Karl Ristikivi

Elulugu

Karl Ristikivi sündis 16. oktoobril 1912. aastal juba keskikka jõudnud karjanaise Liisu Ristikivi vallaslapsena. Tema isa ei tunnistanud ega toetanud teda kunagi, vastutasuks pole kirjanik tedagi kogu elu jooksul kusagil meenutanud.

Ristikivide suguseltsi inimesed tegid ränkrasket talutööd ega paistnud silma erilise vaimse ärksusega. Võibolla poleks ka Karl Ristikivist haritud inimest ja kirjanikku saanud, kui tal oleks olnud isa ja püsiv elupaik, kus tööd rügada. Taluperemehe saatus läks temast napilt mööda – lasteta sugulased valisid lapsendamiseks tema asemel samanimelise onupoja, sest tollel oli ema surnud.Ristikivi koolis

Äärmiselt rasketest majanduslikest oludest pärit poiss osutus Varbla algkoolis väga taibukaks ja õpetajad panid emale südamele, et ta teeks mis vähegi võimalik, et poeg edasi õppida saaks. Gümnaasiumi mõte tuli kohe kõrvale jätta – viie aasta kulutamine ilma leivateenimist võimaldavat ametit saamata ei tulnud kõne allagi. Valik langes Tallinna Poeglaste Kaubanduskoolile ning selles õppimise tagas ema aastaringne ja poja suvine palgata töötamine talus, mille peremehel oli Riigikogu liikmena Tallinnas korter, milles ka tulevane kirjanik elukoha ja kosti leidis. Puhuti sai ta ka taskuraha, mida kinole või “Estonia” teatri ülemiselt rõdult sõnalavastuste vaatamisele kulutada.

Kooli ajal luges K. Ristikivi väga palju nii maailmakirjandust kui eesti autoreid, sügavama mulje jätsid T. Mann, J. Aho, Fr. Tuglas, A. H. Tammsaare ja O. Luts, samuti A. Gailiti ja P. Vallaku novellid. Kirjandusmuuseumisse jõudnud varasemate käsikirjade hulgas on G. Suitsu, M. Underi, J. Liivi ja E. Enno luuletuste väljakirjutusi. Väärtkirjanduse lugemisega paralleelselt kirjutas ta sel ajal puhtalt kommertslikke tekste, lootuses veidi raha teenida, neid ilmus erinevate pseudonüümide all “Jutulehes”, “Perekonnalehes”, “Endises Kosjalehes” jms väljaannetes. Kooli heade hinnetega lõpetamine langes kahjuks kokku kriisiaja algusega ja töökohta oli väga raske leida.

1931. aastal sai Karl Ristikivist Tallinna Kolledži õpilane. Tegemist oli töölkäivate täiskasvanute era-õhtugümnaasiumiga, kus oli valida reaal- ja humanitaarsuuna vahel, millest Ristikivi valis humanitaarharu. Eesti kultuuriloos on palju andekaid inimesi, kes läbi uskumatute raskuste hariduse tippu jõudnud, kuid keegi teine pole toime tulnud viieklassilise gümnaasiumi täieliku läbimisega üheainsa õppeaasta jooksul. Lõputunnistus oli 19-aastasel noormehel teistega võrreldes väljaspool võistlust – vaid joonistamises ja vene keeles tuli leppida rahuldavaga, kõik teised hinded olid head. Hinnati sel ajal kolme-palli-süsteemis, kus hea oligi kõrgeim hinne. Kahjuks polnud ka gümnaasiumi lõputunnistusest töö leidmisel mingit kasu ja sulasena rabamiseks ei piisanud füüsilist jõudu.karl ristikivi lillega

1933-1934 teenis Ristikivi kaitseväes sundaega. 1934. aastal võis Karl Ristikivi rõõmustada oma esimeste suuremate edusammude üle ajaviitekirjanduses – “Perekonnalehes” ilmus romaan “Võõrad varjud”, mida reklaamiti kui lugu, mis “lähedane igale eestlasele”. Raamatuformaadis see läbi 6 numbri ilmunud teos muidugi romaani mõõtu välja ei andnud, ilmus aga juba õige nime all. Ivo Kari nime all ilmus erinevates väljaannetes lühipalasid lastele. Suur edu saatis lasteraamatut “Lendav maailm”, mis võitis 1935. aasta “Looduse” noorsookirjanduse võistlusel I auhinna ja ilmus sama aasta lõpus “Looduse lasteraamatute” sarjas. Järgmisel aastal saatis autor võistlusele juba kaks käsikirja, “Semud” sai I ja “Sinine liblikas” II auhinna (mõlemad ilmusid 1936). Saadud auhinnaraha ja honorar 1936. aastal “Perekonnalehes” ilmuva ajaloolise seiklusromaani “Viikingite jälgedes” eest võimaldas Ristikivil astuda Tartu Ülikooli, kuid selle võimaluse avanemise ajaks oli semester juba alanud ning filosoofiateaduskonnas vabu kohti enam polnud. Nii asus kirjanik õppima hoopis geograafiat, kuid külastas jõudumööda ladina ja prantsuse keele loenguid ning Johannes Semperi esteetika ja stiilikursuse loenguid. Ülikooli ajal kirjutas ta lühijutte edasi, katsetas suure teatrisõbrana ka draamakirjutamist, kuid heasoovliku sõbra arvustused veensid teda sellest loobuma. Hiljem rakendas ta oma sulge sel puhul vaid “Veljesto” meelelahutusõhtute sisustamiseks või põgenikelaagri asukate meeleolu tõstmiseks. Esimest korda võttis korterikaaslane Ristikivi “Veljesto” ettekandekoosolekule kaasa 1937. aasta jõulude paiku, tegevliikmeks võeti ta vastu 1938. a sügisel koos Iko Marani ja Boris Kaburiga. Juba sama aasta jõuludeks valiti ta Kaja Noodla kõrval abisekretäriks ja 1939. a kevadel abiesimeheks. Just “Veljestos” kujunesid esimesed otsesed kontaktid kirjanduslike põlvkonnakaaslastega – seltsi kuulusid Heiti Talvik, August Sang, Bernard Kangro ja Paul Viiding, nendega käisid sageli kaasas Kersti Merilaas ja Betti Alver.

1937. aasta detsembris kuulutas “Loodus” välja järjekordse romaanivõistluse ja pärast kevadsemestri eksamite sooritamist sõitis Ristikivi Tallinna oma sõprade juurde Paljassaarde, et panna kirja romaan, mille kirjutamise mõte tekkis tal esmakordselt 16-aastasena, kui ta luges “Vaeste-Patuste alevit” ja tööliste kujutamisega sugugi rahule ei jäänud. Tohutu kiirusega valminud “Tuli ja raud” sai esimese preemia ja valdavalt väga positiivsed arvustused, autor võeti Kirjanike Liidu liikmeks. Oma teisele romaanile “Õige mehe koda” andis Ristikivi lõpliku kuju 1940. aasta pöördelisel suvel, kuid kirjastus, kuhu tal tuli pöörduda, polnud enam “Loodus”, vaid “Ilukirjandus ja Kunst”, mille juhil August Jakobsonil polnud vastuväiteid romaani sisu kohta, küll aga ei sobinud piiblikeelse kõlaga pealkiri, nii asendati see lamedamalt otseütlevaga – “Võõras majas”. Hilisemates väljaannetes on originaalpealkiri taastatud.karl ristikivi londonis

