Archive for the ‘Kaldmaa, Kaja’ Category

Tartu lastekirjanduse auhinna kandidaadid 

Tartu linn annab kolmandat korda välja Lapsepõlve auhinna nime kandva kirjandusauhinna, mille laureaadiks saab üks 2016. aastal ilmunud laste- või noorsooraamatu autor. Esimese Lapsepõlve auhinna sai kahe aasta eest Kairi Look, teise aasta tagasi Andrus Kivirähk ja kolmas laureaat selgub 22. aprillil.

Auhinna väljaandmist korraldab Tartu linnaraamatukogu koos mänguasjamuuseumiga. Žürii koosseisusu kuulusid: Contra (esimees), Riina Pauklin, Ädu Neemre ja Liis Pallon linnaraamatukogust ning Marge Pärnits mänguasjamuuseumist. Rangeid valikukriteeriume rakendamata lähtus žürii valiku tegemisel siiski põhimõttest, et raamatus peituv lugu pakuks avastamisrõõmu nii lastele kui ka täiskasvanutele, et kirjaniku mõte oleks väikest lugejat toetav, ning et teos oleks kirjutatud ilusas emakeeles.

Žürii oli raske valiku ees. Esimese hooga saime 23 nominenti, kõik väga head raamatud. Aga muhedate, samas tõsiste ja pingeliste vaidluste läbi leidsime ühise keele ja esiviisiku. Nende hulgast selgub ka number üks. Nominentide järjekord ei ole juhuslik, vaid on esitatud tähestiku järjekorras.

Kätlin Kaldmaa „Halb tüdruk on jumala hea olla”
Tänapäeva Pipi Pikksukk ei tõsta küll hobuseid ja sajakiloseid rahakohvreid, aga vembud on praegu isegi vingemad. Suure inimesena peaks nagu lugema ja pead vangutama – kui minu lapsed selliseid asju teeksid, ei tea kohe, mis ma nendega teeks. Aga no mida need suured inimesed ikka selle vastu teevad – pahandavad natuke ja elu läheb edasi, ja suurena on lastel tore meenutada, et me tegime ikka hulga toredamaid lollusi kui tänapäeva lapsed.

Kadri Lepp „Poiss, kes tahtis põgeneda”
Põgenemine ei ole alati häbiväärne, aga kindlasti ka mitte esimene abinõu. Samas võib põgenemine olla väga taktikaline – pärast saab tagaajajat varitseda, teinekord aitab aega võita. Aga tihti on see ainuke väljapääs väljapääsmatust olukorrast. Siin raamatus saab põgenemissoov pidevalt uue näo, lisanduvad vaimsed ja füüsilised takistused, aga soov ei kao, eriti kui põgenemise ettevalmistused muutuvad järjest mõtestatumaks. Samas on koguaeg pinge õhus, et äkki põgenemist ei toimugi. Põnevust selles raamatus jätkub.

Kairi Look „Härra Klaasi pöörane muuseum”
Lähed muuseumi, vaatad pilte ja kui on head pildid, siis need ärkavadki ellu. Kõik tundub käegakatsutav, samas käega katsuda justkui ei tohiks, sest pikapeale kulub pilt niimoodi ära ja sellest, mis kunstnik on pildi peale maalinud, ei jää enam midagi järele. Aga mis siis, kui need asjad ja tegelased sealt pildi pealt ise maha tulevad ja sinuga suhtlema tahavad hakata? Võiks muidugi jubedaid asju ette kujutada, lausa põrgukoledusteni välja, kuid härra Klaasi muuseumis läheb hoopis põnevaks ning lustakaks. Ja lustakuse peale on Kairi Look meister.

Aino Pervik „Hädaoru kuningas”
Muinasjutt, mis mõjub uskumatult realistlikult. Isegi lõvi, kes murrab teisi maha, aga kuulab kuninga sõna, sest on tema lapsepõlvesõber, on täiesti usutav. Hämmastav, et saab nii lastepäraselt poliitikast kogu selle karmuses kirjutada. Häda ja hukkasaanuid on küll palju, Hädaorg pealkirjas väärib igati oma nime. Samas ajalugu ongi ju selline, igale õitsengule on eelnenud tublisti kurbust ja viletsust. Lastekirjandus ei pea alati elu ilustama. Aga muidugi ei ole ükski hädaorg ilma rõõmuta ja lõpuks võidavad ikkagi armastus ja headus. Seda tasub ka päriselus arvesse võtta, kui tekib pealtnäha väljapääsmatu olukord.

