Marko Leino „Jõululugu”

Marko Leino (s. 1967) on soome kirjanik ja stsenarist, kelle sulest on ilmunud sellised filmistsenaariumid nagu  „Matti: põrgu kuulub kangelastele” (2006) ja koostöös  Antti J. Jokinen’iga „Puhastus” (2013)  jne. Teda peetakse Soome filmitööstuse nn kuldsõrmeks, kelle teostest saavad tihti menukid. Leino on kirjutanud ka mitmeid lasteraamatuid, luuletusi, aga põhiliselt krimiromaane.

2007. aastal valmisid Soomes üheaegselt film ja raamat „Jõululugu” (orig. “Joulutarina”), mis räägivad loo sellest, kuidas orb Nikolasest saab jõuluvana.  Filmi pole ma ise näinud, kuigi seda on näidatud ka Eestis nii kinobussis kui ka ETV-s 2009. aasta jõulude ajal. Seega edaspidi tuleb juttu üksnes raamatust.

Raamat koosneb 24 aknast (nagu jõulukalender)  ehk peatükist, kus  vanaisa jutustab kahele oma lapselapsele jõululoo, mida on räägitud aastakümneid enne pühi, iga päev üks lugu. Seekord saab jutustus alguse küll  hilissuvel, kui lapselapsed leiavad merepõhjast aarde – imeilusa puust laeka, mille sees on uur ja jõulutervitus kallile väikesele Aadale vennalt Nikolaselt. Lugu võib alata.

See viib Korvajõe küla lähedale kivisele saarele, kus elab neljaliikmeline perekond Vana. Nad elavad seal õnnelikult, kuigi vaeselt, kuni kaks päeva enne jõule haigestub tõsiselt pere noorim liige, pisike Aada. Vanemad otsustavad maismaalt abi otsida, kuid kahjuks on merel torm ja nad ei tule tagasi. Saabuvad kaks meest, kes ütlevad, et leidsid ta vanemate surnukehad (mitte õe Aada) ning Nicolas peab nendega kaasa minema. Siit saab alguse 5-aastase Nikolase uus elu Korvajõe külas, kus vahetub tema eest hoolitsevate perede ring iga aasta jõulude aegu. Ta otsustab, et ei kiindu kunagi kellegisse, sest see teeb liiga haiget, kuid murrab oma lubadust ning peagi on tervest külast saanud tema jaoks üks suur pere. Tänutäheks nende headuse eest meisterdab ta oma isa pussiga lastele kenad kingid, mille edastab jõuluööl enne tema lahkumist uude peresse. Samal ööl käib ta ka mere ääres oma õele Aadale jõulukinki viimas, sest usub, et temast sai mereneitsi. Niimoodi mööduvad aastad, Nikolas on kolmeteistkümneaastane ning peagi saab ring täis, sest külas on kõigest 8 talu. Mis edasi?

Kuna külaelanikel on ees rasked ajad ning keegi ei saa võtta teda uuesti oma majapidamisse, siis otsustakse ta anda  kurjale puusepal Iisakkile, kes elab üksinda  külast kaugel eemal. Siiski harjub tasapisi Nicolas uue elukorraldusega, eriti peale seda, kui vanamees tutvustab talle oma puutöökoda ja selle saladusi. Ometi ei suuda ta loobuda ideest jõuluõhtul tänada külaelanikke omavalmistud kingitustega. Salaja meisterdab ta töötoas kingitusi, kuid jääb lõpuks siiski öiste tegemistega peremehele vahele. Siit edasi toimub jälle pöördemoment noormehe elus ning tuleb välja, et vana puusepp on lihtsalt elust kibestunud, sest on kaotanud nii naise kui ka poja. Edasipidi jätkub nende suhtlus juba isa ja poja tasandil. Iisakki ja Nicolase põhitööks saabki kingituste meisterdamine ning jõuluööl nende kohaletoimetamine. Kingipiirkonnad aina suurenevad ning aastad mööduvad ka üha kiiremini. Lõpuks jõuab kätte aeg, kui Iisakki lahkub teisse ilma ning Nicolas saab aru, et ta on teistkordselt murdnud oma lubadust kiinduda mõnda inimesse.

Lõpuks tunnistab Nicolas, et üksindus ongi tema saatus ning ta võtab kasutusele üksnes oma teise eesnime Oulu ehk temast saab Oulu Vana. Ta pühendub üksnes jõuludele ja kinkide valmistamisele, muul ajal  saab temast erak, keda kõik kardavad. Ta ostab Iisakki päranduse eest endale neli porot, keda püüab  kodustada ja välja koolitada, kuid miski ei aita, põdrad ei allu talle. Ta võtab lõpuks kasutusse porokasvataja soovituse kanda punast karusnahast mütsi ja lisab omalt poolt kogu kostüümi – erkpunased püksid ja mantli musta vööga. Nagu imeväel kuuletuvad põdrad nüüd Oulule, kuigi teadagi on põhjapõdrad tegelikult värvipimedad.

Raamatu lõppu ma ümber ei jutusta, kuid ka sinna mahub veelkord oma lubaduse murdmist ning tänu sellele ka ustava abilise leidmise. Paraku jääb ka Nicolas ehk Oulu nii vanaks, et kätte jõuab viimane kord jagada kinke jõulude ajal. Peale seda jääb ta kadunuks, kuid traditsioon jätkub, nii nagu Nicolas päris alguses oli soovinud. Lapsed leiavad jõuluhommikul eest kingitused ning kui eriti veab, siis võid jõuluööl kuulda ja näha kuljuste saatel saani üle talvise taevalaotuse sõitmas.

Kurvalt alanud lugu saab ilusa lõpu!

Lisaks soovitan lugeda Ants Viirese „Meie jõulude lugu”, kust leiab ka peatüki Eesti jõuluvanade ajaloost. Õnneks meie traditsioonides on alates 1920-ndatest aastatest jõuluvana (vahepealsesel ajal ka aastavahetuseti näärimees) ka isiklikult külastunud kodusid oma puna-valges või  mõnes teisevärvilises kuues ja valge habemega. Jõuluvana ei ole üksnes ilus muinasjutt, vaid reaalne jõulurõõmu tooja.

Häid jõule!

Klaari Tamm

Leo Luks “Eesti kirjanduse kadunud kodu” Keel ja Kirjandus 10/2014

Leo Luksi artikkel tundub ses mõttes hämmastav, et suuremast osast Eesti heideggeriaanlikust kirja- ja sõnavarast jääb mulje, justkui saaks Heideggerist lähtuvalt käsitleda üksnes Heideggeri ennast, äärmisel juhul ka mõnd Tema Enese tekstides pühitsetud H-tähelist lähikondlast nagu Husserl, Homeros või Hölderlin. Tähendaks see siis Heideggeri või heideggeriaanluse kõlbmatust praktilise maailma tarbeks või argiilma arutut madalust kõrgfilosoofilise käsitlusviisi jaoks, on pigem kirjelduse küsimärk vaataja kaunites silmades. Ent Luks võtab ja väänab Martini-onu liistule kogu eesti kirjanduse ning mõneti võib vist väita, et täiesti tulemuslikult. Hämmastav!

Vähemasti näib esmapilgul ta lähtetees — eesti kirjanduses ei kirjutata kindlalt ja veenvalt kodust, kuna seda alles otsitakse, kodu on kuhugi kadunud — üsna mõistus- või tundepärane. Tundub usutav, nii võiks olla küll. Kes Luksi lugu lugeda ei viitsi ning lähtub ADD-ajastul levinud TL;DR-metoodikast (“too long; didn’t read” ehk “liiga pikk, ei lugenud”), võibki sellega leppida. Seda enam, et Lukski sedastab juba alguses end pigem tõestust visandavat kui väidet tõestavat. Kes aga lugema vaevub, sellele tasutakse üsna huvitava ja mõtteainerohke kodutusetüpoloogiaga.

Igatsetakse lapsepõlvekodu ja hävinud kodu — viimast eriti, kuid sugugi mitte ainult sõdade kontekstis. Kodutu ollakse ka kerjuse ja hulkurina, kellesarnaseist me luule kubiseb (Liiv ja Lepik, Alver ja Under). Eraldi motiivid on kohutav kojutulek (nt okupeeritud Eestisse), äraigatsus ja rändamine (kõiksugu nipernaadid), võõra saabumine ja võõrsile minek. Mitmel viisil võib koduski kodutu olla.

Põgusalt jõuab Luks ka pärida, miks on eesti kirjandus nõnda kodutu: “mis on eesti kirjandusel viga?” Seletuseks pakub ta nii geopoliitilist sotsiotsentrismi, psühholoogilist rahutust kui ka võõramaiseid eeskujusid ja peenikese nimega enesekolonisatsiooni. Mida keegi sest kõigest usub või tõsiselt võtab, vaadaku ise.

Huvitav lugemine mitmel tasandil. Nii sisse ja kaasa elades koduotsingul kui ka kõrvalt kaedes: kanäe, sedasigi saab kirjandusteadust teha. Ei no miks mitte, lasku aga edasi.

Raul Veede
Tartu linna avalike suhete osakonna teabeteenistus

Urmas Vadi ,,Kuidas me kõik reas niimoodi läheme”

See, mida kutsume lameda ühisnimetajaga ,,keskeakriisiks”, avaldub Vadi lugudes kirjanduslikult kütkestava, ent inimlikult traagilise skisofreeniana. Need lood haaravad lugeja kergelt kaasa ja põrutavad temaga raskemeelsesse sügavikku, tuues ta sealt uuesti välja ühe hingetõmbe ja silmapilguga, mil avastad, et see kõik oli uni ja oled turvaliselt oma tugitoolis, kuigi mõnevõrra jahmunult: mis just juhtus? Nendes lugudes segunevad meisterliku mängulisusega reaalsus ja paine, mis viivad äratundmiseni, et kõige reaalsem ongi inimese jaoks see, mida ta oma mõtetes ja tunnetes läbi elab.

Kadri Kallast
Tartu linnavalitsuse rhitektuuri ja ehituse osakonna kultuuriväärtuste teenistus,
kultuuriväärtuste vanemspetsialist

Indrek Koff „Kirju koer“

Humoorika ja aabitsalikult õpetliku tooniga kogumiku pea igas loos on tegelaseks mõni loom. Mitmes jutus on kõrvaltegelaseks salapärane pikajuukseline tüdruk. Tekib lootus, et viimases palas seotakse lood kokku pikajuukselise tüdruku kaudu, kuid seda ei juhtu.

Egle Tamm
Tartu linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakond,
kultuuriväärtuste teenistus

S. E. Green “Tapjainstinkt”

Alla 14-aastastele mittesoovitatav!

Lane on ebaharilik teismeline tüdruk. Teda jätavad külmaks peod, kutid ja isegi seks. Tema hobiks on käia kohtus kuulamas ja vaatmas mõrvaprotsesse. Ta ei saa ise ka aru, miks ta selline on. Väliselt on ju kõik hästi: tal on väike vend, pisut tüütu õde, armastavad vanemad ja tal tekib midagi suhtetaolist Zachiga, aruka ja kena välimusega noormehega. Hilistel õhtutundidel tegeleb tütarlaps kättemaksuaktsioonidega, sest mõned kohtuotsused tunduvad talle ebaõiglaselt leebed. Selline tõmme teisele inimesele valu ja hirmu põhjustamise poole tekitab Lanele palju peamurdmist — miks ta on selline, mis on temaga kunagi ammu juhtunud. Pikkamööda selgub, et tema isa lugu ja oletatav surm on enam kui kahtlased — midagi on selle perega viltu.

Hulluks lähevad asjad siis kui sarimõrtsukas leiab järjekordse ohvri Lane kodulinnas, ta tunneb mingit hämarat seost enda ja Timuka vahel. Põnevast mängust saab üsna kiiresti väga karm tegelikkus — kaob Zach ning Lane näeb hirmuunenäo mõrtsuka kätte langenud poisist, midagi tuleb kohe ette võtta…

Lõpplahendus on tõeliselt jahmatav! Loe ja värise lõpuni!

Ädu Neemre

Loe ka Triin Võsobergi arvamust.
Ilmunud on järg “Tapja sinu sees”

Benjamin Alire Sáenz „Aristotle and Dante Discover the Secrets of the Universe”

Benjamin Alire Sáenz (s. 1954) on Mehhiko juurtega Ameerika luuletaja ja kirjanik, kes on kirjutanud ka lastele ja noortele. See, et ta on luuletaja, kumab läbi ka tema proosateostest, mille stiil on raamatust raamatusse äratuntavalt poeetiline ja melanhoolne, kohati tiba sentimentaalnegi. Autori kohta on vast oluline teada, et ta tuli „kapist välja” alles 54-aastaselt (aastal 2000) ning ta on ise möönnud, et käesolev noortekas on kirjutatud justkui teraapiana. Oma seksuaalsusega leppimine ja selle tunnistamine (endale ja/või avalikult) on üheks läbivaks teemaks tema loomingus. Kui „Aristotelese ja Dante” raamatu põhitoon on nukker ja helge ühteaegu, siis PEN/Faulkneri auhinna võitnud „Everything Begins and Ends at the Kentucky Club” käsitleb samuti sõpruse, armastuse ja seksuaalsuse teemasid, isade-poegade, vanemate-laste, õdede-vendade vahelisi suhteid, kuid vähe karmimas vormis. Mõlema raamatu tegevus toimub El Pasos Ameerikas, kus ümberringi palju üksildast kõrbemaastikku ning kohe üle jõe Mehhiko linn Juárez.

Kuigi raamatu pealkiri ütleb, et Aristoteles ja Dante avastavad universumi saladusi, avastavad nad siiski kõige rohkem saladusi iseenda ja teineteise kohta. Ei ole sugugi lihtne olla 15-16-aastane, kõlkuda kuskil lapsepõlve ja täiskasvanuea vahel ning leida oma kohta maailmas. Kuidas teada midagi kindlat maailma kohta, kui isegi iseenda kohta on raske midagi kindlat teada? Poisid on mõnes mõttes sarnased, teisalt jälle erinevad. Nad mõlemad on pooleldi Mehhiko päritolu intelligentsed üksiklased, kes eakaaslastega väga ei suhtle, kuid saavad hästi läbi oma vanematega. Oma kuulsate nimekaimudega pole neil muud ühist, kui jah, vast vähe kõrgem intellekt kui eakaaslastel, huvi kirjanduse ja kaunite kunstide vastu. Dante on siiski avatuma ja seltsivama loomuga, ta on sõnaosavam ja impulsiivsem, tal on ka oma seksuaalse eelistusega leppimine kergem tulema, ehkki ta siiski pelgab oma emale pettumust valmistada. Arile tekitab aga lisapinget teadmine, et kuna vanem vend istub vangis ning kodus temast sõnagi ei räägita, peab just Ari (enda arvates!) olema see korralik, hea laps, kes vanematele rohkem muret ja ahastust ei põhjusta.

Ma loodan, et raamat tõlgitakse eesti keelde, kuid ka inglise keeles läheb ta ladusalt ja kiiresti, sest autor on sõnadega ettevaatlik ning napp. Ma soovitaksin seda lugeda kõikidel noortel, aga veelgi enam kõikidel teismeliste vanematel. Sest selles loos on Ari ja Dante kõrval äärmiselt olulisteks tegelasteks minu meelest nende vanemad — nende suhtumine oma lastesse ja suhtlemine nendega on äärmiselt mõistev, usalduslik ja lahe. Tõeliselt eeskujulik!!! Just tänu oma emale saab ka Ari lõpuks aru, et armastuses ei saa olla midagi häbiväärset, olgu see siis armastus mehe ja naise, naise ja naise või mehe ja mehe vahel. Armastus on armastus ja see on on ilus igal juhul. Sõpruse ja armastuse vahekord hoiab aga pinget üleval kogu raamatu vältel ning kuni päris viimaste lehekülgedeni ei tea lugeja, milleni Ari oma otsingutes ja põgenemistes välja jõuab. Agressiivsus tulenevat paljuski hirmust (ka hirmust tõde tunnistada) ja Ari on selle ehe näide. Ent seda, kui raske on jääda ainult sõbraks inimesega, kellesse sa oled armunud, väljendab Dante Arile öeldes: „All you [Ari] have to do is to be loyal to the most brilliant guy you’ve ever met—which is like walking barefoot through the park. I, on the other hand, have to refrain from kissing the greatest guy in the universe—which is like walking barefoot on hot coals.” (248-9)

Annika Aas

John Green “Süü on tähtedel”

Vähk, vähk! Igal pool on vähk ja selle keskel inimesed. Selles loos Isaac, kes kaotab nägemise ja oma armastatud Monica, Augustus Waters, kes kaotab algul jala ja siis ikkagi elu ja Hazel Grace, kes on kaotamas võimet hingata.

Kõigele vaatamata ei kaota ükski neist huvi elamise vastu. Hazel ja Augustus jõuavad kõrvuni armuda ja sellest mõnu tunda ning selle loo juurde kuulub vältimatult Peter van Houteni lugu ilmotsatust kannatusest, mis tegelikult teeb võimalikuks eriliste inimeste olemasolu keset seda arusaamatut maailma. Leppigem sellega, mis on ja võtkem vastu, mis tulemas kuid jäägem teadlikuks enesest kui mõtlevast ja tundvast olendist.

Lugege, tundke ja mõelge!

Ädu Neemre

Lugege ka Seili Ülperi arvustust

Katherine Applegate „Üks ja ainus Ivan”

Katherine Applegate „Üks ja ainus Ivan” („The One and Only Ivan”, 2012, e. k. 2014, tlk. Mario Pulver)

Oma töökohustuste tõttu olen viimasel paaril aastal lugenud üpris palju noortekirjandust, ent ausalt öeldes viib see mind üha rohkem ja rohkem hämmeldusse ning vahel isegi masendusse. Esiteks seetõttu, et mäekõrguselt üle teiste domineerib fantaasiakirjandus, mis mulle eriti ei istu, ning teiseks seetõttu, et hirmus raske — et mitte öelda võimatu — ,on leida HELGEID, positiivseid lugusid. Fantaasiakirjanduses aina vampiirid, zombid, monstrumid, põgenemine ja tapmine, veri ja vägivald, realistlikus kirjanduses aina narkots, alkohoolikutest vanemad, koolikius, depressioon, enesetapud… Jah, muidugi saan ma aru, et ka päriselus on teismelistel, noortel ja noortel täiskasvanutel hulgaliselt probleeme, mis vajavad lahendamist ning heal juhul võib kirjandusest tuge või isegi sobivaid lahendusi leida — aga kas noortel ei ole siis kunagi tahtmist lugeda midagi hingekosutavat? Mitte tingimata siirupiselt magusat, vaid lihtsalt liigutavat, mõtlemapanevat, naljakat või jaburat? Pratchett, pakute? OK, aga see on jällegi fantaasiakirjandus. Ent midagi realistlikku? Kõikide noorte elu ei saa ju ometi olla pidevalt üks rist ja viletsus, pidev pain in the ass…

No igatahes, selle otsingu käigus leida midagi helget ja hingeülendavat, sattus mulle näppu Katherine Applegate’i „Üks ja ainus Ivan”, mis on võitnud Ameerika maineka lastekirjanduse preemia, Newbery Medali aastal 2013. Miks ma teda soovitada otsustasin… sest mina poleks ka kaanepildi või sisukokkuvõtte põhjal teda kätte võtnud (kaane peal on gorilla ja elevandipoeg) — tundus kuidagi titekas. Jah, ta on vast mõeldud pigem nooremale ja keskmisele koolieale, kuid kannatab lugeda ka täiskasvanul. See on tõestisündinud loo põhjal humoorikalt kirjutatud lugu sõprusest ja loomade hingeelust ning nende kaitsest, jutustatuna gorilla Ivani poolt, kes elab kiirteeäärses, üsna mahakäinud tsirkuseteemalises kaubamajas, kehvades ja kitsastes tingimustes kõrvuti elevant Stella ja krantsi Bobiga. Ivan on kunstihuviline tüüp, kes aeg-ajalt meenutab ammust elu vihmametsas ja perega juhtunud traagikat, kuid ilma suurema kaeblemiseta: „Gorillad ei ole kaebajad. Me oleme unistajad, luuletajad, filosoofid, uinujad” (lk 51). Nö tegudele asub ta aga alles siis, kui nende armetusse tsirkusesse tuuakse elevandipoeg Ruby ning kui Ivan surevale Stellale lubab, et päästab Ruby sellest masendavast kohast ja samasugusest üksildasest saatusest, nagu on olnud neil. Ivan suudab ühe geniaalse ideega tõmmata nende armetule olukorrale inimeste tähelepanu ning leida lahenduse.

