Archive for the ‘Kotkas, Janar’ Category

Lee Child „61 tundi”

„Kell oli pärastlõunal viie minuti pärast kolm. Täpselt kuuskümmend üks tundi enne seda, kui see juhtus.”

Täpselt nii asub põnevike meister Lee Child esimestest ridadest peale pinget üles kruvima uusimas eesti keelde tõlgitud Jack Reacheri sarja romaanis „61 tundi” (esmatrükk inglise keeles 2010). Sedakorda satub endine sõjaväepolitseinik Reacher lumetormi ajal bussiõnnetusse – mis juhuslikult ka edaspidiste sündmustega seotud – ning lumevangi jäänuna saab temast politsei abiline ja ühe olulise tunnistaja ihukaitsja. Pinge püsib juukseid püstiajavalt kõrgel terve romaani vältel ning jõuab haripunkti vahetult enne lõpulehekülgi. Kas sedakorda on Reacher oma nutikuse ja tapva jõu kiuste sattunud olukorda, milles ta keerulistele oludele ja saatusele alla jääb? Sedakorda jätab autor lugejatele üsna kõva pähkli pureda.

Lee Childi kirjanduslik stiil on jätkuvalt hõrgult napisõnaline, lõikav ja sisukas. Sõnavahtu ei ole. Ükski lause ei koosne linnuhaavlitest – iga sõna on kui 45kaliibrise revolvri kuul. On näpuotsaga flirti, veidi filosoofiat, mõni sõna Reacheri leivanumbri käsirelvade teemal. Jätkuvalt on julmi inimesi, detektiivitööd, taplemist ja tapmist. Ning – siinkirjutaja ei taha küll kelleltki spoiler’iga lugemisrõõmu ära võtta, aga peab reetma: raamatus leidub stseen, kus kivimees Reacher on pisaratele lähemal kui kunagi varem.

Krõbedamat sorti põnevike austajad ei pea Jack Reacheri raamatut haarates kunagi pettuma.

Lee Child (James Dover Grant) sündis 1954. aastal Inglismaal Coventry’s riigiametniku perekonnas. 1998. aastast alates elab kirjanik USAs New Yorgis. Ta on õppinud õigusteadust ning töötanud teleprodutsendina – muuhulgas Eesti vaatajatelegi tuntud telesarja „Tagasi Bridesheadi” (1981) juures. Ettevõtte ümberkorralduste käigus töö kaotanuna otsustas Grant hakata romaane kirjutama, sest need on „meelelahutuse puhtaim vorm”. Juba autori debüütromaan „Killing floor” (1997) osutus edukaks ning võitis mitmeid kirjandusauhindu. Child’i populaarse Reacheri-sarja keskne kangelane on endine sõjaväepolitsei major Jack Reacher, kes uitab hulkurina mööda USAd, satub keerukatesse olukordadesse ning lahendab neid nii jõu kui mõistusega.

Kirjanikunimi sündis siseringi sõnamängust: nimelt hääldas keegi perekonnas Renault’ mudelinime Le Car valesti kui „Lee Car”, sõna „Lee” võeti naljana kasutusele ja kirjaniku lapsele (inglise k. child) Ruth’ile hakati itsitamisi viitama kui „Lee Child’ile”.

James Grant on 1975. aastast alates abielus Jane’iga. Ta toetab jalgpallivõistkonda Aston Villa ning väidetavalt on suitsetanud aastakümneid marihuaanat.

Autorist wikis https://en.wikipedia.org/wiki/Lee_Child

Janar Kotkas

Advertisements

Johan Theorin “Salajaki lahing. Jarmalandi kroonikad”

Kui oled piisavalt pikalt ja palju fantaasiakirjandust lugenud, siis leiad ühel hetkel, et põnevate väljamõeldud olendite osas ei ole kirjanikel sulle enam ilmselt midagi väga uut ja värsket pakkuda. Astrid Lindreni tötskääbused ja metsmardused, Tolkieni kääbikud ja orkid, Rowlingi võlurid ja majahaldjad, Meyeri vampiirid, loendamatute kirjanike head ning kurjad haldjad … kas on veel võimalik, et kellegi fantaasia loob midagi-kedagi uut ja värsket?

On küll. Johan Theorini loodud viitrid tekitavad põnevust ja uudishimu raamatu esimestest ridadest peale. Ehkki mitte juhuslikult ei maininud siinkirjutaja kohe algul Lindgreni metsmarduseid – esmapilgul viitrid just nende „Röövlitütar Ronja” hirmuäratavate tegelastega assotsiatsiooni loovadki. Ajapikku selgub küll, et mulje on petlik. Ning ehkki lõpplahendus on üle keskmise ettearvatav, tahaks siiski veel maaraviitritest lugeda. Õnneks ongi „Salajaki lahing” alles triloogia esimene osa.

Elavast fantaasiast pakatavale teosele lisab sealjuures väärtust hoopis vastupidine – lihtsa argise elu tõetruud ja äratuntavad kirjeldused. Tegelaste võitlus purjuspäi vägivaldseks muutuva onuga, naiivsete poiste värbamine sõjameeste asemel seakarjasteks, rahalised raskused, vastuoluline info – kõik see loob viitrite ja lohemadude maailmale usutava ja elulise tausta.

Ehkki see muinas-Rootsis toimuva tegevustikuga raamat on mõeldud põhikooliealistele noortele, leiab ka täiskasvanud fantaasiakirjanduse sõber siit haarava lugemiselamuse.

Johan Theorin on 1963. aastal sündinud Rootsi ajakirjanik ja kirjanik. Terve oma elu jooksul on Theorin sageli külastanud Ölandi saart – paika, kust on pärit tema emapoolsed esivanemad ja kus mees kuulnud palju põnevaid pärimuslugusid ning kohalikke meremeeste, kalurite ja kiviraidurite muinasjutte. Mehe kirjanikutee saigi alguse Ölandi-teemaliste krimkadega. Theorini esimene raamat „Minevikuvarjud” („Skumtimmen”, 2007) sai Skandinaavia aasta parima debüütkriminaalromaani auhinna, teine teos „Öine lumetorm” („Nattfåk”, 2009) pälvis aga juba kirjandusauhindu nii Rootsist, Skandinaaviast kui ka Inglismaalt. Theorin elab vaheldumisi Ölandil ja Stockholmis.

Janar Kotkas

Peeter Helme „Haakrist ja ajarelv”

Haakrist ja ajarelv” on alternatiivajalooline romaan, mis kujutab elu maailmas, kus Teise maailmasõja võitsid teljeriigid. Ent kuigi Suur-Saksamaal on enam kui sada aastat pärast sõja lõppu 3D-kuvariga kvantarvutid ja fusioonmootoriga tähelaevad, pole elu Hitleri järgses „tuhandeaastases rahuriigis” pilvitu. Reichi võimumehed magustavad oma viljakohvi sahhariiniga ning kustutavad janu ersats-tomatimahlaga. Erinevate riigiasutuste vahel käib pidev ja kohati verine kemplemine võimu pärast. Ning ka vastupanu pole maailmast natside kiuste kadunud: kuskilt Põhja-Ameerikast lähtuvad kummalised kiired, mis võivad maailma ja selle ajalugu muuta. Kas vastupanuvõitlejaid saadab edu?

Ajaloolase ning hea Saksamaa tundja Helme teos on maitsekas, stiilne ja intelligentne ajaviiteromaan, millest ei puudu ka näpuotsatäis silmaringi laiendamist. Autorile on tugevaks seljataguseks olnud nii ajaloo-, IT- kui (ulme)kirjanduse spetsialistid ning teos igas mõttes väljapeetud – isegi super(anti)kangelasest tegelase Incerta võlude ja seksuaalvallutustega pole üle pingutatud. Osa tegevusest toimub kaugel provintsis Revali-nimelises linnas ja igati põnev on ette kujutada, milliseks omal ajal seal visiidil käinud Führer selle ümber ehitada lasi …

Autor kinnitab, et see pole veel kõik: Oberjuncker Staack ja Fregattenkapitän von Angerapp seiklevad edasi raamatus „Haakrist ja tõusev päike”.

Peeter Helme (s 1978)

Kirjanik, ajakirjanik, kultuurikriitik, esseist ja publitsist, praegu ametis Postimehe arvamustoimetuse juhatajana. Õppinud Eestis ja Saksamaal ajalugu, kunstiajalugu ja usuteadust ning uurinud ja avaldanud peamiselt 20. sajandi poliitilist filosoofiat ja Saksa kirjanduslugu käsitlevaid artikleid.

