Catherine Ryan Hyde „Täiesti tavaline poiss” Ersen 2024, 288 lk. Tlk Kaie Niit
Avan uudised ja loen, et Sydneys on jumalateenistuse ajal pussitatud kirikus piiskoppi ja veel mitut inimest. Edasi loen, et Põhja-Pohjanmaa päästekeskus on alustanud Lääne-Soomes Ylivieskas Niemelänkyläs ulatuslike üleujutuste tõttu inimeste evakueerimist.
Pärast täiesti tavalisest poisist loetud raamatut panen selliseid uudiseid kuidagi rohkem tähele. Tegelikult on Remy muidugi kõike muud kui tavaline poiss, sest tal ei jää lihtsalt midagi muud üle. Isa viib ta viieaastaselt endaga sügavasse metsa onni elama, sest on veendunud, et see on ainus võimalus peatselt saabuva maailmalõpu üle elamiseks. Poiss õpib toidu hankimiseks kalastama ja isa eest oma valusid ja hirme varjama. Kahjuks kardab tema isa liiga palju maailma ja liiga vähe oma tervise pärast, nii et mõne aasta pärast jääb Remy täiesti üksi. Ta saab aru, et sellistes tingimustes ta ellu ei jää, ning pärast suuri katsumusi tekib tal uuesti kontakt inimestega.
Raamatus vahelduvad peatükid Remyst ja Anne’ist, kellest saab Remy kasuema peres, mis püüab poissi tavamaailma uuesti sisse sulandada. Anne ja tema abikaasa Chris on juba lapsendanud poisi ja tüdruku, kes saanud teismelisteks, nad on alati tahtnud kolme last, kuid pidanud eelmise tugiperelise tüdruku sünnivanemale tagasi andma. Remy peresse võtmine on tohutu väljakutse, poisil on õnnetuse tagajärjel ka füüsilised vigastused, ja probleeme, mis see endaga kõigile kaasa toob, lahatakse põhjalikult. Psühholoog paneb Anne`i mõtisklema ka selle üle, miks ta õigupoolest neid lapsi nii väga aidata tahab.
Üks kõige raskemaid asju on panna poiss maailma uuesti usaldama. Aga kuidas seda teha, kui endalgi on sellega raskusi? Sest tegelikult ei ole maailm ju turvaline paik. Mõnikord saavad asjad iseenda jaoks ka selgemaks, kui neid teistele seletama peab.
Mingi kirjandusliku suursaavutusega tegemist ei ole, aga lugeda oli huvitav ja hetkel ma elasin sellele loole kaasa, see puudutas mind. Miskipärast ma usun, et sellest raamatust võib olla kasu inimestele, kes muretsevad. See võib ehk kaasa aidata mõttele, et midagi saavad pöörata heaks ka tavalised inimesed, et on hea mõte valida peitumise asemel osalemine ja püüda midagi ära teha. Või kui mitte muud, siis võiks kaaluda mõtlemispausi tegemist enne hinnangute andmist.
Kaja Kleimann
Lugemissoovituse blog 