Posts Tagged ‘noortele’

Juno Dawson “Puhtaks”

Peale seda kui peotibi Lexi Volkov üledoosi võtab, jõuab talle kohale, et on täiesti põhja käinud.Ta eksib. Põhjas maandub ta alles siis, kui sunniviisiliselt rehabilitatsiooniasutusse viiakse. Nii Lexi ise, ta „kaasvangid” kui ka müstiline Brady avastavad, et asjad saavad edaspidi vaid paremaks minna. Isiklike deemonitega maadeldes saab Lexi aru, et kõige võimsam droog on hoopis armastus …
Puhtaks saamine on üks räpane ettevõtmine…

***

Lexi Volkovil on oma kindel koht sotsiaalmeedias, ta on väga suurt tähelepanu pälviv „kõmutüdruk”. Elu on seni andnud talle kõik, muuhulgas rikka isa, kellele kuulub mitmeid hotelle. Lexi ja tema venna jaoks pole midagi erilist omada väga häid tutvusi, kulutada palju raha ja jääda igal üritusel silma. Nii möödub nende igapäevane elu hotellis elades ja hüvesid iseenesestmõistetavalt võttes. Kõige tähtsamast — vanemate igapäevasest tähelepanust ja hoolest — ilma jäetuna, suunavad nad end pidudekeeristesse, kust ilmselgelt ei puudu ka liigne alkohol ja uimastavad ained.

Ühel hetkel kukub Lexi väga kõrgelt ja maandub otse võõrutuskliinikusse, venna abiga.

Tüdruk püüab mõistagi kogu hingest selgitada, et tegu on eksitusega, ta eitab probleemi, hakkab vastu ning tekitab palju draamat. Aeg aga avab siiski ka tema sisemise poole. Jagades hoonet mitme teise noorega, kes kimpus erinevate sõltuvustega — toitumine, seksuaalsus, alkohol ja narkootikumid — leiab ta lõpuks koha olevat üsna abiks spaa.

Väljudes asutuse kaitsva tiiva alt, ootavad teda aga hoopis raskemad ajad. Ahvatlused endist rada minna on nii kerged tekkima. Vanad sõbrad, peod ja endised harjumused.

Juno Dawson on leidnud väga hea lähenemisviisi sõltuvuste teemale. Ei ole muidugi kaugeltki vaid rikaste võimalus ja pärusmaa endale igat sorti ebatervislikke harjumusi lubada, kuid ometi on just sellest nurgast lugeda ehk põnevam. Teos on üles ehitatud üsna usutavalt, teksti osas kindlasti ka kõrva ehk silma riivavalt. Pole asjata öeldud: Puhtaks saamine on räpane töö.

Romaan jookseb libedalt ja tekitab elavat huvi teema enda ning sõltuvusest vabanemise õnnestumise/ebaõnnestumise vastu. Võib öelda, et tegemist on asjaliku vanemate ja noorteromaaniga, mis paneb kaasa mõtlema. Suur pluss on ka see, et tegelased ei jagune lihtsalt headeks ja halbadeks, vaid on inimlikud — ka tüütust plikast võib kasvada taiplik ja koguni meeldiv isiksus.

Juno Dawsoni sulest on ilmunud mitmeid noorteromaane, mis on toonud talle rahvusvahelist tuntust ja edu. Juno Dawson on endine õpetaja, elab Inglismaal Brightonis ning kirjutab täiskohaga: ta on romaanikirjanik, stsenarist, ajakirjanik ja ajakirja Attitude kolumnist.

Juno on tegelenud ka uudislugude koostamisega, mille teemadeks on seksuaalsus, identiteet, haridus ja kirjandus, sellistele BBC saadetele nagu „Woman’s Hour”, „Front Row”, „ITV News” ning Channel 5 uudistele.

Vaata lisa:
https://en.wikipedia.org/wiki/Juno_Dawson
https://www.junodawson.com/

Triin Võsoberg

Sarah Dessen “Lihtsalt kuula”

Klassikaline ja täiesti ootuspärane noortekas. Keskmes on teismeliste igapäevamured, mida ei julgeta vanematega jagada. Hirmud teiste ees — mida küll teised mõtlevad?! Põhiteemaks eneseotsingud, hakkamasaamine ühiskonnas.

See kirjeldus ei tähenda sugugi, et tegemist oleks kuidagi igava noorteromaaniga. Loed huviga ja kui oled ise lapsevanem, soovitan antud teemadel arutleda ka nooremate pereliikmetega.

Annabelil on sisuliselt olemas kõik (eks ikka kaudsel vaatlusel), et olla enda eluga rahul. Vanemaks saades hakkavad rohkem silma jääma mõrad perekonnas ja pereliikmete käitumises. Miski pole kunagi lihtne — pole kunagi olnudki.

Saabub hetk, mil Annabel Green kaotab kõik oma sõbrad. Raskel ajal tekib tema ellu üksiklane Owen, kellel on jagada talle palju nõuandeid.

Sarah Desseni näol on tegemist väga produktiivse ja menuka kirjanikuga. Seni on tõlgituna meil saadaval lisaks romaanile “Lihtsalt kuula” ka “Püha misiganes”.

Dressen on New York Times´i populaarseim autor, kes on pärjatud rohkete auhindadega. Tema teoseid on avaldatud rohkem kui kolmekümnes riigis.

1970. aastal sündinud ja Põhja-Carolina päritolu naine elab hetkel oma perega Chapel Hillis.

Autori koduleht: https://sarahdessen.com/
Autorist Wikipedias

Triin Võsoberg

Ransom Riggs „Miss Peregrine’i kodu ebaharilikele lastele“

Ransom Riggs’i esimene romaan viib lugeja salapärasele saarele, kus põimuvad tänapäev ja minevik. 16-aastane Jacob leiab end oma vanaisa salapärast lapsepõlve uurimas. Väidetavalt elas vanaisa ühel Walesi rannikulähedasel saarel ebaharilike laste lastekodus. Selle tõestuseks on vanaisa Jacobile näidanud kummalisi vanu fotosid. Aja jooksul hakkas poiss neid lugusid väljamõeldisteks pidama, kuid nagu arvata võib, ta eksis.

Eriliseks teevad raamatu teksti juurde lisatud mustvalged fotod, mis mõjuvad hoopis teisiti, kui illustratsioonid. Raamatu autori väitel on tegemist ehtsate vanakraami hulgast leitud fotodega ning töödeldud on neist mõnda üksikut ja sedagi minimaalselt. Milliseid fotosid on töödeldud ja milliseid mitte, on muidugi ebaselge ja jääb lugeja enda kujutlusvõime otsustada. Igal juhul tekitavad need üleloomulikke nähtusi kujutavad fotod hoopis erilise atmosfääri ja lugemiskogemuse, isegi kui ratsionaalne mõistus ütleb, et need ei saa olla ehtsad. Tõenäoliselt ei olegi neid raamatu jaoks töödeldud, vaid seda on tehtud palju varem. Kahtlemata on tegemist väga põnevate fotodega.

See raamat sobib lugejale, kes armastab salapära, põnevust ja fantasy’t ning soovib natukeseks argipäevast eemalduda.

Doris D. Orr

Louise Rennison „Poisid, stringid ja ogar kass” 

Georgia Nicolson on noor tüdruk, kellel on aga üüratu hulk probleeme. Tal on imelikud vanemad, tema nina on liiga suur, tema kolmeaastane õde on vist teinud kusagil tema toas salaja pahandust, suve lõpuni on jäänud kõigest 14 päeva, ta on äraütlemata kole ja peaks minema elama koos teiste koledate inimestega, ning ta käis kostüümipeol riietatuna täidetud oliiviks.

Muidugi need pole tema ainukesed mured. Avastanud, et kulmude kitkumine on suuresti enesepiinamine, otsustas ta kasutada oma isa raseerimisaparaadi. Georgia võib kinnitada, et ühe ööga kulmud tagasi EI KASVA! Samuti on igasugune poistele mõtlemine mõttetu ja targem on keskenduda õppimisele, seda muidugi seni, kuni mõni poiss värava taha ei ilmu!

Lisanduvad jubedad õpetajad, koolivormi hulka kuuluv barett ja trikid selle kandmiseks ning probleemid reeturlikke parimate sõbrannadega. Lõpuks lendab isa veel Uus-Meremaale ja emal tekib huvitav suhe töömehega! Olukorda võib peaaegu et maailmalõpuga võrrelda!!!

Eraldi pean mainima Angust – sõgedat kassi, ümbruskonna lemmikloomade ja nende omanike hirmu! Tõsiselt – kõige parem tegelane raamatus!

Pean tunnistama, et ülevõlli keeratud lugu teismelise tüdruku „traagilisest” elust oli täiskasvanuna väga huvitav lugeda. Praeguste probleemide kõrval oli see raamat kuidagi rahustav ja toredat meelelahutust pakkuv. Muidugi olid mõned kohad, mis ehk veidi probleemsetena tundusid, aga üleüldine jaburus suutis kõik selle ilusti ühe sujuva liigutusega tahaplaanile lükata.

Minu kätte sattus selle raamatu inglisekeelne versioon (“Angus, thongs and full-frontal snogging”) ning ausaltöeldes mul polnud aimugi, et see on millalgi eesti keeles ilmunud. Muidugi, nagu päris tihti juhtub, on kogu sarjast (10 raamatut) meil ilmunud ainult esimene osa. Natuke kahju, sest praegu kuluks selline jabur heietamine ära.

Irina Möldre

Jorn Lier Horst “Kuldse kella mõistatus”

J. L. Horst on endine kriminaalpolitseinik ja Norra tunnustatuimaid krimikirjanikke. “Kuldse kella mõistatus” on tema teine raamat noorele lugejale mõeldud sarjast nimega CLUE, esimene raamat oli “Salamandri mõistatus”. CLUE tähendab inglise keeles juhtlõnga, saladuse võtit. Samas ühendab see endas loo peategelaste Cecilia, Leo, Une ja Egoni eesnimede esitähti. Lugejale teadmiseks, et Egon on pruuni lokkis karva ja niiske koonuga põlvekõrgune segavereline koer, kes kuulu järele põlvneb politseikoerast.

Seekordse juhtumi lükkab käima politsei teade vanglast põgenenud kurjategija kohta. Lapsed otsustavad olla tähelepanelikud ja jälgida pansionaati saabunud külalisi. Varsti tundub neile, et muretsemiseks on põhjusi küllaga, sest vähemalt neli meest tunduvad olevat kahtlased.

Nagu kiuste satuvad nad veel mitme salapärase asja peale — Cecilia saab enda valdusse oma seletamatul kombel uppunud ema päeviku, kus on sissekanded, mis muudavad ema surmaeelse päeva käitumise täiesti mõistetamatuks. Noorte detektiivide kätte satub üks kummaline kaart ja veider võti.

Lugejale saab selgeks, et selles loos käib mäng väga suurte panuste peale. Aastaid tagasi on toimunud suur juveelipoe rööv ja osa kadumaläinust on siiani leidmata. Vanglast jooksu saanud vang on aga just selle rööviga seotud ning, nagu selgub, on see mees elanud siin lähedal kõrvalises Wiganderi talus. Asjaosalistel on põhjust arvata, et röövel pöördub koju tagasi. Lapsed on nutikad ja lahendavad nii kaardi kui võtme saladuse. Sealjuures panevad nad eneste teadmata oma elud suurde ohtu. Tõelised kurjategijad ei tunne halastust ja olukord ähvardab kontrolli alt väljuda. Õnneks see siiski nii ei lähe, kuid raamatu lõpus tabab nii tegelasi kui lugejaid tõeline ja paljutõotav üllatus!

Lugege ja tundke mõnusalt kõditavat põnevust!

