Archive for the ‘Look, Kairi’ Category

Tartu lastekirjanduse auhinna kandidaadid 

Tartu linn annab kolmandat korda välja Lapsepõlve auhinna nime kandva kirjandusauhinna, mille laureaadiks saab üks 2016. aastal ilmunud laste- või noorsooraamatu autor. Esimese Lapsepõlve auhinna sai kahe aasta eest Kairi Look, teise aasta tagasi Andrus Kivirähk ja kolmas laureaat selgub 22. aprillil.

Auhinna väljaandmist korraldab Tartu linnaraamatukogu koos mänguasjamuuseumiga. Žürii koosseisusu kuulusid: Contra (esimees), Riina Pauklin, Ädu Neemre ja Liis Pallon linnaraamatukogust ning Marge Pärnits mänguasjamuuseumist. Rangeid valikukriteeriume rakendamata lähtus žürii valiku tegemisel siiski põhimõttest, et raamatus peituv lugu pakuks avastamisrõõmu nii lastele kui ka täiskasvanutele, et kirjaniku mõte oleks väikest lugejat toetav, ning et teos oleks kirjutatud ilusas emakeeles.

Žürii oli raske valiku ees. Esimese hooga saime 23 nominenti, kõik väga head raamatud. Aga muhedate, samas tõsiste ja pingeliste vaidluste läbi leidsime ühise keele ja esiviisiku. Nende hulgast selgub ka number üks. Nominentide järjekord ei ole juhuslik, vaid on esitatud tähestiku järjekorras.

Kätlin Kaldmaa „Halb tüdruk on jumala hea olla”
Tänapäeva Pipi Pikksukk ei tõsta küll hobuseid ja sajakiloseid rahakohvreid, aga vembud on praegu isegi vingemad. Suure inimesena peaks nagu lugema ja pead vangutama – kui minu lapsed selliseid asju teeksid, ei tea kohe, mis ma nendega teeks. Aga no mida need suured inimesed ikka selle vastu teevad – pahandavad natuke ja elu läheb edasi, ja suurena on lastel tore meenutada, et me tegime ikka hulga toredamaid lollusi kui tänapäeva lapsed.

Kadri Lepp „Poiss, kes tahtis põgeneda”
Põgenemine ei ole alati häbiväärne, aga kindlasti ka mitte esimene abinõu. Samas võib põgenemine olla väga taktikaline – pärast saab tagaajajat varitseda, teinekord aitab aega võita. Aga tihti on see ainuke väljapääs väljapääsmatust olukorrast. Siin raamatus saab põgenemissoov pidevalt uue näo, lisanduvad vaimsed ja füüsilised takistused, aga soov ei kao, eriti kui põgenemise ettevalmistused muutuvad järjest mõtestatumaks. Samas on koguaeg pinge õhus, et äkki põgenemist ei toimugi. Põnevust selles raamatus jätkub.

Kairi Look „Härra Klaasi pöörane muuseum”
Lähed muuseumi, vaatad pilte ja kui on head pildid, siis need ärkavadki ellu. Kõik tundub käegakatsutav, samas käega katsuda justkui ei tohiks, sest pikapeale kulub pilt niimoodi ära ja sellest, mis kunstnik on pildi peale maalinud, ei jää enam midagi järele. Aga mis siis, kui need asjad ja tegelased sealt pildi pealt ise maha tulevad ja sinuga suhtlema tahavad hakata? Võiks muidugi jubedaid asju ette kujutada, lausa põrgukoledusteni välja, kuid härra Klaasi muuseumis läheb hoopis põnevaks ning lustakaks. Ja lustakuse peale on Kairi Look meister.

Aino Pervik „Hädaoru kuningas”
Muinasjutt, mis mõjub uskumatult realistlikult. Isegi lõvi, kes murrab teisi maha, aga kuulab kuninga sõna, sest on tema lapsepõlvesõber, on täiesti usutav. Hämmastav, et saab nii lastepäraselt poliitikast kogu selle karmuses kirjutada. Häda ja hukkasaanuid on küll palju, Hädaorg pealkirjas väärib igati oma nime. Samas ajalugu ongi ju selline, igale õitsengule on eelnenud tublisti kurbust ja viletsust. Lastekirjandus ei pea alati elu ilustama. Aga muidugi ei ole ükski hädaorg ilma rõõmuta ja lõpuks võidavad ikkagi armastus ja headus. Seda tasub ka päriselus arvesse võtta, kui tekib pealtnäha väljapääsmatu olukord.

