Tartu linn annab tänavu esmakordselt välja Lapsepõlve auhinna nime kandva kirjandusauhinna, mille laureaadiks saab üks eelmisel aastal laste- või noorsooraamatu üllitanud autor.
Auhinna väljaandmist korraldab Tartu linnaraamatukogu koos mänguasjamuuseumiga. Žürii koosseisus Anti Saar (esimees), Marika Vares, Hanneleele Kaldmaa, Ädu Neemre (linnaraamatukogu) ja Marge Pärnits (mänguasjamuuseum) valis 2014. a ilmunud teoste hulgast valiti välja viis nominenti. Rangeid valikukriteeriumeid rakendamata püüdis žürii hoolitseda selle eest, et auhinnale esitatavad teosed kannaksid endas muuseumile ja raamatukogule kalleid väärtusi: hoolivus ja tähelepanelikkus, lugejasõbralikkus, mängulisus ja heas mõttes traditsioonilisus.
Lapsepõlve auhinna nominendid on: Kairi Look “Peeter, sõpradele Peetrike”, Maris Sööt “Isaga kahekesi”, Juhani Püttsepp “Liulood”, Piret Raud “Mina, emme ja meie igasugused sõbrad” ning Indrek Koff “Koju”. Lapsepõlve auhinna laureaat kuulutatakse välja ning auhind antakse üle raamatu ja roosi päeval, 23. aprillil kell 12 Tartu Mänguasjamuuseumi Teatri Kodus.
Nominentidest lähemalt:
Kairi Look “Peeter, sõpradele Peetrike”
Mõnusalt tervikliku looga krutskilik raamat, mis puhub elu sisse paarile pealtnäha tavalisele lasteaiapäevale. Tegutsevad nii ühiskonnas kui ka lastekirjanduses harvemini ette juhtuvad tegelased nagu üksikisa ja meessoost lasteaiakasvataja, kuid see mõjub loomulikult, mitte programmiliselt. Sümpaatselt ja pealetükkimatult on käsitletud perede majandusliku ebavõrdsuse ja laste omavahelise mõõduvõtmise teemat. Raamat võimaldab mõtiskleda ja vestelda väärtuste ja võimalike valikute teemadel: mis on õige, mis vale, mis on sobiv, mis sobimatu, mis on võimalik, mis võimatu. Raamatus on ka piisavalt põnevust, ettearvamatust ja ruumi edasi mõelda, mis kõik veel juhtuda võib. Väga ilus, et teoses on väärtustatud vana raamatut. Lugejagi võiks siit leida innustust minna vanu väärtuslikke raamatuid või mänguasju raamatukokku või muuseumi vaatama.
“Peeter, sõpradele Peetrike” ühendab endas meeldivalt jooned, mida mänguasjamuuseumi ja raamatukogu egiidi all väljaantav auhind võiks eeldada: südamlikkus, muinasjutulisus, väike vigur ja muie suunurgas.
Maris Sööt “Isaga kahekesi”
Nagu Kairi Looga raamatus, on siingi esiplaanil isakuju, aga antud juhul pole sel suurt vahet – seda raamatut oleks lapsevanematel, olgu emadel või isadel, lapsega tore koos vaadata, lugeda ja edasi arendada. „Vanemate ja laste kooslugemise raamatuna” pole tegu (üksnes) vahendiga, millega laps üksi oma tuppa või lugemisnurka suunata. Selle asemel saab raamatust inspireeriv sild vanema ja lapse vahel. “Isaga kahekesi” innustab lapsega rääkima, joonistama ja mängima, sest ehkki lugu, mida täht-tähelt ette lugeda, on napp, leidub siin palju, mille üle mõtteid vahetada.
Esiletõstmist väärib Söödi tähelepanu emakeele ammendamatule rikkusele.
Mõnus mängulisus ja fantaasiarikkus on jooned, millega “Isaga kahekesi” kindlalt Lapsepõlve auhinna kandidaadiks kvalifitseerub.
Indrek Koff “Koju” 
Raamat on tore nii tekstilt kui tervikult: sündmusterohke lugu edeneb ladusalt ning elavad, värvikirevad pildid tekitavad südames sooja tunde ja panevad silmad särama. Üksi koju minemine on teema, millega kõik lapsed ja lapsevanemad kokku puutuvad. Raamatus on seda käsitletud lahedalt ja helgelt. Õpetlik ja ettevaatustunnet sisendav moment saabub alles raamatu lõpus, ning seegi on edasi antud julgustavalt, ilma epistlita. Indrek Koff ei alahinda ega alaväärista väikesi lugejaid. Tema kaasaelamisvõime oma lastelugude kangelastele on haarav ja ehe.
Piret Raud “Mina, emme ja meie igasugused sõbrad”
Nagu Looga ja Koffi raamatute puhul, on sellegi raamatu peategelaseks väike poiss: Taavi, kes elab koos emaga. Küllap leiab nii mõnigi lugeja juba selles osas sarnaseid jooni peategelasega ja on algusest peale valmis Raua fantaasiaküllaste lugudega kaasa minema. Noore lugeja jaoks on sobiv, et raamat koosneb lühikestest jutukestest. Laps ei väsi, kuid samas võib tekkida lugedes hasart: tahan lugeda veel ja veel …
Iga tegelane Piret Raua raamatus tekitab äratundmisrõõmu, kuid suudab alati üllatada. Tegu on lõbusa, mõtlemapaneva ja mängulise raamatuga meid ümbritsevatest inimestest.
Viimaste lühilugudest koosnevate raamatutega on Piret Raud tõestanud, et tema kujutlusvõimel piire ei ole. Iga lugu sisaldab ootamatuid pöörakuid ning absurdist ja deus ex machina tüüpi lahendustest need lood üksnes võidavad. Ka nii võib, näitab Raud, ja teeb seda veenvalt.
Sarnaselt paljude teiste Raua raamatutega võimendavad siingi üldmuljet autori enda illustratsioonid.
Juhani Püttsepp “Liulood”
Ühe lihtsa ja läbiva motiivi kaudu, milleks on liulaskmine, on Juhani Püttsepal õnnestunud luua soe, sõbralik ja hoolivust sisendav tervik. Raamat annab hea võimaluse mõelda selle üle, kuidas kõik elusolendid oma erinevuste kiuste siiski omavahel sarnanevad ja et ümbritsevat maailma maksab tähele panna. Liugu lasta ja mängida armastavad nii lapsed, varesed kui hundikutsikad! Juhani Püttsepa lood on vestetud haaravalt ja põnevalt ning tore ja värviküllane on ka Katrin Ehrlichi pildikeel.
Nagu Püttsepa varasemad teosed, väärtustab ka “Liulugude” raamat looduse mitmekesisust ja kannab meeliavardavat sõnumit selle kohta, et inimlaps pole tingimata maailma naba. On sümpaatne, et selle hoiaku väljendamisel on jäädud diskreetseks ja suudetud hoiduda moraliseerimisest.
Žürii arvamused võttis kokku
Anti Saar
Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2020 — Kairi Look “Piia Präänik ja bandiidid” (Tänapäev).
“Piia Präänik ja bandiidid” on autori teine raamat, mille tegelaseks on Piia Präänik. Seekordsed sündmused Papli tänaval algavad uudisega, et Piiast saab korraga suur õde tervelt kolmele vennale. Põnevust ei tekita mitte ainult kolmikute majja tulemine, ka Piia naabrid lisavad mõistatusi, mida tüdruk oma uue sõbra Villemiga lahendama asub.
Lugemissoovituse blog 