Reeli Reinaus „Kuidas mu isa endale uue naise sai”
Kaunikesti naljakas näkiliste välimääraja lastele. Aastate eest lesestunud isa proovib suhteid luua väga erineva iseloomuga naistega, eriti sümpaatne, et otsingutes on igati abiks tema teismeline tütar ja iga uut valikut katsetatakse loomulikult ka tema peal. Eks ta ole kurb raamat ka, sest seal on hulga naisi, kes on nii suure kiiksuga, et vaevalt nemad endale kunagi mehe leiavad. Aga küllap nad leiavad, kui neil jätkub sama palju kannatlikkust ja häid abilisi nagu selle raamatu tublil meeskangelasel.

Žürii nimel
Contra

David Almond “My Name Is Mina” ja “Skellig”

David Almondi “My Name Is Mina” on eellugu 2000. aastal eesti keeli ilmunud “Skelligile.” “Skellig” räägib poisist, kes tunneb ennast uues kodus võõrikuna ja muretseb, nagu tema vanemadki, enneaegu sündinud väikese õe pärast. Michael kolab uues aias ja leiab kokkukukkuvast garaažist mehe, kes paistab olevat suremas. Skellig aga osutub täiesti omanäoliseks ja üha selgmaks saab, et suur osa temast ei olegi inimene. Samuti saab poiss tuttavaks Minaga, kes elab naabruses, ei käi koolis, vaid on koduõppel ja on harjunud asju omapäi uurima. Tema abiga päästetakse Skellig ja ime sünnib ka tema väikese õega.

“My Name is Mina” peategelane on seesama eelmise (või siis kirjutusaja järgi järgmise) raamatu Mina. See on Mina päevik, kus tüdruk räägib kõigest, mis teda puudutab. Ta on selline muinasjututüdruk, tark ja hakkaja, aga tal on raske teistega suhelda, sest ta pea töötab omamoodi ja ta kipub kõike omal moel tegema. Teised inimesed peavad teda veidrikuks. Mina ei käi koolis, sest kool suruvat alla loovust ega lase õppida. Õppida on ju hoopis parem nõnda, et keskendud kõigele, mis sind parajasti huvitab ja liigud siis sedamööda kaugematele radadele. Päevikusse on kirja pandud ka ülesandeid, mida tema arvates hoopis teha võiks, näiteks kirjutada lause, mis täidab terve lehekülje, või lihtsalt vaadelda linde. Tema soovitatud harjutused on kõik seotud vaatlemise, mõtlemise, arutlemise, tajumisega, ja tundub tõesti hoopis arukam uurida lindu päris elus, mitte raamatulehtedelt. Ja sageli me käime tõesti ringi nii, et me isegi ei märka, mis meie ümber toimub, ei looduses ega linnas, ja nüüd on siin üks väike tüdruk (tema vanust me ei tea, aga mulle tundub, et see on kümne ringis), kes ütleb, et võta aeg maha ja vaata ringi. Mõjus.

Mina on kummaline ning tema mõtted huvitavad ja sageli konksuga. Vahel ei saa tema trotsist küll aru, aga ehk siis ei peagi. Raamatu lõpuks jõuab Mina tõdemuseni, et ta peaks ikka püüdma suhelda. Tuleb välja, et maailmas on küll inimesi, kellele ta meeldida võiks, ja tema tänavale kolis isegi üks poiss, kellega võiks ka tuttavaks saada. Ring saab täis. See poiss on “Skelligi” Michael.

Minu jaoks oli Mina päevik huvitavam kui “Skellig”. Ma ei saanud kuigivõrd aru Skelligi ulmelisusest. Tekkis tunne, et temast räägitakse kogu aeg nii ümber nurga, et polegi võimalik aru saada, kes või mis ta on. Oli ta siis lõpuks seotud inglite või öökullidega? Ei teagi.

David Almond on Briti kirjanik, kes lastele ja noortele rohkelt kirjutanud. Tema debüütromaan “Skellig” võitis 1998. aasta Carnegie kirjanduspreemia ja Whitbreadi auhinna. Ka “My Name is Mina” oli 2010. aastal mitme lastekirjandusauhinna finalist. 2010. aastal võitis autor Hans Christian Anderseni lastekirjanduspreemia, mis on kõrgeim tunnustus, mida lastekirjanik saada võib.

Kirjaniku raamatud Tartu Linnaraamatukogus.
Autori kodulehekülg.

Kaja Kaldmaa

Nicole Krauss “Armastuse ajalugu”

Nicole Kraussi “Armastuse ajalugu” lugesin ma esimest korda paar aastat tagasi inglise keeles. Olin sellest vaimustuses. Mulle meeldis raamatu stiil, see, kuidas kõik on niimoodi kokku pandud, et lõpuni välja ei saa päris kindel olla. See on raamat raamatust. Raamat vana olemisest. Raamat noor olemisest. Raamat esimesest armastusest. Raamat esimesest ja viimasest armastusest. Raamat ainuvõimalikust armastusest. Raamat iseenda, eesmärgi, põhjuse, maailma parandava vahendi otsimisest. Kuna raamat on nüüdseks tõlgitud ka eesti keelde, oli hea võimalus uurida, kuidas see maakeeli mõjub.

Raamat on endiselt hea. Mäletasin kõike just parasjagu, nii et sain keskenduda sellele, kuidas erinevad liinid üksteisega põimuvad, sain üksikasjalikult uurida, mismoodi on tegelased omavahel seotud, ja nautida teksti kõla ja liikumist. Nicole Krauss on suurepärane kirjanik. Paljud tema laused ja tabavad mõtted võtsid mind sõnatuks ja kui nüüd ingliskeelse raamat riiulist välja otsisin, siis avastasin, et olin ka esimesel lugemisel samad imekaunid kohad ära märkinud. Soovitan soojalt.

Sellest blogist saab raamatu sisu kohta rohkem teada.
Siin kirjutatakse lisaks ka Nicole Kraussi esimesest romaanist.
Kirjaniku kodulehekülg.
Nicole Kraussi teosed Tartu Linnaraamatukogus.

Kaja Kaldmaa

Sallivusest

Üksvahe kirjutati päris palju sallimatusest. See teema tõstatus eriti siis, kui ilmus OECD raport, mille järgi eestlased olevat Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni kuuluvate riikide elanikest vähemuste suhtes kõige sallimatumad ja on muutunud üha sallimatumaks. Uurimuse tulemust on kaalutud nii ja naa. Enamasti ei hõisata kaasa, vaid püütakse leida põhjusi/põhjendusi. Üks arvamus oli aga tõeliselt hirmutav. See oli lugejakiri, mille autor lärmas, rusikad püsti, kuidas eestlased on liigagi sallivad. Uh! Mul tekkis küll küsimus, et kuidas nii salliv inimene saab nii kurja kirja kirjutada.

Selle artikli peale meenus mulle kohe raamat , mida hiljuti lugesin ja millega jäin väga rahule, sest see õpetab meid nägema teisi nende oma vaatenurgast. Hea isegi, et sain nüüd põhjust seda esseekogumikku meelde tuletada. Brigitta Davidjantsi toimetatud “Kapiuksed valla: arutlusi homo-, bi- ja transseksuaalsusest” räägib just sellest, mida pealkirjas lubatakse. Raamatust saab lugeda bi- ja transseksuaalsusest, homoseksuaal-sete inimeste igapäevaprobleemidest, seadustest, mis nende suhteid reguleerivad, homoseksuaalsuse kajastamisest meedias, kunstis ja kirjanduses. Esseed on kirjutanud eestlased ja need on kirjutatud just Eesti oludest, nii et igati tänuväärne kogumik teada saamaks, kuidas päris suur osa kaasmaalasi end tunda võib. Mind tegelikult hirmutas, kui paljut peavad geid varjama, et ühiskonda sobituda. Isegi vaiksevõitu eestlased tahaks ju vahel oma elus olulisest pajatada, aga kuidas seda teha nii, et teised ei saaks aru, et see oluline on seotud “valest soost” inimesega? Hea, kui vahel harjumuspärasest välja raputatakse.

Kus on, sinna tuleb juurde, ja nii sattus mulle kätte Vello Vikerkaare luguderaamat “Inherit the Family. Marrying into Eastern Europe”. Ka seda raamatut lugedes jäin ma sageli mõtlema sallimatuse peale. Eesti Ekspressi kolumnist kirjutab väljastpoolttulnu pilguga Eesti elust ja see on vahel päris naljakas, vahel valusalt hammustav. Ei, autor pole kuri, aga omaenese piiratuse mõistmine naksab. Ka see raamat on abiks, et oma konnatiiki teisest servast vaadata.

“Kapiuksed valla: arutlusi homo-, bi- ja transseksuaalsusest” Linnaraamatukogus. “Inherit the Family” raamatukogus.
Vello Vikerkaare blogi.

Kaja Kaldmaa

Sjón “The Blue Fox” (“Virvarebane”)

Islandi kirjaniku Sjóni õhuke romaan “The Blue Fox” on maagiline. Võtsin selle raamatu Islandi pärast ja ma ei pidanud kahetsema. See maa tundub olevat nii eripärane, nii iseennast loov, nii iseseisev. See tundub olevat maa, kus inimesel pole mingit sõnaõigust. Ma ei pidanud pettuma – just see maa, see õhustik lõi minu jaoks suuresti raamatu lummuse.

Loo tegevus toimub 1883. aastal ja selle algusots kirjeldab kohalikku kirikuõpetajat sinirebast jahtimas. Minu jaoks olid selles jälitamises kolm tegelast: loom, ilm ja inimene.

Loom on siin midagi enamat kui lihtsalt elajas. Sinirebane pole niigi tavaline loom – ta on väärtuslik ja haruldane, ta ei heida lumele varju ja kui ta kiviväljal peidus on, siis on teda kividest äärmiselt raske eristada –, aga selles raamatus oleks temas nagu veel midagi. Mingi muistne tarkus, üleolek, müstilisus, isegi šamanistlikkus.

Ilm on see, mis sunnib rebast ja meest pikalt ühte kohta paigale. Hangede kuhjumine tundub vahepeal lausa hüpnootiline.

Ja jahimees, kelle nimi on Baldur Skuggasson. Algusest peale tekkis mul selle nimega oma assotsiatsioon. Sõna skugga tähendab rootsi keeles varju, varjamist, aga ka kannul käimist ja jälitamist, nii et minu jahimees-kirikuõpetaja oli algusest peale salalik ja negatiivne (Raamatu originaalpealkiri on “Skugga-Baldur”, nii et minu jaoks oli see siis Varju-Baldur.). Ta on nagu kleepunud rebase külge. Ta rühib vaikselt ja rahulikult, kindlameelse innuga aina looma kannul. Jälle see hüpnootilisus, aga seekord hirmutavana.

Jaht kestab päevi. Lume all ootamine kestab tunde. Tore on see, et raamatus räägitakse ka sellest, mida jahimees päevadepikkusel jahil sööb, kuidas on riides, et säärasele ilmale vastu pidada. Huvitav. Aastasajad säärasel maal õpetavad palju.

Sel hetkel, kui kütt vajutab päästikule, viib tekst meid loodusteadlase Fridrik B. Fridjonssoni juurde, ja lumm hajub. Nüüd tuleb sisse veel tegelasi ja lugusid, ja kõik niidid jooksevad kokku. Jälle see karmi maa pragmaatilisus, hakkamasaamisest tingitud tavad ja kahjuks ka inimeste kurjusest sündinud teod. Mulle meeldis väga see, kuidas tekst endiselt rahulikult voogas, mõnes kohas sügavamaks läks, teisal kergemalt libises.

Raamatu lõpus asub taas tegudele loodus ja näitab, kuidas ta kõige üle valitseb. Mingil moel on see jälle lummav, aga samas ka vältimatu, lootusetu, hirmutav, aeglaselt lähenev saatus.

Mõnus lugemine. Ja imekaunis raamat.

Muide, raamat sai 2005. aastal Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna ja lüürikust autor on kirjutanud laulusõnu ka Björgile.

Raamat Tartu Linnaraamatukogus.
Autor Wikipedias.

Kaja Kaldmaa

Daniel Kehlmann “Mina ja Kaminski”

Sebastian Zöllner on tõeliselt ennasttäis mees. Ta on alatu, ülbe, manipuleeriv, kalkuleeriv. Tundub, et ta ei tee midagi ilma tagamõtteta. Zöllner käitub nii, kuidas talle parem on, tahab muljet avaldada ja kaalutledes valib kõigiks oma tegudeks sobivaima käitumisviisi. Kord on tal kunstikriitikuna väljapaistmiseks vaja laulda teistega sama kiidulaulu, teinekord tuleb aga silmahakkamiseks kunstnik täiesti maha teha.

Raamatus pole vist teenindajat, kellele mees halvasti ei ütleks. Ta läbilöömisiha on nii suur, et ta loodab isegi selle mehe surma, kelle kohta ta raamatut kirjutab, sest surnud kunstnik on ju kuulus kunstnik ja siis müüakse raamatut ilmselt hoopis rohkem ja hinnatakse enam. Kuna romaan on kirjutatud Zöllneri minajutustusena, on ta motiivid ka selgelt näha ning teod ei tekita mitmetimõistmist, küll aga imestust.

Karjäärihimulisena otsustab kriitik kirjutada pisut unustusehõlma vajunud suure kunstniku Manuel Kaminski eluloo. Et raamatu jaoks kõik saladused välja uurida, sõidab Sebastian mägikülakesse, kus vana kunstnik elab. Kaminskist on palju teada, aga samas on ta elus ka rohkelt kummalisi ja saladuslikke seiku ning neid püüabki Zöllner välja uurida ja selleks on ta valmis tegema pea kõike. Mees teebki asju, mis võiks teda vajalikus suunas viia, kuid ühel hetkel saab ta aru, et tegelikult mängitakse hoopis temaga, et tema on see, keda viiakse. Vana põrunud kunstnik osutub hoopis kavalamaks ja kriitikule tõeliseks pähkliks ning vaene Zöllner ei saa arugi, kuidas tee peale tagasi saada.

kehlmannminajakaminskiRaamat on hoolimata vastumeelsest minajutustajast tõeliselt kaasahaarav. Eriliselt võlusid mind maalide kirjeldused. Pildid olid minu jaoks sõnadega nii hästi loodud, et ma nägin neid ehedalt oma silme ees. Kui kirjeldati varjudest ilmuvat inimfiguuri, siis minu jaoks see tõepoolest ilmuski pildist. Põnev on lugeda kirjeldusi, mis säärase intensiivsusega silme ette pilte ilmutavad.

Daniel Kehlmann meie nädala autori blogis.
Kehlmanni raamatud meie raamatukogus.

Kaja Kaldmaa

PS! Pildil olev ilus mees ei ole Zöllner, vaid raamatu autor Daniel Kehlmann.

Mõtlema panev noortekas

Jay Asheri “Kolmteist põhjust” on põnevikuvormi rüütatud traagiline lugu. Loo käivitajaks on 7 kassetilinti, mille lindistajaks hiljuti enesetapu sooritanud 16-aastane Hannah, kes tahab, et kõik, kes mingilgi moel tema surmas süüdi, sellest ka teada saaks ja loodetavasti ka midagi õpiks.
Raamatus räägib kaks häält – Hannah Baker ja Clay Jensen. Hannah hääl tuleb lintidelt, Clay, kelleni lindid seekord jõuavad, hõikab tüdruku jutule vahele, kommenteerib, räägib teise versiooni, imestab, eitab, kahetseb. Pole kuigi kerge lihtsalt kuulata, kui teine räägib oma enesetapuplaanist ja teest, mis selle koletu otsuseni viib. Clay oleks ju saanud midagi teha. Keegi oleks saanud midagi teha. Märgid olid ju olemas, kuigi neid võis ehk näha vaid vihjamisi.
Raamatus on mitu erinevat kihti, aga mind puudutasid kõige enam kaks teemat: see, kuidas meil on võimatu välja pääseda teiste inimeste mõjuväljast, ning see, et meil pole vähimatki aimu, kuidas meie teod tegelikult meid ümbritsevaid mõjutavad. Nii kerge on paari üleolevalt pillatud lausega teise olemine pihuks ja põrmuks teha. Üpriski raamatu algul kuulutab Hannah: “Kuulujuttu ei ole võimalik ümber lükata”, teisal ütleb ta: “Sa ei tea midagi kellegi teise elust peale enda oma. Ja kui hakkad surkima inimese elu ühes osas, ei surgi sa ainult selles osas. Paraku ei õnnestu sul olla nii täpne ja valiv. Kui hakkad surkima inimese elu ühes osas, keerad tegelikult tuksi kogu tema elu.” Mulle meeldib, kui mulle sääraseid tarkusi aeg-ajalt meelde tuletatakse, see kulub marjaks ära ka siis, kui teismeliseiga ammu selja taga.

Jay Asheri blogi.
Raamatu ingliskeelne lehekülg.
Raamat meie raamatukogus.

Kaja Kaldmaa