Reeli Reinaus „Kuidas mu isa endale uue naise sai”
Kaunikesti naljakas näkiliste välimääraja lastele. Aastate eest lesestunud isa proovib suhteid luua väga erineva iseloomuga naistega, eriti sümpaatne, et otsingutes on igati abiks tema teismeline tütar ja iga uut valikut katsetatakse loomulikult ka tema peal. Eks ta ole kurb raamat ka, sest seal on hulga naisi, kes on nii suure kiiksuga, et vaevalt nemad endale kunagi mehe leiavad. Aga küllap nad leiavad, kui neil jätkub sama palju kannatlikkust ja häid abilisi nagu selle raamatu tublil meeskangelasel.

Žürii nimel
Contra

Advertisements

Lapsepõlve auhinna nominendid

Laste PegasusTartu linn annab tänavu esmakordselt välja Lapsepõlve auhinna nime kandva kirjandusauhinna, mille laureaadiks saab üks eelmisel aastal laste- või noorsooraamatu üllitanud autor.

Auhinna väljaandmist korraldab Tartu linnaraamatukogu koos mänguasjamuuseumiga. Žürii koosseisus Anti Saar (esimees), Marika Vares, Hanneleele Kaldmaa, Ädu Neemre (linnaraamatukogu) ja Marge Pärnits (mänguasjamuuseum) valis 2014. a ilmunud teoste hulgast valiti välja viis nominenti. Rangeid valikukriteeriumeid rakendamata püüdis žürii hoolitseda selle eest, et auhinnale esitatavad teosed kannaksid endas muuseumile ja raamatukogule kalleid väärtusi: hoolivus ja tähelepanelikkus, lugejasõbralikkus, mängulisus ja heas mõttes traditsioonilisus.

Lapsepõlve auhinna nominendid on: Kairi Look “Peeter, sõpradele Peetrike”, Maris Sööt “Isaga kahekesi”, Juhani Püttsepp “Liulood”, Piret Raud “Mina, emme ja meie igasugused sõbrad” ning Indrek Koff “Koju”. Lapsepõlve auhinna laureaat kuulutatakse välja ning auhind antakse üle raamatu ja roosi päeval, 23. aprillil kell 12 Tartu Mänguasjamuuseumi Teatri Kodus.

Nominentidest lähemalt:

Kairi Look “Peeter, sõpradele Peetrike”

lookpeeterMõnusalt tervikliku looga krutskilik raamat, mis puhub elu sisse paarile pealtnäha tavalisele lasteaiapäevale. Tegutsevad nii ühiskonnas kui ka lastekirjanduses harvemini ette juhtuvad tegelased nagu üksikisa ja meessoost lasteaiakasvataja, kuid see mõjub loomulikult, mitte programmiliselt. Sümpaatselt ja pealetükkimatult on käsitletud perede majandusliku ebavõrdsuse ja laste omavahelise mõõduvõtmise teemat. Raamat võimaldab mõtiskleda ja vestelda väärtuste ja võimalike valikute teemadel: mis on õige, mis vale, mis on sobiv, mis sobimatu, mis on võimalik, mis võimatu. Raamatus on ka piisavalt põnevust, ettearvamatust ja ruumi edasi mõelda, mis kõik veel juhtuda võib. Väga ilus, et teoses on väärtustatud vana raamatut. Lugejagi võiks siit leida innustust minna vanu väärtuslikke raamatuid või mänguasju raamatukokku või muuseumi vaatama.

“Peeter, sõpradele Peetrike” ühendab endas meeldivalt jooned, mida mänguasjamuuseumi ja raamatukogu egiidi all väljaantav auhind võiks eeldada: südamlikkus, muinasjutulisus, väike vigur ja muie suunurgas.

