Archive for the ‘Kotkas, Janar’ Category

Fredrik Backman “Ärevil inimesed”

Teose tagaküljel nimetatakse seda autori kõige tempokamaks, kuid tegelikult on „Ärevil inimesed” kaunis mõõdukalt kulgev jutustus ning autor võtab teadlikult sageli aja maha. Süžee on sealjuures väga lühidalt kokkuvõetav. Eluga puntras inimene üritab panka röövida, pagedes satub ta korteriesitlusele ja võtab müügikorterisse kogunenud rahva poolkogemata pantvangi. Pantvangikriisi hakkab lahendama isast ja pojast koosnev politseinikupaar, pantvangistaja aga kaob salapäraselt. Mis juhtus, mida räägivad tunnistajad? Napile tegevustikule lisandub ohtralt kõikvõimalikke edasi-, tagasi- ja kõrvalepõikeid.

Suurem osa teosest keskendub inimeste omavaheliste suhete lahkamisele, minevikumeenutustele ning elu analüüsimisele nii selle heas kui halvas. Karakterid on kirjud nagu elu ise, keegi pole üdini hea ega ka mitte läbinisti halb. Kriminaalromaani ühe parima näitena kogeme järjest uusi pöördeid ja pidevaid üllatusi. Eneseabiraamatu ühe parima näitena loeme pidevalt teraseid tähelepanekuid elust ja suhetest ning vaimsetest muredest. Sealjuures on autor suutnud igal leheküljel väljenduda vaimukalt, tõsise äratundmisrõõmu ja kohati isegi silma läikiva võtva traagika juures saab ikka ja jälle mõnuga naerda. Miks ei võiks tööpuuduses näitleja pakkuda korteriesitluste ärarikkumise teenust ning teha seda näiteks kempsus istuva jänesena?

„Röövel trampis masendunult jalgu.
„Keegi ei kuula mind! Te olete maailma kõige halvemad pantvangid!””

Kui oled pikalt sattunud lugema keskpärasevõitu kirjandust, siis see raamat taastab sinu usu heasse. Särav, mitmekülgne, eluline.

Olgu veel öeldud, et tänusõnadest saame teada – autor teab, millest kirjutab, sest on isegi pidanud maadlema vaimsete muredega.

Fredrik Backman on sündinud 2. juunil 1981 Rootsis Brännkyrkas (Stockholmi lõunaosa), üles kasvas Helsingborgis (Lõuna-Rootsi). Ta on kirjanik, blogija ja kolumnist. Kirjanikuna debüteeris 2012. aastal, kui tema sulest ilmus „Mees nimega Ove” („En man som heter Ove”). 2015. aastal valmis selle romaani põhjal tehtud film. 2009. aastal abiellus Neda Shafti Backmaniga, neil on kaks last. 2012. aastal andis välja ka oma lapsevanemakogemustel põhineva teose „Mida mu poeg peaks maailma asjadest teadma” („Saker min son behöver veta om världen”, ingl k. „Things My Son Needs to Know about the World”). Ise nimetas seda „düsfunktsionaalseks juhendiks lapsevanematele”. „Folk med ångest” ehk „Ärevil inimesed” ilmus 2019. aastal ning see on autori üheksas teos.

Janar Kotkas

Jonas Bonnier “Lasud Knutbys”

Lasud Knutbys” on mitmes mõttes pettumustvalmistav romaan. Etteruttavalt olgu öeldud, et pealkirjas lubatud laske tuleb lugejal mõnd aega kannatamatult oodata. Lisaks tekib lugejal romaani kulgedes pidevalt küsimus: kes on selle peategelane?

Vahelduseks romaani tutvustus: „1997. aasta suvel kolib perekond Forsman Upplandi maakonda Knutbysse, olles valmis alustama uut elu nelipühilaste Filadelfia koguduses, mida juhib karismaatiline Eva Skoog. Seitsme järgneva aasta jooksul koob käputäis inimesi ja perekondi erootiliste võimusuhete saatusliku võrgustiku, mis viib paratamatult traagiliste arenguteni.”

Esmalt tundub, et peategelaseks on proua Forsman, hiljem pühendatakse aga suurim tähelepanu härra Forsmanile – ometi on ju selgelt näha, et kõiki niite tõmbab pastor Eva Skoog. Siiski jääb tolle hirmuäratava ja lugejas vihagi tekitava tegelase kujutamine pisut liiga pinnapealseks ja kõrvaliseks, et teda saaks peategelaseks nimetada.

Usupõlglik lugeja saab romaanist kinnitust oma mõtetele kiriku (siinkohal siiski konkreetselt nelipühilaste) silmakirjalikkusest. Kättemaksuhimuline lugeja asub üsna romaani algusest peale ootama: kas ja kuidas silmakirjateenritest manipulaatorid oma nartsissistlike ja õelate tegude eest vastutama peavad?

Judinaid tekitab teadmine, et selliseid asju juhtub päriselt ning seegi romaan põhineb tõestisündinud juhtumil. Meie ümber leidub inimesi, kellega on lihtsam manipuleerida kui teistega – ja paraku ka neid, kes teiste mõjutamisel osavad ja oskavad seda enda huvides ära kasutada.

Jonas Bonnier on Rootsi autor, kes on seni avaldanud 8 romaani. Üks Tema viimaseid romaane „Helikopterirööv” räägib suurimast, Stockholmi lähedal Västbergas toimunud pangaröövist. Teos saavutanud edu 34 riigis. „Helikopterirööv” on autori esimene katse põnevusromaanide kategoorias ning on samuti tõsielul põhinev krimiromaan, Priit Hõbemägi intervjuu Jonas Bonnieriga Eesti Ekspressis “Multimiljonärist krimikirjanik: “Istusin röövlitega ühes toas ega saanud nende jutust midagi aru.”

Janar Kotkas

Jonas Bonnieri pilt on pärit siit.
Autori kohta rohkem infot Wikis.

Raul Oreškin “Minu Peipsiveer”

See pole ammu enam mingi saladus, et „Minu”-sarja kvaliteet on väga kõikuv – kirjutavad neid raamatuid ja enamasti lihtsad inimesed, kelle eneseväljendusoskus on kord nii ja kord naa. Aga Oreškini kohta võib kindlasti öelda, et tema kirjameheoskused on mäekõrguselt üle ta kihlvedude realiseerimise oskustest (viide juhtumile, mida mees ise raamatus nimetab lühidalt „fopaaks”). Ja kui veel vastab tõele eessõnas toodud väide, et kuu aega enne käsikirja üleandmise tähtaega polnud mees „Minu Peipsiveerest” ridagi kirjutanud, siis müts maha ka autori kiiruse ja produktiivsuse ees.

Lühidalt: Raul ja tema elukaaslane ostavad sisuliselt mehe unenäo ajel ja maja seestki nägemata kinnistu Peipsi järve ääres asuvas vanausuliste kultuurist läbiimbunud Varnja külas. Vana majaga kaasneb omajagu müstilist (ilma usteta tuba) ja mitte nii väga müstilist (läbivajuvad põrandad). Üheskoos sünnib kunstihuvilisel paaril idee: siia peab tulema galerii.

Oreškin oskab ja suudab kunstigalerii sündi ja arengut ning kohapealset elu ja inimesi väga kaasahaaravalt kirjeldada ning kes kordki Varnjas-Kolkjas-Kasepääl Peipsi hõngu nuusutanud, tunneb end lugedes asjaosalise ning reisile kaasavõetuna. Meid võetakse justkui omaks – nagu see kant ja inimesed võtsid omaks Rauli-Kaili ja Voronja galerii.

Elulist kunstigalerii arendamise lugu vürtsitab autor ilukirjanduslike unenäoülevaadete ja mõnusa huumoriga. Olgu siinkohal üht kohta mälu järgi tsiteeritud. „Me ei tohi kellelegi öelda, et ostsime maja seda vaid üks kord näinuna ja nii, et isegi sees ei käinud,” kurtis Kaili. „Keegi ei saa teada,” lohutasin mina.

Lugeja saab muuhulgas heita pilgu nii sellele, kuidas sünnib kunst, kui ka sellele, mismoodi kasvatatakse kuulsaid Peipsi sibulaid. „Minu Peipsiveere” on lugemisena siiruviiruline, mahe, aga ka pisut kibe – nagu see kant isegi.

Raul Oreškin on töötanud Tartu linnavalitsuse kultuuriosakonna ja noorsooteenistuse juhatajana, täitnud Kultuuriministeeriumi kunstide asekantsleri kohustusi, tegutsenud Tartu Uue Teatri juhina ning praegu võib teda leida aktiivselt tegelemas Voronja galeriiga.

Varasemalt on Oreškin kirjutanud Betti Alveri auhinnaga pärjatud lühipalade raamatu „Kui ma vananen…“.

Janar Kotkas

Foto: Gabriela Liivamägi

Robert Ludlum “Ambleri kustutamine”

See on üks äärmiselt salajane saar, kus ülirange valve all tegutseb ülisalajane kinnipidamisasutus. Psühhiaatriahaigla väga salajast teavet valdavatest patsientidest üks on eriti ohtlik. Nr 5312 on päevast päeva ja ööst öösse tuimestavaid ravimeid täis pumbatud, tavapärasest erinev liigutus lõppeb elektrilöögiga ja pardli saab ta sahtlist vaid loetud sekunditeks.

Heade ning rumalate inimeste abil pagenuna tuleb endisel vangil hakata tükkhaaval kokku panema oma minevikku, sealjuures püüdes end välja improviseerida erinevatest tapmiskatsetest. Kuidas see kõik tal õnnestub ja milline omapärane võime teda aitab, seda tuleb juba lugeda krimikirjanduse maestro Ludlumi raamatust.

Robert Ludlum (25.05.1927-12.03.2001) oli üks USA tuntuimaid thrillerikirjanikke. Robert Ludlum sündis New Yorgis, teenis merejalaväes, oli ka näitleja ja produtsent, 27 põnevusromaani autor. Eriti suurt tuntust pälvis tema raamatusari, kus peategelaseks Jason Bourne. Nii mõnigi tema teostest on pälvinud tähelepanu ka filmilinal. Vaata lisa kodulehelt või Wikist.

Janar Kotkas

Lee Child “Nagu vits vette”

Raamatusarja peategelane on endine USA armee sõjaväepolitseinik, kes rändab USA-s enda lõbuks ringi – ja satub sageli uurima kahtlasi ja ohtlikke olukordi. Ning mitte ainult uurima: teoinimesena lööb Reacher alati võitluses ebaõiglusega kaasa. Sageli lööb see koljatimõõtu mees ilma igasuguse kahetsuseta ka esimesena …

Siinkirjutaja peab Jack Reacheri lugusid kaasaegse põnevuskirjanduse etaloniks. Ning ilmaasjata ei tsiteerita tagakaantel ajakirja Forbes, kes ütleb, et Jack Reacher on kõige kõvem kaubamärk kirjandusmaailmas.

Tõsi: mõnes loos on pinget, pinevust ja hingekriipivaid olukordi rohkem kui teises, kõnealune „Nagu vits vette” pole ilmselt sarja kõige võimsam teos. Kuigi algus on üks pingelisemaid: metroos sõites avastab peategelane kaasreisija, kes käitub igas mõttes nagu käsiraamatu enesetaputerrorist. Reacher püüab plahvatust ära hoida, kuid vallandab sealjuures hoopiski midagi muud traagilist.

Vägivaldseid stseene jätkub ning tulirelvade ja käsitsikakluse ekspert peab sedakorda elu nimel kasutama muidki vahendeid.

Kui uskuda viimaseid uudiseid, siis Lee Child annab tulevikus kirjaniku-ohjad üle oma nooremale vennale James Grantile (kirjanikuna Andrew Child), et too siis saaks jätkata Reacheri seiklusi. Kel huvi asjaga rohkem end kurssi viia, siis artikkel on saadaval BBC lehel. Teadaolevalt jätkub aga veel n-ö vanu lugusid, mis eesti keelde tõlkimata – ja mis selle sarja austajatele alati maiuspalaks.

Lee Child hakkas kirjutama pärast seda, kui ta vallandati 1995. aastal Granada Televisiooni saatejuhi kohalt. Tema esimene Reacheri romaan ilmus 1997. aastal. Pärast seda on ta müünud enam kui 100 miljonit raamatut, praeguseks on tõlgitud Lee Childi raamatuid neljakümnesse keelde. Amazon on teatanud sarja adapteerimisest TV-tarbeks. Filme on praeguse seisuga tehtud kaks, nimiosa mängib neis Tom Cruise.

Janar Kotkas

Pildil Lee Child koos Jack Reacheri osatäitja Tom Cruise’ga. Pilt on pärit siit.

Georg R. R. Martin “Tuli ja Veri”

Kuidas valmis Raudtroon? Kes olid Talitundru Starkide ja Casterly Kalju Lannisteride esivanemad? Kui palju oli ennemuistsetel aegadel lohesid ja lohelendureid? Kuidas ühendati Westerose kuningriik? Kas Cersei ja Jaime on tõesti kuningliku verepilastuse „leiutajad” — või on millegi sellise põhjused kuskil sügavamal?

