Tartu lastekirjanduse auhinna kandidaadid

Tartu linn annab kolmandat korda välja Lapsepõlve auhinna nime kandva kirjandusauhinna, mille laureaadiks saab üks 2016. aastal ilmunud laste- või noorsooraamatu autor. Esimese Lapsepõlve auhinna sai kahe aasta eest Kairi Look, teise aasta tagasi Andrus Kivirähk ja kolmas laureaat selgub 22. aprillil.

Auhinna väljaandmist korraldab Tartu linnaraamatukogu koos mänguasjamuuseumiga. Žürii koosseisusu kuulusid: Contra (esimees), Riina Pauklin, Ädu Neemre ja Liis Pallon linnaraamatukogust ning Marge Pärnits mänguasjamuuseumist. Rangeid valikukriteeriume rakendamata lähtus žürii valiku tegemisel siiski põhimõttest, et raamatus peituv lugu pakuks avastamisrõõmu nii lastele kui ka täiskasvanutele, et kirjaniku mõte oleks väikest lugejat toetav, ning et teos oleks kirjutatud ilusas emakeeles.

Žürii oli raske valiku ees. Esimese hooga saime 23 nominenti, kõik väga head raamatud. Aga muhedate, samas tõsiste ja pingeliste vaidluste läbi leidsime ühise keele ja esiviisiku. Nende hulgast selgub ka number üks. Nominentide järjekord ei ole juhuslik, vaid on esitatud tähestiku järjekorras.

Kätlin Kaldmaa „Halb tüdruk on jumala hea olla”
Tänapäeva Pipi Pikksukk ei tõsta küll hobuseid ja sajakiloseid rahakohvreid, aga vembud on praegu isegi vingemad. Suure inimesena peaks nagu lugema ja pead vangutama – kui minu lapsed selliseid asju teeksid, ei tea kohe, mis ma nendega teeks. Aga no mida need suured inimesed ikka selle vastu teevad – pahandavad natuke ja elu läheb edasi, ja suurena on lastel tore meenutada, et me tegime ikka hulga toredamaid lollusi kui tänapäeva lapsed.

Kadri Lepp „Poiss, kes tahtis põgeneda”
Põgenemine ei ole alati häbiväärne, aga kindlasti ka mitte esimene abinõu. Samas võib põgenemine olla väga taktikaline – pärast saab tagaajajat varitseda, teinekord aitab aega võita. Aga tihti on see ainuke väljapääs väljapääsmatust olukorrast. Siin raamatus saab põgenemissoov pidevalt uue näo, lisanduvad vaimsed ja füüsilised takistused, aga soov ei kao, eriti kui põgenemise ettevalmistused muutuvad järjest mõtestatumaks. Samas on koguaeg pinge õhus, et äkki põgenemist ei toimugi. Põnevust selles raamatus jätkub.

Kairi Look „Härra Klaasi pöörane muuseum”
Lähed muuseumi, vaatad pilte ja kui on head pildid, siis need ärkavadki ellu. Kõik tundub käegakatsutav, samas käega katsuda justkui ei tohiks, sest pikapeale kulub pilt niimoodi ära ja sellest, mis kunstnik on pildi peale maalinud, ei jää enam midagi järele. Aga mis siis, kui need asjad ja tegelased sealt pildi pealt ise maha tulevad ja sinuga suhtlema tahavad hakata? Võiks muidugi jubedaid asju ette kujutada, lausa põrgukoledusteni välja, kuid härra Klaasi muuseumis läheb hoopis põnevaks ning lustakaks. Ja lustakuse peale on Kairi Look meister.

Aino Pervik „Hädaoru kuningas”
Muinasjutt, mis mõjub uskumatult realistlikult. Isegi lõvi, kes murrab teisi maha, aga kuulab kuninga sõna, sest on tema lapsepõlvesõber, on täiesti usutav. Hämmastav, et saab nii lastepäraselt poliitikast kogu selle karmuses kirjutada. Häda ja hukkasaanuid on küll palju, Hädaorg pealkirjas väärib igati oma nime. Samas ajalugu ongi ju selline, igale õitsengule on eelnenud tublisti kurbust ja viletsust. Lastekirjandus ei pea alati elu ilustama. Aga muidugi ei ole ükski hädaorg ilma rõõmuta ja lõpuks võidavad ikkagi armastus ja headus. Seda tasub ka päriselus arvesse võtta, kui tekib pealtnäha väljapääsmatu olukord.

Reeli Reinaus „Kuidas mu isa endale uue naise sai”
Kaunikesti naljakas näkiliste välimääraja lastele. Aastate eest lesestunud isa proovib suhteid luua väga erineva iseloomuga naistega, eriti sümpaatne, et otsingutes on igati abiks tema teismeline tütar ja iga uut valikut katsetatakse loomulikult ka tema peal. Eks ta ole kurb raamat ka, sest seal on hulga naisi, kes on nii suure kiiksuga, et vaevalt nemad endale kunagi mehe leiavad. Aga küllap nad leiavad, kui neil jätkub sama palju kannatlikkust ja häid abilisi nagu selle raamatu tublil meeskangelasel.

Žürii nimel
Contra