Ädu Neemre

Marje Ernits “Pilvede varjud”

Lugu räägib meile Anabelist, kes lõpetab põhikooli ja läheb uude kooli kümnendasse klassi. Selles minekus on uudishimu ja pisut kõhedust — kes need uued klassikaaslased on? Edasi läheb kõik üsna harjumuspärast rada — uurid, vaatad ja kaalud, kellega tasub suhelda, kellest peab eemale hoidma. Anabeli leiavad nii tema endisest koolist pärit Valter kui uue kooli tüdruk Agnes. Ongi koos kolm tublit gümnasisti, kes uuele elule  julgelt silma vaatavad. Silmavaatamist aga jätkub — näiteks Inessa ja Rauno. Esimesega läheb Anabel üsna kohe tülli, aga teine huvitab teda väga. Põnevaks  läheb elu rebaste peol — seal mõõdetakse üksteisele kätte nii kiitusi kui laitusi. Loomulikult jätkub kõik järelpeol, mida mõistagi  peetakse pedagoogide eest salaja ja kusagil koolimajast kaugemal. Anabel  saab pidutsemise käigus endalegi ootamatult  truu sõbranna Sofie. Peol juhtub nii mõndagi — keegi jätab kellegi maha, keegi leiab kellegi. Igatahes on neidude ja noormeeste suhted kõvasti sassis.

Pärast tormilist  pidu peab elu ometigi edasi minema. Anabelile tundub, et Agnes on teda reetnud, asemele on astunud Sofie, kellega on huvitav koos olla. Tutvuse süvenedes tuleb ilmsiks, et Sofiel on täiskasvanud vend Borja, kes õpib ja elab kaugel  Bulgaarias. Anabeli jaoks on kõik väga uus ja ahvatlev ning tema ja Borja vahel areneb üsna intiimne netitutvus. Noorte peas küpseb plaan sõita suvel Bulgaariasse Sofie vennale külla. Plaan tehakse läbi raskuste ja pettusega pooleks teoks. Kõigel sellel on üsnagi ootamatud ja ebameeldivad tagajärjed Anabeli jaoks. Raamatu lõpetab paljutähenduslik lause: “Mida ei mäleta, seda pole olnud.”

Lugege ja otsustage, kas sellest lausest on alati abi!

Ädu Neemre

 

Sarah Crossan “Kuutõus”

Jälgides filme ja lugedes kirjandust, on kindlasti paljud täheldanud, et kui USA-s keegi kurjategija sildi külge saab (siinkohal mängib ka väga suurt rolli osariik, kus kriminaalsüüdistus määratakse), siis toob elu suuri muresid ja rohket stressi ka kuriteo sooritanu perele-lähedastele. Üksjagu palju tuleb ette situatsioone, kus ka süütuimast isikust võib pahaaimamatult ja valesid valikuid tehes saada kriminaal — selle sõna kõige õudsemas mõttes… Ja ei anta seal kaugeltki armu ka sinu vennale-õele, emale-isale. Oleksid justkui katkuhaige, kelle lähedusse sattumine viib kindlalt põhja ka kõrvalseisjad, tuttavad, sõbrad.

„Nad arvavad, et ma tegin ühele inimesele viga. Kuid ma ei teinud. Kas kuuled? Sest inimesed hakkavad sulle rääkima igasuguseid valesid. Mul on vaja, et sa teaksid tõtt.” Joe pole oma venda kümme aastat näinud ja seda kõige armutumal põhjusel — Ed ootab surmanuhtluse täideviimist.

Mis juhtub, kui saad teada, et sinu vennal on elada jäänud veel ainult mõned päevad? Kui sinu ainus abi on veeta need allesjäänud hetked oma kalli inimese seltsis ja üritada mõista, mis siis ikkagi juhtus, kus on tõde, kuidas inimesed ajas muutuvad või kas see kallis inimene on veel ikka seesama, keda lapsepõlvest mäletad?

Pärast vennaga tekkinud muresid tuleb Joe ja Angela elu korraldama tädi Karen, kes püüab teha endast sõltuva, et tema õe lapsed jätkusuutlikult “normaalset” elu saaks elada. Selle üheks tingimuseks on unustada mõrvarist Ed. Nende enda emast pole kunagi abi olnud, naine otsustab ühel hetkel jätta oma lapsed ning silmapiirilt kaduda.

