Posts Tagged ‘elu’

Jonas Karlsson „Arve”

5 700 000 Rootsi krooni?

Tõsiselt?

Kui säherdune summa teie pangaarvele laekuks, oleks muidugi äge. Aga kui teie postkastis on ühel heal päeval arve, millel maksenõudena kirjas 5,7 miljonit? Palju see vanas – või uues – rahas teebki?

Ei, aga mille eest? Parkimistrahve ei ole, autot samuti mitte. Ümbrikupalka pole saanud, õieti pole nagu palka ka eriti saanud, aga midagi seal sõbramehe videolaenutuses ikkagi makstakse, ja töökaaslased on lahedad. Parim sõber on igavene kitsipung, hüpohondrik ja muidu kaebleja, aga ikkagi vana semu, kelle seltsis hää aega veeta. Naiste peale raha ei kulu – pärast seda, kui Sunita tagasi koju Indiasse läks, pole enam armusuhteid olnudki, sest… nojah. Igatsus närib ja ilusad ajad ei lase südant lahti. Muidu elad ju päris kenasti rahulikult oma pisikeses toas, kust avaneb silma rõõmustav vaade (ei, see ei ole „Godot’d oodates”). Luksust taga ei aja, pitsa ja õlu käib küll. Vahel ostad mõne piparmündi-šokolaadi- ja vaarikajäätise. Kuni su plaatide ja ulmeraamatute kogu muudkui täieneb, ei ole katki midagi. Oled ikka vähesega välja tulnud ega nõua elult suuremat. Ja nüüd korraga see.

karlssonarveAh teised said ka arve? Samuti üle jõu käivate summadega?

No helistame siis sellel kliendiinfo telefonil.

Mis tähendab – elamine maksab?

Elamused, tunded, aistingud, vaated – kõigel on hinnasilt? Ja nüüd on aeg maksta? Ja kui pole raha, et maksta, siis lülitatakse juurdepääs edasistele elamustele välja?

Sa poleks iialgi uskunud, et see nii kallis on.

Aga kui Maud Andersson (huvitav, kuidas ta välja näeb, kui ta hääl niimoodi kõlab?) kõik üksipulgi selgeks teeb, tuleb välja, et sul on hea elu olnud. Ehkki enda arvates oled sa muudkui võimalusi kasutamata jätnud. Ja mida ilusam elu, mida väärikam elamuste kombinatsioon, seda kõrgem hind. Ning rikkad ja edukad ei saa sugugi tingimata kõige suuremaid arveid. Sest:

Inimesed on kohutavalt õnnetud. Enamik inimesi tunneb ennast halvasti. Neil on valu. Nad on vaesed, haiged, võtavad rohtu, tunnevad ängi, kardavad ja muretsevad igasuguste asjade pärast. Nad on stressis või paanikas, leinavad, neid vaevab südametunnistus, sooritusnõuded, uneprobleemid ja keskendumisraskused või siis on nad lihtsalt tülpinud, nendes kaheldakse, nad tunnevad ennast ebaõiglaselt kohelduna. Petetuna, läbikukkununa, süüdlasena, mida iganes. Enamik inimesi kogeb mingit rahulolu äärmisel juhul mõne aasta lapsepõlves. Sealt nad kõige sagedamini oma punktid saavadki. Pärast seda on asi päris sünge. /…/ Saa aru, me vaatame elu nagu klassikalist muusikapala. Ei võida mitte see, kus on kõige rohkem trumme ja pasunaid. Need peavad ju ka õiges järjekorras tulema, muidu ei ole see midagi väärt…” (lk 99-100)

Ja nüüd kujutlegem, kui suure arve me ise saaksime. Mis on see meie elus, mida kõige kõrgemalt hinnataks? Kuidas mõõta õnne ja valu, rahulolu ja ahistust? Kumb toob rohkem punkte, kas sportauto, millega kuhugi ei sõideta, või jalgratas, millega iga päev linnaäärseid radu mõõdetakse? Sada sõpra või kümme investeeringut, või vastupidi? Kas rõõm su enda saavutustest on rohkem väärt kui rõõm selle üle, et kellelgi teisel läheb hästi? Kui su sõber juubeldab Chelsea võidu üle ja sina kurvastad Liverpooli pärast, kas saab siis rõõm sõbra rõõmust su kurbuse üles kaaluda? Ja kas see, et sul üldse oli, keda armastada, võib olla määratult tähtsam kui see, et lõppkokkuvõttes oled ikka üksi? Ja mis asi too õnn ikkagi on?

Rootsi kirjanik ja näitleja Jonas Karlsson (s. 1971) kirjutas mitu menukat näidendit, enne kui pöördus proosa poole. 2014. a ilmunud nukkernaljakas, omajagu sürrealistlik ja ääretult humanistlik jutustus „Arve” on nüüdsest Mari Jesmini tundlikus tõlkes eestlaste lugemislaual. Mis muud kui arveid koostama!

Tiina Tarik

Lisateavet Jonas Karlssonist: http://www.imdb.com/name/nm0439642
Lagle Räga kirjutas Jonas Karlssoni “Arvest”  Palamuse raamatukogu blogis.

David Foenkinos „Mälestused”

Nii nagu vastassoo esindajate kohta mõnikord öeldakse, et ta on/ei ole „minu tüüp”, nii võisin ma selle raamatu esimeste lehekülgedega tõdeda, et see raamat on totaalselt „minu tüüp”. Prantsuse kirjaniku ja stsenaristi David Foenkinose (s. 1974) „Mälestused” (2011, e.k. Pille Kruus 2015) pole miski elulooraamat — ehkki pealkirjast võiks ekslikult niimoodi arvata –, aga ood elule on ta mingis mõttes küll. Ja veel kuidas kirjutatud ood — lausa luulelises keeles, kujundlik ja metafoorne, vaimukate vahepalade ja pehme eneseirooniaga väljendatud napis stiilis, kus ükski sõna pole üleliigne. No kasvõi lause: „See liigutas mind tõsiselt, see oli koma mu masenduses” (lk 208) või ühe akvarelli kirjeldus: „Tema pilt oli vaikelu, aga tõepoolest vaikne: neil kolmel õunal laua peal polnud enam mingit elulootust” (lk 134).

foenkinosmälestusedAlgul hämmeldas mind, et nii noor autor kirjutab sellistel teemadel: vanaisast ja vanaemast, lähedasest suhtest nendega, vananemisest, hooldekodust ja surmast, elu absurdsusest ja allakäigust. Aga mida edasi, seda selgemaks saab, et see raamat ongi elust kui sellisest, elu ringkäigust. Iga lõpp viib millegi uue alguseni. Vanadekodust põgenenud vanaema otsingud viivad jutustaja vanaema lapsepõlveradadele Normandiasse, kus ta tutvub — vahetult enne vanaema surma — oma tulevase abikaasaga. Just siis, kui nad lähevad rõõmu-uudist abiellumisest jutustaja vanematele teatama, selgub, et vanemad on otsustanud lahku minna. Ja päeval, kui jutustajal endal on omakorda teatada uudis oma lahkuminekust, annavad vanemad teada, et on taas teineteist leidnud. Polegi muud kui tõdeda, et „meie elud on nii ümmargused” (lk 143).

Kõik need elu keerdkäigud on vajalikud ka selleks, et minajutustaja leiaks end kirjanikuna. Ta töötab aastaid hotelli administraatorina öises vahetuses just selleks, et leida inspiratsiooni kirjutamiseks, kuid see inspiratsioon, see avanemine ei tule siiski enne, kui on elatud „piisavalt, et romaanikirjanikuks saada” (lk 55) — ja mitte vanuse mõttes, vaid just kogemuste, elamuste, mälestuste, „melanhoolia” mõttes. Stabiilsus ja rutiin ei anna piisavalt ainest kirjutamiseks ning alles siis, kui naine on koos pojaga lahkunud, saab jutustaja tõdeda: „Lahkuminek tõukas mind uuesti loominguliseks tööks vajalikku ebastabiilsusse” (lk 213), millega omandab prohvetliku tähenduse ka nende tutvusmisrepliik — Louise`i poolt esitatud puhtviisakas küsimus: „Kas ma saan teid kuidagi aidata?” Kogetud õnne- ja kurbusehetked, romantika ja tülid, poja sünni erakordne tähtsus, oma mineviku ja lähisuhete mõtestamine suutsid lõpuks teha temast kirjaniku.

Väga nauditav osa raamatust on pisikesed vaimukad-humoorikad vahepalad, milles esitatakse kas tuntud inimeste (muusik Serge Gainsbourg, kirjanik Modiano, poksija Gaston Martinez, režissöör Claude Lelouch, baleriin Sonia Senerson jt) või raamatutegelaste mälestuskillukesi. Ja sama nauditavad on jutustaja enda poolt pakutud joonealused märkused, mis täpsustavad või annavad hinnangu tema enda jutustusele. Näiteks, tuues sõna-sõnalt ära tema ja Louise`i kui vastarmunute dialoogi, möönab ta joone all, et see dialoog pole nende loos tema lemmik, aga ta eelistab „realismi, mis pole päris riskivaba”, kuid dialoogi lõpus tunnistab ta — jällegi joone all — et see dialoog liigutab teda.

Ühe eredama tegelasena sellest raamatust jääb meelde vanaema, kes astub teiste erksate ja eriliste vanaemadega ühte ritta, näiteks vanaemadega Tove Janssoni „Suveraamatust” ja Pavel Sanajevi raamatust „Matke mind põrandaliistu taha”. Kõik väga erinevad, aga ometi sarnased oma tohutu elutahtega ja sooviga elule mitte alla vanduda.

Miks on raamatu nimi just „Mälestused”, kui ta räägib nii paljust muustki ja justkui palju laiemalt? Ühes mälestuskillus tsiteeritakse Itaalia näitlejat Marcello Mastroiannit: „Mälestused on nagu saabumine ja võib-olla ühtlasti ainsad asjad, mis kuuluvad tõesti meile.” (lk 144)

Kui te loete sel aastal võib-olla ainult ühe raamatu, siis lugege seda. Sest see raamat ütleb elu kohta palju ja ilusat ja veel nii kaunil moel, mis kohati võtab hingetuks. Tekkis kiusatus raamat ka originaalis ette võtta, (kuigi tõlge on täiesti nauditav!), vaadata raamatu ainetel linastunud filmi ja lugeda ka autori varasemat teost „Delikaatsus” (2009, e.k. 2013). Jääb loota, et ka autori uusim teos, „Charlotte”, mis pälvis 2014. a. Renaudot` preemia, kiiresti tee eesti keelde leiab.

Annika Aas