Archive for the ‘Kotkas, Janar’ Category

Janis Jonevs “Jelgava 94”

Tagakaane tekst:

“Ministry – see oli fantastiline. Jesus Jones samamoodi, ja Sonic Youth, ja KMFDM, ja Psychopomps, nagu ka Temple of the Dog. Sellega olin abi saanud Kārliselt, mu klassivennalt esimesest klassist, siiani kombetu huligaan, kes oli mulle kord jalkas jalaga kõhtu virutanud. Nüüd olime millegipärast rääkima hakanud ja ta andis mulle, nagu oleksid need olnud narkootikumid, relv või keelatud kilpkonn, paar kassetti. Need oli tavaliselt kusagilt hankinud tema vend. Kārlis ütles, et nad olid vennaga Nirvanat kuulanud juba enne 1994. aasta 5. aprilli, kas te usute sellist juttu? Nirvana. See oli ikka maailma tipp. Tõsiselt, see oli isegi parem kui Cranberries, parem kui Dolores O’Riordani sügavad silmad.

****

Läti kirjaniku Janis Jonevsi (sündinud 1980) romaan “Jelgava ’94” viib lugeja 90ndatel Jelgava alternativkultuuri maailma, mis tiirleb heavy metal’i ümber. Autor kombineerib selle loo rääkimiseks ühe nooruki päevikuväljavõtted dokumentalistlikult täpsete katkenditega, mis kirjeldavad Läti teise iseseisvusaja algust. “Jelgava ’94” on 1990ndate generatsiooni portree, kes otsib iseenda identiteeti. See on puudutav lugu noorusest, kui kõik on kogu maailma vastu ja püüdlevad selle poole, et mitte saada “üheks neist”.

****

See tekst raamatu tagakaanel viib mõttele, et tegu on mingisuguse süvafilosoofilise ja taasiseseisvunud Läti 90ndate metal‘i subkultuuri analüüsiva käsitlusega. Sellisega, mis ühel tavalugejal ehk üle jõugi käib.

Aga ettekujutus on eksitav. Jonevs pakub üsna lihtsat, ausat ja ilustamata kirjeldust sellest, kuidas hakkab kujunema ühe Läti nooruki isiksus. Kuidas minategelane asub end defineerima läbi konkreetse muusikastiili, kuidas ta selleni hoopis teise stiili järgi jõuab, mismoodi teda mõjutab narkomaanist grungepioneeri Kurt Cobaini elutöö ja surm. Kuidas nooruk asub koos eakaaslastega avastama muusika, aga ka alkoholi ja tubaka kõditavat maailma.

Lugedes tekib teine pettekujutlus. Siinkirjutaja on autori eakaaslane, samuti 90ndatel muuhulgas Nirvana kaudu hevimuusikani jõudnu ja end noorukina läbi metal’i defineerinu. Samamoodi nagu minategelane suuruselt umbes Narva ja Pärnu vahele jäävas Jelgavas, avastas siinkirjutaja ühes Eesti linnas noorukina sõpradega napsu ning sigarettide mõnusid ja unistas pikkadest juustest, millega lava ees moššida. Nii tekkis küsimus: ehkki siinkirjutaja sai Jonevsiga vägagi meeldivalt ja nostalgiliselt samastuda (sisuliselt vist vaid alkoholimargid olid erinevad), siis kui palju selliseid 90ndatel metallmuusika taktis elanuid ikka on? Mida võiks “Jelgaval” olla öelda teistele, millega võiks teos neid kõnetada?

Ent kujutlus, nagu tegu olekski nostalgiapiibliga 1980. aastal sündinud omaaegsetele black- ja muumetallistidele hajub samuti kiiresti. Sest see on tõesti üks lugu identiteedi otsimisest, “puudutav lugu noorusest, kui kõik on kogu maailma vastu ja püüdlevad selle poole, et mitte saada “üheks neist””. Pole vahet, kas identiteedi osaks on biitlid, black metal, hip-hop, diskomuusika, dubstep või EDM – noorele inimesele on läbi aegade olnud enese identifitseerimise viisiks muusika, ükskõik, mis stiilis see ka poleks. Samamoodi mäss (“kõik kõigi vastu”) ning samamoodi sõdivad noored igal ajastul ja igas paigas üle maailma selle nimel, et “mitte saada üheks neist”.

Nagu Jonevs teose lõpus ilma liigselt keerutama mõista annab – ühel hetkel saame me kõik üheks neist. Aga tore on meenutada neid aegu, kui mugavuskonformism ei olnud meid veel raamidesse surunud. Eriti, kui sinu sünniaasta jääb 1980. kanti ning sulle ütleb midagi selline bändinimi nagu My Dying Bride. Aga näitab “Jelgava” edukus, on see vähemasti Lätis läinud korda igasugustele inimestele.