Võimsa „Troonide Mängu” saaga autor on kirjutanud sellele eelloo, mis heidab valgust paljudele hilisematele sündmustele ja kangelastele. Ka see on eepiline, täis kurjust, reetmisi, kangelaslikkust, armastust, tiirasust ning kõike muud inimlikku. Kohustuslik lugemine kõigile „Troonide Mängu” raamatusarja või seriaali austajatele.

Mõnevõrra häirib mugavat lugemist küll tõik, et „Tuli ja veri” on kirjutatud justkui kroonika vormis, ammuste ülestähendustena, mitte romaanina. Nii on loos vähe dialoogi, ladusust ja kõike muud sellist, mis eristab näiteks Henriku „Liivimaa kroonikat” Bornhöhe „Tasujast”.

Aga väga meeldivad on maalilised illustratsioonid.

George R. R. Martin sündis 20. septembril 1948. a New Jersey osariigis Bayonnes. Isa Raymond Collins Martin ja ema Margaret Brady Martin. Tal on kaks õde, Darleen Martin Lapinski ja Janet Martin Patten.  Martin hakkas kirjutama väga noorena, müües pennide eest naabruskonna lastele koletislugusid. Hiljem sai temast koomiksifänn ja koguja. Martini esimeseks arvestatavaks müügiteoseks oli „The Hero”, mille ostis Galaxy ja mis ilmus 1971. aastal. 1975. aastal abiellus ta Gale Burnickiga. Nad lahutasid 1979. aastal, ilma lasteta. Martin hakkas täiskohaga kirjanikuks aastal 1979. Hiljem kolis kirjanik Hollywoodi. Ta oli Doorwaysi produtsent. Martini praegune kodu asub New Mexico osariigis Santa Fe’s. Ta on Ameerika ulme- ja fantaasiakirjanike liidu liige ning Ameerika kirjanike gildi liige.

Vaata lisa: https://georgerrmartin.com/

Janar Kotkas

Thomas Harris “Cari Mora”

Kui autor on kirjutanud midagi nii maailmakuulsaks saanut nagu Hannibal Lecteri sari (ja eriti sinna kuuluv „Voonakeste vaikimine”), siis on paratamatu, et tema uut teost lugedes hakatakse tõmbama paralleele eelmistega, leidma sarnasusi ja erinevusi.

„Cari Mora” puhul võib sarnasustena nimetada inimsöömist, julmust, läbivat naispeategelast, üht õudusttekitavalt jõhkrat kurikaela, kuid sellega sarnasused ka piirduvad. Kurikaelal puudub lecterlik peensus, ta on lihtsalt üks … vaimuhaige julmur. Naistegelase tausta avatakse napimalt kui Clarice Starlingu oma – ehk pole ka ime, sest see põnevik on mahultki märksa napim kui Hannibali teosed (224 lk).

Ning peab tõdema, et ka kvaliteedilt on Harrise kauaoodatud teos napim. Korralik kausitäis julmust, garneeringuks relvi, seiklusi, kulda, natuke inimsuhteid, pisike näputäis huumorit – ja läbi ta ongi.

Paar sõna teose sisust ka: Cari on karmi minevikuga noor naine, kes tahab saada loomaarstiks, toetada oma lähedasi ja elada oma majas. Ent ta satub saatuse vingerpussi tõttu majahoidjaks majale, mis kuulus kunagi narkoboss Pablo Escobarile. Siia see kurja juur maetud ongi … otseses mõttes.

Kas tasub lugeda? Jah, täitsa kena ajaviide, kuigi mitte autori tippteoste kvaliteedini küündiv.

Eriti andunud fännidel on võimalus soetada endale raamatust ka delux versioon.

William Thomas Harris III on Ameerika kirjanik, kes sündinud Tennessees 22. septembril 1940. Thomas Harrise elu kohta on teada üsna vähe, sest enamasti on ta vältinud intervjuid ja eraelu avalikustamist. Bailory ülikoolis sai alguse tema tutvus oma tulevase abikaasa Harriet Anne Haleyga. Enne lahutust oli neil üks ühine tütar Elizabeth. Harrise elus oli väga olulisel kohal ema Polly, kellega ta pidas igapäevaselt ühendust ja arutas ka oma tööd. Polly suri 2011. aastal. Praegusel ajal elab Thomas Harris Lõuna-Floridas ja tal on suvekodu New Yorgis Sag Harboris. Harrise hea sõber Morton Janklow on öelnud: „Ta on üks headest tüüpidest. Ta on suur, habemega ja imeliselt joviaalne. Kui te temaga kohtuksite, arvaksite, et ta on koormeister. Ta armastab kokkamist – ta on teinud Le Cordon Bleu eksameid — ja temaga on väga lõbus istuda köögis söögi valmistamise ajal ja näha, et ta on sama õnnelik kui merekarp. Talle on omased vanamoodsad kombed, viisakus, mida seostate Lõunaga.”

