Vladislav Koržets “Laulud või nii”

Kui mõelda Vladislav Koržetsi peale, meenub kõigepealt suur, muhe ja vuntside ja uhke kaabuga härrasmees. Sihuke vahva lõbusa jutuga sell, kes kirjutab, püüab kala, kokkab ja räägib telekas. Tema kaubamärgiks on uhked vurrud nina all. Vuntse hakkas ta pärast keretäie saamist kandma. 1980. aastal tulles südaöö paiku üksi ühest Tallinna vanalinna baarist sai ta kolme mehepoja käest Viru tänaval peksa.

Vladislav Koržets on nagu hunt Kriimsilm 9 ametiga. Hariduselt matemaatikaõpetaja. Tuntud kui humorist, kirjanik, luuletaja, ajakirja Pikker toimetaja, ETV keskkonnasaate “Osooni” saatejuht, stsenarist, kirglik kalamees ning loodushoiu, kalapüügi, kalatoitude populariseerija. Tegemist on väga särava isiksusega.

Oma esimesse ja tõenäoliselt ainsasse luuleraamatusse “Laulud või nii” on Vladislav koondanud Joel Sanga abil paremiku oma luuletustest. Valdav enamus nendest ei ole varem trükivalgust näinud, kuid mitmed tekstid on saanud tuntuks lauludena. Koržetsi tekstidele on loonud laule Riho Sibul, Gunnar Graps, Jaanus Nõgisto, Sten Šeripov, Tõnu Kaljuste, Heino Seljamaa, neid laule on esitanud Ruja ja Ultima Thulele ja teised.

Riho Sibula ja Vladislav Koržetsi 2011. aastal ilmunud CD-plaadil “Kahemehesaag” on laulud, mis on sündinud kahe mehe sõprusest: “Meeles ja keeles”; “Nagu nuga”; “Uskumatuse vaev”; “Kõik küla läks”; “Mets on rohkem kui mõistame mõõta”; “Tähesära”; “Sangaga tõde”; “Aed”; “Videvik” ; “Pisitasa”. Need on ka selles raamatukeses ära trükitud. On paar lugu, mida võin lõpmatuseni kuulata ja nautida, mis on sõnade, hääle ja muusika lummav sümbioos:

Ultima Thule ja Tõnis Mägi esituses “Aed”:

Riho Sibul — “Tähesära”:

Vladislav Koržetsi luule on tasane, looduslähedane. (“Laul looduse maitsvusest”, “Mets on rohkem kui mõistame mõõta”). Väga ilus on mereteemaline luuletus “Soolane valss”. Meenutab Juhan Smuuli luuletusi (“Merelaulud”). Mõtisklused igaviku ja kaduviku, tõe ja õiguse üle, inimene kui väeti vääks universumi taustal (“Uskumatuse vaev” , “Õigus”, “Vabadus”, “Kogu mind kokku tolmust”,” Kas tullakse või minnakse”).

Kui tuleks Kristus praegu siia,
me oleks sallivamad, eks?
Ei raatsiks teda risti lüüa –
ehk ainult silma siniseks.
(lk. 36)

Mõned tekstid on epigrammilised, elegantsed, humoristlikud ja laululised (“Seatapusonett”, “Naga nuga”, “Tsükkel”).

“Kanna mind”
….
Küll tahaks vahel ennast ära anda.
Kuid kellele? Oh, rumal, ära küsi.
Ta tuleb ise ja viib kui rüsi, 
su ära siit ta viib kui ajujää,
su ära siit ta viib ei tea mis randa
ja ise hajub Sinuga ei jää.
(lk. 39)

Raamatukene pakub palju sõnamängu ja keelerõõmu. Koržetsi luuleridu lugedes tekkis võrdlus Hando Runneliga. Tegemist on tõeliste luulepärlitega, mille ette suurelt pluss- ja hüümärke võiks laduda, mis kõik väärivad eraldi esile tõstmist.

Lõpetan luuleridadega, mis pärinevad aastast 2016:

“Sa püüa mind!” kord hüüdis mulle arm
ja mina püüdsin, ihus-hinges ind.
Kui lõppes jaks, siis hüüdis mulle surm,
et jookse Vladi  — mina püüan sind!
(lk. 48)

Sirje Suun

Loe ka Tiina Tariku arvustust.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: