Archive for the ‘Maasik, Jana’ Category

Jana Maasik “Enne lõppu”

Selle loo kohta kehtib täiel määral eesti vanasõna: “Mõista, mõista, mis (kes) see on — seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline”. Katrina, Alicia, Alt, Andre, LJ, Harriet, Edla jt. on täpselt sellised — pealtnäha pisut lõdva, enesekeskse hoiakuga lõpuklassi tüdrukud ja poisid. Nende igapäevaeluga tutvudes hakkab lugeja aru saama, et tegelikult on nende eludes tubli annus teesklust. Autori tahtel saame me kõige enam teada Katrina siseelust. Vaikne tütarlaps, kes on mõned aastad pidanud toime tulema tõrjutusega, sest on klassi eliidi arvates käitunud halvasti! Katrina on nende aastate vältel püüdnud olla nii tähelepandamatu, kui võimalik, ja see on tal üsna hästi välja tulnud. Ometigi on ka tema olnud osaline inetus kiusamiskampaanias, mille ohvriks sattus klassi kõige haavatavam tüdruk — Edla. Katrina tahtis kõigest hingest kuuluda klassi kõige vingemate tüdrukute seltskonda ja oli valmis selle nimel tegema nii mõndagi …. küll on võimas asi see kambavaim ja soov kuuluda kuhugi!

Aga nüüd on need lood peaaegu unustatud, Edla on koolist lahkunud teadmata suunas. Klassil on käsil kooli lõpetamine ja tundub, et kõik on korras. Suurimad laiskvorstid on asunud õppima ja tundub, et neil on tekkinud isegi mingid tulevikuplaanid!

Katrinast on saanud omamoodi nukker vaatleja (tema parim sõbranna ja kaitseingel Harriet on lahkunud koolist), kes küll registreerib toimuvat, kuid osaleda väga ei soovi. Ometigi käib tema sees ehk hinges vilgas tegevus, mõtted tulevad ja lähevad, on küsimusi, millele ta ise vastata ei soovi, ja ka neid, millele ta vastuseid ei tea. Saame aimu ühest untsuläinud armumisest, üldse tunduvad suhted poistega olevat tundlikus faasis.

Jutustaja pakub meile pildikesi lõpuklassi koolielust, portreesid õpetajatest, pidudest, ilma milleta elu oleks igavam ja vaesem. Palju sõnu, millede vahelt hakkab tasapisi aimuma, et pole see teismelise elu nii lihtne ja ladna midagi! Selgub, et kõigil tegelastel on midagi, millest nad eelistavad mitte mõelda ja rääkida.

Raamatu lõpp on jahmatav, kuid üsna usutav. Kõige eest, mida sa oled teinud või tegemata jätnud, tuleb vist siiski kuidagimoodi maksta … kasvõi nõnda, et satud olema valel ajal vales kohas ja sul on seljas vale parka!

Lugege ja hinnake selle loo tegelaste mõtteid ja tegusid!

Jana Maasik on mitme romaani, laste- ja noorteraamatu autor. “Enne lõppu” pälvis Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud 2020. aasta noorteromaani võistlusel esikoha.

Ädu Neemre

Jana Maasik „Hopspelleri amulett“

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2019 — Jana Maasiku „Hopspelleri amulett“

Jana Maasiku „Hopspelleri amulett“ on hoogne seikluslugu mõisnikutütre, vabrikandipoja ja aednikupoisi juhtumustest, mille muudab eriliseks 20. sajandi alguse mõisaatmosfääri ja
-olustiku oskuslik edasi andmine ning laste suhteid proovile panevate klassivastuolude kirjeldamine. Jana Maasik suudab nauditavaks lugemiselamuseks kokku siduda üsna ootamatu ajastu, erineva sotsiaalse staatusega peategelased, värvikad kurikaelad ning reaalsuse ja maagia õhkõrnad suhted. See on raamat, mis viib lugeja hetkeks maailma, kus elu ilma nutitelefonide, pinkoodide ja lugematute salasõnadeta on täitsa mõeldav ja huvitav.

Reeli Reinaus
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

Jana Maasik “Seotus”

Tegemist on autori teise romaaniga. Esimene, “Vihmasaatjad”, ilmus varjunime Janka Lee Leis all ja sellest sai kirjastuse Tänapäev 2011. a. romaanivõistluse võidutöö. Olen sellest kirjutanud sama blogi lugemiselamuses.

Käesolevas raamatus on mingi tabamatu kaasaegse maailmakirjanduse hõng, mida ma täpsemalt lahti seletada isegi ei oska. Samasse ritta paigutaks ma eesti kirjandusest veel Kadri Kõusaare romaanid, Hirami  romaani “Mõru maik”, Katrin Oja romaani “Muusa” ning küllap neid on veelgi, aga esmapilgul meenusid just need. Kaasaegsest maailmakirjandusest mainiksin rootsi autori Kajsa Ingemarssoni  romaani “Saatuse mäng”.

maasikseotusKas on see mitmekihilisus, saatuste ja juhuste läbipõimumine, fatalism või midagi selles laadis? Pealkiri seletabki selle nii, et see on seotus. Kõik siin ja praegu toimuv, lähiminevikusündmused ning nende interpretatsioonid kas siis ühe tegelase päevikuna või ilukirjandusliku käsikirjana, on üksteisega tihedasti seotud. Selle mõtte käib välja üks episoodiline tegelane, kriminaalse taustaga, filosofeeriv “hääletaja”: “Elu kulgu võrreldakse kõige sagedamini teega… Võite seda kujutleda. Paljude võimalustega tee – niisama palju võimalusi oma elu elamiseks. /… / Iga ja peaaegu igaühe pisiotsus ja tegu mõjutab seda. Kujutlege inimese teekonda nagu ühe osakese teekonda Browni liikumise käigus. Kaootiliselt liikuvad molekulid põrkavad tahkete osakestega kokku ning muudavad nende kiirust ja suunda. Inimene kui üks osakestest saab erinevas suunas erineva arvu lööke, mistõttu talle üleantav impulss muutub pidevalt, aga eelnevate löökide mõju ei kao kunagi, sest need on j u b a ta teekonda muutnud”

Lühidalt sisust. See on ühe mitte eriti õnneliku perekonna lugu Eesti iseseisvumisperioodist – tubli pereema, kes püüab anda oma parima pere püsimise heaks, joodikust kasuisa, kaks tütart, kes kumbki omal moel otsivad väljapääsu ja vabanemist. Sündmustikus põimuvad läbi noorema põlvkonna esindaja Katrina seiklemine välismaal ja mälestused kodust ning tema ema lapsepõlvesõbra, Soome emigreerunud ingerisoomlase Olle päeviku ja käsikirja tekstid. Tundub, et autorile meeldib kasutada päevikuvormi, mis ilmnes juba “Vihmasaatjates”, ning tal on selleks ka eriline oskus.

Üllatav oli minu jaoks raamatu järsk lõpp – justkui oleks midagi pooleli jäänud ses Browni liikumises. Kahtlustasin isegi, et minu käes olev eksemplar on trükipraak! Aga ei olnud. Ehk on loota järge? Oli see noormees, kelle telefonikõnet Katrina juhuslikult kohvikus pealt kuulis, Olle ja Maariti poeg? Kas Katrina kohtub veel kunagi temaga?

Johanna Ross kirjutab Loomingus nr. 3 (2014) 2013. a eesti proosa ülevaates raamatu kohta nii: “See tekst haakub n.-ö. globaalkirjandusega, kus tuisatakse lennukitega ühest maailma otsast teise ning tegevusliin A võib leida aset New Yorgis, tegevusliin B aga Tokyos; samuti riivatakse multikulti-küsimust, tarbimishullust ja teisi sedalaadi teemasid. Eestis on neil moeteemadel üritatud kirjutada ennegi ja ei saa öelda, et Maasiku raamatus kõik lõpuni veenaks, aga mingi tekstiline toekus, mingi kontakt maaga on siin parematel hetkedel olemas.” Johanna Ross arvab, et erinevad tegevuspaigad ei ole raamatusse toodud eksootika pärast, “vaid pigem on taotluseks kujutada praegust kitsukest maailmaküla, kus kõik on omavahel seotud”. Nii et seotus ka selles mõttes.

Positiivseid lugemismuljeid leiab veel siit ja siit. “Kolm lugu ühes – three-in-one-story. Keeruliseks kirjutatud kompositsiooniga hea sõnaga raamat. Väga tänapäevane ja igati ajakohane. Samas loeks nagu oma põlvkonna laiendatud elulugu. Äratundmisrõõm ja nukrus. Aga elu läheb edasi. Vahva.”

Ülli Tõnissoo