuid ja harjumusi, millest ta loobuda ei saa.

Mõni koht Ameerika kirjeldamisest tuletas mulle meelde mu enda kirjutatud „Minu Ameerika“ kultuurikonflikte. Merete esindab traditsioonilist elustiili, kus lastega tehakse palju ja kõnnitakse palju, seevastu USA-s pannakse lapsed rohkem nutivarna (mulle meeldib ta fraas „rämpssaated“). Huvitav paralleel tekkis mul samal ajal loetud raamatuga „Ekraaniaju“ ja seal välja toodud uuringuga, et mida rohkem on lapsed ilma isiklike silmast silma suheteta, seda vähem on neis tänulikkust ja empaatiat, seda rohkem on neis enesekesksust, nartissismi. Lugesin ühest raamatust uurimuse kohta, võtsin teise raamatu ette ja lugesin kogemuslugusid, kus Merete vanaema rollis kirjeldas just nimelt sedasama.

Aga selles keerulises olukorras, lastelastest enamasti kaugel, suudab ta minu meelest „sidruni limonaadiks muuta“, esiteks on ta minu meelest tõesti hea vanaema ja mulle tulevikuks eeskuju, ning teiseks on ta oma lastelaste kasvamise, nende isiksuste kujunemise hästi fikseerinud, need lapsed kasvavad lugeja silme all ja neist kujunevad huvitavad persoonid.

Lisaks peamisele narratiivile on siin raamatus palju muud küpset ja läbimõeldut. Oma juurte defineerimine. Vananemine. Oma maise vara eest vastutamine, sealhulgas asjadest vabanemine, et need pärast surma liialt teistele kaela peale ei jääks – ma polnud sellise teema peale veel mõelda jõudnud, aga autori käsitluses oli see väga inimlik ja mõistetav, elusügise üks osa.

Loodan, et see raamat tõlgitakse ka inglise keelde, mitte ainult minu ämmale kinkimiseks, ikka sellepärast, et see tõesti laiendaks ameeriklaste maailma.

PS. Mul oli kiusatus tegelasi nimepidi guugeldada, et teada saada, mis neist lastest edasi on saanud, aga otsustasin, et ei tee seda. Ilmselt on kõik need tegelased oma õigete nimedega, sest nimede muutmist polnud mainitud. Aga las neile jääb see privaatsus minu poolt. Põhimõtteliselt arvan, et see on neile lastele imeline kingitus vanaema poolt ja lugeja võib ise piiri tõmmata, kust maalt ta edasi oma nina nende eraasjadesse ei topi.

Epp Petrone
kirjanik, kirjastaja ja lugeja

Cécile Huguenin „Mangode hooaeg”

See raamat ahvatles mind lugema juba ainuüksi pealkirjaga, kuna küps ja mahlane mango on minu arust üks parimaid puuvilju. Ja raamatu sisu on sama mahlane kui mango. Võib-olla just seetõttu, et olles ka ise elanud kuid Indias, Aafrikas ja Inglismaal, resoneerus see raamat minuga eriti tugevalt, kuna just need kultuurid — lisaks veel prantsuse — põimuvad siin mitmel moel. Jutustus pole küll lineaarne, kuid lugu on täiesti olemas: nauditav, liigutav, müstiline. Autor tabab suurepäraselt kohalike kultuuride olemust ja hõngu, sest on ise, enne oma kirjanikukarjääri, aidanud kohalikke naisi Indias ja Aafrikas majanduslike väikeprojektidega.

„Mangode hooaeg” rändab vähem kui 200 leheküljel läbi mitme põlvkonna ja maailmajao. See on lugu keskealisest Anitast, kes elab Prantsusmaal, ning kelle ema Radikha kunagi Indias karmile inglise majorile mehele pandi. Seega, Anita sündis ja elas esialgu Inglismaal, saades range kasvatuse, kuid peale isa surma kolis teismelisena koos emaga tagasi Indiasse. Abiellunud aga prantslase François’ga ja saanud tütre Mira, koliti Prantsusmaale. Nüüd on aastad möödunud, François psühhiaatriahaiglas ning Mira kuskile Aafrikasse jäljetult kadunud. Anita on sunnitud möönma, et olles mingis mõttes kaotanud nii mehe kui tütre, peab ta nüüd avastama iseenda. „Samal ajal avastas ta nüüd argliku rahuloluga, et tal oli omaenda elu, eraeluline konsistents. Ta oli elanud varem vaid lähedaste kaudu ja pärast. Mõlemad olid omad kombel tema elust lahkunud ning nüüd andis ta endale vaevumärgatava õiguse hõivata selles mahajäetud ruumis kogu ala. /…/ Sel hommikul, asetades munade ja peekoni taldriku ning tulise teekannu köögilauale, kordas Anita endale: „Ma olen mina ise, ma olen mina ise, ma olen mina ise.” Tema uus mantra.” (lk 79)

See kõik on justkui sissejuhatus, sest tõeline lugu, mis keskendub Mirale ja noorele prantslasele Laurentile algab alles teises osas. Mira on enda hoole all võtnud hüljatud albiinopoisi (Aafrikas usutakse, et albiinod toovad halba õnne) ning Laurent on Mirat tunda õppides sunnitud kõik oma senised siniverelised arvamised ja uskumised ümber hindama. Kui siiani on Laurent uskunud, et päriselu tähendas saada matemaatikas 18 20st ja omada laitmatult valgeid tenniseid (lk 88), siis nüüd ei leia ta enam lihtsaid ja selgeid vastuseid, vaid pigem vastuolusid, tõdedes, et Mira „oli võimeline vihaselt seda maad ja selle elanikke mustama ning jumaldama seda niivõrd, et püüda seda sügavuti mõista, selle kõige salajasemate traditsioonideni välja. Tema kõrval nägin iga päev kokku varisemas üht oma ratsionaalse maailmapildi osa. Ma arvan, et ma nautisin seda.” (108)

Hoolimata kõikide nende riikide ja kultuuride mainimisest ja kokkumiksimisest ei ole see mingi reisiraamat. Kui üldse, siis tegelaste rännak iseendasse — iseenda otsimise ja leidmise tee ning hind, mida selle eest tuleb maksta. Seda võib lugeda ka kui psühholoogilist põnevikku, sest põnevust hoida, jälgi segada ja otsi kokku tõmmata autor oskab. Mulle pakkus siiski kõige rohkem pinget isiklik tasand. Mira ja tema kasvatatava albiinopoisi lugu puges väga hinge ning üle pika aja suutis raamat mind isegi nutma panna, ilma et oleks grammigi sentimentaalne.

Väga huvitavalt on välja toodud kultuuridevahelised erinevused: Aafrikas valitsev ebausk versus prantsuse ratsionaalsus; Inglismaa külmus (igas mõttes) versus India soojus; India lõhnade, värvide, helide maailm ja nende salvestumine emotsionaalses mälus versus Lääne-Euroopa reglementeeritus ja mõistusepärasus; hindi paljud jumalad versus Prantsusmaa kui jumalata riigi anonüümsus; sõpruse, armastuse ja lihtsuse jõud versus nõudlik ja kõrgete ootustega sinivereline kasvatus ja elustiil.

Annika Aas