Jodi Picoult “Üheksateist minutit”

picoult19eestiSelle raamatu tõi tagasi üks neiu umbes järgmiste saatesõnadega: “Miks nad niimoodi teevad? Miks nad ometi niimoodi teevad? See on nii vale! See kaanekujundus ei sobi ju üldse raamatuga! Vaadake! Malbe blond neiu käsipõsakil leblaskledes kaugusse vaatamas… Oleks tal siis vähemalt püstol  kaisus, oleks natukenegi raamatu meeleolu. Ja peategelane ei olnud blond! Ja pealegi, ei saa ka öelda, et see tüdruk oleks üksinda peategelane. See kaanekujundus peaks olema palju tumedam, palju süngem, palju abstraktsem… Või mingi koolikoridor või midagi sellist… Ja siis see “Armastusromaan”! See ei ole armastusromaan, see on psühholoogiline romaan. Kui nii suur tahtmine oli mingi määratlus kaanele kirjutada, kirjutanudki siis “Psühholoogiline romaan”. Või siis juba otse: “Romaan koolitulistamisest”…”

picoult19saksaVõtsin selle jutu peale raamatu koju ja hakkasin lugema: “19 minutiga on võimalik ära niita majaesine muru, värvida juukseid või jälgida kolmandikku hokimängust. 19 minutiga võib küpsetada küpsiseid või lasta hambaarstil plommi paigaldada; selle aja jooksul on võimalik viieliikmelise pere pesu kokku voltida. /—/ 19 minutiga on võimalik kätte maksta.” Jne. Lõpuni välja.

Sisu ei tahaks siinkohal väga ära seletada, piisab vast valikust märksõnadest: kool, kasvamine, lahkukasvamine, koolikiusamine, kohandumine, ootused, valikud, valed, laste suhted vanematega, vanemate hirm last valesti kasvatada, töö- ja pereelu klapitamine, suhtevägivald, kättemaks, haavad ja armid, tõde ja õigus, surm ja edasielamine, pisut ka sõprust ja armastust.

picoult19ingiseRaamat on kirjutatud mitmest vaatepunktist — Josie ja tema ema Alex, Peter ja tema ema Lacy ning politseinik Patrick — natuke stiililises segapudrus (on nii naisteka, noorteka kui krimi elemente), aga üldtoonis usutavalt ja igale tegelasele kaasa elama panevalt. Igatahes valusal teemal ja mõtlemapanevalt. “”Peter, kes tõmbas tikku?” Peter kergitas pead. “Kes ei tõmmanud?””

Raamat ei ole Eestis just kuigi palju tähelepanu pälvinud, tõenäoliselt just seetõttu, et sihtgrupp, kellel raamat mõeldud, ei ole seda üles leidnud. Jutu algusesse tagasi tulles — kujutage ette, et raamatul oleks umbkaudu selline kaanekujundus, nagu sel ingliskeelsel või tol saksakeelsel.

Tiina Sulg

Advertisements

2 kommentaari

  1. Täiesti mõistan. Ma absoluutselt ei talu seda, kui kaanepilt ütleb üht ning sisu on hoopis teistsugune. Eesti kaanepildi järgi tundub olevat selline nunnu roosa armastusromaan, et “üheksateist minutiga saad oma kallimale selgeks teha, et sa ei suuda ilma temata elada” ning mina küll seda raamaturiiulist endale lugemiseks ei võtaks. Teema samas on huvitav!

  2. Posted by Annika A. on 14 aprill 2015 at 13:43

    Hea mõte, Tiina, lisada siia ka inglise- ja saksakeelse väljaande kaanepilt–tõepoolest saab kohe selgeks, KUI erinevate ootustega võib hakata raamatut lugema, sõltuvalt kaanepildist.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: