Posts Tagged ‘spioonid’

Hannu Rajaniemi “Suvemaa”

Raamatu tutvustus kõlas üliväga põnevalt ja lugema kutsuvalt: “Kaotus kuulub minevikku. Mõrv on vanamoodne. Surm on alles algus”. Ka duelli, poeesia ja pisaratega algus tõotas pingelist lugu.

Raamatu tegevus toimub 1938. aastal, Franco sahmerdab Itaalias ja keegi Džugašvili, kes eelistab, et teda Staliniks kutsutaks, juhib tervet üleeuroopalist põrandaalust vasakpoolsete dissidentide võrgustikku, teda aga jahivad Nõukogude agendid. Britid toetavad Francot. Suur Lenin on surnud ja saanud osaks 1925. aastal loodud jumalast, riiki juhtivast tehisarust, millega ühinevad surematustatute hinged. Tehisaru on võimsam kui ükski tsaar, jälgib iga oma riigi kodanikku ja paljastab halastamatu tõhususega kõik agendid, kes sisse imbuda püüavad.

Suvemaa on hiljuti surnute metropol, mis on Briti impeeriumi osa. Sinna ei pääse siiski kõik surnud, vajalik on pilet. Hispaania vabariiklaste paradiis pole veel valmis ja nende surnud kaovad ära ja hajuvad, kui nad just fašistide piletit ei kasuta.

Maapealse briti luureteenistuse nimi on Talvekoda ja suhted teispoolse Suvekojaga sisaldavad ka rivaalitsemist ja omavahelist salatsemist, ehkki nad peaksid töötama kui impeeriumi parem ja vasak käsi.

Suvemaal on kõik ehitatud hingedest, õigemini luz-kividest, mis on hajuvatest hingedest järele jäävad teemantkõvad südamikud, need on pärit eelmisest tsivilisatsioonist. Eetertektid (ilus sõna!) on raamatu tähtsale tegelasele, Suvekoja agendile Peter Bloomile, vorminud härrasmehele sobiva viktoriaanliku elamu. Selle juures on aga nipp: kui Peter on liiga väsinud ja sügavalt magama jäänud (või langenud seisundisse, mis surnutel magamist asendab), leiab ta end hommikul piinakambritaolise ruumi külmalt kivipõrandalt, sest majal on vaja teada, kes ta peremees on. Pärast turgutava vim-i joomist seintele heidetud mõte paneb piinakambri “virvendama otsekui piinlikkusest õlgu kehitades” ja endist olekut taastama. Kui Peter oma mõtted metroos laokile laseb, saab kannatada ka tema enesepilt, ühel hetkel märkab ta end kinni hoidmas äranäritud küüntega poisikese käega.

Elavad pääsevad Suvemaale alles pärast surma, surnutel on aga erinevaid võimalusi elavate hulgas käimiseks, kehaga või ilma. Kõike saab ju rentida. Ja suhtlemiseks ei pea kohale tulema, võib ektofoniga helistada. Raamatu peategelase Talvekoja töötaja Rachel White’i ema teeb seda liigagi sageli. Lisaks on sealpoolsetel võimalik näha elavate hingi (õnneks küll mitte lugeda mõtteid) ja see võimaldab tal tütrele teha nii etteheiteid (su hing on sasipuntras ja okkaline nagu kibuvits) kui ettepanekuid, kumbki pole väga oodatud.

Dimensioonideülesest majandusest ma väga aru ei saanud, ega väga ei selgitatud ka, mainiti, et antidimensionistidest majandusteadlased kirjutasid ajalehtedes tihti, et iga järgnev põlvkond peab kandma oma õlgadel järjest kasvavat surnute püramiidi (ka Racheli sissetulekust läks osa emale), kuid Racheli arvates oli eeterlikule tehnoloogiale nii palju rakendust, et mõnel erialal hakkasid surnud elavatest olulisemaks muutuma, näiteks luureteenistuses.

Ühesõnaga, sellises taustsüsteemis läheb lahti suur mäng salaagentide, topeltagentide ja vist ka kolmekordsete agentidega, mul läks vahepeal natuke sassi. Ma vist polnud piisavalt tähelepanelik ja tegelikult ma pole spioonilugusid kunagi eriti armastanud. Juba selle meeles pidamine, kes on elus ja kes surnud, nõudis teatud pingutust. Sõjapidamisviisid sisaldavad peale tavapäraste relvade erinevaid ekto-asju ja veteranide hädad, näiteks Racheli abikaasa Joe omad, annavad välja korraliku õuduka mõõdu.

Selle raamatu plussid on kindlasti originaalne idee ja hästi välja mõeldud maailmad, ma olen kindel, et mõtlen neile veel tihti pärast lugemist. Kujutlege korraks, et surmal pole mingit tähtsust – tervise eest hoolitsemisel pole mõtet, sõda ei ole põhjust karta, põlvkonnavahetusega on nagu on. Kui sõber sureb, on soovitatav helistamisega oodata päikeseloojanguni. Selline elukorraldus on midagi hoopis muud kui primitiivse meediumi abil kallite kadunukeste käekäigu järgi pärimine. Aga miinus minu jaoks on miski, millele ma ei oska õieti näppu peale panna. Võib-olla ma saaksin teist korda lugedes paremini aru, milles häda, aga kuivõrd meil siin tuleb ühe elueaga läbi ajada, ei raatsi ma seda kulutada. Võib-olla mõnevõrra on asi selles, et mulle tõesti ei meeldi spioonilood, aga see pole ainult see. Ma arvan, et lühidalt öeldes meeldis see raamat mulle enne lugemist ja pärast lugemist rohkem kui lugemise ajal.

Raamat on varustatud Joel Jansi järelsõnaga, millest saab ülevaate autori elust ja loomingust, oluline on see, et tegemist on ulmet kirjutava teadlasega – Hannu Rajaniemi on füüsik, kes praegu juhib Californias idufirmat, mis kasutab vähiravimite arendamisel sünteetilist bioloogiat ja tehismõistust. Ta kirjutab inglise keeles, ja arvestades, et see pole ta emakeel, on ta saavutanud märkimisväärse edu angloameerika ulmeruumis. Nii teadlase kui kirjanikuna on ta leidnud inspiratsiooni Jules Verne`i teostest.

Varem on Rajaniemi avaldanud veel paar jutukogu ja väga ehmatavalt füüsikaliste pealkirjadega triloogia, mis algab “Kvantvargaga” ja mille idee tekkis tal mõttemängust, kuidas saaks (tema lemmik) härrasvaras Arsène Lupin hakkama maailmas, kus varastada pole mõtet, sest kõike saab kopeerida. See triloogia on paraku saadaval vaid Tallinna keskraamatukogus.

Kaja Kleimann

Mary W. Craig “Mata Hari : tantsijanna, kurtisaan, salakuulaja”

Raamat Mata Harist. Mu seniloetuist parim. Iseäranis meeldis mulle algusosa. Raamatu tõlkija on Tiina Tarik ja ma olin vaimustuses, et kuidas autori ja tõlkija hääled klapivad. See oli just nõndamoodi, nagu Tiina räägiks — ilma hukkamõistuta, aga võimalikult ausalt, samas hoolega sõnu kaaludes, aga kuna see sõnade kaalumine käib tavainimesest kordades kiiremini, siis ladusalt ja vaimukaltki, puistates muu jutu sisse justkui muuseas üldajaloolisi fakte ning jääb mulje, et tegelikult ta teab oluliselt rohkem, kui parasjagu rääkida saab, olgu siis tegu teadlikkusega mahu piiranguist või millestki muust. Esimesed sadakond lehekülge läksid päris hästi, see oli see Mata Hari kasvamise, õnnetu abielu, lahutuse ja tantsu lugu. Edasi oli 150 lehekülge salakuulamisspekulatsioone ja siin autori toon muutus. Kui Mata Hari elu esimesed 39 eluaastat mahtusid sajale ja viimased 2 aastat ülejäänud sajaviiekümnele leheküljele, siis muutus seni ladus jutustus kõhklevaks dokumendikatketega läbipikitud aruandeks ja mu lugemisisu langes kolinal. Et jah, seniloetust parim, aga mitte täiuslik.

See, et Mata Hari 27-aastaselt alustanuna ja täieliku amatöörina Pariisi ja muu Euroopa tantsulavad vallutas, oli omamoodi ime ja juhuste kokkulangemine. Oma osa oli kahtlemata karismal, seda artistil kas on või ei ole, Mata Haril oli seda tõenäoliselt hulgim, ja sellel, et orient oli parasjagu moes, kasulikud tutvused ja hea agent andsid lisahoo. Katke raamatust (heal lapsel mitu nime, raamatus kasutatakse läbivalt nimevormi M’greet, lühend tema ristinimest Margaretha Geertruidast): “Orientaalsus oli aga Pariisis ja õigupoolest terves Euroopas viimane mood ning M’greeti idamaise tantsu oskused andsid talle paljude teiste ees tähelepanuväärse eelise. Molier, kellel oli sidemeid kõrgklassi hulgas, nõustus tutvustama M’greeti mõnele oma sõbrale, et ta karjäärivõimalusele kaasa aidata. Kuigi Molier’l oli õigus, et orientaalsuse mood pidi veel mõnda aega kestma, pole tõenäoline, et ta teadis, kui piiratud M’greeti teadmised ja oskused idamaiste tantsude asjus õigupoolest on. M’greeti see ei heidutanud ning ta lõikas kasu publiku huvilt hommikumaa vastu ning nende olematutelt teadmistelt. M’greet ei olnud ehk Pariisis kõige noorem ja andekam tantsija, kuid ta oli ikkagi mõnda aega Hollandi Ida-Indias elanud ja võis seal hangitud teadmisi enda kasuks pöörata. Mängides välja kõiki euroopalikke stereotüüpe Indiast ja oriendist, saavutas ta illusiooni, mis maskeeris tema vähest tantsuoskust.”

Vaidlused Mata Hari tantsuoskuste ja stiili ning selle, kas ta oli ikka spioon, üle käivad siiamaani, hoolimata sellest, et arhiivides on säilinud üllatavalt paljut. Aga ajalukku on ta end sisse kirjutanud ja kuigi ta ise ei pruugiks selle pildiga, mis tast maalitakse, nõus olla, siis edevus, et teda veel sajand peale surma mäletatakse, kaaluks tõenäoliselt tema jaoks paljutki üles. Lisanüansina — kuna ta ise oma eluajal tõerääkimisega just ei hiilanud, siis tuleb leppida nende kildudega, mis jäid, olgu need siis tõed või legendid, ja eks igaüks sordib endale need meeldivamad välja. Mary W. Craig on enda kätte kogutud killud üsna usutavaks ja (enamjaolt) kaasahaaravaks raamatuks vorminud.

Tiina Sulg

John Le Carré “Öine administraator”

Algas asi sellest, et paar aastat tagasi näitas ETV sarja “Öine administraator”. Siis ma seda sarja ei vaadanud, aga nüüd jäi kuidagi kogemata silma ja vaatasin ära. Ja täitsa hea ja huvitav spioonikas oli. Siis võtsin ette raamatu. Ka hea ja huvitav spioonikas, aga hoopis teistmoodi. Esiteks on juba tegevusaeg raamatul 1993 ja telesarjal 2015, konfliktikolded on muutunud ja tegevuspaigad koos sellega. See, et Leonard Burrist Angela Burr on saanud, ei segagi, nii mõnigi olukord või tegelaskuju on päris nutikalt ümber moditud, mõnest nüansist on küll kahju, et see linale ei jõudnud, mõni külgepoogitud detail on raamatut lugenule üleliia ja lõpp on üldse teistmoodi, aga nii üldiselt on raamatuga suht hästi ümber käidud, eriti kena, et mõned kohad ja dialoogid on sõna-sõnalt üle tõstetud. Ja see viimane tegelikult juba näitab midagi, näitab, et autoril on väga hea dialoogi loomise oskus ning võime pealtnäha tühiste stseenidega lugu edasi viia ja pinget kruvida ning tegelasi avada. Üks asi on, et millest autor kirjutab — Le Carré puhul on see isegi pisut etteaimatav — ja teine asi on, et kuidas ta sellest kirjutab. Ma ei ole miskipärast Le Carré loomingut varem kuigi palju lugenud ning ma olin rõõmsalt üllatunud tema sõnastusoskuse üle. Siinkohal oleks paslik rääkida ka tõlkest. Kui ma kuskil varem olen Lauri Vahtre tõlke kallal virisenud (n “Võõramaalase” tõlge on minu meelest üsna kohutav), siis siin ma kiidan, Le Carré sobib Vahtrele (või vastupidi) ja ühteaegu ladusat, aga vahele mingeid ootamatuid keelendeid puistavat tõlget oli mõnus lugeda.

Sisust — kes on sarja näinud, need üldjoontes teavad, kes mitte, siis selle raamatu kohta ma leidsin kaks toredat arvustust: Jaan Martinsoni “Õige öine administraator on paberil” Eesti Päevalehes ja Jüri Pino “Spiooni igavene küsimus” Postimehes.

Tiina Sulg