Autorist:

Janis Jonevs sündis 1980. aastal Lätis Jelgavas. Hariduse omandas Jelgava gümnaasiumis ja Läti kultuuriakadeemias. Jonevs töötab copywrighterina, 2002. aastast on ta teinud ka kriitiku, prantsuse keele tõlgi ning dramaturgi tööd. “Jelgava” on Jonevsi debüütromaan ning 2013. aastal sai sellest Lätis bestseller. 2014. aastal sai raamat Euroopa Liidu kirjandusauhinna ja romaani tõlked on ilmunud Prantsusmaal, Norras ja Sloveenias.

Janar Kotkas

 

 

 

 

 

 

 

Advertisements

Lee Child „Viperusteta”

LEE CHILD
„Viperusteta” (Jack Reacher #6)
Tõlkinud Lauri Vahtre

childviperustetaEndine sõjaväepolitseinik Jack Reacher saab uskumatu pakkumise. USA salateenistuse naisagent tahab teda palgata mõrvama Ameerika Ühendriikide asepresidenti. Naine on asepresidendi kaitsemeeskonna verivärske ülemus ja ta soovib, et Reacher üritaks tungida läbi inimeste kaitsekilbi asepresidendini ning paneks sel viisil proovile kaitsemeeskonna tõhususe. Reacheril on olemas vajalikud oskused ja ta on täiesti tundmatu, nii et kes võiks veel paremini selleks tööks sobida? Kuid agent jätab Reacherile ütlemata, et tegelikult ongi juba tundmatud, otsusekindlad ja külmaverelised mõrtsukad asepresidendi sihikule võtnud. Nad on vilunud tapjad, kellel jääb aga kahe silma vahele üks otsustava tähtsusega asjaolu ‒ et võitlusväljal viibib sama otsusekindel ja külmavereline Jack Reacher. (Goodreads.com)

Lee Childi Jack Reacheri sarja raamatud on teosed, mille iga osa põnevikehuvilised pikisilmi ootavad. Sest nad teavad: autor suudab kiretute lausetega maalida teadvusesse pildi sageli õõvastavalt kaasahaaravatest stseenidest, mis lugejalgi adrenaliini voolama panevad. „Viperusteta” pole erand. Ehkki suur ja turske nugaterava mõistusega relvanduse äss Reacher on alati prognoositav lõppvõidumees, ei ole ta siiski superkangelane ja kohati tuleb temalgi leppida kas suuremate või väiksemate kaotustega. Muuhulgas kaotades enda jaoks olulisi inimesi. Seegi seiklus pole erand. Ning mida toob viimane, olulisim võitlus ‒ kas Reacher ikka suudab ülirasketes tingimustes vaenlastest üle olla?

Mõni sõna peakangelasest. Jack Reacher: endine USA armee sõjaväepolitsei major, autasustatud Hõbetähe ja Purpursüdame ordenitega. Keskmist nime (napisõnalise sõjaväelasest isa otsuse kohaselt) pole, tutvustab end perekonnanime pidi. Veetnud lapsepõlve isa töö pärast mööda maailma rännates, nii kujunenud ennast kehtestada suutvaks rusikakangelaseks. Pärast armeest koondamist rändab mööda kodumaad ja satub erinevatesse pöörastesse situatsioonidesse, kus on sunnitud nii enda kui õigluse kaitseks kasutama äärmuslikku vägivalda. Liigub bussiga või hääletades, kasutab ainult sularaha ning ostab uue komplekti odavaid riideid, kui vanad on määrdunud. Ülitäpne laskur, spetsialist tulirelvade alal. Peab lugu muusikast (blues) ja heast kohvist.

2012. aastal linastunud filmis „Jack Reacher” (loo „Üks lask” põhjal) kehastas peategelast Tom Cruise. 2016. aastal on oodata uut Jack Reacheri filmi.

AUTORIST
leechildLee Child (kodanikunimega Jim Grant) sündis 1954. aastal Inglismaal. Õppis Sheffieldi ülikoolis õigusteadust, samas töötas teatris. Peale ülikooli lõpetamist asus 1977. aastal tööle televisiooni ning oli muuhulgas seotud ka meie televaatajatele ammu tuttava sarjaga „Tagasi Brideshead’i”. Granada televisioonis töötas kuni koondamiseni 1995. aastal. Peale seda otsustas hakata kirjanikuks. Esimene Jack Reacheri lugu „Killing floor” (e. k. Tapamaja”) ilmus 1997. aastal ning sai kohe lugejate ja kriitikute seas menukaks. 1998. aastal kolis Lee Child USA-sse, kus elab tänini abikaasa Jane’iga.

