Archive for the ‘Belials, Veiko’ Category

“Eestid, mida ei olnud”

Mul on nii hea meel, et Hargla selle kogumiku kokku pani ja välja andis. Ega kõik jutud pole puhas kuld, aga millises jutukogus need seda oleksidki, üldine kontseptsioon ja meeleolu ja mõttemängude rohkus on vägev ning jutupärle jagub ka. Miskipärast hakkasid mulle need lood riburada rahavakalendri ja muude tähtpäevadega seostuma:

Jaagup Mahkra “Tarvaste tulek” — jaagupipäev (mis tehtud, mis teoksil, mis tulemas, kolimisotsused ja elustiilivalikud, ühelt poolt hoogsa seiklusjutu stiilis ja teisalt muinaspaatost, miskit jäi puudu ja miskit oli üle, aga kokkuvõttes pigem heapoolne lugu);
Indrek Hargla “Clemens Fellinus, Rex Estonicum” — madisepäev (kui Lembituga kõige enam seotud päev, lugu algas mõnusalt, aga jooksisis mingil hetkel minu jaoks mitteeritihuvitavasse suunda, ma ei teagi, kas kirjutamisstiili või mõttearenduste pärast);
Heinrich Weinberg “Vabavalla kaotamine” — mihklipäev (igal oinal oma mihklipäev, mõnikord lihtsalt jõuab see mihklipäev oodatust kiiremini kätte);
Meelis Friedenthal “Kasuksepp” — usupuhastuspüha (samal päeval on ka kõigi pühakute püha, sel päeval olevat Martin Luther oma teesid Wittenbergis kiriku uksele naelutanud, Friedenthal oskab mind oma lugudes alati üllatada, kunagi ei lähe lugu sinna suunda, kuhu ma algul arvan minevat, minu jaoks vast kogumiku põnevaim lugu);
Mairi Laurik “Jumala armulikkus” — jüripäev (Püha Jüri kui igasuguste metsaelukatega, nii huntide kui lohedega, tegelev pühak, asi tal siis need Kreeka-Rooma koletised ka oma hoole alla võtta);
Mann Loper “See linn on meile kalliks maksma läinud” — peeterpaulipäev (ehk Tartu linna kaitsepühkute päev, jutul on mõte täitsa olemas, aga need ülitäpsed Tartu kirjeldused läksid minu jaoks liiale);
Mart Sander “Saatan Robert” — mardipäev või kadripäev (ümberrõivastamist lubavad pühad oleks ju nagu pisut teatri sugemetega kombestikuga, jutu teatriosa oli minu jaoks huvitav, ulmeline pool mitte nii väga);
Maniakkide Tänav “Kolmanda Reichi triumf!” — kosmonautikapäev (see lugu tahaks ülelugemist, esimese hooga ahmisin lihtsalt, et oot, mis nüüd, mis nüüd, mis nüüd?);
Mihkel Seeder “Ernst Meele Eesti” — vabariigi aastapäev (ma ei ole kunagi eriti hästi kannatanud kõnesid, ei elus, kirjanduses ega filmides (ja ma tean, et ma olen end nii ilma jätnud päris paljudest muidu päris headest krimkadest) ja see jutt koosnes suures osas kõnest, seega lugesin diagonaalis ja teist korda enam ei taha);
Veiko Belials ja J. J. Metsavana “Piisab, kui seinale kritseldad B”  — 14. juuli ja/või 15. jaanuar (vastavalt siis Prantsusmaa rahvuspüha, Bastille vallutamise aastapäev ja Pierre-Joseph Proudhoni (anarhia isa) sünnipäev, hooletu-muretu-pungilik hoogne ja peadpööritav lugu bonapartistide liikumisest Eestis);
Siim Veskimees “Valendab üksik prooton” — hingedepäev (see on see aeg, kui uksed teise maailma olla rohkem lahti kui tavapäraselt, seega sobib paralleelmaailmades müttamist kirjeldava jutu kohta mu meelest küll);
Krafinna “Elu jõud” — kõik need maarjapäevad (kes on lugenud, saab vast aru, miks :) oli usutavat ulmelist elementi, oli suurepärast meeleolu edasiandmist ja üllatavaid käike).

Lugege, eest taha või tagant ette, kõiki lugusid või ainult mõnda :) !
Heli Illipe-Sootaki väga toredad intervjuud kogumiku autoritega Reaktoris.

Tiina Sulg

Advertisements

“Me armastame Maad 2. Viimane laev”

“Me armastame Maad 2. Viimane laev” — venekeelse ulme antoloogia, koostaja ja tõlkija Veiko Belials (Fantaasia, 2017).

Antoloogiasse on koondatud 12 lugu kosmose vallutamisest. Neist varaseim on ilmunud 1958. ja kõige uuem 2012. aastal.

Lood pakuvad lugejale mitmekihilisi avastusi. Esmajoones loomulikult autorite visiooni kosmilistes oludes ellujäämisel. Mõõtmatute vahemaade ületamiseks on loodud ioonmootorid ja teleportatsioon; sotsialiseerimisvõimalusi kosmilises tühjuses pakuvad orbitaaljaamade kõrtsid ning kosmoselaevadele projekteeritud raamatukogud ja puhketoad. Kuigi nüanssides loomulikult erinev, peegeldab pisut rohkem kui viiekümne aasta ajateljele mahtuv antoloogia võrdlemisi sarnast ettekujutust kosmiliste väljakutsete olemusest ja nende seljatamisest. Pole ka ime – reaaleluline kosmosevallutamine ei ole pärast külma sõja võidujooksu kuigivõrd edenenud.

Nõukogudeaegsete arusaamade äratundmine antoloogia varasemates lugudes on ajalooteadlikule lugejale järgmine põnev avastuskiht. Varasemate lugude kosmosealistamise progress on pehmelt öeldes optimistlik – teekond esimestest lendudest avakosmosesse kuni turistide vedudeni mahub reeglina ühe inimese eluea sisse. 1960. aastad, külma sõja aegse kosmose alistamise võidujooksu eredaim kümnend, lõi selleks optimismiks soodsa pinnase. Kosmose alistamine, täpselt nii nagu uudismaade üleskündmine või BAMi ehitamine, vajab aga paatoslikku ennastsalgavust. Ka seda neist lugudes leiab. Tänu ennastsalgavatele rajaleidjatele on tulevik helge – lendavad õhutaksod, toimivad kõiki mugavusi pakkuvad kosmosejaamad, kehtib sovhoosikord ja kõik teed viivad Moskvasse. Häda ja õnnetust kosmosehuntidele, kel ei õnnestu kangelaslikult oma elu ohverdada. Ühte sellist saatust kirjeldab Ilja Varšavski loos “Otsusta ometi, piloot!” 1971. aastal loodud Dmitri Bilenkini lugu “Tema Marss” pakub 1960. aastate kosmosevallutamise optimismile eriti halenaljakat finaali.

Mida uuemad lood, seda rohkem on fookuses inimene oma vajadustega. Paatoslikul eneseohverdusel on küll oma roll, ent selle saatjaks on nüüd eksistentsiaalne lahtimõtestatus. Kõrvalseisjale lubatakse lisaks imetlusele ja “oh-miks-küll-mina-tema-asemel-ei-olnud” kahetsuse kõrval ka kriitikat – elu väärib säästmist mitte ohverdamist. Väärtused on muutunud. “Maha võib jätta hukkunuid. Hüljatuid – mitte kunagi,” tõdeb autor Sergei Kazmenko lühiloos “Viimane laev”. Olga Larionova loos “Päike jõuab Veevalajasse” soovib vana kosmosehunt Sible oma viimased päevad veeta tundmatul, aga väga kauniilmelisel planeedil. Ta saab selle läbimõtlematu soovi eest hurjutada oma kaasreisijalt ning karistada autorilt.

Inimene ja kosmos suhte kõrval pakuvad osad autorid lugejale kaasaelamist kolmikmõjule: inimene, inimgrupp ja isoleeritud keskkond kosmilises tühjuses. Kir Bulõtšovi lühiromaanis “Kolmteist aastat teel” lisandub sellele veel üks tegelane – üle saja aasta teel olnud kosmoselaev “Antaios”, mille meeskonda vahetatakse teleportatsiooni teel seni, kuni juhtub saatuslik tõrge. Kogu olemasoleval meeskonnal tuleb ümber hinnata ambitsioonid, unistused ning tulla toime nii üksinduse kui ka üksiolemise sooviga.