Raamat on küll vähem või rohkem programmiline ehk siis tahab teadlikult tõmmata tähelepanu loomade õigustele ja vajadustele, inimeste hooletusele ja hoolimatusele, kuid ridade vahele on kirjutatud palju muudki — siin on kriitikat tarbimiskultuuri, rahaahnuse ja asjadekultuse pihta; vihjatakse sellele, kui oluline on elus pärast traagilisi sündmusi oskus eluga edasi minna, varasemast lahti lasta. Inimesi pole õnneks kujutatud päris must-valgelt — isegi tsirkuseomanikul Mackil, kes muretseb äri edenemise pärast rohkem kui loomade heaolu pärast, on siiski süda sees. Liigutavalt on kujutatud nii sõprussuhted loomade endi vahel kui nende hooldaja George’i tütre Juliaga, kes suudab oma lapsemeelsuses ja siiruses suhtuda loomadesse kui võrdväärsetesse, võtta neid kui hingega ja arusaajaid olendeid. Ülemäärast sentimentaalsust võimaldab vältida napp stiil ja huumor, näiteks kui Mack vahib üht Ivani joonistust, sellest midagi taipamata, aga Julia väidab, et küll tema juba põrnika ära tunneb, siis märgib Ivan kergendusega, et tema arust on tore, kui seltskonnas on veel üks kunstnik (lk 59) või tõdeb hiljem, vastassugupoolega kokku puutudes, et „romantika on kõva töö” (285).

Inglisekeelsena võiks raamatut soovitada neile, kellelt nõutakse koolis kodulugemist — 300 lehekülge läheb liigendatuse ja suure reavahe tõttu imekiiresti ning pole ka keeleliselt raske. Raamat muide valiti hiljuti Paabeli torni nimelise noorsookirjanduse tõlkeauhinna viie nominendi hulka ning lastekirjanduse ekspert Krista Kumberg kirjeldab raamatut 20. novembri Postimehes nii: „Teksti täpsus ning lakoonilisus, naiivne pilk inimeste mõistetamatule maailmale, tunnete esitamise alasti siirus ja kujundikeel mõjuvad nii usutavalt, nagu olekski kirjutaja loom.”

Annika Aas

Henry Chancellor „Muuseumi saladus: Tom Scatternhorni tavatud seiklused“

Ilmselt ei kõla muuseum ühele tavalisele poisile eriti ahvatleva kohana, eriti kui sind ootab ees kehvas seisus maja ja veidrad sugulased. Aga just sellisest kohast võid end leida, kui su vanemad on sunnitud viibima eemal.

Tänu uutele salapärastele naabritele aga saabub Tomi ellu palju seletamatut ja hulk ohtlikke situatsioone. Alustuseks avastab ta muuseumieksponaatide ‒ omal ajal imposantsete, kuid nüüdseks pleekinud ja koitanud topiste ‒ salajas püsinud ööelu. Sellele järgneb ootamatu sattumine pesukorvist teise ajastusse, kus teda aga juba oodatakse.

Tegemist on meeldivalt kaasakiskuva fantaasialooga, kust ei puudu ajas rändamine, jahmatavad avastused ja kohati peadpööritavalt seiklusrohke tegevus. Pole lihtne päästa maailma, kui su vanemad on planeedi teises otsas, tädist-onust pole abi ning pea ainsaks toeks ongi seltskond vanu topiseid. Kõige võtmeks on elueliksiir… ent edasine jäägu juba noore lugeja enda avastada.

Täiskasvanu jaoks on see poistekas ehk veidi eakohatu (sihtgrupiks on vanuseklass 9+), ent muhe briti huumor annab teosele kindlasti lisaväärtust ka veidi vanema lugeja jaoks.

Nagu arvata võib ja just fantaasiakirjanduse puhul tavaks on saanud: see üks raamat ei jää järjeta.

Henry Chancellori kohta leiab lisainfot siit. Tom Scatterhorni triloogia on autori esimene lasteraamat.

Triin Võsoberg

Michel Houellebecq „Submission”

Alguses ma mõtlesin, et ei julge sellisest tegijast nagu Houellebecq midagi kirjutada, pealegi ei ole ma poliitikas eriti „kodus”, aga raamatu sündmustik toimub lähituleviku Prantsusmaal (aastal 2022), kus võimule saab uus islamistlik partei. Ent olgu, kuna minategelane François tunneb end samuti „sama poliitiliselt kui käterätik”, siis võtan minagi julguse „käterätina” seda raamatut soovitada (praegu saab teda lugeda ainult prantsuse, inglise või saksa keeles, kuid peagi ilmub Triinu Tamme eestikeelne tõlge pealkirjaga „Alistumine” — loe ka T. Tamme artiklit 14. jaanuari Eesti Ekspressist).

