Archive for the ‘Vagula, Liina’ Category

Liina Vagula “Täiusliku elu hind”

Kuldne nelik: Marge, Sille, Jaanika ja Carolin. Nad on üle kooli kuulsad, nad on kõige ilusamad, kõige lõbusamad ja kõige targemad. Nad arvavad, et on võitlejad ja ellujääjad. Nad teavad, mida tahavad ja teavad kuidas seda saada. Neile meeldib ilu ja hea elu!

Carolini jaoks saab see kõik otsa ühe hetkega. Ta ärkab kummalise peavaluga tundmatus koledas ja kõledas toas ning mis kõige hirmsam — ta ei saa aru kuidas ta sinna sattus. Ainus tunne, mis teda valdab on hirm — ta on röövitud! Hirmutunne kasvab, kui ta avastab, et toas olev vähene mööbel on põranda külge kruvitud. Talle hakkab pärale jõudma, et teda on siia oodatud! Tüdruku sees keevad korraga meeleheide, hirm ja viha. Ta tunneb end jõuetuna ent samas raevukana. Miks peab just tema siin koledas ruumis kinni olema? Miks just tema elu kellelegi ette jäi? See on nii ebaõiglane!

Loo edenedes hakkab lugeja aimama, et pole see kõik sugugi nii ebaõiglane. Selgub, et Carolin on teinud nii möödaminnes haiget ühele oma klassiõele — Nelele –, kelle vend on otsustanud õe eest omal kombel kätte maksta.

Lugu ise on üsna inetu, aga ehk meie koolides siiski ettetulev. Klassis kohe peab olema keegi väljatõugatu, kelle peal “ilusad ja targad” saavad ennast vajadusel välja elada. Seekord ei aita ka koolivahetus ja Nele lool ei ole õnnelikku lõppu. Kahjuks on meie tublil Carolinil selles oma osa. Võitlejast Carolin pääseb küll oma vangistaja käest põgenema, kuid enne seda leiab ta Nele päeviku. Ta hakkab pikkamööda aru saama, mida ta tegelikult on korda saatnud.

Loomulikult käivitub tüdruku otsimisprotsess ja seegi on üsna tavapärane — esialgu ei võta see üldse vedu, politsei pole aktiivne, tegemist on teismelisega, teadagi. Küll ilmub ise välja! Nii mõnigi kivi langeb psühholoogide ja pedagoogide kapsaaeda — nad ei ole piisavalt huvitatud hädasolija aitamisest. Carolini loo lõpp on siiski rõõmsam — ta on elus, talle on selgeks saanud, et kõik pole kuld, mis hiilgab, ja elus on siiski tarvis vähemalt mõnda inimest, keda võib usaldada.

Lugege ja püüdke olla nii Nele kui Carolin — kumb roll on teile sobivam?

Ädu Neemre

Liina Vagula “Keegi teine”

Eliise ja Klaarika lugu.

Eliise on autoõnnetuse tagajärjel koomas lebav tütar ja Klaarika tema murest murtud ema. Autori tahtel ei lama Eliise aga teadvusetult haiglavoodis, vaid on sattunud oma ema naha sisse, nimelt ärkab ta aastal 1995 15-aastase Klaarika Nõmmena. Ta on lõksus oma ema kehas. Vanaemast on järsku saanud talle ema ja vanaisast isa, kodusest linnakorterist on ta sattunud väikelinna vanaldasse puumajja. Alguses on kõik väga kole: hirmus nõukaaegne mööbel, kole pruunikas vaip põrandal, väike toapugerik, mitte mingit netti ja korralikke meigivahendeid. Olukord tundub väljapääsmatu — Eliise peab minema kooli ja hakkama suhtlema oma ema klassikaaslastega, keda ta aga põrmugi ei tunne. Vapper tüdruk tuleb kõigega toime, kuigi sellise kahestunud psüühikaga pole kerge hakkama saada. Mälestused endisest elust on kohati eredad, aga ka valusad. Nimelt on nii emal kui tütrel lahendamata poisteprobleem. Nad mõlemad on oma ajas tülli läinud poiss-sõpradega. Ühel tüli Henriga, teisel Markusega. Heaks haldjaks selles loos saab Siret — eelmises elus Eliise tädi, nüüd aga tüdruku suur ja tegus õde.

Mida lugu lugejale õpetama peaks? Kas järsku seda, et kõike, mida silmad näevad, pole tarvis lõpliku tõe pähe võtta. Et mõnikord on tarvis panna ennast teise inimese naha sisse ja vaagida elu tema mõistuse ja tunnete kaudu!

Lugege ja otsustage ise!

Romaan võitis Tänapäeva kirjastuse 2017. aasta noortejutuvõistlusel teise koha. Autor Liina Vagula on aga eesti keele ja kirjanduse õpetaja Põlvamaal Tilsi põhikoolis.

Ädu Neemre