Antoloogia kõige uuem lugu, “Eluskala kaugete vahemaade taha transportimise spetsiifika” keskendubki grupipsühholoogiale, pakkudes välja eriliselt küünilist lahendust. See on lugu, mida tuleb lugeda kaks korda, selleks, et hoomata loos väljenduva künismi mõju tuumani. Esimest korda lihtsalt kui närvesöövat põnevikku, teist korda teadmisega, mida tegelikult tähendab “eluskala”.

Antoloogia lõpuosa lood on kindlasti huvitavad lugeda ka neile, kes teaduslikku fantastikat eriliselt ei fänni, küll aga naudivad häid psühholoogilisi põnevikke.

Siinkirjutaja lemmik on aga ülalmainitud “Tema Marss”. Lisaks ühekorraga naerma ja nutma ajavale puändile kajastub see lugu toimetulekut väärtuste kokkupõrgetega, kusjuures autor ei asu kohtumõistja rolli ja laseb lugejal otsustada õige ja vale skaalal. Selle otsuse sünd aga ei sünni hõlpsalt ja laseb jutustusel veel kaua mõtteis keerelda, mis ongi ühe väga hea loo indikaatoriks.

Kersti Kivirüüt
ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja

Veiko Belials “Sina ja vaikus ja pajud”

belialssinajavaikusjapajudAusalt öeldes polnud ma luulet lugenud juba liiga pikka aega. Endale üllatuseks avastasin luuleriiulit korrastades nime, mida olen harjunud ulmeriiulis nägema. Mõtlesin, et olen vist midagi maha maganud. Ja seekord oli mul täiesti õigus.

Veiko Belialsi “Sina ja vaikus ja pajud” on minu meelest suurepärane lugemine. Kohati terav, otseütlev, samas ladus. Olenemata vormist, millesse ta luuletuse paneb, on see ometi voolav ja tajutavas rütmis. Ometi vahelduseks suurele kunsti tegemisele ka midagi lihtsat, iroonilist, löövat, kohati naljakat ning siirast.

Kui autori teised teosed on oma olemuselt samalaadsed, siis siit tuleb minu uus lemmik :)

Jaan

Kui suvi on soe
ja päikene praeb
ja kui taevast just
välku ei sähvi
Siis läheme sinna
kus pidu ja möll
ja võtame väikese klähvi

Siis ununeb uni
ja ununeb töö
ja tujule lisandub kirkust
Siis edeneb õhtu
ja valgeneb öö
Siis andke sakummi
ja tsirkust

Siis naised on kaunid
ja tõmmud kui tõrv
ja kõlarid peksavad rokki
Siis saba on rõngas
ja kikkis on kõrv
ja juuksedki lähevad lokki

Siis eestlane olla
on uhke ja hää
seda eriti siis
kui ei saja
Siis mühavad metsad
ja suriseb pää
ja midagi muud pole vaja

*

Jõulud – see kodune püha (Jõul A.D 1999)

Eestlane edeneb üha
areneb ruumis ja ajas
Kunagi käidi kerko´s
nüid käiakse kaubamajas

Nullist on tehtud number
Nummer on tähtjas ja suur
On püha kui Õllesummer
või nagu Tivoli-tuur

Kunagi keegi sündis
kedagi lunastas
See kes järele mõtles
mõtles ja punastas

Seili Ülper

Veiko Belials – Lugemissoovitus

Veiko Belials.pildistanud Sven Zacek

Carlos Ruiz Zafón „Ingli mäng” ja „Tuule vari”

ruizzafoninglimangZafóni kahte eesti keeles ilmunud raamatut on raske eraldi käsitleda, sest tegemist on omavahel tihedalt seotud teostega. Mõlemas mängib olulist rolli ajast ja ruumist sõltumatu müstiline salajane raamatukogu, mida kutsutakse Unustatud Raamatute Surnuaiaks, kus mingil metafüüsilisel tasandil säilivad raamatute hinged.

Ja mõlemas on üheks oluliseks tegelaseks Barcelona linn, ühes sõjaeelne, teises sõjajärgne, gootilikult sünge ja salapärane. Ja mõlemad raamatud räägivad raamatutest, raamatute kirjutamisest.

Autor segab oskuslikult detektiiv- ja põnevusromaanide võttestikku armulugude ja üleinimliku traagikaga. On müstikat ja õudustäratavatki. Elu ja kirjandus, kunst ja emotsioonid, mõistus ja süda…

Mõlemad raamatud on kirjanduslikud meistriteosed, klassikalised romaanid, mitme-kihilised ja keerukad, täpselt doseeritud, oskuslikult komponeeritud, täis kirge, põnevust ja dramaatilisi saatusi. Ja neetult hästi kirjutatud.

Albert Sanchez Piñol „Pandora Kongos”

pinolpandorakongos„Pandora Kongos” on kummaline romaan. Sarnaselt Zafóni teostega räägib seegi raamatu kirjutamisest, kuid on hoopis teistsugune. Ka „Pandora” näib esmapilgul olevat ulme-, õudus-, seiklus- ja detektiivromaani tunnustega armastuslugu, aga lõpupoole tuleb üsnagi ootamatu pööre. Romaani võib julgelt soovitada ka neile, kes ulmet ei armasta – hoolimata üsna pöörasest keskkonnast ja sündmustikust (millega tehakse sügav, kuigi iroonilisevõitu kummardus sajandi alguse avastamata Aafrikat kujutavale seikluskirjandusele à la Haggard ja Burroughs), on tegu sügava ja täiesti realistliku romaaniga, milles ei puudu põnevus ja üsnagi karm-irooniline lõpp. Samas ei tohiks see vähendada lugemi-elamust paadunud ulmesõprade jaoks – ulmeline osa loost oli nii absurdne ja võimatugi, et lugedes tekkis enam kui üks kord küsimus, kuidas sellest lõpuks välja rabeletakse. Pean tunnistama, et autor tegi seda üsna elegantselt ja usutavalt, pöörates samas kogu loo pea peale. Jah, ulme see ilmselgelt ei ole. Hea kirjandus aga küll.tartulinnaraamatukogu100

Veiko Belials

Veiko Belialsi foto Sven Zacek

Maniakkide Tänav – Meeletu-meeletu maailm

maniakkidetanavLapsena lugesin läbi valimatult kõik, mis kätte puutus, nüüd enam seda aega ei ole ja tuleb valida. Leian palju raamatuid sõprade soovitusel ning seepärast ei tahaks vaka all hoida ka teiste eest seda kulda, mis olen leidnud. Pean igaks juhuks hoiatama, et üldjuhul on tegemist musta kullaga. Minu soovitatud raamatud on tihtilugu kurvad, masendavad, näitavad inimlikku kurjust selle erinevates vormides. Kuid ma arvan, et ka selliseid raamatuid peab lugema, sest teades ohtusid, oskame end ja oma lähedasi ning oma kodukohta nende eest paremini hoida. Tark on see, kes õpib teiste vigadest. Kuna minu soovitatavate raamatute nimekiri tuleb päris pikk, siis enne kui soovituste juurde asun, avaks ehk veel veidi oma lugemismaitset. Laias laastus meeldivad mulle huvitavad, silmapiiri avardavad, seikluslikud, uudse lähenemisega ja väga hästi kirjutatud raamatud. Kõik need tingimused ei pea olema täidetud korraga, piisab ka ühest raamatu peale. Peamiselt loen kolme sorti kirjandust: esiteks ulmet ja sinna hulka käivad kõik selle alamžanrid muinasfantaasiast ja aurupungist kuni utoopiate ja küberpungini, teiseks populaarteaduslikku kirjandust kõikvõimalikel teemadel, millest parasjagu ise kirjutan, ja kolmandaks raamatuid, mida tuttavad soovitavad, et püsida kursis hea kirjandusega ja vältida kapseldumist mingitesse suletud piiridesse. Soovitatud raamatud ei pruugi mulle alati meeldida, kuid on üllatavalt tihti ikkagi väga head, nende lugemine hoiab üldjuhul vaimu värske ja üldise kirjanduspildi silme ees.

Raamaturiiuli ees seistes leidsin, et valikut teha oli raske, sest mul on kõik riiulid heade raamatute all lookas. Proovin läbikaalutud valiku siiski allpool ära tuua, jättes välja kõigile teada menukid, milleni huviline leiab varem või hiljem niikuinii tee.

vingesugaviktaevasEsiteks ulme. Viimase aja eestikeelne lugemiselamus oli kirjastuse Fantaasia „Sündmuste horisondi” sarjas ilmunud Vernor Vinge „Sügavik taevas”. Raamatus on suure fantaasia ja tänapäevase butafooriaga kirjeldatud kaugel kosmoses hätta jäänud kosmoserändurite püüdu koju saada, arendades selleks tundmatult planeedilt avastatud oma arengu algusteel olevat võõrtsivilisatsiooni. Sama suure fantaasialennuga on ka sama kirjaniku teine raamat „Leek sügaviku kohal”, kus seigeldakse mitmikmõistusega võõra tsivilisatsiooni keskel.

belialseemistuikabsuveresEesti autoritelt soovitaksin Veiko Belialsi tumedat fantaasiat deemonite ja kurja jälitava saatusega „See mis tuikab su veres”. Belialsil on õnnestunud luua huvitav howardlik maailm ja tegelane, kes peab oma uudishimu eest maksma põgenemise ja reisidega üle poole maailma. Teiseks eesti autori teoseks soovitaksin Mari Järve postapokalüptilist, hävitava epideemia tõttu inimestest tühjenenud Eestist kõnelevat raamatut „Esimene aasta”. Mari Järve raamatu kohta olen kirjutanud ulmeajakirja Reaktor esimeses numbris ka pikema arvustuse, tegemist on eesti ulmes mõnusalt uudse ja laiahaardelise raamatuga. Need ehk oleksidki ainsad ilukirjanduslikud raamatud, mis ma esile tooksin. Kuna ma ise püüan samuti kirjandust luua, siis loen hästi palju dokumentalistikat, sest leian, et parim viis kujutada usutavalt elu, on õppida tundma meid ümbritsevat reaalsust, selle konflikte.

Ülal loetletutest polnud ükski raamat militaarulme žanrisse kuuluv, Eestis seda väga ei viljeleta. Eelistan aga palju lugeda just sellesse žanrisse kuuluvaid teoseid. Tahaks end sellega kursis hoida – kui tuleb soov ka ise militaarsema kallakuga teksti kirjutada. Allpool on toodud raamatud, mida olen lugenud ja julgen ka teistele sõjandushuvilistele soovitada.

babtsenkisodatsetseenias„Romantikud süüakse siin ära,” ütles „Jääaja” multifilmis üks laiskloomaneidudest. Sama võib üldjuhul öelda ka sõdade kohta. Arkadi Babtšenko on aga kirjanik, kes tuli Tšetšeenia sõjast ajateenijana eluga läbi ja läks sinna uuesti, seekord palgasõdurina. Oma kogemustest selles loomastunud verevalamises kirjutas ta hulga lühemaid autobiograafilisi lugusid. Raamatus „Sõda Tšetšeenias” on need kõik vormistatud kokku üheks pikemaks teoseks, mille lõpus on ka lühemaid jutte, mis osaliselt kordavad varasemat. Autor on nendes lugudes andnud edasi sõduri igapäevaelu, Vene armees valitsevat julmust ja räägib ka selle julmuse põhjustest üksikisiku tasandil. Mingit romantikat siin ei ole. Olud on karmid, verised, julmad, ellu ei jää alati isegi tugevamad. Autor ei piirdu sõjaga, ta näitab ka endiste sõdurite sõjajärgset elu ning põhjusi, miks lähevad alguses sõda vihanud poisid pärast palgasõduritena sinna tagasi. Selle raamatu järel, kõrvale või ka enne sobib võtta ette Anna Politkovskaja „Putini Venemaa”. See on reaaleluline artiklikogumikust sündinud raamat, kus käsitletakse politkovskajaputinivenemaaTšetšeenia sõda ja selle mõjusid Vene ühiskonnale, seekord paljuski sõjakuritegude ja sõduriemade pilgu läbi. Kolmandaks sellesse komplekti lisaksin Julia Juziku raamatu „Beslan”, kus räägitakse Tšetšeenia sõja taustal toimunud sündmusest, milles relvastatud mehed võtsid pantvangi koolimaja täie lapsi. Seda oli viimati nimetatud raamatutest emotsionaalselt raskeim lugeda. Piin, mis meile selle lehekülgedelt vastu vaatab, on kirjeldamatu. Jääb täiesti arusaamatuks, kuidas sellised asjad on võimalikud ja mis toimub nende inimeste peades, kes selliseid asju organiseerivad ning läbi viivad, ning siinkohal ei mõtle ma mitte ainult pantvangistajaid, vaid ka neid, kes saadeti koolimaja piirama ja ründama.

clarensmaolinlapssodurKuid vene ja tšetšeeni lapsed ei ole ainsad lapsed, kes sõdadele jalgu jäävad. Musta Mandri sõdadest on eesti keeles samuti kaks teost, Lucien Badjoko „Ma olin lapssõdur” ja Ishmael Beahi „Kaugel ära”. Mõlemad on autobiograafilised teosed Aafrika lapssõduritest. Esimeses neist räägib oma loo poiss, kes ühines lapselikus romantilises õhinas vabatahtlikult sõjaväega, teine vaatab tagasi aega, kui ta 12-aastaselt põgenes sõja eest, hulkus mööda sõjast laastatud maad ja võeti 13-aastaselt samuti armeesse. Mõlemad hiljem Rahvusvahelise Punase Risti abiga sõjast pääsenud, nüüd juba noored mehed kirjeldavad üsna ausalt, kuidas Kalašnikov käes, silmini narkootikume täis lapsed täiesti mõttetult ja julmalt külasid põletasid ja tapsid ära kõik, kes ette sattusid. Neid ei huvitanud, kelle ja mille eest nad sõdisid, nad lihtsalt ei tahtnud ise surra. Peagi oli hirmu ja surma täis elu nende ainus elu. Mõlemal juhul kirjeldatakse ka rehabilitatsiooni, kuidas nad viimaks sõjaväest paradoksaalsel kombel suure kahjutundega lahkuma pidid. See oli nende elu, nad ei osanud enam midagi muud ette kujutada ja teistmoodi elada.

aleksijevitstsernobolipalveVeel üks tugevaid tundeid tekitav raamat, seekord ilma sõjata, on Svetlana Aleksijevitši „Tšernobõli palve”. See raamat koosneb intervjuudest inimestega, kes elasid katastroofi ajal ja kellest suur osa elab veel praegugi Tšernobõli katastroofi kõige kuumemates piirkondades. Me oleme palju kuulnud sõduritest, kes pidid radioaktiivses piirkonnas tegema likvideerimistöid, kuid üsna vähe inimestest kes elasid sealsetes linnades ja külades, nendest, kes ei läinud pärast koju, vaid kelle kodu asuski seal ja kes sunniti lahkuma. Paljud neist naasid pärast oma kodukohta, sest kaotada polnud enam midagi. Nad olid kaotanud kiirgusest põhjustatud haiguste tõttu oma mehe-naise-lapsed-vanemad ja ka ise juba kiirgusest nii läbi imbunud, et kartmiseks polnud enam põhjust. See on emotsionaalne pilk Valgevene inimeste tragöödiasse. Raamatus puudub autori tekst, intervjueerija küsimused on tekstist eemaldatud, jäänud on vaid oma lähedased ja kodu kaotanud inimeste tagasivaade neile sündmustele. Jutustusi on palju ja autor on suutnud esitada meile läbilõike tervest ühiskonnast, alates metsatalus elavatest memmedest ja taatidest kuni vastutavate parteilaste ja tervishoiutegelasteni välja.

haskihiinaveriPierre Haski „Hiina veri: kui vaikus tapab” on ajakirjaniku kirjutatud raamat. Ka siin ei ole sõda. On vaid inimeste mõõtmatu kasuahnus ja hoolimatu soov elada teiste arvelt. Röövkapitalism või õigemini röövkommunism on kõige hundinäolisemal kujul. Raamatus kirjeldatakse, kuidas Hiina Henani provintsi tervishoiuametnikud otsustasid 1990. aastatel doonoriverega raha teha. Ettevaatus- ja hügieeninõuete eiramine põhjustasid sadade tuhandete inimeste nakatumise HIVi ja teistesse rasketesse nakkushaigustesse. Afääri ilmnemisel mätsiti kõik kinni ja sunniti vaikima igaüks, kes julges sellel teemal sõna võtta. Kui muidu ei saanud, siis tülikaimad inimesed tapeti, vangistati või kadusid nad teadmata kombel. Raamatu autor, Prantsuse ajalehe Libération korrespondent Pierre Haski pidi andmete kogumiseks tegutsema peamiselt öösiti, sest korrakaitsejõududele oli antud käsk ajakirjanikud ja valitsusvälised organi-satsioonid tohutu ulatusega humanitaarkatastroofi piirkonnast eemal hoida.

robbprantsusmaaavastamineEt mitte minna liiga masendavaks, siis tutvustaksin lõpetuseks minu raamatukokku tee leidnud veidi rõõmsamaid raamatuid, nagu ajaloo ja aurupungi sõpradele Graham Robbi „Prantsusmaa avastamine” ja Aliise Moora „Eesti talurahva vanem toit”. Graham Robbi „Prantsusmaa avastamine” käsitleb Prantsusmaa ajalugu, kuid hoopis teisest vaatenurgast kui tavalised ajalooraamatud. Siin ei ole esmatähtis poliitiline, vaid pigem kultuuriline ajalugu ja mitte selle peavoolu tähenduses, vaid pisikeste etnoste, eraldatud külakogukondade, pisikeste unustatud perifeeriamaakondade ja tundmatuks jäänud uskude ajalugu. On üllatav saada teada, et sellal kui Napoleon vallutas Euroopat ja Venemaad, ei teadnud paljud inimesed Prantsusmaal, kes on Napoleon, nad ei teadnud, et nad on tema alamad, ja prantsuse keel oli neile niisama tundmatu nagu hiina keel. Graham Robb ei piirdu kuivade üldteada faktidega, vaid raamatus on palju tsitaate omaaegsetest rännujuhtidest, on kirjeldatud igapäevaelu – reisimist, teeolusid, suletud kogukondade pisikesi rõõme ja suuri tragöödiaid. Me oleme Eesti ajaloo puhul harjunud, et 19. sajandil oli Eesti läbi ja lõhki tuntud koht ja Euroopa kultuurmaad seda enam. Ent „Prantsusmaa” avastamine sunnib meil oma teadmisi ümber hindama. Väga tabavalt sõnastatakse see prantslaste uskumatu teadmatus Prantsusmaa kohta ka raamatu tagakaanel: „See on maa, kus prantsuse keel oli kuni 19. sajandini vähemuskeel – maa, mille keskosa kaardistati hiljem kui Kuu.” Alati on huvitav teada saada, et mida ma seekord ei teadnud. „Prantsusmaa avastamine” on just selline raamat, reisijuht tundmatusse ajalukku.

mooraeestitalurahvavanemtoitVeidi samasugune nagu Graham Robbi raamat on ka kaks järgmist raamatut, mida tahaks ajaloohuvilistele tutvustada: Aliise Moora „Eesti talurahva vanem toit” ja Aleksei Petersoni „Eesti maarahva elust 19. sajandil”. Ka need raamatud viivad meid tagasi tundmatutesse aegadesse, kuid seekord siinsamas oma kodumaal. Aliise Moora raamat on monumentaalne ja põhjalik teos sellest, mida meie esivanemad sõid. Kuid see ei ole ainult raamat toidust. Palju räägitakse ka sellest, miks oli toit selline, nagu ta oli, kuidas seda valmistati, millal ja kuidas söödi, kuidas sööke nimetati. Lugeja saab lisaks toidule teada ka paljust muust: tollasest õhkkonnast, inimestest, elust üldse. Seegi ei ole poliitilise ajaloo raamat, nagu neid on lademete kaupa. See on raamat Eestimaast, selle inimestest ja kuidas nad siin elasid ja söönuks said. Kellele tundub 440-leheküljeline teos hirmutav, võib sissejuhatuseks võtta ette Aleksei Petersoni „Eesti maarahva elust 19. sajandil”. Selles õhukeses, 100-leheküljelises raamatus ei leia me samuti lahingute kirjeldusi ja väepealike-kuningate nimistuid, vaid saame teada, kuidas elasid meie esivanemad 100 aastat ja enam tagasi, enne suure tööstusrevolutsiooni ajastut. See on kivirahkrehepappulmeline ja teistmoodi maailm, võõram kui lohede ja haldjate fantaasiamaailmade talurahva elu, sest enamasti ei ole nende fantaasiaraamatute kirjutajad oma linnakorterites eriti süvenenud tööstusmasinate eelse maainimese igapäevaellu. Nii elavadki juturaamatute 1000 aasta tagused taluinimesed hoopis tänapäevasemalt kui tegelikult 100 aastat tagasi elanud reaalsed inimesed. Kolmandaks raamatuks sellest „seeriast” soovitan, et asi väga pühalikuks ei läheks, loomulikult samuti väga ehedat talurahvaraamatut, Andrus Kiviräha „Rehepappi”. Ma usun, et viimati nimetatu tutvustamist ei vaja. See on vaheda satiiri ja musta huumoriga vürtsitatud raamat eestlaste taluelust enne esimest vabariiki, mõisate ajal.

sahtourismaailmatantsLõpetuseks midagi loodusteaduste vallast: Elizabeth Satourise „Maailmatants”, Clive Pontingi „Maailma roheline ajalugu” ja David Quammeni „Dodo laul”. Need raamatud räägivad maailmast meie ümber, looduse keerulisest sümbioosist ja selle õrnast tasakaalust ning sellest, mis saab siis, kui see tasakaal paigast lüüa. Loomulikult ei midagi hullu, tasakaal taastub mingil teisel kujul. Kahjuks ei pruugi see uus tasakaal olla inimesele meelepärases vormis. Õnneks on kõik need kolm raamatut eespool tutvustatud teostest tublisti rahulikumad lugeda, ehkki ka neis käsitletakse olulisi küsimusi ja rõõmsate kõrval ka kurbi fakte. Optimistlikem ja ehk ka laiahaardelisim on neist kolmest kõige õhem, 300-leheküljeline „Maailmatants”. Raamat räägib kõige laiemas mõttes evolutsioonist, maailma loomisest kuni tänaseni ja piilub veidi ka tulevikku. Autor on evolutsioonibioloog, futurist, kirjanik ja õppejõud, tema keel on mõnus ja kaasakiskuv, raamat nagu voolaks sõrmede vahelt läbi ja seda käest pannes jääb südamesse helge tunne.

quammendodolaul„Dodo laul” räägib samuti evolutsioonist. See käsitleb saarte biogeograafiat ja liikide hääbumist. Autor on rännanud läbi terve maailma saared ja joonistab nende eraldatud looduslike süsteemide kaudu meie ette maailma bioloogilise mitmekesisuse, selle arenguteed ning tõusud ja mõõnad kuni paljude liikide hävimiseni. Näeme põhjusi, seoseid ja tulemusi: kuidas esmapilgul pealtnäha tühised asjad võivad viia unikaalsete koosluste väljasuremiseni.

pontingmaailmarohelineajalugu„Maailma roheline ajalugu” on aga taas kord tumedates toonides puhtakujuline hoiatusraamat, mis räägib keskkonnast ja suurte tsivilisatsioonide kokkuvarisemisest. Alustades Sumerist ja Vana-Egiptusest, räägitakse sellest, kuidas on eri ühiskonnad meie praeguseni välja Maa ressursside najal õilmitsenud ja kasvanud, saavutades viimaks punkti, kus olemasolevate ressurssidega on võimatu oma kultuuri püsti hoida, ja on seejärel kokku varisenud. Raamatu sõnum on ühene ja lohutu: meidki ootab sama saatus. Raamatus on palju näiteid, uurimusi ja arutlusi nende ümber. Lõpus on aga iga peatüki kohta lugemissoovitused peatükis käsitletud teemadel. Siin ehk olekski paslik lõpetada, soovijad võivad Clive Pontingi või mõne teise ülaltoodud autori raamatuid uurides ise edasi mõelda ja uurida, mis suunas edasi lugeda.tartulinnaraamatukogu100

Maniakkide Tänav

Eesti ulmeparoodiad

Kõigepealt mõistest. Ulmet ei tahaks ma siin defineerima ei hakata, paroodiast peaks paar sõna rääkima.

Eesti kirjandusteadlased eriti sõna “paroodia” ei armasta, vaid Evi Laido ja Harald Peep on selle teemaga põgusalt tegelenud, “iroonia” ja “grotesk”on rohkem kasutusel, ulmeteemaga seonduvalt on hea näide Piret Noorhane Kivirähu-uuringud.  Ajalehtede kultuurikülgedel kirjutajad kasutavad sõna “paroodia” pigem üldise ebaõnnestumise tähisena ning kui ma sirvisin abi otsimiseks veidi ingliskeelset kirjandust (Simon Dentith), siis ega ma palju targemaks saanud, Linda Hutcheon näib tahtvat kogu kaasaegset kirjandust paroodia alla paigutada.

Niisiis võtsin endale vabaduse kasutada sõna “paroodia” üsna laia mõistena mahutades sinna alla ka pastišid, travestiad, hommage’d, olgu siis puhtal kujul või elemendina loost. Seega pean antud artiklis paroodiaks teoseid, kus on teiste autorite stiili, teemasid, tegelasi või maailmu meelega ja äratuntavalt järele aimatud ning et pilkeloo tähis ses allusioonile viitavas definitsioonis päris ära ei kaoks, siis sai kriteeriumiks tunne, et autor on arvatavalt kirjutades ise lustinud.

See on muidugi üsna laialivalguv ja vägagi lugejast lähtuv, aga  huumor üldse on üsna subjektiivne. Küllalt raskeks osutus ülesanne eristada paroodilisi ümbertöötlusi lihtsast osundamisest ning nii mõnigi piiripealne saab näitena paroodiate seas ka mainitud.

Järgnev ülevaade on minu enda vähese lugemuse põhjal, seega vabandan nende juttude ees, mis lugemata, ja nende ees, milles ma parodeeritavat ära ei tundnud. Enamus lugusid on paberil ja raamatukaante vahel ilmunud, mõni üksik on vaid wõrgus. Aga niigi sai paroodiate hulk on üsna suur ja nii peaks neid pisut süstematiseerima.

Üks võimalus suhtumise järgi. Alates Indrek Hargla õelavõitu ja ärapanemisvaimus Siim Veskimehe paroodiast “Kord Kuult” lõpetades algautori loomingule vägagi aupaklikult läheneva Siim Veskimehe Roger Zelaznylt inspiratsiooni saanud “Merevaiguvalgusega”.

Teine võimalus on kronoloogiliselt. Alata Enn Vetemaa “Kalevipoja mälestustega” ja lõpetada Indrek Hargla “Jõgeva elavate surnutega”.

Mõistlikum aga tundus jagada selle järgi, et mida või keda on parodeeritud.

Mida/keda parodeeritakse

  • Lastekirjandus

Me kõik oleme pärit lapsepõlvest.

Epp Annuse “Sina, Matilda” on “Kaunitari ja koletise” või “Tulipunase lillekese”, kuidas kellelgi lapsepõlvest meelde on jäänud, ümbertöötlus.

Siim Veskimehe jutus “Naeratus aastate tagant” tegelasteks on Pipi, Tommy ja Annika. Siim Veskimees on lasknud Tommyl ja Annikal suureks kasvada ja kohtuda siis Hispaanias Pipiga, samas seletab ta lahti ka Pipi ulmelise pärinemisloo.

Hans Christian Anderseni “Lumekuningannast” saadud impulsside põhjal on Indrek Hargla kirjutanud jutu “Roos ja lumekristall”. Muinasloost pole peale tegelaste nimede ja teatava käitumisloogika palju järele jäänud, tegemist originaalse kaasaegse küberpungiga.

  • Maailma müüdid

Eks Piiblit ja piiblitegelasi ole ikka aegajalt väänatud. Andrus Kivirähk käib jumalaga üsna ülevoolavalt ja vabalt ümber (“Jumala lood”). Veiko Belials on tagasihoidlikum, kuid teravam, n  jutus “Kõik, mis sa teed…” klativad suhteid Jumal ja Kurat, “Lunastajas” annab Belials Jeesuse ja Juuda loole päris uue tõlgenduse, tuues sisse ka vampiirilegendid.

Huvitavad on Püha Graali tõlgendused. Andrus Kivirähu “Püha Graal” on pigem pilkav absurd tõeotsingute ja keskaegsete kangelaslugude väljanaermiseks, Indrek Hargla “Püha Graal – 1984” on peenelt punutud intriigiga ja originaalsete karakteritega alternatiivajaloo alla kuuluv jutt, mis paroodiate hulka kuulub puändi tõttu, mis seletab ära Püha Graali oleku tänases päevas – selleks on jalgpalli võidukarikas.

Pisike armas lugu on Veiko Belialsi “Sfinks” ja omamoodi müütide segu on Meelis Friedenthali muidu tõsises jutus “Üht teistsugust algust”.

  • Eesti rahvapärimus

Folkloorset materjali on eesti ulmekirjanikud päris osavalt ära kasutanud, enamik sellest vallast kuulub küll tõsimeelsema etnoõuduse alla, aga Andrus Kivirähk “Rehepapis” ja “Mehes, kes teadis ussisõnu” ning Indrek Hargla oma Frenchi ja Koulu lugudes on vabalt lasknud pärimuse toel oma fantaasial ja heal tujul lennata ning ka lugejal sest lustist osa saada.

Ja loomulikult Enn Vetemaa “Eesti näkiliste välimääraja” ja “Eesti luupainaja-aabits”, kus on mõnusalt segatud omavahel rahavaluuleteaduses ja zooloogias kasutatavaid süsteeme ja sõnastusi.

  • Maailmaklassika

Kirjandusklassika töötlusi pole mulle kuigi palju ette sattunud. Vaid Meelis Friedenthali “Vabanemine protagonismi valust”, mis on omamoodi tsitaadimäng, ja Andrus Kivirähu “Romeo ja Julia” –  lugu külapoisi ja kitsekese süldikatlas lõppenud armastusest. Kui muidu Kivirähk oma juttudes (romaanid on iseasi) keelt just väga ei muuda ning on ühtviisi lobedalt kaasaegset kõnepruuki kasutav jutustaja, siis selles loos on stiiliga mängimist küllaga.

  • Eesti klassika

Eesti kirjandusklassika põhiesindaja on F. R. Kreutzwald oma “Kalevipojaga”. Sellest allikast on pärit ka üks vanemaid ja tuntumaid paroodiaid – Enn Vetemaa “Kalevipoja mälestused”, mida kirjanduskriitika on tihtipeale toonud eesti travestia näiteks ja nagu ma aru saan, põhjustas oma ilmumisajal suurt poleemikat, kuid mis minu meelest tänase pilguga lugedes tundub algmaterjali üpriski aupaklikult suhtuvat. Andrus Kivirähu “Põrgu väravas” on tegevus aegu ja aegu edasi peale “Kalevipoja” sündmuste lõppu ja kaks vanakest, Kalevipoeg ja Sarvik veedavad vaikselt oma elupäevi õhtusse.

Võiks veel mainida Tammsaaret – Andrus Kivirähu “Mees, kes sündis liiga vara” on võtnud pealtegelaseks Sauna Madise ja Sulev Olli “Põrgupõhja viimases Jürka” Põrgupõhja Vanapagana pojapojapoja, Jüri J. Põrgupõhja.

  • Ulmeklassika

Viiteid ulmeklassikutele kohtab eesti autoritel üksjagu.

Andrus Kivirähu “Retk läbi Euroopa” tuletab oma algusega – “Maa all koopas elas karu” – ja lõpuga – “sinna ja tagasi” – meelde loomulikult  J. R. R. Tolkieni “Kääbikut” ning on otsinguretk seegi, olgugi minejateks karu, ilves ja hunt ja otsitavateks Chopini sääreluud.

Kena austusavaldus Roger Zelaznyle ja tema Amberi sarjale on Siim Veskimehe “Merevaiguvalgus”, kus kogemata Kohtunikukivi omanikuks saanud maapealne tegelane kondab mööda Varjusid ja mõtiskleb omaette, et kas vana Roger ise ka seda oskas.

Laur Kraft on “Ultima Chtule” jaoks saanud inspiratsiooni Lovecrafti Cthulu müütidest ja Kristjan Sander on tihti mänginud Strugatskitelt laenatud stiiliga, n “Kolmeteistkümmnes talvises hetkes”.

  • Kaasaegsed eesti ulmeautorid

See on siis kõige suurem alajaotus ja näitab mu meelest vähemalt seda, et juba on, mida parodeerida.