François on 44-aastane Sorbonne’i ülikooli õppejõud, 19. sajandi dekadentliku autori J.-K. Huysmansi ekspert. Sellest tulenevalt on raamatus pikemaid ja lühemaid mõtisklusi Huysmansi, tema loominguga seotu ja üldse kirjanduse teemal. François on tüdinud olemisega üksiklane — tüüp, kes on tuttav juba varasemast Houellebecqi loomingust — , keda ei eruta enam eriti miski ega keski, kes vahib „porri” ja magab endast poole nooremate tudengitega. Kuid temagi ei saa jääda puutumata muudatustest, mis hakkavad ühiskonnas toimuma, kui valimistel saavad võimule islamistid. Muu hulgas tähendab see seda, et ülikoolis saavad edasi õpetada vaid islamiusku pöördunud õppejõud ning polügaamia muutub peaaegu et normiks. François’le natuke rohkem tähendanud juuditarist voodikaaslane Myriam lahkub Iisraeli; François’ vanemad, kellega tal niikuinii lähedane suhe puudus, surevad; ta saadetakse ülikoolist väga hästi tasustatud pensionile, ning ta on ühekorraga täiesti üksi, täiesti eesmärgitu.

Houellebecqi raamat on tegelikult lihtsasti loetav, mõnuga loetav, ka poliitika- (või kirjandus)kaugele inimesele — autori lause on loogiline ja selge, samas lõiguti lausa musikaalne või luuleline: „Even in our deepest, most lasting friendships we never speak so openly as when we face a blank page and address an unknown reader. The beauty of an author’s style, the music of his sentences, have their importance in literature, of course; the depth of an author’s reflections, the originality of his thought, certainly can’t be overlooked; but an author is above all a human being, present in his books, and whether he writes very well or very badly hardly matters—as long as he gets the books written and is, indeed, present in them.” (5) Sellise nö kõrgstiiliga kõrvu leiab siit aga ka väga otsekohesed seksistseenide kirjeldused, nii et… taotluslikult on autoril kõrge ja madal käsikäes, rõhutades veelgi tugevamalt nii üksikisiku kui ühiskonna kui kultuuri allakäiku, dekadentsi.

Miks raamatu lugemine aga ärevaks teeb — ta pole pelgalt utoopia või düstoopia, vaid võimalik (lähi)reaalsus. Tekstis esinevad täiesti reaalsed, praegu tegutsevad parteid ja poliitikud (nt Marine Le Pen, F. Hollande, N. Sarcozy) ning sündmused arenevad —s uuremate ekstsessideta — loogiliselt ja justkui endastmõistetavalt, nii et François’gi ühel hetkel kõiki muutusi enda ümber nähes tõdeb: „Not only did none of this sound scary, none of it sounded especially new” (87). Alguses hämmeldunult, siis üha suurema leppimise ja mõistmisega jälgib ta oma endiste kolleegide astumist islamiusku, mis võimaldab neil väga hea palga eest ülikoolis edasi õpetada; pealegi pannakse nad paari oma tudengitega. François hakkab nägema mitmenaisepidamise eeliseid — vanem kaasa teeb suurepäraselt süüa, noorem pakub voodis silmailu… Kui naised karjääri ei tee, siis on nad kodus õhtul oma mehe jaoks täiel määral olemas… Alistumisel, allaheitlikkusel — kas siis mehele või jumalale — on oma võlu: „/…/the summit of human happiness resides in the most absolute submission” (212). Iroonia? Kindlasti, kuid igal juhul on raamatus oma siirus ja nukrus, mis teeb lugeja selle iroonia või satiiri vastu kuidagi relvituks. Raamatust ei puudu ka väikesed naljad — näiteks, kui François hakkab enne usku pöördumist lugema islamiusku tutvustavat raamatut „Kümme küsimust islami kohta”, siis tõdeb ta, et nagu enamik mehi jättis ta vahele peatükid usulistest kohustustest, tarkusesammastest ja lapsekasvatamisest ning asus kohe 7. peatüki juurde „Miks polügaamia?” (219).

Houellebecqi uus raamat on muidugi viimase aja sündmuste valguses nii aktuaalne kui veel olla saab — ja Euroopas ka kõvasti poleemikat tekitanud — , aga põnev on ka tema varasem looming. Olgu „Kaart ja territoorium” loetud või mitte, Draamateatris on peagi võimalus näha Juhan Ulfsaki samanimelist lavastust (esietendus 29. novembril). Ja kel vähegi võimalik, vaadake ära film „Near Death Experience” (Surmalähedane kogemus), kus Houellebecq ise peaosa mängib — üks mu suurimaid filmielamusi sel aastal.

Annika Aas