Archive for the ‘Reinaus, Reeli’ Category

Reeli Reinaus “Morten, Emilie ja kadunud maailmad”

Noortekas. Paduängne realism põimitud õrna müstikaga.

Tekst on ladus ja läheb kiirelt, on üsna mitmeid teemasid ja probleemipuntraid, millele noor lugeja saaks kaasa mõelda, ning raamat on üsna rikkalikult illustreeritud (pildid Marja-Liisa Plats).

Koolipoiss Morten ja tema igapäevaelu, segased (no see on nüüd küll hästi pehmendav sõna, aga ma ei tahaks mittelugenuile päris ära seletada) peresuhted ja püüd uude koolikeskkonda sobituda ning rõõmud kassinurrust ja hästi tehtud fotost. Kummaline tüdruk Emilie. Ja raba. Raba, kus saab olla vaba ja mis on koht, mis kahte peategelast omavahel ühendab.

Võib-olla selle raamatu peategelane ongi tegelikult raba. Mulle näib, et raba kirjeldades laseb Reinaus oma tunded vabaks, inimeste puhul on ta kammitsetum, ka taustainfot, nii folkloorset kui argiteaduslikku, jagab Reinaus raba kohta pisut lahkemalt kui oma inimtegelaste mineviku kohta. Pealegi on raba praegu moes, rabas ei käi enam kolamas üksikud loodusfanaatikud, vaid ka nn tavainimesed on raba võlu üles leidnud, seega võiks raamat juba ainuüksi seepärast üsna paljusid lugejaid köita.

Tuli meelde Jääääre laul “Soo”. Niisugust sügavust ja emotsiooni, nagu see laul mu jaoks sisaldab, raamat mulle pakkuda ei suutnud, aga kohati vihjeid sinnakanti oli.

Ilusaid rabapilte on lehel https://www.puhkaeestis.ee/.

Tiina Sulg

Reeli Reinaus “Morten, Emilie ja kadunud maailmad”

Reeli Reinaus on kirjanik, kes oskab surmast väga rahulikult ja soojalt kõnelda. Meie loos on Emilie ehk Miili, kelle keha on maetud turba alla, kuid ometigi on tütarlapsel võime olla mõne inimese jaoks nähtav ja elus. Morten on poiss, kelle elu on viimasel paaril aastal aina hullemaks läinud. Pärast vanavanemate surma ja ema lahkumist Soome on poiss jäänud onu kasvatada. Onu Urmas osutub aga jõhkardist joodikuks, kes kasutab Mortenit raha hankimise vahendina ja aeg-ajalt ka peksukotina. Saatuse tahtel on poisil vedanud sellega, et tal on harrastus, mis aitab esialgu vaimselt ja hiljem ka majanduslikult vee peal püsida. Nimelt on Mortenil silma inimeste ja asjade ülesvõtmise peale ja oma isiklik kaamera, mille ta on ostnud noil möödaläinud headel aegadel, kui veel tema sünnipäevi peeti ja talle kingitusi tehti. Üsna loomulik on seegi, et ta on klassi parimaid õpilasi, sest ainult niimooodi saab ta ennast inimesena tunda. Elu on üsna hull, aga Morten ei suuda mitte kellegagi sellest rääkida. Ta elab üks päev korraga ja loodab, et ehk kõik kuidagi laabub ja tulemas on paremad ajad ning tal tuleb lihtsalt vastu pidada.

Seni on tal pelgupaik — salapärane soosaar keset raba, kus ta käib aeg-ajalt istumas ja oma elu üle järel mõtlemas. Ühel õhtul satub ta rabas kokku võõra tüdrukuga, kes on umbes sama vana kui Morten, kel on pikad mustad juuksed ja ilusad suured silmad. Seljas on tal pikk seelik, mille alumine serv on märg ja õhukesevõitu jakk. Mõlemad on kohtumise üle üsna üllatunud, aga mitte ehmunud. Morteni küsimistele annab võõras tüdruk ebamääraseid vastuseid. Kuna poiss peab ema helistamise ajaks kindlasti koju jõudma lõpeb esimene kohtumine mõlemapoolse lubadusega uuesti soos kokku saada.

Raamatus on pikalt juttu Morteni hinges toimuvast ning lugejate välja mõelda jääb, kas otsused, mida poiss teeb või tegemata jätab, on õiged või mitte!

Head lugemist ja kaasamõtlemist!

Ädu Neemre

Reeli Reinaus “Roosi märgi all”

Ingel ei suuda lõpetada nutmist, Johan on juba pool aastat kadunud. Politsei ei suuda leida ühtegi jälge. Kogu maailma raskus on tüdrukut maha murdmas. Ka parim sõbranna Saara hakkab tema lõputust lohutamisest väsima.

Miikael on suures hädas, sest talle kangastuvad väga veidrad unenäod, kus ta peab jõudma mingisse saladuslikku paika — aga kus see asub ja mida endas peidab, see kõik jääb talle kättesaamatuks. Samal ajal tunneb ta aeg-ajalt mingit seletamatut kihku kätte maksta, aga kellele…

Johan tunneb, et keegi on tema pähe elama asunud, tal on üha raskem reaalsusesse tagasi tulla.