“Paroodiate” koondnime all ilmus Indrek Harglal ja Veiko Belialsil kuus lugu: Veiko Belialsi “Ainult üks küsimus” võtab üsna neutraalses toonis ette Marek Simpsoni; Veiko Belialsi “Kes tapab kassi, peab surema” on Indrek Hargla stiiliga mängiv omamoodi alguslugu Pan Grpowski seeriale; Indrek Hargla “Uneparandaja” segab omavahel Andre Trinity loomingut ja Trinity ihukriitiku Orkus K kuju;  Indrek Hargla “Kord Kuult” aluseks on Siim Veskimehe “Kuu Ordu” ja Nikolai Nossovi “Totu Kuul” ja kokku on saanud Veskimehe nõrkusi reljeefselt esiletoov õelavõitu paroodia; Indrek Hargla “Sõber selvas” võimendab Lew R. Bergi möödalaskmisi ja stiilivigu; Indrek Hargla “Pengringeerion” pilab Marek Simpsoni ja Veiko Belialsi “Existerioni”.

Siim Veskimees võtab oma romaanis “Poolel teel” ohverda jutust pea lehekülje “Existerioni” muttatampimisele.

Veiko Belials on oma jutus “Teraapia” ümber ja üle kirjutanud Matt Barkeri jutu “Pansionaadi asukad”.

Indrek Hargla “Jõgeva elavad surnud” on ilmselgelt pastišš Maniakkide Tänava õuduslugudele, seda juba pealkirjast alates ja lõpetades Maniakkide Tänava lemmikmotiiviga, et jutu lõpuks on Jõgeva linn maatasa ja zombide valduses.

Indrek Hargla ajalooga tembitud ulmekrimi žanrireegleid ja apteeker Melchiori nime ja karakterit on kasutanud Martin Kirotar, Jaagup Mahkra, J. J. Metsavana, Maniakkide Tänav, tugevaim neist on Maniakkide Tänava küberpungilik “Apteeker Melchior ja kroomitud masin”.

  •  Filmikunst 

Vihjeid filmikunstile on Siim Veskimehe romaanis “Poolel teel”, n pikakõrvaline lobisemishimuline saatür, kes kangesti meenutab “Shreki” eeslit, ning vana teadmamehe masendunult öeldud “Mina ei ole Yoda ja sina Skywalker, sa videoajastu inimene!”

Indrek Hargla on võtnud ette tuntud filmisarja ja kirjutanud sellele järje: “Tagasi tulevikku IV”. Oma meeleolult, tegelaste ja tegevuse loogikalt on tulemus selline, et seda võiks vabalt filmilinal korralikult teostatuna ka ette kujutada, mitte filmiparoodiana, vaid päris järjena.

  • Luulekunst

Luulet ja/või laulusõnu on ulmekirjanduses kasutatud meeleolu loomiseks või tegevuse kommenteerimiseks, n Maniakkide Tänava romaanis “Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi”. Tihtipeale on puhta proosakirjaniku teksti põimitud tema enda kirjutatud luulekatked paroodiamaigulised, n Mart Kivastiku “Varblases”. Luuleparoodiad oma kõige ehedamal kujul leiab aga Indrek Hargla “Frenchist ja Koulust”.

See on me lahkumise tund
ei lange taevast vihma, lund
miks lahkuma sind ajab sund
et mul vaid soovid sa head und
see on me lahkumise tund
ja mul ei ole üldse und
sa oleks mul kui kraesse poetand lund
kui ära ajas sind see lahkumise sund
lk. 206

  • Eneseparoodia

Eneseparoodia näiteks võiksid olla Siim Veskimehe lõputud tütarlapseohtu näitsikud ja umlautide kasutus tegelaste nimedes või Indrek Hargla põhjalikud kirjeldused, mida kõike ühe korraliku vestluse kõrvale söödi ja joodi.

  • LARP ehk rollimäng

Põgusalt on seda nähtust ära kasutanud Indrek Hargla oma “Raudhambas” ja “Jõgeva elavaid surnutes”, kohati on seda tunda Maniakkide Tänava romaanis “Surmakarva”, kõige ehedam näide on minu meelest Kaupo Pähkli “Ehatähe rüütel”, mis oli päris lõbus, kuigi heaks naljaks pikavõitu.

  • Reaalsed inimesed

Siia võib näitena tuua Mehis Heinsaare Endel Lippmaa lood kogumikust “Ebatavaline ja ähvardav loodus” või Andrus Kivirähu “Tormide ranna”, aga tegelikult on minu jaoks huvitavam teema ulmefändomi liikmete portreed. n Metsavana tabavate isikukirjeldustega lühilaast “Igal aastal upub siia järve üks laip”, mis pandi kirja Estconil toimunud jutukirjutamise õpitoas ja Indrek Hargla “Jõgeva elavad surnud”, kus tegutsemas NASA serveri mälumahuga Ulmehull, häbeliku olemisega õuduskirjanik Kont, siredasäärne ajakirjanik Saskia, filmiblogija Flash jt ulmeseltskonnale äratuntavad koondtüübid.

Miks paroodiad

Põhjuseks, miks sedasorti kirjandus ulmekirjanike ja -lugejate seas populaarne on, ja seda, et on, tõendavad paroodiate üsna head kohad Stalkeri-hääletustel, tundub mulle, et lisaks sellele, et on ju tore luua ja lugeda, kuidas asjad teise nurga alt paistaksid või mismoodi armsaks saanud tegelaste ja maailmade elukäik edasi läheb, on nii lugejad kui autorid on avatud mõttemängule “mis oleks, kui…” ning on harjunud ulmekirjanduses toimivale nähtusele “ühismaailmad”. Märkusena – ainukese eesti ühismaailmana tuleb meelde Fabulus, kirjutajateks Indrek Hargla, Veiko Belials, Lew R. Berg, Juhan Habicht.

Paroodiad pakuvad natuke nalja, ja seda ei olegi nii vähe, ning kinnitavad ühtekuuluvustunnet – “Me oleme ühte verd, sina ja mina”, me oleme lugenud samu raamatuid, meile on meeldinud või ei ole meeldinud samad asjad. Nii mõnedki lood mõjuvad lugemissoovitusena, kirjanduskriitikana või ka mälumänguna.

Rääkida tasub paroodiatest kui käeharjutustest, stiilikatsetusest või mõttetreeningust, et edasi minna enda stiili, teemade ja ideedega, n ma arvan, et Siim Veskimehele oli “Merevaiguvalgus” päris hea tõuge paralleelmaailmadega edasi tegelemiseks ja “Poolel teel” ja “Pilvelinnuste ajastu languse” kirjutamiseks.

Kokkuvõtteks 

Eesti ulmeparoodiates on pigem on kasutatud tegelasi, motiive ja maailmu, oluliselt vähem stiili ja vormi jäljendusi, eelkõige tasuks aga otsida väikesi vihjeid.

Paroodiate humoristlik pool kõigub teravast pilkest mõnusa muheluseni või koguni vaikse naeratuseni ajukurdudes ja suhtumine parodeeritavasse on määratletav solvangust sügava aupaklikkuseni.

Tsiteerides Indrek Harglat: “Oluline on algse allika iseloomulike tunnuste kajastamine uues kvaliteedis.” Minu meelest on eesti ulmeautoritel enamasti see õnnestunud. Omi reegleid kehtestades on eesti ulmekirjanikel teiste autorite loominguga mängides päris häid jutte välja tulnud.

Lahtiseks jääb veel küsimus, mis saab siis, kui lugeja ei tunne ära, et tegemist on paroodiaga.

