Archive for the ‘Kotkas, Janar’ Category

Georg R. R. Martin “Tuli ja Veri”

Kuidas valmis Raudtroon? Kes olid Talitundru Starkide ja Casterly Kalju Lannisteride esivanemad? Kui palju oli ennemuistsetel aegadel lohesid ja lohelendureid? Kuidas ühendati Westerose kuningriik? Kas Cersei ja Jaime on tõesti kuningliku verepilastuse „leiutajad” — või on millegi sellise põhjused kuskil sügavamal?

Võimsa „Troonide Mängu” saaga autor on kirjutanud sellele eelloo, mis heidab valgust paljudele hilisematele sündmustele ja kangelastele. Ka see on eepiline, täis kurjust, reetmisi, kangelaslikkust, armastust, tiirasust ning kõike muud inimlikku. Kohustuslik lugemine kõigile „Troonide Mängu” raamatusarja või seriaali austajatele.

Mõnevõrra häirib mugavat lugemist küll tõik, et „Tuli ja veri” on kirjutatud justkui kroonika vormis, ammuste ülestähendustena, mitte romaanina. Nii on loos vähe dialoogi, ladusust ja kõike muud sellist, mis eristab näiteks Henriku „Liivimaa kroonikat” Bornhöhe „Tasujast”.

Aga väga meeldivad on maalilised illustratsioonid.

George R. R. Martin sündis 20. septembril 1948. a New Jersey osariigis Bayonnes. Isa Raymond Collins Martin ja ema Margaret Brady Martin. Tal on kaks õde, Darleen Martin Lapinski ja Janet Martin Patten.  Martin hakkas kirjutama väga noorena, müües pennide eest naabruskonna lastele koletislugusid. Hiljem sai temast koomiksifänn ja koguja. Martini esimeseks arvestatavaks müügiteoseks oli „The Hero”, mille ostis Galaxy ja mis ilmus 1971. aastal. 1975. aastal abiellus ta Gale Burnickiga. Nad lahutasid 1979. aastal, ilma lasteta. Martin hakkas täiskohaga kirjanikuks aastal 1979. Hiljem kolis kirjanik Hollywoodi. Ta oli Doorwaysi produtsent. Martini praegune kodu asub New Mexico osariigis Santa Fe’s. Ta on Ameerika ulme- ja fantaasiakirjanike liidu liige ning Ameerika kirjanike gildi liige.

Vaata lisa: https://georgerrmartin.com/

Janar Kotkas

Thomas Harris “Cari Mora”

Kui autor on kirjutanud midagi nii maailmakuulsaks saanut nagu Hannibal Lecteri sari (ja eriti sinna kuuluv „Voonakeste vaikimine”), siis on paratamatu, et tema uut teost lugedes hakatakse tõmbama paralleele eelmistega, leidma sarnasusi ja erinevusi.

„Cari Mora” puhul võib sarnasustena nimetada inimsöömist, julmust, läbivat naispeategelast, üht õudusttekitavalt jõhkrat kurikaela, kuid sellega sarnasused ka piirduvad. Kurikaelal puudub lecterlik peensus, ta on lihtsalt üks … vaimuhaige julmur. Naistegelase tausta avatakse napimalt kui Clarice Starlingu oma – ehk pole ka ime, sest see põnevik on mahultki märksa napim kui Hannibali teosed (224 lk).

Ning peab tõdema, et ka kvaliteedilt on Harrise kauaoodatud teos napim. Korralik kausitäis julmust, garneeringuks relvi, seiklusi, kulda, natuke inimsuhteid, pisike näputäis huumorit – ja läbi ta ongi.

Paar sõna teose sisust ka: Cari on karmi minevikuga noor naine, kes tahab saada loomaarstiks, toetada oma lähedasi ja elada oma majas. Ent ta satub saatuse vingerpussi tõttu majahoidjaks majale, mis kuulus kunagi narkoboss Pablo Escobarile. Siia see kurja juur maetud ongi … otseses mõttes.

Kas tasub lugeda? Jah, täitsa kena ajaviide, kuigi mitte autori tippteoste kvaliteedini küündiv.

Eriti andunud fännidel on võimalus soetada endale raamatust ka delux versioon.

William Thomas Harris III on Ameerika kirjanik, kes sündinud Tennessees 22. septembril 1940. Thomas Harrise elu kohta on teada üsna vähe, sest enamasti on ta vältinud intervjuid ja eraelu avalikustamist. Bailory ülikoolis sai alguse tema tutvus oma tulevase abikaasa Harriet Anne Haleyga. Enne lahutust oli neil üks ühine tütar Elizabeth. Harrise elus oli väga olulisel kohal ema Polly, kellega ta pidas igapäevaselt ühendust ja arutas ka oma tööd. Polly suri 2011. aastal. Praegusel ajal elab Thomas Harris Lõuna-Floridas ja tal on suvekodu New Yorgis Sag Harboris. Harrise hea sõber Morton Janklow on öelnud: „Ta on üks headest tüüpidest. Ta on suur, habemega ja imeliselt joviaalne. Kui te temaga kohtuksite, arvaksite, et ta on koormeister. Ta armastab kokkamist – ta on teinud Le Cordon Bleu eksameid — ja temaga on väga lõbus istuda köögis söögi valmistamise ajal ja näha, et ta on sama õnnelik kui merekarp. Talle on omased vanamoodsad kombed, viisakus, mida seostate Lõunaga.”

„Cari Mora” reklaami tarbeks antud esimeses suuremas intervjuus (2019) paljastas ta ajalehele The New York Times oma suure huvi looduse vastu ning selle, et on olnud juba 20 aastat Floridas Miamis asuvas loomapäästekeskuse Pelican Harbor Seabird Station pikaajaline külastaja ja vabatahtlik. Töötajad said sellest teada alles mõne aasta eest. Enamjaolt tuntakse Harrist kui karakteri Hannibal Lecter loojat.

Suurem osa tema teostest on jõudnud filmi- ja telelinale. Silmapaistvaimaks on neist osutunud „Voonakeste vaikimine” (kus Lecteri osa kehastab väga veenvalt karismaatiline Anthony Hopkins).

Thomas Harris Wikis.

Voonakeste vaikimine (1991) treiler:

Janar Kotkas

Pilt pärineb ajalehe The New York Times artiklist

Claudia Gray “Sinu tuhat palet”

Marguerite Caine on füüsikutest vanemate laps. Nende võimsaimaks saavutuseks on Tulilind, mille kandja saab reisida rohkete universumite vahel. Tüdruku isa tapetakse. Kõik viitab kindlalt ühele — mõrvariks on Paul. Tegemist on Marguerite vanemate lemmikõpilasega. Muidugi loodab noormees, et põgenemine on tema pääsemine, kuid Marguerite ei loobu kergelt isa mõrvari tabamisest.

Neidu aitab otsingutel Theo, kes samuti ei suuda leppida tolle isa, oma juhendaja ning mentori vägivaldse surmaga. Tulilind viib seiklejad Londonisse, tsaari-Venemaale ja ookeanijaama. Paralleeluniversumitest üks on põnevam kui teine.

Muidugi leidub raamatus palju ettearvamatust. Tulilind võib avaldada kummalist mõju, sattuda valedesse kätesse – ja viia oma kandjat kohtadesse, millesse sattumine pole kaugeltki planeeritud. Ning mõistagi esitletakse selles teoses elulist tõdemust: kas kõik ikka on selline nagu esmapilgul näib, kas sündmused on päriselt nii mustvalged ning reeturid päriselt reeturid?

Sinu tuhat palet” kätkeb endast mitmeid tagaajamisi, reise universumide ja erinevate aegade vahel (kus isikud on siiski samad, kuid saatus erinev). Teost võiks pidada ka omamoodi armastusromaaniks.

Tegemist on Tulilinnu triloogia esimese osaga. Kuigi raamat pole enam väga värske, loodaks siiski, et sarja kaks järgmist osa saavad samuti tõlke.

