See on kaasahaaravalt kirjutatud raamat perest, kes püüab toime tulla aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) ning autismispektrihäire diagnoosiga lapse kasvatamisega. Anja Wikström on kirja pannud oma pere loo. Ja see lugu on pehmelt öeldes troostitu, kuigi – lapsed kasvavad ja lõpuks läheb kõik tahes-tahtmata justkui lihtsamaks, kuid selles raamatus lähevad mõned raskused lihtsalt mööda, ilma et nad õieti lahendust leiaksid, isegi kui raamatu lõpus läheb pilt mõnevõrra helgemaks ja optimistlikumaks.
Raamat kirjeldab põhjalikult vanemate püüdlusi olukorraga kuidagi toime tulla: seda, kuidas nad vähendavad töökoormust, kohandavad tööd ja vahetavad töökohti, püüavad õpetajatele asja selgitada, pühendavad kogu oma vaba aja lastega tegelemisele, sest muidu ei tuleks pere lihtsalt kuidagi toime. Ja kogu oma pühendumuse kiuste peavad nad ikkagi taluma tuttavate ja võõraste hukkamõistu ja kahtlustusi ning leppima kuidagi sellega, et nende laps on üksildane ja õnnetu.
See raamat võiks kõnetada kõiki lapsevanemaid, aga eelkõige lohutada neid, kes mingil põhjusel tunnevad, et nad on lapsevanemana läbikukkunud või et hoolimata nende parimatest kavatsustest ja pingutustest ei käitu nende lapsed siiski ühiskonna ootustele vastavalt – ei kohane lasteaias või koolis, ei suuda oma impulsse kontrollida, satuvad kergesti konfliktidesse ja reageerivad agressiivselt, ei leia sõpru ega koge õpetajate poolehoidu ning muud säärast. Või kes teab, vahest avardaks see ka nende vanemate pilku, kelle peres kasvavad musterlapsed – võib-olla paneb see kellegi nähtamatut ordenit rinnast võtma ja lapse klassikaaslaste peale veidi kaastundlikuma pilguga vaatama. Polegi nii harv juhus, kus kõrvalseisjad paneks halvasti käituva lapse võimalusel kohe terveks eluks psühhiaatriahaigla kinnisesse osakonda, kui see vaid nende võimuses oleks.
Peab ütlema, et natuke tegi see raamat mind ka kurvaks, sest kuigi pealkiri näib optimistlik, kirjeldab lugu suures osas just seda, kuidas kogu ühiskond tõmbub fookuses olevast perest vähehaaval eemale – juba beebide võimlemises väidab treener, et ema ise on imiku ülitundlikus reaktsioonis süüdi, koolis lahutatakse peategelane My vanemate meelehärmiks järjekindlalt sõpradest, keda sellise diagnoosiga lapsel on niigi raske leida ja varsti ei kutsuta teda enam ühegi klassikaaslase sünnipäevale. Ka vanavanematel ja teistel lähisugulastel läheb aega, et olukorraga kohaneda ja aru saada, kui oluline ja vajalik on just nende mõistmine ja toetus sellise lapse vanematele.
Sain siit raamatust palju olulist teada – näiteks seda, et diagnoosid võivad olla ka kombineeritud (ATH + autismispektri häire); et autismispektrihäirega lastel võivad sageli olla samasuguse häirega õed ja vennad; ning et lähisugulaste, töökaaslaste ja õpetajate silmis rehabiliteerib sellise lapse vanemaid lõppeks siiski ainult lapse diagnoos, lapse enda jaoks on aga kindlasti parem, kui diagnoos jääb asjaosaliste enda teada, sest klassikaaslaste vanemaid ja teisi lapsi peletab see kui silt kauge kaarega eemale ning tulemuseks on üksildus.
Liina Leemet
Lugemissoovituse blog 