Tiina Sulg

Mainitud teosed:
Aksakov, S.  Tulipunane lilleke (Eesti Raamat, 1974; Avita, 2003)
Andersen, H. C.  Lumekuninganna (Eesti Raamat, 1973)
Annus, E.  Sina, Matilda (Tuum, 2007)
Barker, M.  Pansionaadi asukad / Barker, M. Sarah’ jalad (EÜS Veljesto, 1999)
Belials, V.  Ainult üks küsimus / Stalker 2002 (Fantaasia, 2002)  Algernon
Belials, V.  Kes tapab kassi, peab surema / Stalker 2002 (Fantaasia, 2002)  Algernon
Belials, V.  Kõik, mis sa teed… / Belials, V. Helesiniste Liivade laul (Fantaasia, 2002)
Belials, V.  Lunastaja / Belials, V. Helesiniste Liivade laul (Fantaasia, 2002)
Belials, V.  Sfinks / Belials, V. Helesiniste Liivade laul (Fantaasia, 2002)
Belials, V.  Teraapia / Belials, V. Helesiniste Liivade laul (Fantaasia, 2002)
Belials, V., Simpson, M.  Existerion (Varrak, 1999)
Berg, L. R.  Tempel selvas (Salasõna, 2001)
Dentith, S.  Parody (2000)
Friedenthal, M.  Vabanemine protagonismi valust / Algernon
Friedenthal, M.  Üht teistsugust algust / Stalker 2002 (Fantaasia, 2002)  Algernon
Hargla, I.  Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus (Varrak, 2010)
Hargla, I.  Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus (Varrak, 2010)
Hargla, I.  Apteeker Melchior ja timuka tütar (Varrak, 2011)
Hargla, I.  French ja Koulu (Varrak, 2004)
Hargla, I.  French ja Koulu Tarbatus (Varrak, 2007)
Hargla, I.  Frenchi ja Koulu reisid (Varrak, 2009)
Hargla, I.  Jõgeva elavad surnud / Hargla, I. Suudlevad vampiirid (Fantaasia, 2011)
Hargla, I.  Kord Kuult / Stalker 2002 (Fantaasia, 2002)  Algernon
Hargla, I.  Pan Grpowski üheksa juhtumit (Kuldsulg, 2001)
Hargla, I.  Pengringeerion / Stalker 2002 (Fantaasia, 2002)  Algernon
Hargla, I.  Püha Graal – 1984 / Hargla. I. Hathawareti teener (Fantaasia, 2002)
Hargla, I.  Raudhammas / Hargla, I. Suudlevad vampiirid (Fantaasia, 2011)
Hargla, I.  Roos ja lumekristall /  Hargla, I. Roos ja lumekristall (Fantaasia, 2006)
Hargla, I.  Sõber selvas / Stalker 2002 (Fantaasia, 2002)  Algernon
Hargla, I.  Tagasi tulevikku IV /  Hargla, I. Roos ja lumekristall (Fantaasia, 2006)
Hargla, I.  Uneparandaja / Stalker 2002 (Fantaasia, 2002)  Algernon
Heinsaar, M.  Ebatavaline ja ähvardav loodus (Menu Kirjastus, 2010)
Hutcheon, L.  The Poetics of Postmodernism (1999)
Hutcheon, L.  The Politics of Postmodernism (2003)
Kirotar, M.  Apteeker Melchior ja libakoll / Reaktor
Kivastik, M.  Varblane  (Varrak, 1999)
Kivirähk, A.  Jumala lood (Eesti Päevaleht, 2009)
Kivirähk, A.  Jutud (Eesti Keele Sihtasutus, 2007)
Kivirähk, A.  Mees, kes sündis liiga vara / Kivirähk, A. Jutud (Eesti Keele Sihtasutus, 2007)
Kivirähk, A.  Mees, kes teadis ussisõnu (Eesti Keele Sihtasutus, 2007)
Kivirähk, A.  Põrgu väravas / Kivirähk, A. Jutud (Eesti Keele Sihtasutus, 2007)
Kivirähk, A.  Püha Graal / Kivirähk, A. Jutud (Eesti Keele Sihtasutus, 2007)
Kivirähk, A.  Rehepapp (Varrak, 2000)
Kivirähk, A.  Retk läbi Euroopa / Kivirähk, A. Jutud (Eesti Keele Sihtasutus, 2007)
Kivirähk, A.  Romeo ja Julia / Kivirähk, A. Jutud (Eesti Keele Sihtasutus, 2007)
Kivirähk, A.  Tormide rand / Kivirähk, A. Jutud (Eesti Keele Sihtasutus, 2007)
Kraft, L.  Ultima Chtule / Algernon
Kreutzwald, F. R.   Kalevipoeg (Eesti Kirjanduse Selts, 1935; Ilukirjandus ja Kunst, 1946; Eesti Riiklik Kirjastus, 1961; Eesti Raamat, 1977; Avita, 1997; SE & JS, 2009)
Laido, E.  Siurulased paroodiate peegelduses / Keel ja Kirjandus 1975, nr 8
Leprince de Beaumont, J. M. Kaunitar ja koletis (Sinisukk, 2000)
Lindgren, A.  Pipi Pikksukk (Eesti Raamat, 1968; Eesti Raamat, 1972; Sinisukk, 2008)
Lovecraft, H. P. 
Mahkra, J.  Apteeker Melchior ja surnud juudi mõistatus / Reaktor
Maniakkide Tänav  Apteeker Melchior ja kroomitud masin / Reaktor
Maniakkide Tänav  Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi (Fantaasia, 2003)
Maniakkide Tänav  Surmakarva (Varrak, 2009)
Metsavana  Igal aastal upub siia järve üks laip / Jutulabor
Metsavana, J. J.  Apteeker Melchior ja moonutatud laibad / Reaktor
Noorhani P.  Kivirähkiga Imedemaal / Keel ja Kirjandus 2002, nr 4,5
Nossov, N.  Totu Kuul (Eesti Raamat, 1969)
Oll, S.  Põrgupõhja viimane Jürka (Eesti Ajalehed, 2011)
Peep, H.  Kas naerda kaasa või üle? / Peep, H.  Nii et suled lendavad (Ilmamaa, 2001)
Pähkel, K.  Ehatähe rüütel (Varrak, 2008)
Sander, K.  Kolmeteist talvist hetke (Varrak, 2008)
Shakespeare, W.  Romeo ja Julia (Noor-Eesti, 1935; Eesti Raamat, 1966; Perioodika, 1995; Tammeraamat, 2011)
Shrek
Strugatski, A ja Strugatski, B.
Zelazny, R.  Amberi üheksa printsi (Varrak, 1999)
Tagasi tulevikku
Tammsaare, A. H.  Põrgupõhja uus vanapagan (Noor-Eesti, 1939; Eesti Raamat, 1975; Avita, 2000)
Tolkien, J. R. R.  Kääbik (Eesti Raamat, 1977; Tiritamm, 2002)
Trinity, A.  Glorie igavene kohalolek  / Trinity, A. Unenägude jumal (Kadikas, 2002)
Tähesõjad
Veskimees, S.  Kuu Ordu (Fantaasia, 2003)
Veskimees, S.  Merevaiguvalgus / Terra Fantastica (Fantaasia, 2004)
Veskimees, S.  Naeratus aastate tagant / Eesti ulme antoloogia (Varrak 2002) Algernon
Veskimees, S.  Pilvelinnuste ajastu langus (Fantaasia, 2004)
Veskimees, S.  Poolel teel (Varrak, 2007)
Vetemaa, E.  Eesti luupainaja-aabits (Kupar, 1993)
Vetemaa, E.  Eesti näkiliste välimääraja (Eesti Raamat, 1983; Kirjastuskeskus, 2004)
Vetemaa, E.  Kalevipoja mälestused  (Eesti Raamat, 1972; Eesti Raamat, 1985; E. Vetemaa, 2001)

Piret Bristoli ja Veiko Belialsi lugemissoovitused

Seitse aastat jutti on raamatukogu sünnipäevaürituste hulka kuulunud ka vestlusõhtu, kus lugemissoovitusi jagavad kirjanikud, ajakirjanikud või muidu tuntud tartlased. Ka tänavu kogunesid huvilised raamatukogu kohvikusse, kus oma lugemiselamusi jagasid kirjanikud Piret Bristol ja Veiko Belials. Kuna nad kõnelesid vaheldumisi, paari raamatu kaupa ja oma muljeid võrreldes, ei hakka ma neid allpool eristama.

Alustuseks midagi põhjamaist: Peter Høeg “Preili Smilla lumetaju” (1997). Sarnaselt “Lohetätoveeringuga tüdrukule” on siin tegemist krimka vormis väärtkirjandusega, mille tegelased on paranoiani kriitilised ühiskonda valitseva süsteemi suhtes. Ka teised Høegi raamatud – “Piiri peal” ja “Vaikne tüdruk” – on head. Süžeed kannab Gröönimaalt pärit peategelase Smilla talvemaastikutunnetus ja õiglusejanu.