Hea ladus lugemine eeskätt noorematele ulmekirjanduse austajatele.

Claudia Grey on pseudonüüm. Kirjaniku sõnutsi on ju lõbus ja huvitav ise endale nime valida. Muud saladust ei olegi, pole peidetud minevikku ega draamasid.

Claudia on täiskohaga kirjanik, kelle suur kirg ongi kirjutamine. Vabal ajal tegeleb ta lugemise, reisimise, kokkamise, matkamise ja muusikakuulamisega. Elab ta üle saja-aasta vanuses lillaks värvitud majas, mis asub USAs New Orleansis.

Claudia Grey on üsnagi aktiivne sotsiaalmeedias, tema tegemiste kohta saab kõige kiiremat teavet sellistest kohtadest nagu Twitter, Tumblr, Pinterest, GoodReads ja Instagram.

Grey on ligi 30 noortele suunatud raamatu autor, peamiselt on tegu sarjadega.

Loe lisa: http://www.claudiagray.com/books/

Janar Kotkas

Alexandre Dumas vanem “Kolm musketäri”

Siinkirjutaja sai suure üllatusega teada, et leidub inimesi, kes polegi lugenud „Kolme musketäri”! Järele mõelnuna jõudis muidugi kohale: uued põlvkonnad pole ehk lihtsalt (veel) jõudnud või pole neile soovitatud. Vanemate generatsioonide puhul on mittelugemise puhul samuti palju erinevaid põhjuseid – pole kätte sattunud, maitse on olnud teistsugune, on tundunud liiga „poistekas” jne. Aga: nii ühtedele kui teistele soe soovitus. Ja lisaks ka varem musketärisarja lugenuile – nostalgia mõttes tasub sari uuesti kätte võtta!

Noor d’Artagnan siirdub provintsist pealinna Pariisi, et liituda kuulsate musketäridega. Juba teel tabavad noort mõõgameest sekeldused ja intriigipundar saab alguse. Pariisis kohtub ta erinevatel asjaoludel kolme musketäriga. Athos, Porthos ja Aramis – kellest igaühel on varjunime kandmiseks – oma põhjus saavad tema parimateks sõpradeks ja seikluskaaslasteks. Algab pöörane seiklus, mis jätkub romaanides „20 aastat hiljem” ja „10 aastat hiljem” (3 köidet).

17. sajandi Prantsusmaa, õukond, kuningas Louis XIV, kardinal Richelieu, Inglise kõrgaadlik Buckingham – kogu see keskkond oma tegelastega on lugemiseks põnev ka 21. sajandil. Erinevalt paljudest 19. sajandil kirjutatud teostest pole „Kolm musketäri” kuidagi anakronistlikuks muutunud, see on kirjandusklassika. Ja mitte ainult poistele.

Alexandre Dumas vanem
Alexandre Dumas vanem, sündinud Alexandre Dumas Davy de la Pailleterie (24. juuli 1802 – 5. detsember 1870) oli prantsuse kirjanik, kes on tuntud ajalooliste seiklusromaanide poolest. Ta on kõige loetum prantsuse kirjanik maailmas.
Kuigi Alexandre Dumas vanem on tänapäeval tuntud seiklusjuttude poolest, saavutaski ta omal ajal tuntuse draamakirjanikuna.
Tema tuntuimad tööd on “Kolm musketäri” (Les Trois Mousquetaires); “Kakskümmend aastat hiljem” (Vingt Ans après); “Krahv Monte-Cristo” (Le Comte de Monte Cristo); “Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem” (Dix Ans plus tard ou le Vicomte de Bragelonne) ja “Must tulp” (La Tulipe noire).

Janar Kotkas

Allikas autori kohta: Wikipedia

Aleksandr Barinov „Kaltsakad ja komissarid”

Teose põhi- ja minategelaseks on kriminaalselt karistatud Heldur Luhter (1947-2018), kes räägib ära oma vaatenurgast tõsielulise loo Eesti-Vene
narkokuritegevusest 1990ndatest 2000. aastateni.

Lugedes sellest, kuidas siinsamas Eestis narkootikume valmistati ning selleks toorainet ja tööriistu riiki smugeldati, lähevad mõtted vägisi kultussarja „Halvale teele” („Breaking Bad”) peale. Tundub lihtsalt uskumatu, et midagi sellist nagu tolles USA narkosarjas, võis toimuda päriselt siinsamas Maarjamaal! Aga väidetavalt juhtus. Ning kui lugeda minategelase pihtimusest detaile, siis need muudavad loo kuidagi usutavamaks. Detailides asetub 90ndate Eesti elu mäletava lugeja jaoks kõik justkui paika – jah, see tõesti võis nii juhtuda ja olla.

Pealkirja on teos muide saanud selle järgi, et suures kuritegevuses on kaht sorti tegelasi: “kaltsakatel” pole mingit eduvõimalust ja kogu töö käib nii nõndanimetatud kui ka otseseste “komissaride” taktikepi järgi. Nii mõnigi kord võib riiklik korrakaitse olla kuritegevusega tihedalt läbi põimunud.

Lugu on erinevatele vanusegruppidele ka omamoodi õpetlik ja ajalugu talletav, aga ilmselt enim äratundmisrõõmu leiavad siit need, kes 90ndate röövkapitalismi ja toonast kuritegevuse ning korruptsiooni võidukäiku selgemalt mäletavad.

Aleksandr Barinov on endine vene krimiajakirjanik ja ajakirjanik. Jaanus Piirsalu kirjutas raamatust ja autorist pikemalt Postimehes “Eesti narkokurjategija avameelses raamatus: selles äris õnneliku pensionini ei jõua“.

Janar Kotkas

Foto autorist Jaanus Piirsalu, siit.

Lee Child „61 tundi”

„Kell oli pärastlõunal viie minuti pärast kolm. Täpselt kuuskümmend üks tundi enne seda, kui see juhtus.”

Täpselt nii asub põnevike meister Lee Child esimestest ridadest peale pinget üles kruvima uusimas eesti keelde tõlgitud Jack Reacheri sarja romaanis „61 tundi” (esmatrükk inglise keeles 2010). Sedakorda satub endine sõjaväepolitseinik Reacher lumetormi ajal bussiõnnetusse – mis juhuslikult ka edaspidiste sündmustega seotud – ning lumevangi jäänuna saab temast politsei abiline ja ühe olulise tunnistaja ihukaitsja. Pinge püsib juukseid püstiajavalt kõrgel terve romaani vältel ning jõuab haripunkti vahetult enne lõpulehekülgi. Kas sedakorda on Reacher oma nutikuse ja tapva jõu kiuste sattunud olukorda, milles ta keerulistele oludele ja saatusele alla jääb? Sedakorda jätab autor lugejatele üsna kõva pähkli pureda.

Lee Childi kirjanduslik stiil on jätkuvalt hõrgult napisõnaline, lõikav ja sisukas. Sõnavahtu ei ole. Ükski lause ei koosne linnuhaavlitest – iga sõna on kui 45kaliibrise revolvri kuul. On näpuotsaga flirti, veidi filosoofiat, mõni sõna Reacheri leivanumbri käsirelvade teemal. Jätkuvalt on julmi inimesi, detektiivitööd, taplemist ja tapmist. Ning – siinkirjutaja ei taha küll kelleltki spoiler’iga lugemisrõõmu ära võtta, aga peab reetma: raamatus leidub stseen, kus kivimees Reacher on pisaratele lähemal kui kunagi varem.

Krõbedamat sorti põnevike austajad ei pea Jack Reacheri raamatut haarates kunagi pettuma.