„Cari Mora” reklaami tarbeks antud esimeses suuremas intervjuus (2019) paljastas ta ajalehele The New York Times oma suure huvi looduse vastu ning selle, et on olnud juba 20 aastat Floridas Miamis asuvas loomapäästekeskuse Pelican Harbor Seabird Station pikaajaline külastaja ja vabatahtlik. Töötajad said sellest teada alles mõne aasta eest. Enamjaolt tuntakse Harrist kui karakteri Hannibal Lecter loojat.

Suurem osa tema teostest on jõudnud filmi- ja telelinale. Silmapaistvaimaks on neist osutunud „Voonakeste vaikimine” (kus Lecteri osa kehastab väga veenvalt karismaatiline Anthony Hopkins).

Thomas Harris Wikis.

Voonakeste vaikimine (1991) treiler:

Janar Kotkas

Pilt pärineb ajalehe The New York Times artiklist

Claudia Gray “Sinu tuhat palet”

Marguerite Caine on füüsikutest vanemate laps. Nende võimsaimaks saavutuseks on Tulilind, mille kandja saab reisida rohkete universumite vahel. Tüdruku isa tapetakse. Kõik viitab kindlalt ühele — mõrvariks on Paul. Tegemist on Marguerite vanemate lemmikõpilasega. Muidugi loodab noormees, et põgenemine on tema pääsemine, kuid Marguerite ei loobu kergelt isa mõrvari tabamisest.

Neidu aitab otsingutel Theo, kes samuti ei suuda leppida tolle isa, oma juhendaja ning mentori vägivaldse surmaga. Tulilind viib seiklejad Londonisse, tsaari-Venemaale ja ookeanijaama. Paralleeluniversumitest üks on põnevam kui teine.

Muidugi leidub raamatus palju ettearvamatust. Tulilind võib avaldada kummalist mõju, sattuda valedesse kätesse – ja viia oma kandjat kohtadesse, millesse sattumine pole kaugeltki planeeritud. Ning mõistagi esitletakse selles teoses elulist tõdemust: kas kõik ikka on selline nagu esmapilgul näib, kas sündmused on päriselt nii mustvalged ning reeturid päriselt reeturid?

Sinu tuhat palet” kätkeb endast mitmeid tagaajamisi, reise universumide ja erinevate aegade vahel (kus isikud on siiski samad, kuid saatus erinev). Teost võiks pidada ka omamoodi armastusromaaniks.

Tegemist on Tulilinnu triloogia esimese osaga. Kuigi raamat pole enam väga värske, loodaks siiski, et sarja kaks järgmist osa saavad samuti tõlke.

Hea ladus lugemine eeskätt noorematele ulmekirjanduse austajatele.

Claudia Grey on pseudonüüm. Kirjaniku sõnutsi on ju lõbus ja huvitav ise endale nime valida. Muud saladust ei olegi, pole peidetud minevikku ega draamasid.

Claudia on täiskohaga kirjanik, kelle suur kirg ongi kirjutamine. Vabal ajal tegeleb ta lugemise, reisimise, kokkamise, matkamise ja muusikakuulamisega. Elab ta üle saja-aasta vanuses lillaks värvitud majas, mis asub USAs New Orleansis.

Claudia Grey on üsnagi aktiivne sotsiaalmeedias, tema tegemiste kohta saab kõige kiiremat teavet sellistest kohtadest nagu Twitter, Tumblr, Pinterest, GoodReads ja Instagram.

Grey on ligi 30 noortele suunatud raamatu autor, peamiselt on tegu sarjadega.

