Oskar Luts “Soo”

Režissöör Ergo Kuld on saanud valmis filmi “Soo”, mis põhineb Oskar Lutsu samanimelisel romaanil. Võiks arvata, et Lutsu ühe järjekordse loo juures pole midagi avastada – me kõik justkui omast arust teame, milline oli rahvakirjaniku huumorisoon, millised meelisteemad või isegi lemmikkõrtsid. Ent ootamatult avaneb midagi teistsugust, rahutut ja painajalikku, näeme „Soo” loos vilksamisi Lutsu eksistentsialistlikku ja melanhoolset külge, millest paljudel ometi tänini aimu pole.

Kuidas on see võimalik, et me ei teagi Lutsust kõike, on see ikka seesama Kevade-Luts, on see üldse Luts, kellest käib jutt? 1936. aastal ilmub ajalehes „Tallinna Post” anonüümne kiri, mis väidab, et „Soo” (algse pealkirjaga „Kirjutatud on…”) kirjutas valmis hoopis Nipernaadi, st nooruke August Gailit: „Aga kuna tal puudus nimi kirjanduse alal, siis polevat ta usaldanud selle asjaga avalikkuse ette ilmuda” (Aivar Kull „Oskar Luts. Pildikesi kirjanikupõlvest”, Ilmamaa, 2007). Nii Oskar Luts ise kui hilisemad kirjandusloolased pole seda tõsiseltvõetavaks süüdistuseks pidanud, ent järjekordse tumeda varju heidab see „Soole” sellegipoolest.

Lugu ise on lihtne. Koduta kunstnik Toomas Haava tuleb Pariisist maale oma täditütre tallu suvitama. Kerglane flirt soo serval elava neiuga (alias Metskass) päädib peategelasele pooleldi tahtmatult traagiliste sündmustega, kus käib mäng elu ja surma peale, sest Metskassile on ka kohalikud barbarid ja luularid silma peale pannud. On pinget, painet ja tagaajamist, ja keegi lõpetab mülkas. Lõpp saab aga nii ootamatu lahenduse, et painab lugejat veel tükk aega tagantjärele.

Lutsu „sood” võib mõista justkui mõne kõrgema väena, kes inimese mõistust sooaurude, seal elavate metsikute vaimude ja tulukeste abil tumestab ja teda kindla sihiga sirgelt eluteelt kõrvale, halvemal juhul isegi laukasse meelitab. Ka tänases näiliselt turvalises „laudtee-maailmas” võib olla palju nähtamatut sood, kus miski pole nii nagu paistab ja väljapääs tundub õnneasi.

Kutsusime „Soo” raames lugemisklubisse geograaf Piret Pungas-Kohvi, kes on muuhulgas uurinud soo kujutamist eesti kirjandusloos. Saime teada, et 19. saj lõpus ja 20. saj alguses nähti sood kui hirmu ja õudu tekitavat lödist paika, kus võis kergelt (ka soovaimude ja virvatulukeste abil) teelt eksida. Nii kirjeldab ka Luts sood kui kui kihisevat ja korisevat paika, kus soovaimud keedavad määratuis kateldes suppi. Tänaseks on soodest ka kirjanduses saanud sageli hoopis esteetilise ja ökoloogilise väärtusega paik, kuhu minnakse liigirikkust leidma ja vaimu puhkama.

Olgu tema mainega kuidas on, aastatuhandete jooksul kujuneneud soo ise pole oma olemuselt muutunud. Muutunud pole ka see, et soo juures on ikka veel palju avastamata ja mõistuse poolt seletamata. Kasvõi needsamad virvatuled – öösiti soodes vilkuvad valgusilmutused, mille tekkimise põhjus on teadlastele tänini ebaselge.

Kõike ei saa ka raamatu juures ära seletada. Tuleb oma toas tuluke põlema panna, tekk ümber tõmmata ja ise ridade vahele matkama minna.

Kristel Kalda
Lugemisklubi „Trükimust ja pool pokaali” eestvedaja

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: