Jean-Paul Didierlaurent „Ettelugeja 6.27-ses rongis”

Jean-Paul Didierlaurent „Ettelugeja 6.27-ses rongis” (2014, e.k. Pille Kruus 2016)

Mmm, milline pisike punane maiuspala raamatusõpradele — kõigile neile, kes armastavad kirjasõna — kas siis lugeda, deklameerida või kirjutada — või nii üht, teist kui kolmandat. Sest eelkõige räägibki see raamat sellest, millise väega võib olla sõna.

Üksildane noormees, oma kuldkalakesega kööktuba jagav 36-aastane Guylain Vignolles armastab raamatuid, kuid on saatuse irooniana sunnitud töötama paberi käitlus- ja taastöötlustehases koletislikul masinal, mis just nimelt hävitab raamatuid, tehes neist ühtlase halli mössi. Guylaini elule annab mõtte vaid kaks tegevust: peita iga tööpäeva lõpus oma riiete alla rinna vastu masina lõugade vahelt pääsenud üksikuid lehti ehk „elus nahku” ning lugeda neid seosetuid tekste ette järgmisel hommikul rongiga tööle sõites. Kirjanduse võlujõud on publiku peal kohe märgata: „Kui rong jaamas peatus ja inimesed vagunist väljusid, võinuks kõrvalseisja kohe märgata, kuidas Guylaini publik teistest reisjatest eristus. Nende nägudel polnud seda tuima maski, mille puudumine tekitanuks teistes reisijates põlgust. Kõigil oli justkui kõhu täis söönud imiku rahulolev ilme.” (93)

Ka oma vastikut tööd on Guylainil kergem taluda just tänu kirjandusele — ebameeldivale bossile ja kolleegile lisaks istub tehase valvurikabiinis tõeline klassikalise draama fänn Yvon, kes kõigist ja kõigest pidevalt suurepäraseid aleksandriine vormib. Temast on aastatega saanud suisa etluskunsti meister. Ühel heal päeval kutsuvad kaks vanadaami — Guylaini fänni rongist — teda ette lugema hooldekodusse, ning edaspidi saavad Guylaini ja ka Yvoni ettelugemise maagiast osa ka hooldekodu eakad elanikud. Ühel veelgi parem päeval aga leiab Guylain rongis oma tavapärase klapptooli vahelt mälupulga, millel noore naise Julie päevikusissekanded. Ja sealtpeale on lootust juba üha hoopis uueks looks, ehkki Guylain pole esialgu hoopiski nii optimistlik: „Ei, pole siin midagi kõik nii hästi /…/. Ma ootan endiselt oma kakskümmend kaheksa aastat tagasi surnud isa ja mu ema arvab, et töötan trükikojas juhtival kohal. Õhtuti jutustan oma päevasündmustest kalale, töö tekitab minus sellist vastikust, et oksendan vahel pool sisikonda välja, ja tagatipuks olen armumas tüdrukusse, keda ma pole eales näinud.” (74)

Julie’ päevikusissekannetest selgub, et neiu töötab suure kaubanduskeskuse avaliku käimla koristajana ning kui Guylainile on elu mõtte andnud sõna ette lugemine, siis Julie’ elule annab mõtte sõna kirja panemine. „Kui ma ei kirjutaks, poleks päeva nagu olnudki, siis piirduksin pissi-kaka-oksekoristaja rolliga, mida mulle tahetakse peale suruda; oleksin see vaene tüdruk, kelle elu ainus mõte on labane ülesanne, mille eest talle makstakse.” (81).

Kirjandus võib vahel anda elule sisu, ta võib inimesi ühendada, üksildasi hingi kokku viia, kõige rutiinsema päeva või töö talutavaks teha. Huvitaval kombel sai seda raamatut lugedes minust endastki ettelugeja, sest mu 8-aastane tütar avastas, et see on hiigla põnev raamat ning pani mind talle ette lugema, mis osutus tõepoolest hoopis isemoodi kogemuseks kui vaikne lugemine — proovige järele! Jah, ja tsiteerima ma seda ei hakka, aga kui te tahate lugeda üht ilusaimat armastuskirja, siis peate küll selle raamatu lõpuni lugema!

Annika Aas

David Foenkinos „Mälestused”

Nii nagu vastassoo esindajate kohta mõnikord öeldakse, et ta on/ei ole „minu tüüp”, nii võisin ma selle raamatu esimeste lehekülgedega tõdeda, et see raamat on totaalselt „minu tüüp”. Prantsuse kirjaniku ja stsenaristi David Foenkinose (s. 1974) „Mälestused” (2011, e.k. Pille Kruus 2015) pole miski elulooraamat — ehkki pealkirjast võiks ekslikult niimoodi arvata –, aga ood elule on ta mingis mõttes küll. Ja veel kuidas kirjutatud ood — lausa luulelises keeles, kujundlik ja metafoorne, vaimukate vahepalade ja pehme eneseirooniaga väljendatud napis stiilis, kus ükski sõna pole üleliigne. No kasvõi lause: „See liigutas mind tõsiselt, see oli koma mu masenduses” (lk 208) või ühe akvarelli kirjeldus: „Tema pilt oli vaikelu, aga tõepoolest vaikne: neil kolmel õunal laua peal polnud enam mingit elulootust” (lk 134).

Algul hämmeldas mind, et nii noor autor kirjutab sellistel teemadel: vanaisast ja vanaemast, lähedasest suhtest nendega, vananemisest, hooldekodust ja surmast, elu absurdsusest ja allakäigust. Aga mida edasi, seda selgemaks saab, et see raamat ongi elust kui sellisest, elu ringkäigust. Iga lõpp viib millegi uue alguseni. Vanadekodust põgenenud vanaema otsingud viivad jutustaja vanaema lapsepõlveradadele Normandiasse, kus ta tutvub — vahetult enne vanaema surma — oma tulevase abikaasaga. Just siis, kui nad lähevad rõõmu-uudist abiellumisest jutustaja vanematele teatama, selgub, et vanemad on otsustanud lahku minna. Ja päeval, kui jutustajal endal on omakorda teatada uudis oma lahkuminekust, annavad vanemad teada, et on taas teineteist leidnud. Polegi muud kui tõdeda, et „meie elud on nii ümmargused” (lk 143).

Kõik need elu keerdkäigud on vajalikud ka selleks, et minajutustaja leiaks end kirjanikuna. Ta töötab aastaid hotelli administraatorina öises vahetuses just selleks, et leida inspiratsiooni kirjutamiseks, kuid see inspiratsioon, see avanemine ei tule siiski enne, kui on elatud „piisavalt, et romaanikirjanikuks saada” (lk 55) — ja mitte vanuse mõttes, vaid just kogemuste, elamuste, mälestuste, „melanhoolia” mõttes. Stabiilsus ja rutiin ei anna piisavalt ainest kirjutamiseks ning alles siis, kui naine on koos pojaga lahkunud, saab jutustaja tõdeda: „Lahkuminek tõukas mind uuesti loominguliseks tööks vajalikku ebastabiilsusse” (lk 213), millega omandab prohvetliku tähenduse ka nende tutvusmisrepliik — Louise`i poolt esitatud puhtviisakas küsimus: „Kas ma saan teid kuidagi aidata?” Kogetud õnne- ja kurbusehetked, romantika ja tülid, poja sünni erakordne tähtsus, oma mineviku ja lähisuhete mõtestamine suutsid lõpuks teha temast kirjaniku.

Väga nauditav osa raamatust on pisikesed vaimukad-humoorikad vahepalad, milles esitatakse kas tuntud inimeste (muusik Serge Gainsbourg, kirjanik Modiano, poksija Gaston Martinez, režissöör Claude Lelouch, baleriin Sonia Senerson jt) või raamatutegelaste mälestuskillukesi. Ja sama nauditavad on jutustaja enda poolt pakutud joonealused märkused, mis täpsustavad või annavad hinnangu tema enda jutustusele. Näiteks, tuues sõna-sõnalt ära tema ja Louise`i kui vastarmunute dialoogi, möönab ta joone all, et see dialoog pole nende loos tema lemmik, aga ta eelistab „realismi, mis pole päris riskivaba”, kuid dialoogi lõpus tunnistab ta — jällegi joone all — et see dialoog liigutab teda.

Ühe eredama tegelasena sellest raamatust jääb meelde vanaema, kes astub teiste erksate ja eriliste vanaemadega ühte ritta, näiteks vanaemadega Tove Janssoni „Suveraamatust” ja Pavel Sanajevi raamatust „Matke mind põrandaliistu taha”. Kõik väga erinevad, aga ometi sarnased oma tohutu elutahtega ja sooviga elule mitte alla vanduda.

Miks on raamatu nimi just „Mälestused”, kui ta räägib nii paljust muustki ja justkui palju laiemalt? Ühes mälestuskillus tsiteeritakse Itaalia näitlejat Marcello Mastroiannit: „Mälestused on nagu saabumine ja võib-olla ühtlasti ainsad asjad, mis kuuluvad tõesti meile.” (lk 144)

Kui te loete sel aastal võib-olla ainult ühe raamatu, siis lugege seda. Sest see raamat ütleb elu kohta palju ja ilusat ja veel nii kaunil moel, mis kohati võtab hingetuks. Tekkis kiusatus raamat ka originaalis ette võtta, (kuigi tõlge on täiesti nauditav!), vaadata raamatu ainetel linastunud filmi ja lugeda ka autori varasemat teost „Delikaatsus” (2009, e.k. 2013). Jääb loota, et ka autori uusim teos, „Charlotte”, mis pälvis 2014. a. Renaudot` preemia, kiiresti tee eesti keelde leiab.

Annika Aas

Mõnusad noorteraamatud

Soovitaksin kaht raamatut laiemale lugejaskonnale.

Jonathan Safran Foer “Extremely Loud & Incredibly Close“ räägib armsast, nutikast, asjalikust ja südamlikust 9-aastasest Oskarist, kes leiab pärast isa surma 11. septembri katastroofis garderoobist võtme, millele ta asub sobivat lukku otsima.  Ümbrikule on kirjutatud “Black” ja nii hakkab ta kõiki New Yorgis elavaid Blacki nimelisi inimesi külastama ja nende elusid puudutama.  Ta on leiutaja ja kirjutab pidevalt kirju inimestele, keda ta imetleb. Paralleelselt Oskari otsingutega räägitakse ka tema vanaema ja vanaisa suhteloost. Loomulikult käsitletakse raamatus lähedase inimese kaotust. Oskar võtab lugejal käest kinni ja käib temaga tükk aega pärast raamatu lõpetamistki kaasas. Minule jättis raamat nii sügava mulje, et ostsin kummalegi lapsele oma raamatu, et see nende isiklikus raamatukogus olemas oleks.

Neil Gaiman “The Graveyard Book” – See 2009. aastal Newbery medali saanud noorteraamat jääb mind samuti kauaks kummitama. Raamatu tegevuspaigaks on väike ajalooline surnuaed, mille tegelased pisikese aastase poisi oma hoole alla võtavad, kui see imekombel poisi vanemad ja õe tapnud mõrtsuka käest pääseb. Neil Gaiman kasutab osavalt ära kõiki surnuaia elanike oskusi, et poisile, kellele pannakse nimeks Nobody Owens, ehk Bod, haridust anda. Keeruliseks läheb lugu siis, kui teismeline poiss inimeste maailma kipub ja mõrtsukas talle taas jälile jõuab. Surnud ja elavate maailma kooslus on väga huvitavalt kirjeldatud ja põnevuslugu kaasakiskuv.

Krõõt Kaljusto-Munck