Helme esimene romaan “Puudutus” ilmus 2007. aastal, järgnesid “September” (2009), “Varastatud aja lõpus” (2011), “Tuleviku mäletajad. I osa, Sofia” (2013) ja “Sügaval läänes : raamat Ruhri piirkonnast” (2014).

Pilt: http://headread.ee

Janar Kotkas

Christoffer Carlsson “Oktoober on kõige külmem kuu”

Kolgas, hall ja masendav ääremaa. Puskariajamine, müümine ja joomine, lihttöö ja väga lihtne elu. Omamoodi ühtehoidev ja teistest kolkakaaslastest lugu pidav kolkakogukond. Isegi sellise vaenu kiuste, et üks puskariajaja teise turult välja sõi, sest ajas parema maitsega vägijooki.

Sündmuste keskmes on 16-aastane kolkatüdruk, kelle vend ootamatult kaob. Tüdruk saab aru, et vend on vastu tahtmist segatud millessegi väga hämarasse – ühel saatuslikul ööl oli ta vennaga koos. Venda otsides jõuab neiu ka kriminaalse loo jälgedele.

Kolkaelu ja mõrvamüsteeriumis elamist ei tee lihtsamaks seegi, et tüdruk parajasti oma seksuaalsust avastab ning on kiindunud venna sõpra, kel aga on olnud hoopiski afäär tema emaga.

Pahaendelised tegelased, hästimaalitud ääremaaelu, räme seks, korstnana suitsu tossav teismeline, sõnaosavalt loodud sügisene rõskus ja kolkaklaustrofoobia – kõik see võiks olla lugejat peletav, ent on hoopiski kuidagi võluv.

Nii noor kui vanem lugeja, olgu ta nais- või meessoost, linnast või kolkakülast, leiab teismelise Vega muredes ning isiksuseks küpsemises kindlasti omajagu tuttavat.

Christoffer Carlsson (sündinud 1986) alustas kirjutamist juba noores eas ning on debüüdist alates pannud paberile juba 23 romaani, nii krimi- kui noortekirjanduse žanris. 2013. aastal sai temast kõigi aegade noorim autor, kes pälvinud Rootsi aasta parima kriminaalromaani auhinna: võidu tõi Leo Junkeri sarja avaosa „Nähtamatu mees Salemist“.

Carlsson sündis ja kasvas Rootsi läänerannikul Halmstadis, ta õppis Stockholmi ülikoolis kriminoloogiat ning ta on töötanud koos Rootsi rahvusliku koordinaatoriga demokraatia vägivaldse ekstremismi eest kaitsmise vallas.

Noortele lugejatele mõeldud „Oktoober on kõige külmem kuu“ ilmus rootsi keeles 2016. aastal ja sai peatselt aasta parima noortekrimka auhinna.

Janar Kotkas

Janis Jonevs “Jelgava 94”

Tagakaane tekst:

“Ministry – see oli fantastiline. Jesus Jones samamoodi, ja Sonic Youth, ja KMFDM, ja Psychopomps, nagu ka Temple of the Dog. Sellega olin abi saanud Kārliselt, mu klassivennalt esimesest klassist, siiani kombetu huligaan, kes oli mulle kord jalkas jalaga kõhtu virutanud. Nüüd olime millegipärast rääkima hakanud ja ta andis mulle, nagu oleksid need olnud narkootikumid, relv või keelatud kilpkonn, paar kassetti. Need oli tavaliselt kusagilt hankinud tema vend. Kārlis ütles, et nad olid vennaga Nirvanat kuulanud juba enne 1994. aasta 5. aprilli, kas te usute sellist juttu? Nirvana. See oli ikka maailma tipp. Tõsiselt, see oli isegi parem kui Cranberries, parem kui Dolores O’Riordani sügavad silmad.

****

Läti kirjaniku Janis Jonevsi (sündinud 1980) romaan “Jelgava ’94” viib lugeja 90ndatel Jelgava alternativkultuuri maailma, mis tiirleb heavy metal’i ümber. Autor kombineerib selle loo rääkimiseks ühe nooruki päevikuväljavõtted dokumentalistlikult täpsete katkenditega, mis kirjeldavad Läti teise iseseisvusaja algust. “Jelgava ’94” on 1990ndate generatsiooni portree, kes otsib iseenda identiteeti. See on puudutav lugu noorusest, kui kõik on kogu maailma vastu ja püüdlevad selle poole, et mitte saada “üheks neist”.

****

See tekst raamatu tagakaanel viib mõttele, et tegu on mingisuguse süvafilosoofilise ja taasiseseisvunud Läti 90ndate metal’i subkultuuri analüüsiva käsitlusega. Sellisega, mis ühel tavalugejal ehk üle jõugi käib.

Aga ettekujutus on eksitav. Jonevs pakub üsna lihtsat, ausat ja ilustamata kirjeldust sellest, kuidas hakkab kujunema ühe Läti nooruki isiksus. Kuidas minategelane asub end defineerima läbi konkreetse muusikastiili, kuidas ta selleni hoopis teise stiili järgi jõuab, mismoodi teda mõjutab narkomaanist grungepioneeri Kurt Cobaini elutöö ja surm. Kuidas nooruk asub koos eakaaslastega avastama muusika, aga ka alkoholi ja tubaka kõditavat maailma.

Lugedes tekib teine pettekujutlus. Siinkirjutaja on autori eakaaslane, samuti 90ndatel muuhulgas Nirvana kaudu hevimuusikani jõudnu ja end noorukina läbi metal’i defineerinu. Samamoodi nagu minategelane suuruselt umbes Narva ja Pärnu vahele jäävas Jelgavas, avastas siinkirjutaja ühes Eesti linnas noorukina sõpradega napsu ning sigarettide mõnusid ja unistas pikkadest juustest, millega lava ees moššida. Nii tekkis küsimus: ehkki siinkirjutaja sai Jonevsiga vägagi meeldivalt ja nostalgiliselt samastuda (sisuliselt vist vaid alkoholimargid olid erinevad), siis kui palju selliseid 90ndatel metallmuusika taktis elanuid ikka on? Mida võiks “Jelgaval” olla öelda teistele, millega võiks teos neid kõnetada?

Ent kujutlus, nagu tegu olekski nostalgiapiibliga 1980. aastal sündinud omaaegsetele black- ja muumetallistidele hajub samuti kiiresti. Sest see on tõesti üks lugu identiteedi otsimisest, “puudutav lugu noorusest, kui kõik on kogu maailma vastu ja püüdlevad selle poole, et mitte saada “üheks neist””. Pole vahet, kas identiteedi osaks on biitlid, black metal, hip-hop, diskomuusika, dubstep või EDM – noorele inimesele on läbi aegade olnud enese identifitseerimise viisiks muusika, ükskõik, mis stiilis see ka poleks. Samamoodi mäss (“kõik kõigi vastu”) ning samamoodi sõdivad noored igal ajastul ja igas paigas üle maailma selle nimel, et “mitte saada üheks neist”.

Nagu Jonevs teose lõpus ilma liigselt keerutama mõista annab – ühel hetkel saame me kõik üheks neist. Aga tore on meenutada neid aegu, kui mugavuskonformism ei olnud meid veel raamidesse surunud. Eriti, kui sinu sünniaasta jääb 1980. kanti ning sulle ütleb midagi selline bändinimi nagu My Dying Bride. Aga näitab “Jelgava” edukus, on see vähemasti Lätis läinud korda igasugustele inimestele.

Autorist:

Janis Jonevs sündis 1980. aastal Lätis Jelgavas. Hariduse omandas Jelgava gümnaasiumis ja Läti kultuuriakadeemias. Jonevs töötab copywrighterina, 2002. aastast on ta teinud ka kriitiku, prantsuse keele tõlgi ning dramaturgi tööd. “Jelgava” on Jonevsi debüütromaan ning 2013. aastal sai sellest Lätis bestseller. 2014. aastal sai raamat Euroopa Liidu kirjandusauhinna ja romaani tõlked on ilmunud Prantsusmaal, Norras ja Sloveenias.

Janar Kotkas

 

 

 

 

 

 

 

Lee Child „Viperusteta”

LEE CHILD
„Viperusteta” (Jack Reacher #6)
Tõlkinud Lauri Vahtre

childviperustetaEndine sõjaväepolitseinik Jack Reacher saab uskumatu pakkumise. USA salateenistuse naisagent tahab teda palgata mõrvama Ameerika Ühendriikide asepresidenti. Naine on asepresidendi kaitsemeeskonna verivärske ülemus ja ta soovib, et Reacher üritaks tungida läbi inimeste kaitsekilbi asepresidendini ning paneks sel viisil proovile kaitsemeeskonna tõhususe. Reacheril on olemas vajalikud oskused ja ta on täiesti tundmatu, nii et kes võiks veel paremini selleks tööks sobida? Kuid agent jätab Reacherile ütlemata, et tegelikult ongi juba tundmatud, otsusekindlad ja külmaverelised mõrtsukad asepresidendi sihikule võtnud. Nad on vilunud tapjad, kellel jääb aga kahe silma vahele üks otsustava tähtsusega asjaolu ‒ et võitlusväljal viibib sama otsusekindel ja külmavereline Jack Reacher. (Goodreads.com)

Lee Childi Jack Reacheri sarja raamatud on teosed, mille iga osa põnevikehuvilised pikisilmi ootavad. Sest nad teavad: autor suudab kiretute lausetega maalida teadvusesse pildi sageli õõvastavalt kaasahaaravatest stseenidest, mis lugejalgi adrenaliini voolama panevad. „Viperusteta” pole erand. Ehkki suur ja turske nugaterava mõistusega relvanduse äss Reacher on alati prognoositav lõppvõidumees, ei ole ta siiski superkangelane ja kohati tuleb temalgi leppida kas suuremate või väiksemate kaotustega. Muuhulgas kaotades enda jaoks olulisi inimesi. Seegi seiklus pole erand. Ning mida toob viimane, olulisim võitlus ‒ kas Reacher ikka suudab ülirasketes tingimustes vaenlastest üle olla?

Mõni sõna peakangelasest. Jack Reacher: endine USA armee sõjaväepolitsei major, autasustatud Hõbetähe ja Purpursüdame ordenitega. Keskmist nime (napisõnalise sõjaväelasest isa otsuse kohaselt) pole, tutvustab end perekonnanime pidi. Veetnud lapsepõlve isa töö pärast mööda maailma rännates, nii kujunenud ennast kehtestada suutvaks rusikakangelaseks. Pärast armeest koondamist rändab mööda kodumaad ja satub erinevatesse pöörastesse situatsioonidesse, kus on sunnitud nii enda kui õigluse kaitseks kasutama äärmuslikku vägivalda. Liigub bussiga või hääletades, kasutab ainult sularaha ning ostab uue komplekti odavaid riideid, kui vanad on määrdunud. Ülitäpne laskur, spetsialist tulirelvade alal. Peab lugu muusikast (blues) ja heast kohvist.

2012. aastal linastunud filmis „Jack Reacher” (loo „Üks lask” põhjal) kehastas peategelast Tom Cruise. 2016. aastal on oodata uut Jack Reacheri filmi.

AUTORIST
leechildLee Child (kodanikunimega Jim Grant) sündis 1954. aastal Inglismaal. Õppis Sheffieldi ülikoolis õigusteadust, samas töötas teatris. Peale ülikooli lõpetamist asus 1977. aastal tööle televisiooni ning oli muuhulgas seotud ka meie televaatajatele ammu tuttava sarjaga „Tagasi Brideshead’i”. Granada televisioonis töötas kuni koondamiseni 1995. aastal. Peale seda otsustas hakata kirjanikuks. Esimene Jack Reacheri lugu „Killing floor” (e. k. Tapamaja”) ilmus 1997. aastal ning sai kohe lugejate ja kriitikute seas menukaks. 1998. aastal kolis Lee Child USA-sse, kus elab tänini abikaasa Jane’iga.

Janar Kotkas

Patrick Rothfuss „Vaikivate asjade aeglane settimine”

rothfussvaikivateasjadeaeglanesettimine„„Vaikivate asjade aeglane settimine” viib lugeja „Kuningatapja kroonika” sarjast tuttava Auri maailma. Too kahupeaga õbluke plika elab Ülikooli all pimedates keldrites, kus on palju käike ja torusid, mitme korruse jagu mahajäetud ruume, mõned neist uhked ja kaunid, mõned läbipääsmatult mulda ja kiviprahti täis varisenud. Auri on ühtaegu söakas ja uje, salapärane ja kuidagi katki. Ta loodab, et kui kõik asjad maailmas saavad oma päris õigele kohale, siis saab maailm ehk terveks ja ka tema ise pole enam nii katki. Võib-olla saab siis kõik veel korda…

See on lugu Aurist ja mõnest päevast tema elus, mille hulka kuuluvad leidmise päev, tegemise päev ja paraku ka nutmise päev, ent kõige krooniks tõotab tulla külaskäigupäev. Muidugi ei avalda Auri lugejale kõiki oma saladusi, ent mõne siiski.” (goodreads.com)

***

Patrick Rothfussi (s 1973) „Kuningatapja krooonikate” triloogia kuulub vaieldamatult kaasaegse fantaasiakirjanduse tippu. Eesti keeles ilmus viimati sarja teise osa „Targa mehe hirm” teine raamat (tõlkinud Juhan Habicht). Muljetavaldava põhjalikkusega on autor üles ehitanud oma alternatiivmaailma, kus vehklevad mõõgad ja toimib maagia ning kus peategelane Kvothe peab eluvõitluses kõigi raskuste kiuste suutma jääda iseendaks. Rothfuss kasutab meisterlikult erinevaid kirjanduslikke võtteid, muuhulgas toimub tegevus paralleelselt nii minevikus kui olevikus, tema tegelaste elus on nii traagikat kui huumorit ja maagilise maailma elanikud ei jää kuidagi kaugeks, vaid on oma inimlikkusega justkui igaüks meist siin pärisilmas.

„Vaikivate asjade aeglane settimine” (VAAS) on märgistatud kui „Kuningatapja kroonikate” osa nr 2,5, olles seega sarja paigutatuse poolest omamoodi vahepalaks. Nii maailm kui üks (ja ainus) inimtegelane on sama kui Kvothe lugudes. Ometi võib Kvothe sarjaga harjunud ja sellest lugu pidama hakanud lugeja VAASis täielikult pettuda. Või kui mitte seda, siis kulme paneb see üheainsa ilmselt vaimse häirega tegelasega teos kergitama küll. Auri elab oma asjade keskel väga vaikset elu ja ilmselt on tegevuse mõttes selles raamatus kõrghetkeks see, kuidas tüdruk seepi keedab. Mitmeid lehekülgi vältav seebikeetmine versus mõni peadpööritav seiklus, mida on kirjeldatud Kvothe raamatutes?!

Esmalugeja jääb nõutuks kuni teose lõpuni. Mis see oli, mida autor tahtis öelda? Miks erineb VAAS sedavõrd näiteks seikluslikust „Targa mehe hirmust”?

Lugejale pakub selgitusi ja aitab VAASi mõista selle järelsõna autorilt. Sealt nähtub, et Rothfussil endalgi oli raamatu suhtes enam kui tugevaid kõhklusi ja avastus, et ta on tõenäoliselt kirjutanud maailma kõige pikema seebikeetmise stseeni, oli tema endagi jaoks enam kui väike üllatus. Ent järelsõnast selgub miski, millega autorit mõista püüdval lugejal tuleb ilmselt nõustuda. Nimelt olla Rothfussi sõber teda tema segaduses lohutanud: inimestest ja seiklustest kirjutatakse kõigile, kuid üksikuile imelikele, kes tahaks vahel lugeda raamatut näiteks a s j a d e s t, rohkem kui harva. Ja tuleb tõdeda, et sõnameister Rothfuss suudab panna VAASis esinevad asjad rohkem elama, kui mõni autor suudab seda teha oma inimestest peategelastega. Ning ka tegevuse aeglane kulg on meie järjest kiirenevas maailmas elades lugemiseks kuidagi võluvalt tasane ja mahe.

Kokkuvõtteks: ärgu lugeja oodaku midagi peadpööritavalt kuningatapjakroonikalikku, vaid nautigu üht tavapärasest erinevat ja erilist aeglast asjade settimist.

Janar Kotkas