Lee Child (James Dover Grant) sündis 1954. aastal Inglismaal Coventry’s riigiametniku perekonnas. 1998. aastast alates elab kirjanik USAs New Yorgis. Ta on õppinud õigusteadust ning töötanud teleprodutsendina – muuhulgas Eesti vaatajatelegi tuntud telesarja „Tagasi Bridesheadi” (1981) juures. Ettevõtte ümberkorralduste käigus töö kaotanuna otsustas Grant hakata romaane kirjutama, sest need on „meelelahutuse puhtaim vorm”. Juba autori debüütromaan „Killing floor” (1997) osutus edukaks ning võitis mitmeid kirjandusauhindu. Child’i populaarse Reacheri-sarja keskne kangelane on endine sõjaväepolitsei major Jack Reacher, kes uitab hulkurina mööda USAd, satub keerukatesse olukordadesse ning lahendab neid nii jõu kui mõistusega.

Kirjanikunimi sündis siseringi sõnamängust: nimelt hääldas keegi perekonnas Renault’ mudelinime Le Car valesti kui „Lee Car”, sõna „Lee” võeti naljana kasutusele ja kirjaniku lapsele (inglise k. child) Ruth’ile hakati itsitamisi viitama kui „Lee Child’ile”.

James Grant on 1975. aastast alates abielus Jane’iga. Ta toetab jalgpallivõistkonda Aston Villa ning väidetavalt on suitsetanud aastakümneid marihuaanat.

Autorist wikis https://en.wikipedia.org/wiki/Lee_Child

Janar Kotkas

Johan Theorin “Salajaki lahing. Jarmalandi kroonikad”

Kui oled piisavalt pikalt ja palju fantaasiakirjandust lugenud, siis leiad ühel hetkel, et põnevate väljamõeldud olendite osas ei ole kirjanikel sulle enam ilmselt midagi väga uut ja värsket pakkuda. Astrid Lindreni tötskääbused ja metsmardused, Tolkieni kääbikud ja orkid, Rowlingi võlurid ja majahaldjad, Meyeri vampiirid, loendamatute kirjanike head ning kurjad haldjad … kas on veel võimalik, et kellegi fantaasia loob midagi-kedagi uut ja värsket?

On küll. Johan Theorini loodud viitrid tekitavad põnevust ja uudishimu raamatu esimestest ridadest peale. Ehkki mitte juhuslikult ei maininud siinkirjutaja kohe algul Lindgreni metsmarduseid – esmapilgul viitrid just nende „Röövlitütar Ronja” hirmuäratavate tegelastega assotsiatsiooni loovadki. Ajapikku selgub küll, et mulje on petlik. Ning ehkki lõpplahendus on üle keskmise ettearvatav, tahaks siiski veel maaraviitritest lugeda. Õnneks ongi „Salajaki lahing” alles triloogia esimene osa.

Elavast fantaasiast pakatavale teosele lisab sealjuures väärtust hoopis vastupidine – lihtsa argise elu tõetruud ja äratuntavad kirjeldused. Tegelaste võitlus purjuspäi vägivaldseks muutuva onuga, naiivsete poiste värbamine sõjameeste asemel seakarjasteks, rahalised raskused, vastuoluline info – kõik see loob viitrite ja lohemadude maailmale usutava ja elulise tausta.

Ehkki see muinas-Rootsis toimuva tegevustikuga raamat on mõeldud põhikooliealistele noortele, leiab ka täiskasvanud fantaasiakirjanduse sõber siit haarava lugemiselamuse.

Johan Theorin on 1963. aastal sündinud Rootsi ajakirjanik ja kirjanik. Terve oma elu jooksul on Theorin sageli külastanud Ölandi saart – paika, kust on pärit tema emapoolsed esivanemad ja kus mees kuulnud palju põnevaid pärimuslugusid ning kohalikke meremeeste, kalurite ja kiviraidurite muinasjutte. Mehe kirjanikutee saigi alguse Ölandi-teemaliste krimkadega. Theorini esimene raamat „Minevikuvarjud” („Skumtimmen”, 2007) sai Skandinaavia aasta parima debüütkriminaalromaani auhinna, teine teos „Öine lumetorm” („Nattfåk”, 2009) pälvis aga juba kirjandusauhindu nii Rootsist, Skandinaaviast kui ka Inglismaalt. Theorin elab vaheldumisi Ölandil ja Stockholmis.

Janar Kotkas