Loe lisa: http://www.claudiagray.com/books/

Janar Kotkas

Alexandre Dumas vanem “Kolm musketäri”

Siinkirjutaja sai suure üllatusega teada, et leidub inimesi, kes polegi lugenud „Kolme musketäri”! Järele mõelnuna jõudis muidugi kohale: uued põlvkonnad pole ehk lihtsalt (veel) jõudnud või pole neile soovitatud. Vanemate generatsioonide puhul on mittelugemise puhul samuti palju erinevaid põhjuseid – pole kätte sattunud, maitse on olnud teistsugune, on tundunud liiga „poistekas” jne. Aga: nii ühtedele kui teistele soe soovitus. Ja lisaks ka varem musketärisarja lugenuile – nostalgia mõttes tasub sari uuesti kätte võtta!

Noor d’Artagnan siirdub provintsist pealinna Pariisi, et liituda kuulsate musketäridega. Juba teel tabavad noort mõõgameest sekeldused ja intriigipundar saab alguse. Pariisis kohtub ta erinevatel asjaoludel kolme musketäriga. Athos, Porthos ja Aramis – kellest igaühel on varjunime kandmiseks – oma põhjus saavad tema parimateks sõpradeks ja seikluskaaslasteks. Algab pöörane seiklus, mis jätkub romaanides „20 aastat hiljem” ja „10 aastat hiljem” (3 köidet).

17. sajandi Prantsusmaa, õukond, kuningas Louis XIV, kardinal Richelieu, Inglise kõrgaadlik Buckingham – kogu see keskkond oma tegelastega on lugemiseks põnev ka 21. sajandil. Erinevalt paljudest 19. sajandil kirjutatud teostest pole „Kolm musketäri” kuidagi anakronistlikuks muutunud, see on kirjandusklassika. Ja mitte ainult poistele.

Alexandre Dumas vanem
Alexandre Dumas vanem, sündinud Alexandre Dumas Davy de la Pailleterie (24. juuli 1802 – 5. detsember 1870) oli prantsuse kirjanik, kes on tuntud ajalooliste seiklusromaanide poolest. Ta on kõige loetum prantsuse kirjanik maailmas.
Kuigi Alexandre Dumas vanem on tänapäeval tuntud seiklusjuttude poolest, saavutaski ta omal ajal tuntuse draamakirjanikuna.
Tema tuntuimad tööd on “Kolm musketäri” (Les Trois Mousquetaires); “Kakskümmend aastat hiljem” (Vingt Ans après); “Krahv Monte-Cristo” (Le Comte de Monte Cristo); “Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem” (Dix Ans plus tard ou le Vicomte de Bragelonne) ja “Must tulp” (La Tulipe noire).

Janar Kotkas

Allikas autori kohta: Wikipedia

Aleksandr Barinov „Kaltsakad ja komissarid”

Teose põhi- ja minategelaseks on kriminaalselt karistatud Heldur Luhter (1947-2018), kes räägib ära oma vaatenurgast tõsielulise loo Eesti-Vene
narkokuritegevusest 1990ndatest 2000. aastateni.

Lugedes sellest, kuidas siinsamas Eestis narkootikume valmistati ning selleks toorainet ja tööriistu riiki smugeldati, lähevad mõtted vägisi kultussarja „Halvale teele” („Breaking Bad”) peale. Tundub lihtsalt uskumatu, et midagi sellist nagu tolles USA narkosarjas, võis toimuda päriselt siinsamas Maarjamaal! Aga väidetavalt juhtus. Ning kui lugeda minategelase pihtimusest detaile, siis need muudavad loo kuidagi usutavamaks. Detailides asetub 90ndate Eesti elu mäletava lugeja jaoks kõik justkui paika – jah, see tõesti võis nii juhtuda ja olla.

Pealkirja on teos muide saanud selle järgi, et suures kuritegevuses on kaht sorti tegelasi: “kaltsakatel” pole mingit eduvõimalust ja kogu töö käib nii nõndanimetatud kui ka otseseste “komissaride” taktikepi järgi. Nii mõnigi kord võib riiklik korrakaitse olla kuritegevusega tihedalt läbi põimunud.

Lugu on erinevatele vanusegruppidele ka omamoodi õpetlik ja ajalugu talletav, aga ilmselt enim äratundmisrõõmu leiavad siit need, kes 90ndate röövkapitalismi ja toonast kuritegevuse ning korruptsiooni võidukäiku selgemalt mäletavad.

Aleksandr Barinov on endine vene krimiajakirjanik ja ajakirjanik. Jaanus Piirsalu kirjutas raamatust ja autorist pikemalt Postimehes “Eesti narkokurjategija avameelses raamatus: selles äris õnneliku pensionini ei jõua“.

Janar Kotkas

Foto autorist Jaanus Piirsalu, siit.