Posts Tagged ‘proosaluule’

Carolina Pihelgas “Valgus kivi sees”

Carolina Pihelgas “Valgus kivi sees” (Kaksikhammas, 2019)

See on välimuseldasa eriline ja ilus raamat. Teistsugune. Tartulik. Väljast juskui käsitsi tehtud, aga sees puhas, õhuline ja õrn, iga pildikese jaoks oma koht/leht ja kindel naabrus, kuhu autor ta paigutas.

Neid proosaluule-pildikesi saab lugeda mitut moodi. Saab otsida, „mis juhtus“ ning jälgida „lugu“ – aga kui sündmust polegi, vaid on ainult kirjeldus näiteks toast või unenäost, tänavakividest või õhtustest häältest? Siis saavad need luuletaja valitud detailid sümboleiks, mille avanemine väi mitteavanemine sõltub juba lugejast. Autor ei saa tema arusaamist või –saamatust enam tagantjärele mõjutada ega seletada, et tema mõtles hoopis midagi muud.

Kas sellepärast ongi pildid nii kodeeritud, et vastutus nende avanemise eest jääks täienisti lugejale? Minu kogemus oli, et pärast esmast (läbi)lugemist alles hakkavad pildid lahti kooruma, kergitades süngeid seoseid, raskeid teemasid ja ränki küsimusi. Nüüd juba ei ole tegu pelgalt põgusate lapsepõlve-mälestustega, mille kohta ei tea, „kas mälestus on minu enda oma väi räägiti mulle sellest“.

Enda suhteid eluga ja lähedastega saab klaarida väga paljut moodi, luuleks vormistamine on üks neist. Sõnastamine aitab selgusele ja otsustamisele sageli kaasa, vähemalt enda jaoks. Või siis lükkab veel sügavamasse tupikusse.

Aga lahenduste otsimised ei seostu enamasti vaid otsija enesega. Kahtlemata nõuab enese minevikupiltide ja –otsingute avalikustamine julgust ja sisaldab riski: sa ju ei tea, kuidas kõik teistele paistab, mida nad su saladustest teada saades arvavad või ootavad. Ju siis on avalikustamise-vajadus millegi pärast tugevam kui kartus teiste võimaliku mõistmatuse jne pärast. Aga MIKS on vajadus tugevam – kas mitte see pole peaküsimus? Kas otsija ootab lohutust, tõlgendajat, ootab võõraste hulgast kedagi, kes hüüaks me too…!

Me võime enda kohta välja rääkida mida iganes isiklikku, aga kas ka siis, kui selle käigus paneme vaatamiseks-hindamiseks välja teise inimese isikliku ja oma kodu alastuse? Kas need teised oleksid sellise avalikustamisega nõus? Selle pildiga, milles luuletaja annab lugejale tema kohta kimbu oletusi, aga ei sõnasta tõsiasju? – Kas vanatädi ise oleks nõus kõigile teatama, et viis oma kuldehted müügiks? Või kas ema rõõmustab raamatust teada saades, et ta „ohkab nagu äraõitsenud sirelipõõsas“? Või isa selle üle, et „ta tuli ja imbus meie ellu nagu suits või jahe õhk soojustamata tubadesse“; et tema köögis „nõud läikisid rasvast nagu ta hõredad juuksedki“ ning „isa sees oli väike raudkapp“? Süngeim on pilt surevast vanaemast, keda ema käib iga päev hooldamas – toitmas, pesemas, linu vahetamas – ning kelle hing ühe sellise pesukorra ajal lahkub. See oli „vanaema, kes polnud ise ühtegi last sünnitanud“!? – Kes see vana naine siis tegelikult oli ja miks on luuletajal just ta surma kirjeldades vaja, et lugeja selle üle pead murraks?

Kindlasti sobib paljudele inimestele teada saada võõraid saladusi, neid siis omakeskis arutada, täiendada ja vahetada. Sattudes pealt nägema midagi, mida asjaosalised publikule pigem ei näitaks, salvestatakse kõik detailid mällu ja käes ongi värske teave, mis järgmisel kokkusaamisel omasugustega oma elu elama hakkab.

Aga on ka teine võimalus: külas olles ei kuulata sa hilisõhtul pererahva omavahelist juttu nende magamistoa ukse taga või kui kuuledki kogemata pealt midagi sellist, mis sinusse ei puutu, siis ei hakka neid selle üle hiljem küsitlema.

Carolina Pihelagse „Valgus kivi sees“ piltide lahtikoorumist läbi elades on samasugune tunne: sest seal on teise inimese ja ta lähedaste sügavalt isiklik elu, mis pole kuigi rõõmus ega õnnelik. Ja on liiga isiklik, et, sattunud kogemata pildimaailma uksele, tohiksin pikemalt vaatama või omatahtsi midagi lahti koukima hakata.

Maris
Raamatutuba Fahrenheit 451º

Aare Pilv “Kui vihm saab läbi”

Kui ma seda raamatut niisama käes keerutasin, siis raamatukoguhoidja minus urises — imeliku formaadiga, valgete kaantega, luule ja proosa läbisegi. Aga kui ma lugema hakkasin, siis lugeja minus lõi nurru :)

Ma olen varem püüdnud Pilve loomingut lugeda, aga kuidagi ei haakinud, aga seekord haakis. Mis just täpselt, ei oskagi öelda… Igatahes lugesin ritta pandud sõnu ja elasin sinna sisse ja mõtlesin kaasa; sain küll aru, et paljuski ma taipamiseni, mida autor öelda tahab, ei küüni, aga mingid suunad või väljad tundusid tabatavad…

Lugege! Ja kui mitte Pilve ilukirjandust, siis tema kirjandusteadluslikke artikleid või intervjuusid või päevakajalisi sõnavõtte :)

Luulenäited: https://luuleleid.wordpress.com/tag/aare-pilv/

Tiina Sulg

Juhan Hellerma “Tühjusse, kaugusse”

hellermatuhjussekaugusseJuhan Hellerma debüütkogu paistab silma lihtsa-puhta stiili ja läbikomponeerituse poolest. Leidub vaid mõni üksik tekst, mille puhul võib jääda mulje, et autor ei raatsinud seda kaante vahelt välja jätta. Lihtne ja puhas iseloomustavad kogu ka tervikuna. Võiks arvata, et üks filosoof eelistab eraldatust sumbunud kivialuses urus, kuid “Tühjusse, kaugusse” ei jäta kahtlust, et filosoofiadoktorant Hellerma siseilm on avar ja hästi tuulutatud.

Raamatu esimene osa koosneb mõttepausidest, mis leiavad aset keset argitoimetusi: raamatukogus õppimise vahel või kui buss läheb katki. Seal aimduvad esimesed otsingud. Jälg üles võetud, viivad need puhkepäevadel metsa ja mäe peale. Seal saab isikliku kohalolu läbi tuntavaks “millegi muu” kohalolu.

“Või ei olegi ta kuskil eemal, teisel pool meelt ja merd, vaid asub nendessamades taevastes ja metsades, mille juures ja lähedal me pidevalt elame, tollessamas äikesevihmas, mis pärast suurt kuuma kogu olevale leevendust toob, sellessamas rahus ja vabaduses, mis on peidus meis kõigis.” (lk 36)

Nendele käikudele ei võeta kaasa midagi, tagasi tuuakse palju. Kuni viimaks saab “millestki muust” omaette aines. Sedasi on kogu vaadeldav noore autori kujunemisloona. See on inspireeriv teekond, mille käigus õpitakse otsima ja imestama, kasvatatakse tundlikkust, vabanetakse üleliigsest ja leitakse oluline. Siit enam tagasiteed ei ole. Jääme ootama.

“Vaim tõuseb üles, tõmbab ennast laiali nagu lehviku ja kogub tuult nagu puri, võtab hoo üles ja sõidab avastama kohti, mida keegi veel näinud pole. Sest vaim ei tohi niisama kõlksuda tuule käes, ei tohi raagus oksa kombel lipendada ega muutuda känkraks, mis ühel hetkel kokku vajub ja tee äärde vedelema jääb. Lähen õue tuult koguma.” (lk 68)

Sander Kaasik

Viktoria Ladõnskaja, Ženja Volohhonskaja “Emadepäev”

Üks rõõmus raamat on see kahe noore naise, Eesti venekeelse ajakirjaniku kahasse kirjutatud  vastsete  emade  vesteid  sisaldav raamat.

Tegu on kahe sõbranna ja ametiõega, kes ühel ajal sünnitasid oma esimese lapse. Siin peegelduvad kogenematute emade hirmud enne sünnitust ja sünnituse ajal, mured beebide pärast, armastus oma pere vastu ning suur õnnetunne. Just see teebki raamatu nii positiivseks. Ja äratundmisrõõmu leiavad lugemisel ka vanaema-ealised.

Ajaliselt hõlmab raamat päevi vahetult enne sünnitust kuni laste aastaseks saamiseni, mis on igale emale ütlemata keeruline aeg. Stiililt on raamat minimalistlik, nö blogide stiilis kirja pandud. Ometi ei puudu sealt emotsioonid ja huumor – nii keele kui situatsioonikoomika.

Mõned näited:

“Meie korteris avaldub tormiliselt paljuneva sodi sündroom. Minu elus eksisteerib see sündroom ka niisama, aga praegu ei käi jutt sellest.

…Veel ärritab mind, et asjad kogu aeg kaovad. Näiteks oli just äsja siin kollane part. Kus see tõbras nüüd on?!

…Mis puutub imetamist, siis sellega on meil täitsa lõpp. Simon on kasvatanud endale suhu seitse hammast ja hammustab seetõttu kohutavalt. Nii et kui kellelgi on huvi piersing´u vastu, võin selleks otstarbeks laenutada Simonit. Sellepärast võiksin ka oma vasakus rinnas  – vabandage detailidesse laskumise pärast – kanda nüüd kõrvarõngast…sattusin …imetamisnõustaja juurde (ka niisugused asjapulgad on olemas), kellel oli uhke nimi Ada. Eestlasest patsiendi jaoks ei tähenda see tõenäoliselt midagi, aga venelase paneb “doktor Ada” võpatama, sest vene keeles tähendab see sõna-sõnalt põrguarsti.

…Millest mõtleb emapuhkusel olev noor, kõrgelt haritud naine, kellel käib kodus majandusajakiri? Millest, millest! Muidugi sellest, kumb võidab üheteistkümnenda hooaja “Selgeltnägijate tuleproovi” TV3-s: kas Vitali Gibert või Viktoria Subbota. Meile on ilmunud veel üks uus perekonnaliige. Tema nimi on Televiisor. Loomulikult oli ta meil varemgi, aga nüüd on ta hääl muutunud valjemaks, mehisemaks,  ja ta on hakanud soleerima. Tegelikult televiisor ei küsi “Mida teie arvate?”, sest ta arvab ise. Kuna tal on veenmisannet, muudab ta meid aegamööda endataolisteks.

…Nii kaua kui on püsinud maailm, on iga naine avastanud selle enda jaoks uuesti: lapse sünnipäev – see on ema pidu. Päev, mil sinu süda alustas oma isiklikku elu väljaspool sinu keha. Sellepärast ongi lapse iga uus sünnipäev ka sinu tuksuva südame püha. Tähendab, sinu elu püha, sinu päev. Sinu kõige tähtsam emadepäev.”

Minu poolt soovituslik lugemine kõikidele: praegustele, kunagistele ja tulevastele emadele, isadele, tädidele, onudele, eestlastele, venelastele; raamat ilmus sarnaselt kujundatuna paralleelselt eesti ja vene keeles.

Lisainfot autoritest:

Intervjuu Vikoria Ladõnskajaga.
Integratsiooni-teemaline intervjuu Jevgenia Volohhonskajaga.
Loe arvamust raamatukogu venekeelsest blogist. 

Teema laienduseks.  Hiljem lugesin Birk Rohelennu luuleraamatut “Morbidaarium”, mis mind meeldivalt üllatas (v.a. tumedas meeleolus  lõpuluuletus Neverland), ja leidsin sealt luuletuste vahele pikituna proosaluulet, mis käsitleb samuti noore ema elu. Siitki üks tekstikatkend:

“Elus olla tähendab tegutseda. Ärgata igal hommikul võimalikult vara. Koristada, pesta, kraamida, triikida, vahetada mähkmeid, täita ja tühjendada piimapudeleid, lugeda hambaid, samme ja muhke. Tõsta asju kõrgemale ja kõrgemele, kuni keegi ei mäleta enam nende olemasolu. Joosta toidukottide ja turvahälliga poe vahet, megapakk vetsupaberit kaenla alla surutud. Lõputult, igapäevaselt otsida kingi, sukkpükse, bodysid, trussikuid, seelikuid, sokke ja suvemütsikesi, millel ei ole kõva materjal, kriipivad tikandid, ebamugavad kinnitusvahendid ja lahtised osad. Päästa tuppalennanud põrnikaid, liblikaid, mesimumme ja kustukumme halvema saatuse eest ja möödaminnes tunda kaasa pisikesele beebiämblikule, kes on teinud su küpressi otsa peopesasuuruse võrgu ja ootab nüüd kannatlikult, et temast kümme korda suurem kärbes oma karvased jalad just sellele lapikesele toetaks. Töötada igal vabal minutil, et üldse midagi tehtud saaks.”

Ülli Tõnissoo