Vika teab, et ta peab üles leidma koha, mis annab talle piiramatu võimu inimeste ja asjade üle.

Kõigi nende teed ristuvad Hiiumaal Suuremõisa lähedal. Mängu tulevad veel kohalik pastor Olaf, kes teab midagi Johani kadumisest, ja veidra sünnimärgiga tundmatu mees, kel ilmselt pole häid kavatsusi, kes on juba tapnud ja võib tappa veel. Pikkamööda selgub, et nende kummaliste sündmuste jäljed viivad väga ammusesse aega, kus Suuremõisa omanikuks oli parun Otto Reinhold Ungern-Sternberg. Tema ja veel kaks meest olid omal ajal seotud väga valgustkartva saladusega, kuid üks selle kamba liikmetest osutus reeturiks. Tundub, et seegi kord nuheldakse vanavanavanavanemate kunagised patud tänaste laste kätte.

Lugu on põnev ja kohati üsna müstiline ja verinegi, kuid lugejate suureks kergenduseks lõpeb kõik hästi!

Põnevikuga “Roosi märgi all” jätkab eesti üks tunnustatuimaid noortekirjanikke Reeli Reinaus Eesti ajaloo ja rahvapärimuse tutvustamist noorele lugejale ning teeb seda nõnda, et on raske raamatut enne loo lõppu käest panna.

Lugege ja tundke põnevusvärinaid!

Ädu Neemre

Reeli Reinaus “Verikambi”

Peategelasteks on neli gümnaasiumiõpilast: Kirke, Joonas, Elina ja Gustav. Kirke ja Joonas on õde-venda, kelle perekond on elanud alevis ammusest ajast. Joonase praegune tüdruksõber Elina on sõpradega võrreldes sisserändaja. Gustav on aga täiesti uus elanik alevis. Kuna tema vanemad on surnud, on poiss seni sugulaste juures elanud. Õppeaasta alguses kolis poiss oma täditütre Elina juurde. Alevis liikvel olevad kuulujutud pajatavad poisi väljaheitmisest vanast koolist.

Raamatu põhilise sündmustiku moodustab mahajäetud vesiveski ning müstilist Verikambi nime kandva maavalduse saladuste leidmine ja mõistatuste lahendamine. Nimelt eksivad noored metsas ära ja on sunnitud öö veskis veetma. Hommikul ärgates leiavad nad kiiresti kodutee, aga öö veskis on igaühesse oma jälje jätnud. Joonas, kes oli veskist vana albumi kaasa võtnud, avastab sealt neiu foto, kes on kohutavalt sarnane tema õega.

Kirke hakkab kirjutama minevikus toimunud sündmustest nii, nagu oleks keegi ta keha üle võtnud ja kirjutab tema eest. Temast saab isik, kes võtab vastu informatsiooni teistest maailmadest. Gustav on peale seda ööd mõtlikum ning tujukam ja Elinat tabavad ootamatud armukadedushood. Asjad võtavad veelgi õudust äratavama pöörde siis, kui Joonase bändikaaslane Daniel veskisse satub ja kirjutab sellise hittloo, mis kohe kõigile mällu sööbib, ent tasahilju kuulajatelt mõistuse röövib.

Alguses ei seosta mitte keegi neid sündmusi veskiga. Asi võtab aga ootamatu pöörde, kui Daniel autoõnnetuse põhjustab ja surma saab. Asjaolud on kahtlased seetõttu, et Daniel oli enne oma surma kirjutanud laulu vanast veskist, mis oli populaarsust kogunud ja ansambli tuntuks teinud. Teine bändiliige Sander, kes lugu korduvalt kuulab, kaotab vaimse tasakaalu ja katsetab linnuna alevi kohal lendamist. Meedikutel õnnestub tema elu päästa. Need sündmused sunnivad Kirket, Elinat, Joonast ja Gustavit lahkarvamusi unustama ja koostööd tegema.

Noored uurivad alevis elavatelt vanadelt inimestelt veski kohta, kuid uurimine ei anna tulemust. Lõpuks paljastub Gustavi suur saladus — ta on veskirahva järeltulija. Ainult tema saab oma sõpru päästa eesootavast katastroofist. Nad sõidavad öösel veski juurde. Üheskoos võetakse osa rituaalist, mille Gustav oli teada saanud oma eelkäijatelt läbi unenäo. Rituaal läheb korda ning õnnetuste jada lõpeb. Sõbrad saavad oma igapäevast elu edasi elada, kuid nüüd on nad üksteisele lähemal kui kunagi varem.

Raamat on kirjutatud lihtsas, noortele mõistetavas keeles. Muljet avaldav on kirjaniku oskus luua meeleolu ja edastada tegelaste tundeid, seejuures liigseid detaile kasutamata.