Mark Haddon kirjutab samuti eraklikest, mõneti ka erakordsetest inimestest. “Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal” (2003) on mina-vormis jutustus Aspergeri sündroomiga noorukist, kes suudab meeles pidada praktiliselt kõike ja lahendada peast keerukaid matemaatilisi tehteid, ent tunded ja suhtlemine on talle tundmatu maa. Kui ta märkab kõrvalekallet tavapärasest elurutiinist, toob see kaasa põhjaliku süvenemise oma perekonna loosse ning ka koera mõistatus saab lahenduse. Ühtlasi tekkis siit sild meie esimese lugemissoovituste päevani: ka 2004. a. tutvustas Asko Tamme sama raamatut.

Vahelduseks üks tore pildiraamat: “Eesti bussiputkade peaaegu täielik teejuht 2004-2007” (2008).  Kunstnikud Eve Kask ja Signe Kivi on pildistanud pea igat Eesti bussiootepaviljoni ehk putkat, järjestanud fotod maanteede kaupa ning tulemuseks on reibas pildirida, mille abil võib vaimus reisida läbi terve Eesti. Siinkirjutaja leidis oma kodukandi bussiputka kenasti üles. Otsige enda oma ka!

Järgmine raamat pakub aga reibast rändu läbi ilmaruumi: Douglas Adamsi “Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas” (2009), viieosalise triloogia esimene raamat(vt ka “Universumi lõpu restoran” ja “Elu, universum ja kõik”) veenab lugejat juba kaanel, et too paanikasse ei satuks ning koos Maa viimase asuka ja paari võõrplaneetlasega teele asuks. Lihtsas vormis filosoofiline kõrgpilotaaž on nagu loodud süsimusta päeva helgemaks muutmiseks. Ja ärge siis teele asudes käterätti maha unustage!

Sarjaraamatutest nimetati ka Alexandre Dumas’ “Kakskümmend aastat hiljem” (1958), mida nii esinejad kui paljud kuulajad hindasid kolme musketäri sarja parimaks köiteks. (Sedagi sarja võib mööndustega nimetada viieosaliseks triloogiaks.) Rohkem või vähem tõsiajalooliste sündmuste taustal kujutatakse üpris täpselt ja väga naljakalt kõiki nelja temperamenditüüpi. Veiko Belials lubas pensionile minnes kogu sarja uuesti üle lugeda.

Paljud on musketäride sarja või mõnd üksikköidet antikvariaatidest jahtinud. Antikvariaadiga on seotud ka Carlos Ruiz Zafóni raamat “Tuule vari” (2008), milles tähtsat rolli mängib Unustatud Raamatute Surnuaed, kust külastajal lubatakse endale võtta üks hoolega valitud raamat. Nii nagu ka autori järgmises teoses “Ingli mäng” on võrdväärseteks peategelasteks jutustaja kõrval ka Raamat ning Barcelona linn.

Ray Bradbury on ülepea suurepärane ulmekirjanik, kuid “Vist on kuri tulekul” (1999) sai teiste seast välja valitud kui jutumeistri kohta erandlik – see on üks ta väheseid romaane. Gooti linnafantaasia stiilis loos tuleb tsirkus linna, kus elab kaks poissi… Otsatult helge ja lootusrikka lõpuga romaan.

Kes osanuks arvata, et nime Rosemary Black taga peitub eesti autor? Õieti on see osaühing, kellel oli(?) kavas kirjastada üksteist Rosemary Blacki raamatut. Sarja “Draama” esimene ja seni ainus raamat “Lissaboni parim lõbumaja” (2006) kirjeldab kohutavaid sündmusi väikelinnades, tegevuse toimumispaiga reedab pealkiri. Üks ütlemata kummaline raamat. Aga miks ka mitte lugeda vahel sääraseidki raamatuid, millest midagi oodata ei oska?

Põhimõtteliselt kehtib sama ka autorinime Anonüümne all  ilmunud teose “Raamat, millel pole nime” (2007) puhul. Tegu on klassikalise vesterniparoodiaga, millel oleks justkui kõik žanrile tüüpilised jooned. Kui ikka esimeses peatükis siseneb karmide meeste kõrtsi võõras ja hakkab stammkundedega tüli norima, siis võib arvata, et omil jalul ta sealt ei lahku… Aga on see ikka nii?

Ulmega jätkates: üks viimase aja põnevamaid avastusi on Tim Powersi “Anubise väravad” (2009), tüübi järgi aurupunk. Kirjandusprofessor, kes otsib ammuse kirjaniku jälgi, satub Londoni all-linnas ajavangi, komplikatsioonideks pahalase kehavahetused. Maailm päästetakse poolkogemata ja armastust on vaid näpuotsaga. Napis, hoogsas stiilis kirjutatud raamat, mis ei sarnane seeriaulmega ning mida on raske käest panna.

Seeriaulmest on vast parim näide Dan Simmonsi “Hyperion” (1998). Seitsmest jaost koosnevas raamatus räägitakse lugusid, ja mõned nendest lugudest on päris vapustavad. Häda on ainult selles, et järjed tuleb ka läbi lugeda…

Ning Aleksandr Grini “Kuldkett. Tee ei kuhugi” (1973) on kindlasti osa ulmehuviliste kohustusliku klassika varamust.

Ivo Parbus, rohkem tuntud kui seadusega pahuksis linnaametnik ja kehv ilukirjanik, on koostanud igati kena intervjuuraamatu “Navitrolla: kunstnik Navilt ja Trollast” (2005). Kunstniku jõulised, sisukad seisukohad on väärt lugemist, pildireprod nägemist.

Henn-Kaarel Hellat on avaldanud mälestustesarjas “Inimese tegemine” juba mitu köidet, poisipõlvest täismeheteeni.  V köide “Templis ja tavernis” (2008) kirjeldab autori ülikooliaastaid Tartus 1954-1964. Hellati sulest on muuseas ilmunud ka üks esimesi eesti ulmeromaane (kahejaoline “Naiste maailm”).

Kivisildniku “Loomade peal katsetatud inimene” (1997) on üks eesti kirjanduse väheseid värssromaane. Raamat kajastab rohkem või vähem iroonilises võtmes 15 aasta tagust Tartu kultuurielu. Mahukas köites “Valitud teosed I: jutustused ja romaanid 1984-2004” (2004) on taastrükitud ka ajalehes “Post” ilmunud artiklid.

Aivo Lõhmuse viimane luulekogu “Hüüdja hääle murre” (2000) on valikkogu uute tsüklitega. Lõhmuse vabavärsiline luule on eriti soovitav armunutele.

Olev Remsu “Kurbmäng Paabelis” (1989) ja Mait Rauna “Doktor Mööbi seiklused Inglismaal” (2008) on mõneti sarnased raamatud. Tegu on prosaistide jõudemonstratsiooniga: kui mahukat või keerukat teost on võimalik kirjutada, et see veel lugejale menetletav oleks? Esimene raamat viis Piret Bristoli mõttele, et õhemat raamatut polegi mõtet ette võtta. Kui Remsu on suur rännumees, siis Raun on oma teose kirja pannud “lennukiga sõitmata ja Inglismaal käimata”. Õudse võõristuse ja halastamatu naeruga kirjeldatakse ühe õppejõu konverentsireisi ning võikaid juhtumeid selle vältel.

Lõpetuseks jäeti “rosinad”. Piret Bristoli lemmik oli talle iseäranis lähedast tüüpi kriminull – Lawrence Blocki “Kaheksa miljonit suremisviisi” (2001). Suursarjade taustal võrdlemisi vähetuntud autor esindab nn “kõvakskeedetud” laadi – erruläinud joodikvõmm jahib sarimõrvarit. Hästi välja joonistatud karakterid ja kindlal käel veetud lugu on märksõnad krimihuvilistele, kes otsivad põnevaid autoreid.

Veiko Belialsi öökapiraamat on aga juba kaua olnud Alan Alexander Milne’i “Karupoeg Puhh”. Mitu põlvkonda on üles kasvanud Puhhi-raamatust põhjapanevaid elutarkusi ammutades, ent oma vapustuseks leidis kooliõpetajast Belials, et tänapäeva teismelised ei tea Puhhist muhvigi. Ometi tasub see kätte võtta kõigil vanusest, soost ja edukuse astmest hoolimata kui oivaline abivahend masendusest ülesaamiseks. Lõppude lõpuks:“Mitte keegi ei saa kurvaks jääda, kui tal on õhupall.”

Tiina Tarik