Kuid Joe pole nende aastate jooksul hetkekski Ed’i unustanud. Kuulnud paika pandud hukkamiskuupäevast põrutab ta majanduslikest raskustest hoolimata Texas Walkeningi kuumusesse ja üürib viletsa korteri.

Väga mõtlemapanev romaan elust, selle väärtusest, hukkamõistust.

Mida on väärt üks inimelu?!

Sarah Crossan on mitmete auhindadega pärjatud iiri autor, kes elab praegusel hetkel New York Citys. Ta kirjutab valdavalt noortele täiskasvanutele, kuid mitte ainult, tema sulest on ilmunud ka fantaasiasari “Breathe”.

Crossan lõpetas 1999. aastal filosoofia ja kirjanduse erialal Warwicki ülikooli ning omandas hiljem loova kirjutamise magistrikraadi. Ta sai 2010. aastal kirjutamise eest Edward Albee’i nimelise stipendiumi. Crossan on töötanud Cambridge’i ülikoolis inglise keele ja draamaõpetajana. Praeguseks on ta täiskohaga kirjanik.

Vaata autori kohta lisa Wikipediast ja Fantastic Fictioni lehelt.

Triin Võsoberg

Reeli Reinaus “Morten, Emilie ja kadunud maailmad”

Reeli Reinaus on kirjanik, kes oskab surmast väga rahulikult ja soojalt kõnelda. Meie loos on Emilie ehk Miili, kelle keha on maetud turba alla, kuid ometigi on tütarlapsel võime olla mõne inimese jaoks nähtav ja elus. Morten on poiss, kelle elu on viimasel paaril aastal aina hullemaks läinud. Pärast vanavanemate surma ja ema lahkumist Soome on poiss jäänud onu kasvatada. Onu Urmas osutub aga jõhkardist joodikuks, kes kasutab Mortenit raha hankimise vahendina ja aeg-ajalt ka peksukotina. Saatuse tahtel on poisil vedanud sellega, et tal on harrastus, mis aitab esialgu vaimselt ja hiljem ka majanduslikult vee peal püsida. Nimelt on Mortenil silma inimeste ja asjade ülesvõtmise peale ja oma isiklik kaamera, mille ta on ostnud noil möödaläinud headel aegadel, kui veel tema sünnipäevi peeti ja talle kingitusi tehti. Üsna loomulik on seegi, et ta on klassi parimaid õpilasi, sest ainult niimooodi saab ta ennast inimesena tunda. Elu on üsna hull, aga Morten ei suuda mitte kellegagi sellest rääkida. Ta elab üks päev korraga ja loodab, et ehk kõik kuidagi laabub ja tulemas on paremad ajad ning tal tuleb lihtsalt vastu pidada.

Seni on tal pelgupaik — salapärane soosaar keset raba, kus ta käib aeg-ajalt istumas ja oma elu üle järel mõtlemas. Ühel õhtul satub ta rabas kokku võõra tüdrukuga, kes on umbes sama vana kui Morten, kel on pikad mustad juuksed ja ilusad suured silmad. Seljas on tal pikk seelik, mille alumine serv on märg ja õhukesevõitu jakk. Mõlemad on kohtumise üle üsna üllatunud, aga mitte ehmunud. Morteni küsimistele annab võõras tüdruk ebamääraseid vastuseid. Kuna poiss peab ema helistamise ajaks kindlasti koju jõudma lõpeb esimene kohtumine mõlemapoolse lubadusega uuesti soos kokku saada.

Raamatus on pikalt juttu Morteni hinges toimuvast ning lugejate välja mõelda jääb, kas otsused, mida poiss teeb või tegemata jätab, on õiged või mitte!

Head lugemist ja kaasamõtlemist!

Ädu Neemre

Emily Winfield Martin “Lumivalge ja Roosipuna”

Vennad Grimmid on kakssada aastat tagasi kirja pannud loo kahest õest, kes elasid emaga väikeses metsamajas. Tüdrukud olid armsad kui inglid ja töökad nagu mesilased. Ühel õhtul sattus nende majakesse suur karu, kellest sai neile väga hea sõber ja kaaslane. Metsas käies puutusid nad kokku väikese ja tigeda härjapõlvlasega, kelle tüdrukud kolmel korral surmasuust päästsid.

Muinasloo lõpp on üsna ettearvatav — karu osutus nõiutud printsiks ja lugu lõppes pulmapeoga ning tegelased elavad õnnelikult siiani kui pole vahepeal ära surnud. Selline on üldjoontes vendade Grimmide variant.

Emily W. Martin on sama süžee aluseks võtnud ja kirjutanud pikema, romantilisema ja põnevama loo.

Tema versioonis on Lumi ja Roosi tähtsa aadliku tütred, kes on kaotanud oma tiitli ja kodu, sest ühel päeval on nõiutud metsas kadunuks jäänud nende isa. Emal ei jää muud üle kui võtta lapsed ja minna elama väikesesse majakesse keset metsa. Tütred suhtuvad isa kadumisse erinevalt — Roosi tunneb suurt kurbust, kuid Lumi on kindel, et ühel päeval tuleb isa tagasi. Nõiutud metsa kohta liigub mitmesuguseid jutte, üks koledam kui teine. Kõige hirmsamad lood räägivad salapärasest Metsade Hirmust, keda keegi pole näinud, aga kes on võimeline kõike elavat hävitama. Veel liigub metsas ringi röövlite jõuk ja oma pahategusid teevad hundid.

Ühel päeval metsas ringi rännates satuvad Roosi ja Lumi kummalisse raamatukokku, kus riiulitel on raamatute asemel igasuguseid esemeid ja laenutada saab …lugusid!

Tüdrukute seiklused jätkuvad, nad leiavad maa-aluse pere, kes kasvatab seeni, päästavad püünisraudadest suure karu, põgenevad huntide eest ja tõepoolest päästavad tusase härjapõlvlase elu. Neil tuleb võidelda nii enda kui karu elu seest.

Lumi ja Roosi head teod saavad lõpuks tasutud. Aga milline see tasu on, saate teada siis, kui raamatu lõpuni loete!

Lugege ja ehk ohkate loo lõppu jõudnuina kergendatult!

Ädu Neemre

Ene Sepp “Tagasi sadulasse”

Diloogia hobustest ja ratsanikest on saanud valmis. Esimene osa, “Jagatud suvi” andis lugejatele aimu Sigridi tunnetest, mis puudutasid ratsutamist, suhteid treeningukaaslastega ja loomulikult tema vaimustavat hobust nimega Mileedi.

Selles loos tuleb Sigridil üle elada ohtlik kukkumine ja võitlus selle tagajärgedega. Raamat algab helgetes toonides — Sigrid on edukas ja enesekindel noor ratsutaja. Ees terendab kindel sõit Hollandisse rahvusvahelisse ratsutamislaagrisse, tarvis on lihtsalt üles võtta demovideo ja võit ongi käes. Ent ühel hetkel muutub kõik — kohalikul tallivõistlusel juhtub üsna rumal äpardus, Sigridi hobune ehmub, tüdruk kukub sadulast, jääb jalusesse kinni ja saab murtud luud, peatrauma ning väga suure ehmatuse osaliseks.

Füüsilised hädad paranevad omal ajal, kuid alateadvuse hirmud jäävad. Need ei lase tüdrukul hobuse selga istuda ning isegi mitte tallide poole vaadatagi. Teda on tabanud pesuehtne ärevushäire — öösiti näeb ta ratsutamisest õudusunenägusid, teda tabavad higistamishood, käed värisevad ja hingata pole võimalik. Selle asemel, et oma probleemist rääkida, hakkab tütarlaps välja mõtlema põhjusi, miks ta enam treeningutel käia ei saa.

Saatuse irooniana on tema vanemad otsustanud just nüüd täita Sigridi suure unistuse — nad ostavad talle päris oma hobuse. Kuid mis kasu on oma hobusest kui sa sadulasse istuda ei suuda…

Lugege ja hinnake Sigridi tegusid ja mõtteid!

Ädu Neemre