Eliise ja Klaarika lugu.
Eliise on autoõnnetuse tagajärjel koomas lebav tütar ja Klaarika tema murest murtud ema. Autori tahtel ei lama Eliise aga teadvusetult haiglavoodis, vaid on sattunud oma ema naha sisse, nimelt ärkab ta aastal 1995 15-aastase Klaarika Nõmmena. Ta on lõksus oma ema kehas. Vanaemast on järsku saanud talle ema ja vanaisast isa, kodusest linnakorterist on ta sattunud väikelinna vanaldasse puumajja. Alguses on kõik väga kole: hirmus nõukaaegne mööbel, kole pruunikas vaip põrandal, väike toapugerik, mitte mingit netti ja korralikke meigivahendeid. Olukord tundub väljapääsmatu — Eliise peab minema kooli ja hakkama suhtlema oma ema klassikaaslastega, keda ta aga põrmugi ei tunne. Vapper tüdruk tuleb kõigega toime, kuigi sellise kahestunud psüühikaga pole kerge hakkama saada. Mälestused endisest elust on kohati eredad, aga ka valusad. Nimelt on nii emal kui tütrel lahendamata poisteprobleem. Nad mõlemad on oma ajas tülli läinud poiss-sõpradega. Ühel tüli Henriga, teisel Markusega. Heaks haldjaks selles loos saab Siret — eelmises elus Eliise tädi, nüüd aga tüdruku suur ja tegus õde.
Mida lugu lugejale õpetama peaks? Kas järsku seda, et kõike, mida silmad näevad, pole tarvis lõpliku tõe pähe võtta. Et mõnikord on tarvis panna ennast teise inimese naha sisse ja vaagida elu tema mõistuse ja tunnete kaudu!
Lugege ja otsustage ise!
Romaan võitis Tänapäeva kirjastuse 2017. aasta noortejutuvõistlusel teise koha. Autor Liina Vagula on aga eesti keele ja kirjanduse õpetaja Põlvamaal Tilsi põhikoolis.
Ädu Neemre
Lugemissoovituse blog 