Jaana Sommermann
7. klass, Elva Gümnaasium

Andrus Kivirähk „Tilda ja tolmuingel”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2019 — Andrus Kivirähki „Tilda ja tolmuingel”

Andrus Kivirähki „Tilda ja tolmuingel” on mõtlema ärgitav lasteraamat nii suurele kui väikesele lugejale. Selles tõsisetest asjadest kirjutatud südamlikus loos põrkuvad tänapäeva maailma tarbimis- ja tehnoloogiakultus kogu oma praktilisuses ja küünilisuses ning lapselik usk maagiasse ja õnnelikesse lõppudesse. Lugu tuletab lugejale meelde, et mineviku mäletamine ja selle läbi oma tõelise olemuse tunnetamine on võti, mis aitab meil olla õnnelik. Andrus Kivirähk on suutnud meisterlikult luua maailma, mis on ühelt poolt kõhedust tekitavalt külm ja kalk, kuid teisalt soe ja õdus.

Reeli Reinaus
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

Jana Maasik „Hopspelleri amulett“

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2019 — Jana Maasiku „Hopspelleri amulett“

Jana Maasiku „Hopspelleri amulett“ on hoogne seikluslugu mõisnikutütre, vabrikandipoja ja aednikupoisi juhtumustest, mille muudab eriliseks 20. sajandi alguse mõisaatmosfääri ja
-olustiku oskuslik edasi andmine ning laste suhteid proovile panevate klassivastuolude kirjeldamine. Jana Maasik suudab nauditavaks lugemiselamuseks kokku siduda üsna ootamatu ajastu, erineva sotsiaalse staatusega peategelased, värvikad kurikaelad ning reaalsuse ja maagia õhkõrnad suhted. See on raamat, mis viib lugeja hetkeks maailma, kus elu ilma nutitelefonide, pinkoodide ja lugematute salasõnadeta on täitsa mõeldav ja huvitav.

Reeli Reinaus
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

Aino Pervik „NummiPealt ja mujalt”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2019 — Aino Perviku „NummiPealt ja mujalt”

Aino Perviku „NummiPealt ja mujalt” on üsna ebaharilik raamat, mille iga järgmine lehekülg viib lugeja justkui täiesti uue raamatu juurde. Teos koondab endas nii jutte NummiPeal elavatest inimestest kui ka limerikke – lühikesi absurdseid luuletusi. Olgugi et NummiPea linnas elab uskumatult palju veidraid tüüpe, siis vaatamata oma veidrustele ja erinevatele iseloomudele mahuvad nad kõik siiski rõõmsasti lähestikku toimetama. Aino Perviku iselaadsetesse lugudesse võib suhtuda ühelt poolt lõbusa muigega, kuid teisalt võib teravama silmaga lugeja raamatus kohatud tegelasi leida igapäevaselt ka enda ümbert.

Reeli Reinaus
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

Priit Põhjala „Onu Mati, loomaarst”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2019 — Priit Põhjala „Onu Mati, loomaarst”

Priit Põhjala „Onu Mati, loomaarst” on humoorikas ja kohati heas mõttes absurdnegi raamat loomaarst Matist, kes hoolitseb kõikide loomaaia sõraliste, kabjaliste, käpaliste, loivaliste, tiivuliste ja uimeliste eest. Mati teeb oma tööd suure pühendumusega ning just seetõttu võtab seda sageli ka koju kaasa. Pööraste ja naljakate juhtumite varjus, mis Matil seoses oma töö ja hoolealustega ette tuleb, on Priit Põhjala oskuslikult ja väga tänuväärselt püüdnud noort lugejat loomi, nende harjumusi ja elustiili puudutavate teadmistega varustada.

Reeli Reinaus
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

Anti Saar „Pärt ja ploomid”, „Seisa siin, Pärt”, „Pärt ja viimane koogitükk”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2019 — Anti Saare Pärdi lugude sari: „Pärt ja ploomid”, „Seisa siin, Pärt”, „Pärt ja viimane koogitükk”

Teinekord võivad igapäevased asjad tohutult keerulised tunduda, eriti siis, kui oled veel üsna väike. Anti Saar on elanud oskuslikult sisse väikese Pärdi hingeellu ning kirjeldab poisi hirme ja ootusi, mis kindlasti äratab noores lugejas äratundmist ja mis võiks täiskasvanuile jälle meenutada, kuidas ka pealtnäha väikesed asjad on lastele väga tähtsad. Sest olgem ausad – kes meist poleks tundnud end poes järjekorda hoides just nagu Pärt, või ahvatlust viimast ploomi ära süüa?

Reeli Reinaus
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

Reeli Reinaus “Maarius, maagia ja libahunt Liisi”

Reeli Reinausi teos “Maarius, maagia ja libahunt Liisi” rõõmustas oma loodusläheduse, inimliku soojuse ja lapseliku põnevusega.

Meeldis, et maagia ei domineerinud või oli oskuslikult looduskeskkonnaga põimitud. Peamine fookus jäi noorte hingede mõistmisele.

Tiina Peterson