Olla teismeline tüdruk – juba selles väljendis on väljakutseid, katsumusi ja vastuolusid. Teismeline pole enam justkui päris laps, kuid kindlasti mitte ka veel täiskasvanu. Vahel näib sellele teismelisele, et tal on lapse õigused ja täiskasvanu kohustused, kuigi kõrvalt vaadates see enamasti päris nii ei ole. Sama lugu on ka nende raamatutega, mille peategelaseks on teismeline – vahel on need rohkem lastele lugemiseks suunatud, et nad saaksid unistada homsest või ületulevast aastast, kuid üksjagu neist on sellised, mida ma julgelt ka täiskasvanud lugejale pihku pistan. Mann Loperi „Inglite linn” kuulub kindlasti viimaste hulka. Autor on suutnud raamatusse peita päris mitmeid päevakajalisi ja üldinimlikke teemasid, mille üle mõtisklemine pakub rõõmu ja muret väga erinevas vanuses lugejaile.
„Inglite linn” on Mann Loperi kolmas romaan, kolmas ulmeromaan ning teine noorteromaan. Siiani on Loper silma paistnud suurepärase keeletunnetusega. Tema lause on ladus ja sõnastus nüansirohke. „Inglite linn” ei ole selles rivis sugugi erand, vaid pakkus mõnusat äratundmisrõõmu.
Aga natuke raamatust endast! Lonni on teismeline tüdruk, kuid mitte sellises maailmas, mida me iga päev endi ümber näeme. Maailm, milles Lonni elab, asub ajateljel kauges tulevikus, kus meile tavapäraseks saanust pole just palju alles. Esmalt antakse lugejale vaid killuke mailmast – on kindlus suures linnas. Linn on hiiglaslik paljude tasanditega monstrum, milles kunagi elas ilmselt miljoneid inimesi. Nüüdseks on see suures mahus maha jäetud, lagunev, prügimägedega pikitud tunnelite ja torustike rägastik, mille vahel olevate ruumide põrandad võivad, aga ei pruugi kanda ning päike, kui see veel üldse olemas on, paistab mõõtmatu hulk tasandeid kõrgemal.
Selle hiiglasliku surnuaia või hüljatud hiigellinna sees on üks pisike Kindluseks kutsutud oaas, milles elab veidi üle tuhande inimese, Lonni nende hulgas. Keegi neist ei mäleta, milline oli linn enne sõda, kuid Kindluse elanikud kannavad endiga kaasas mälestust, et ühel päeval oli tehisintellekt inimeste vastu pööranud ning Kindluses olevad inimesed jäid ellu vaid seetõttu, et kindlust kaitsevad jõujooned, millest tehisintellekt üle ei astu. See on aga alles raamatu algus.
Ühel eriti õnnetul päeval, mil Lonni ja ta sõbrad Kindluse reeglitest üle astuvad, muutub maailm tüdruku jaoks sootuks. Oma osa selles on Kindluse vanematel, kes Lonnile kaelamurdva karistuse määravad, kuid tänu sisemisele lootusele ja jõule ning pihuarvuti abile suudab Lonni sellest siiski terve kaelaga välja vingerdada. Nüüd on ta aga sootuks teises olukorras ning peab kasutama iga seni kogutud teadmist ning iga ikka veel säilinud lootusekübet, et ühest minutist teise jõuda.
Mulle tohutult meeldis see maailm, millesse autor lugeja paiskas – iga detail oli paigas ning iga nurga tagant ilmnes midagi uut, mis sobitus, kuid üllatas lugedes siiski. Linnamaastiku kasutamine loob meeleolu, võimaldab futuristlikkust rõhutada ilma, et tegelased oma olemuses ja käitumuses seda liigselt rõhutama peaks. Inimesed on ikka inimesed ning just sellistena lugejale kergesti omaks võetavad ning kaasaelatavad. Kuid mulle tundub, et rohkem ei peakski vist sellest raamatust rääkima. Mulle meeldis ning ma noogutan julgustavalt kõikidele, kes selle sirvimiseks kätte võtavad, kuid seda, millega Lonni päriselt hakkama saab, võib igaüks juba ise raamatust lugeda.
Mairi Tempel
Lugemissoovituse blog 