Lembit Kurvits

Lembit Kurvits sündis 15. mail 1954. aastal Põlva lähedal Mammastes ja suri 20. veebruaril 2017 Keila hooldekodus.

Antud kirjatükki võib võtta nii lugemissoovitusena kui järelmeenutusena luuletajale.

Lembit Kurvits õppis Mammaste, Põlva ja Pärnu koolides. Lühemat aega õppis ta ka Tallinna Pedagoogilises Instituudis, töötas erinevates ametites Põlvas, Taevaskojas, Tartus ja mujal, ajuti oli vabakutseline kirjanik. On olnud vanglas ja psühhoneuroloogiahaiglas. Viimased aastad elas hooldekodus.

Kirjutama hakkas 13-16-aastaselt Pärnu lastekodus elades. Alates 1970-ndatest aastatest kirjutas peamiselt luuletusi (sealhulgas murdeluulet), aga ka lühiproosat, esseid, arvustusi. Lembit Kurvitsa keeruline ja heitlik elu kajastub ka tema loomingus, milles kõrvuti tõsimeelsuse ja kohati isegi süngusega võib leida eriliselt hellnukraid lastest ja lastele kirjutatud luuletusi.

Tema luulet iseloomustab tõsine suhe ellu, sellest aimub isiksuse olemisvaevu, keerulisi olusid, raskeid psüühikamaastikke. Vormistuses on esikohal vabavärss, meetrilises luules domineerib rõhuline süsteem. (Silvia Nagelmaa) [[1]]

Lisaks luulekogudele on tema sulest vähemal määral ilmunud perioodikas arvustusi ja esseistikat.

Küsides Kurvitsalt tema loomingu kohta, vastaks ta meile luulevormis:

Pentti Saarikoski kirjutas poliitilisi luuletusi
mina ei kirjuta poliitilisi luuletusi
ma kirjutan loodusest ja armastusest ja
inimestest ja naistest ja veel kirjutan mälestustest ja
iseendast ka mõnikord kuid ikka
kirjutan ma Sinust ja Madlist ja
pehmetest huultest ja soojadest kätest ja suvisest tuulest ja
järvedest ja veel ma kirjutan sellest et
te elate mu südames ja teil on seal kindel kodu
öil kus uni lahtub tõusen ma üles
loen midagi kuid siis istun jälle laua taha
võtan valge lehe ette ja
vaatan hommikuni aknasse
mõnikord avastan et on sündinud luuletus

(kogumikust „Matle laul” 1994)

Kui kujutavas kunstis on piinatud geeniuse sümbol meile üsna tuntud, siis kirjanduses on selle esindajaks kahtlemata Kurvits. Kui Juhan Liiv pidas end Poola kuningaks, siis Kurvits samastas end Juhan Liiviga. Liivi motiive leiame sageli ka tema luuletustes („Lastehaigla õues ….” või „10. august 1987” tsüklist „Päike ja õhtu”).

Oma vaimuhaiguse tõttu sageli enesehävitajalikult ja tavaeluga mitte toimetulev luuletaja on oma loomingusse suutnud kätkeda palju intiimset ja sisekaemuslikku.

Kohati on tema luule väga autobiograafiline nagu näiteks „Kuhu on põgeneda…” („Pärnu-Ristiküla 1968 ehk lapse teekond”) või olustikupildiline positiivselt, isegi humoristlikult mõjuv vaimuhaigla pilt „Eerikul oli spinning…” („Väike- Kamari õhtud” 1981).

Isegi erootiliselt, samas eneseirooniliselt mõjub luuletus „Kuidas Luciennet armastada” :

Luciennet tuleb armastada
kuumalt ja iharalt, talle silma puurida,
temaga flirtida, talle välja teha
ja leppida sellega, kui ta
meid ninapidi veab,
Lucienne on baaridaam
ning tema meelaid huuli jahime ju kõik,
lootuses enamalegi, kõik me
püüame hoiduda tema võrgutusvööndisse,
tundes tema rindade hõngu,
tahtes libistada kätt tema seelikuserva alla,
nõnda tuleb armastada Luciennet,
teda tuleb meil armastada kõigest hoolimata,
kui meil on raha, tuleb meil seda tema tarvis kulutada, ja
kui meil ei ole raha tuleb öelda talle lihtsalt meelitusi,
ehk küll igavesti täitumata jäävad meie salasoovid.

Autor on oma loomingus üdini aus, samas ei mõju ta sugugi masendavana kuigi arvestades vaimuhaigust, võiksime seda justkui eeldada.  Tema loomingus on üllatavalt palju õrnust ja armastust laste, naiste ja looduse vastu. Elujaatava seisukohavõtuna kõlab looja sulest:

Tuhandete aastate tagant
miljonite minutite tagant
triljonite lugemata lehekülgede tagant
rohelise vaasi tagant
valge küünlaleegi tagant
selle riiuli tagant
kuhu valgus ei ulatu
ja mille taha me ei näe
äralükatud käe tagant
solvava sõna tagant
tuhaks põlenud südame tagant
elu ja surma tagant
ja millegi nii tugeva tagant mida ma ei oska nimetada
tuleb tagasi meie juurde armastus
mina usun

Usun

(kogumikust „Matle laul” 1994)

Peeter Künstler on öelnud Kurvitsa loomingu kohta järgnevat: „Kurvitsa noorepõlveluule ei lähtu niivõrd võõrkeeltes kogetust, ei isegi Noor-Eestist, Arbujatest või siis kuuekümnendate eliidist. Ei, tema sarnanes XIX sajandi lõpu eesti romantikutele, neile nn. järelromantikuile, kes justnagu oma lätteid taga nutsid. Kuid nood toonased eellased olid väga ja väga keele arenematusega kimpus, mida ei saa öelda Kurvitsa kohta. Kuigi ta on hirmus viletsa elusaatusega ja iseõppija mees, annab ta juba noorukina neile romantilisuse puhangutele kaasaegse keele ja vormi. Romantilisus ei hävi ju kunagi, see on nooruse proovikivi, mitte ainult ühe paksult läbi kirjutatud minevikuepohhi tunnusjoon. Kurvits lihtsalt näitab, mis järelromantismist arenenuma keele puhul koorub. Märkab ka ennoliku varjundiga looduskujundeid, mis vihjavad müstikale, ehkki ma ei usu, et Kurvits end müstikuna tajuks, on lihtsalt teatud kooskõlad. Ja ma pean pihtima, et kunagi käsikirjaliselt loetuna mõjus Kurvitsa luule tihti pentsikult vanamoodsana, nüüd üle lugedes aga hoopiski mitte. Praegu näen keele ja kujundi seoseid kuidagi paremini, see aitab kirjandusloost pärit eelarvamustest üle.” [[2]]

Ühiskonna silmis luuseri, eluheidiku ja joodiku kuvandiga Kurvits oli tark, tundliku siseeluga üksildane uitaja. Prohvetlikuks võiks pidada ridu:

Kui ilmas on ainult kahte sorti asju,
ühed ametlikud ja teised isiklikud,
siis – kuhu jääb meie matus?
Sünnile oleme ehk mõelnud, ja
meid on õpetatud et see oli me
isiklik asi, ent – kuhu jääb meie matus?
Ons see me isiklik asi või
hoopis ametlik akt? 

(kogumikust „Matle laul” 1994)

ja viimse sooviavaldusena:

„Mõnikord meenub, kuis väiksena, ringi lipates oma metsaüksinduses, ajal, kus nii märkamatult vaadatakse sinisesse taevasse ja mõeldakse surmale, soovisin, et mind maetaks jahedate metsade keskele – sinna, kus suviti kasvab jänesekapsas ja kus õhk püsib niiske ja värske.”
(„Tõrvalill” 2003)

Luuletaja on maetud Tallinna Metsakalmistule.

Karlova-Ropka raamatukogus on üleval väike ülevaateline näitus-väljapanek luuletaja luulest, mõttekildudest ja raamatutest. Luulevaliku tegemine oli keeruline, sest kuigi Kurvitsa loomingut pole palju, on tema igal säilinud luuletusel sisuline väärtus.

Kurvits väärib meenutamist ja tema looming ühe korraliku kokkuvõtliku kogumiku väljaandmist.

Laili Jõgiaas

Ilmunud raamatud
Väike-Kamari õhtud” (kolm luuletsüklit). Tallinn, Eesti Raamat 1981;
Tühermaa” (luuletused), Tallinn, Eesti Raamat 1986:
Armastuseta” (luuletused). Tallinn, Eesti Raamat 1990;
Meie ühine vend armastus” (luuletused; illustreerinud Ilmar Kruusamäe). Tartu, Koda 1991;
Taevaskojalapsed” (jutud väikestele lastele; pildid joonistas Ülle Meister). Tallinn, Tiritamm, 1993;
Matle laul: pühendatud tütrele” (luuletused; illustreerinud Ilmar Kruusamäe). Tartu, Elmatar, 1994;
Vanad soome saapad. Jutte ja novelle 1976–1993“. Tartu, Elmatar 1997;
Kakskümmend viis luuletust” (sisaldab lisaks luuletustele ka pihtimusloo “1993–2000”;
järelsõna: Priidu Beier). Tallinn, Huma 2001;
Tõrvalill. Luulet ja mõtteid” (valikkogu). Tallinn, Eesti Raamat 2003.
Kirjanikust
Võro kirändüse kodoleht: Lembit Kurvits;
Eesti kirjarahva leksikon. Tallinn, Eesti Raamat, 1995;
Eesti kirjanike leksikon. Tallinn, Eesti Raamat, 2000, lk 246–247, artikli autor Silvia Nagelmaa [[1]];
Mart Kivastik, “Teine kuningas” – Postimees 7. detsember 1997;
Jaak Kärdi, “Maavillane erak üksinduse ja armastuse piiril” (jutukogu
“Vanad soome saapad” arvustus) – Postimees 10. jaanuar 1998;
T. Alla, “Kurvits kirjutab elust maha.” (Intervjuu). – Koit, 21. detsember 2000;
Peeter Sauter, “Hullu hääle vang” (Areen: Eesti Ekspressi kultuurilisa, 1. veebruar 2001;
Mare Müürsepp, “Lembit Kurvits kui lastekirjanik.” (Repliik P. Sauteri artiklile “Hullu hääle vang”
Eesti Ekspressis 2001, 1. veebr.) – Eesti Ekspress, 15. veebruar 2001;
Peeter Künstler, “Soojust ma otsinud olen…” (valikkogu “Tõrvalill” arvustus) – Sirp, 15. august 2003 [[2]];
Aivar Kull, “Kurvitsa parem mina peitub tema raamatus” (valikkogu “Tõrvalill” arvustus) –
Tartu Postimees 18. mai 2004; ka A. Kulli raamatus “Kulli pilk”, Tartu 2005, lk 199–201;
Raimu Hanson, “Luuletaja peab loomingulist pausi” – Tartu Postimees 30. detsember 2011;
Raimu Hanson, “Suri luuletaja Lembit Kurvits” – Tartu Postimees-online 22. veebruar 2017;
Dokumentaalfilm “Kurvits Lootuse tänavalt”, režisöör Vahur Laiapea,
võetud üles ühe päeva jooksul, Lembit Kurvitsa 60. sünnipäeval, 15. mail 2014, filmi esilinastusest
Raimu Hanson “Tõsine luuletaja naeris kaks korda”  – Tartu Postimees, 16. september 2014;
Väike luulesaade: Lembit Kurvits”  ERRi lehel.
Advertisements

One response to this post.

  1. Posted by Eeva on 27 märts 2017 at 09:28

    Siin on ka temast huvitavalt kirjutatud:
    Luuletaja, kes kuulis „hääli”
    http://skiso-praanik.blogspot.com.ee/2017/03/luuletaja-kes-kuulis-haali.html

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: