Posts Tagged ‘kirjanikud’

Dubravka Ugrešić „Romaanijõe forsseerimine“

Balkani kirjandust ilmub eesti keeles pigem vähe ja juhuslikult, kuigi see on põnev ja rikkalik. Meenuvad Aleksander Kurtna omaaegsed tõlked serbohorvaadi keelest, Ismail Kadare romaan „Kuri aasta“ (albaania keelest Kalle Kasemaa), serbia kirjaniku Milorad Paviči romaanid Maiga Variku ja Jüri Ojamaa tõlkes… Sarnaseid üksikuid noppeid on kindlasti veel ja veel, aga seni pole serbohorvaadi keelest olnud aktiivset tõlkijat või tõlkijaid (nagu näiteks Poola kirjanduse puhul Hendrik Lindepuu, rumeenia keelest tõlkiv Riina Jesmin või Ungari kirjanduse tõlkijate punt Lauri Eesmaa, Reet Klettenberg, Siiri Kolka jt). Seda suurem rõõm on näha, et Madis Vainomaa tõlkes on ilmunud ühe olulisema horvaadi kirjaniku Dubravka Ugrešići romaan „Romaanijõe forsseerimine“ (LR 6—9/2021). Romaan ilmus Jugoslaavias aastal 1988 ja võitis tollase mõjukaima kirjandusauhinna NIN, Ugrešić oli esimene naine, kes selle auhinna pälvis.

Ugrešići romaani sündmustik leiab aset Zagrebi kirjanduskonverentsil, kuhu on kogunenud hulk kodumaiseid ja rahvusvahelisi kirjanikke. On kaheksakümnendate keskpaik ning tunda ühtaegu stagneerumist ja masendust, aga ka seda, et miski peab muutuma. Tegelaste galerii on värvikas ja tüpaažid üsnagi universaalsed, ilmselt võiks vasteid leida ka eesti kirjandusest:

„Ühe laua taga istusid kolm tädikest, pisikesed, kõhnad, hõredate hallide juustega, vanadusest tuhmunud pilkudega, ning noogutasid päid, justkui nokiks nad teri. Pipole kangastusid vaimusilmas läikivmustade sulgedega valgetäpilised kanad. Lastekirjanikud. Nood munevad korrapäraselt oma heatahtlikke lüürilisi jutukesi nagu kaunilt värvitud lihavõttemunasid. Ma armastan teid, kanakesed… [—] Pipo suunas liikus pingul lihaste mass, kus domineerisid nii kummis rinnad ja nii kokkusurutud lõualuudega nägu, et vaatajal võis hirm hakata. Otse Pipo suunas liikus otsustavalt ning peatamatult Ivan Ljuština, tuntud kirjanduskriitik. [—] Nüüd pööras Pipo oma kujuteldava kaamerasilma kolme luuletaja peale, kes nurgas koketse palmipuu varjus salalikult omavahel sosistasid. Miks küll, küsis Pipo iseendalt, on meie luuletajatel rasvased juuksed, mis nagu makaronid kuklal ning põskedel tolknevad, haiglaselt hall ja rasvane jume, miks on nad kühmus ja korratu väljanägemisega ning miks on kõigil neil pisikesed tumedad silmad, kust kõõritab salakaval pilk. Proosakirjanikud näevad ikka pisut esinduslikumad välja.“ (lk 29—30)

Loomulikult ei puudu raamatust ka Nõukogude Liidu kirjanikud, keda võib lennujaamas juba kaugelt ära tunda ning keda meelitatakse ära hüppama; tšehhi luuletaja, kel on kaasas tema elutöö, kuuesaja leheküljeline käsikiri „Minu elu romaan“, mida ta mingil juhul ei saa tagasi kodumaale viia, aga mis saladuslikult kaob; taani naiskirjanik, kes vägistab hotelli numbritoas šovinistliku meeskriitiku ning putkab temaga hiljem lõunasse. Markantne on ka Jean-Paul Flagus’ tegelaskuju, Gustav Flaubert’i väidetav sugulane, „veesiniste punnsilmadega, niiskete matsakate huultega ja vana kilpkonna meenutava pisut õieli kaelaga vanem härrasmees“ (lk 34), kes püüab seltskonnas avaldada muljet oma kirjanduslooliste teadmistega, aga unistab samas totaalsest kirjanduslikust kontrollist ning kirjanduslike hamburgerite masstootmisest. Ugrešići tegelaskujud on kõik väga veenvad ja autor joonistab tundlikult välja nende mõttemaailmad ja unistusedki, mis kipuvad küll olema halenaljakad.

Ugrešić on vaimukas ja terav, ta ei jäta inimliku rumaluse üle nalja heitmata, aga samas ei suhtu ta oma tegelastesse ka kunagi pahatahtlikult, ikka ja alati sümpaatiaga. Tekst on allusioone ja viiteid tihkelt täis, eriti tuntav on Flaubert’i kohaolu, aga samas on romaan nauditav ka kirjanduslikke viiteid tundmata. Ka tõlge on ladus ja leidlik (nagu Loomingu Raamatukogus ikka) ning jään lootma, et eesti keelde jõuab lähiajal ka teisi Ugrešići teoseid.

Carolina Pihelgas
kirjanik

Daniel Kehlmann „Kuulsus”

Daniel Kehlmann „Kuulsus” (2009, e.k. 2009 Kristel Kaljund, Atlex)

Lihtsalt hämmastav, et üks nii noor autor (saksa-austria päritolu Kehlmann on sündinud 1975. a.) on juba jõudnud kirjutada nii mitu suurepärast raamatut. Minu esimene kokkupuude temaga oli „Maailma mõõtmine” (2006, e.k. 2008), mis ei jätnud kahtlustki, et tahan kätte võtta ka tema varasema romaani „Mina ja Kaminski” ning „Kuulsuse”. „Maailma mõõtmine” on küll kõige rohkem kuulsust kogunud — ja temast on filmgi vändatud — ,kuid teised teosed ei jää palju alla.

kehlmannkuulsus„Kuulsus” on romaan üheksas novellis või episoodis, kus novellidevahelised seosed avavad end järk-järgult, pakkudes pidevalt ahhaa-elamusi, põimudes tasapisi tervikuks. Kuid raamatu lõppu jõudes on siiski tunne, et tahaks alustada algusest, et veelgi paremini aru saada ja asju kokku viia, kirjandusdetektiivi kombel seoseid tabada. Raamat ise on õhuke — kõigest 128 lk— ,kuid sisu ja stiili poolest rikas. Üks mu lemmiknovelle ongi fantastiline stiilinäide 35-aastasest ülekaalulisest nohikust ja sõltuvusblogijast, kes on endast üpris heal arvamusel ega saa arugi oma küündimatusest: „Real life’is /…/ olen umbes kolmkümmend viis, üsna väga suur, täissale. Nädala sees kannan lipsu, offissivärki, pappi peab ju teenima, eks teilgi ole sama keiss. Sellest ei pääse, kui tahad oma lifesense’i teostada.” (lk 83).

Kui keele ja stiili poolest oli see novell minu arust ületamatu, siis sisu poolest oli kõige põrutavam novell kirjanikust Maria Rubinsteinist, kes sõidab kirjanik Leo Richteri asemel delegatsiooniga kuhugi Aasiasse, jääb aga tagasi tulles grupist maha ja … OK, ma ei hakka teie lugemisrõõmu rikkuma! Aga iga novell on omaette huvitav — ning veelgi huvitavam koosluses teistega — ,sest autor mängib selliste teemadega nagu identiteet, illusioon, kuulsus ja selle taak, elu kellegi teise nahas, kaksikelu ja topeltmäng (näiteks naise ja armukesega). Päris halenaljakas (ja kui eluline!) on lugu mehest, kes ei raatsi loobuda ei naisest ega armukesest ning mässib end üha rohkem ja rohkem valede sasipuntrasse.

Leidub nauditavat metafiktsiooni; näiteks anub tegelane autorit, et ta ei peaks vähki surema ning autor tunnistab: „Peaaegu oleks ta mu ümber veennud. Kuid mul on parasjagu muidki muresid; mind häirib vägagi, et mul pole aimugi, kes on see tüüp rooli taga, kes ta välja mõtles ja kuidas ta mu juttu sattus.” (lk 45); leidub tegelasi, kes tahavad kirjaniku Leo Richteri juttu pääseda ja neid, kes seda kohe kindlasti vältida tahavad. Vahepeal ei saa enam üldse aru, mis on päris, mis on fiktsioon, mis on lugu loos. See kõik on üks suur mäng, kaasahaarav ja põnev, kuid mitte kerglane ja tühine, vaid pigem küsimusi tekitav ja neile vahel ka vastusi pakkuv, peenelt või ka nukralt irooniline: „/…/ kultuur sureb küll välja, kuid sellest pole midagi, /…/ inimkonnal läheb ilma teadmiste ja traditsioonide ballastita paremini. Saabunud on piltide, rütmilise lärmi ja müstilise igaveses Tänases vindumise ajastu — religioosne ideaal, tehnika võimul tegelikkuseks saanud.” (lk 20)

Annika Aas

Siin blogis on varem Kehlmanni teostest kirjutanud
Linda Jahilo “Maailma mõõtmisest” ja
Kaja Kaldmaa raamatust “Mina ja Kaminski”.