Janar Kotkas

Patrick Rothfuss „Vaikivate asjade aeglane settimine”

rothfussvaikivateasjadeaeglanesettimine„„Vaikivate asjade aeglane settimine” viib lugeja „Kuningatapja kroonika” sarjast tuttava Auri maailma. Too kahupeaga õbluke plika elab Ülikooli all pimedates keldrites, kus on palju käike ja torusid, mitme korruse jagu mahajäetud ruume, mõned neist uhked ja kaunid, mõned läbipääsmatult mulda ja kiviprahti täis varisenud. Auri on ühtaegu söakas ja uje, salapärane ja kuidagi katki. Ta loodab, et kui kõik asjad maailmas saavad oma päris õigele kohale, siis saab maailm ehk terveks ja ka tema ise pole enam nii katki. Võib-olla saab siis kõik veel korda…

See on lugu Aurist ja mõnest päevast tema elus, mille hulka kuuluvad leidmise päev, tegemise päev ja paraku ka nutmise päev, ent kõige krooniks tõotab tulla külaskäigupäev. Muidugi ei avalda Auri lugejale kõiki oma saladusi, ent mõne siiski.” (goodreads.com)

***

Patrick Rothfussi (s 1973) „Kuningatapja krooonikate” triloogia kuulub vaieldamatult kaasaegse fantaasiakirjanduse tippu. Eesti keeles ilmus viimati sarja teise osa „Targa mehe hirm” teine raamat (tõlkinud Juhan Habicht). Muljetavaldava põhjalikkusega on autor üles ehitanud oma alternatiivmaailma, kus vehklevad mõõgad ja toimib maagia ning kus peategelane Kvothe peab eluvõitluses kõigi raskuste kiuste suutma jääda iseendaks. Rothfuss kasutab meisterlikult erinevaid kirjanduslikke võtteid, muuhulgas toimub tegevus paralleelselt nii minevikus kui olevikus, tema tegelaste elus on nii traagikat kui huumorit ja maagilise maailma elanikud ei jää kuidagi kaugeks, vaid on oma inimlikkusega justkui igaüks meist siin pärisilmas.

„Vaikivate asjade aeglane settimine” (VAAS) on märgistatud kui „Kuningatapja kroonikate” osa nr 2,5, olles seega sarja paigutatuse poolest omamoodi vahepalaks. Nii maailm kui üks (ja ainus) inimtegelane on sama kui Kvothe lugudes. Ometi võib Kvothe sarjaga harjunud ja sellest lugu pidama hakanud lugeja VAASis täielikult pettuda. Või kui mitte seda, siis kulme paneb see üheainsa ilmselt vaimse häirega tegelasega teos kergitama küll. Auri elab oma asjade keskel väga vaikset elu ja ilmselt on tegevuse mõttes selles raamatus kõrghetkeks see, kuidas tüdruk seepi keedab. Mitmeid lehekülgi vältav seebikeetmine versus mõni peadpööritav seiklus, mida on kirjeldatud Kvothe raamatutes?!

Esmalugeja jääb nõutuks kuni teose lõpuni. Mis see oli, mida autor tahtis öelda? Miks erineb VAAS sedavõrd näiteks seikluslikust „Targa mehe hirmust”?

Lugejale pakub selgitusi ja aitab VAASi mõista selle järelsõna autorilt. Sealt nähtub, et Rothfussil endalgi oli raamatu suhtes enam kui tugevaid kõhklusi ja avastus, et ta on tõenäoliselt kirjutanud maailma kõige pikema seebikeetmise stseeni, oli tema endagi jaoks enam kui väike üllatus. Ent järelsõnast selgub miski, millega autorit mõista püüdval lugejal tuleb ilmselt nõustuda. Nimelt olla Rothfussi sõber teda tema segaduses lohutanud: inimestest ja seiklustest kirjutatakse kõigile, kuid üksikuile imelikele, kes tahaks vahel lugeda raamatut näiteks a s j a d e s t, rohkem kui harva. Ja tuleb tõdeda, et sõnameister Rothfuss suudab panna VAASis esinevad asjad rohkem elama, kui mõni autor suudab seda teha oma inimestest peategelastega. Ning ka tegevuse aeglane kulg on meie järjest kiirenevas maailmas elades lugemiseks kuidagi võluvalt tasane ja mahe.

Kokkuvõtteks: ärgu lugeja oodaku midagi peadpööritavalt kuningatapjakroonikalikku, vaid nautigu üht tavapärasest erinevat ja erilist aeglast asjade settimist.

Janar Kotkas