Maris Sööt “Isaga kahekesi”

isaga kaas.inddNagu Kairi Looga raamatus, on siingi esiplaanil isakuju, aga antud juhul pole sel suurt vahet – seda raamatut oleks lapsevanematel, olgu emadel või isadel, lapsega tore koos vaadata, lugeda ja edasi arendada. „Vanemate ja laste kooslugemise raamatuna” pole tegu (üksnes) vahendiga, millega laps üksi oma tuppa või lugemisnurka suunata. Selle asemel saab raamatust inspireeriv sild vanema ja lapse vahel. “Isaga kahekesi” innustab lapsega rääkima, joonistama ja mängima, sest ehkki lugu, mida täht-tähelt ette lugeda, on napp, leidub siin palju, mille üle mõtteid vahetada.

Esiletõstmist väärib Söödi tähelepanu emakeele ammendamatule rikkusele.

Mõnus mängulisus ja fantaasiarikkus on jooned, millega “Isaga kahekesi” kindlalt Lapsepõlve auhinna kandidaadiks kvalifitseerub.

Indrek Koff “Koju” koffkoju

Raamat on tore nii tekstilt kui tervikult: sündmusterohke lugu edeneb ladusalt ning elavad, värvikirevad pildid tekitavad südames sooja tunde ja panevad silmad särama. Üksi koju minemine on teema, millega kõik lapsed ja lapsevanemad kokku puutuvad. Raamatus on seda käsitletud lahedalt ja helgelt. Õpetlik ja ettevaatustunnet sisendav moment saabub alles raamatu lõpus, ning seegi on edasi antud julgustavalt, ilma epistlita. Indrek Koff ei alahinda ega alaväärista väikesi lugejaid. Tema kaasaelamisvõime oma lastelugude kangelastele on haarav ja ehe.

Piret Raud “Mina, emme ja meie igasugused sõbrad”

raudminaemmejaNagu Looga ja Koffi raamatute puhul, on sellegi raamatu peategelaseks väike poiss: Taavi, kes elab koos emaga. Küllap leiab nii mõnigi lugeja juba selles osas sarnaseid jooni peategelasega ja on algusest peale valmis Raua fantaasiaküllaste lugudega kaasa minema. Noore lugeja jaoks on sobiv, et raamat koosneb lühikestest jutukestest. Laps ei väsi, kuid samas võib tekkida lugedes hasart: tahan lugeda veel ja veel …

Iga tegelane Piret Raua raamatus tekitab äratundmisrõõmu, kuid suudab alati üllatada. Tegu on lõbusa, mõtlemapaneva ja mängulise raamatuga meid ümbritsevatest inimestest.
Viimaste lühilugudest koosnevate raamatutega on Piret Raud tõestanud, et tema kujutlusvõimel piire ei ole. Iga lugu sisaldab ootamatuid pöörakuid ning absurdist ja deus ex machina tüüpi lahendustest need lood üksnes võidavad. Ka nii võib, näitab Raud, ja teeb seda veenvalt.

Sarnaselt paljude teiste Raua raamatutega võimendavad siingi üldmuljet autori enda illustratsioonid.

Juhani Püttsepp “Liulood”

puttseppliuloodÜhe lihtsa ja läbiva motiivi kaudu, milleks on liulaskmine, on Juhani Püttsepal õnnestunud luua soe, sõbralik ja hoolivust sisendav tervik. Raamat annab hea võimaluse mõelda selle üle, kuidas kõik elusolendid oma erinevuste kiuste siiski omavahel sarnanevad ja et ümbritsevat maailma maksab tähele panna. Liugu lasta ja mängida armastavad nii lapsed, varesed kui hundikutsikad! Juhani Püttsepa lood on vestetud haaravalt ja põnevalt ning tore ja värviküllane on ka Katrin Ehrlichi pildikeel.

Nagu Püttsepa varasemad teosed, väärtustab ka “Liulugude” raamat looduse mitmekesisust ja kannab meeliavardavat sõnumit selle kohta, et inimlaps pole tingimata maailma naba. On sümpaatne, et selle hoiaku väljendamisel on jäädud diskreetseks ja suudetud hoiduda moraliseerimisest.

Žürii arvamused võttis kokku
Anti Saar