1942. a veebruaris sai Ristikivi geograafia ainerühma alal cum laude diplomi, õigemini ajutise tunnistuse rektori blanketil, ning asus tööle Majandusgeograafia Instituudi juurde. 1942. aasta lõpul ilmus “Rohtaed”, mis lõpetab Tallinna triloogia.
1943. aasta 27. jaanuaril läks tööruumis telefoniga kõnelevast Ristikivist nelja meetri kauguselt mööda pomm, mis jäi õnneks lõhkemata. Ülikoolis lõpetati uurimistööd, millest polnud sõjalist kasu, ning saades aru, et sõjast temavanusel mehel pääsu pole, läks Ristikivi politseipataljoni staabikirjutajaks Pihkvasse. Kõik nähtu ja kogetu viis kirjaniku arusaamisele, et riigist lahkumine on paratamatu, ning 26. novembril 1943 viis kaluripaat ta Helsingisse. Seal asus ta tööle Soome põgenenud eestlaste abistamiseks loodud Eesti Büroos. 1944. aasta septembris tuli lahkuda Rootsi, sest Moskva poolt Soomele dikteeritud rahutingimuste järgi polnud põgenikel Eestist enam midagi head oodata. Pagulaslaagris Sigtunas, kus kirjanik sai 32-aastaseks, viibis ta vaid mõne kuu ning leidis siis töö Uppsala geograafia instituudi arhiivis. 1947. aastast töötas ta Stockholmis erinevatel ametnikukohtadel. Algas ülejäänud pool elust, mil valmis suurem osa loomingust.

1950. aastate algupoolel esines Ristikivi väga intensiivselt arvustajana, ajalehes “Välis-Eesti” ilmus 1951-1953 kokku 45 retsensiooni uudisteostele. 1954. aastal ilmus raamat “Eesti kirjanduse lugu”, mille kirjutamisele õhutas Oskar Loorits (kes raamatuga lõpuks rahul polnud), kuna oli vajadus elavama, kogu kirjandust hõlmava esseistliku ülevaate järele. Raamat on subjektiivne ja räägib Ristikivi kohta vähemalt sama palju kui nende kohta, kellest ta kirjutas.karl ristikivi mälestusmärk

1950. aastail Ristikivi elujärg paranes ja algasid kirjandusliku eesmärgiga puhkusereisid: Itaalia, Hispaania, Kreeka, eriti Rhodos, mille elanikud suutsid jääda kreeklasteks, kuigi olid emamaast lahus võõra võimu all juba alates Rooma impeeriumist – kõik said osaks tulevastest romaanidest. Pärast 1953. a ilmunud “Hingede ööd” oli pikk vaheaeg; alates “Põlevast lipust” 1961. a ilmus Ristikivilt igal aastal raamat, ja nii 11 korda järjest.

Kuigi loomult pigem eraklik, tundis Ristikivi ometi kohustust eesti asja ajamise suhtes ning kuulus Eesti Rahvusnõukogu juhatusse ja üldkogusse, oli Eesti Rahvusfondi juhatuse ja Eesti Komitee asemikekogu liige. Ta oli Eesti Kirjanike Kooperatiivi esimees, Välismaise Eesti Kirjanike Liidu abiesimees ja Eesti PEN-klubi juhatuse liige. Ta kuulus Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikusse eksiilis ja samuti Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku Kultuurifondi juhtkonda.

Karl Ristikivi suri insuldi tagajärjel oma kodus 19. juulil 1977, tema tuhastatud põrm on maetud Stockholmi Metsakalmistule.

Endel Nirgi “Teeline ja tähed” (Tallinn, 1991) põhjal

Teosed

“Lendav maailm” võitis 1935. aasta “Looduse” noorsookirjanduse võistlusel I auhinna ja ilmus sama aasta lõpus “Looduse Lasteraamatute” sarjas. Järgmisel aastal saatis autor võistlusele juba kaks käsikirja, “Semud” sai I ja “Sinine liblikas” II auhinna, ilmusid mõlemad 1936. “Sellid” auhinnati samal võistlusel 1938. aastal ja ilmus sarjas “Targad tähed”.ristikivi viikingite jälgedes

“Viikingite jälgedes” (Perekonnaleht 1936, raamatuna 2003) on romaan muinasaja meremeestest, ajaloolises kontekstis on see üks esimesi alternatiivajalugusid. Hanila vanema pojast Väinost saab punanahkade kuningas – kui fantaseerida, siis suurelt! Oskar Kruusi arvates näitas Karl Ristikivi selle romaaniga viikingeid Uue Maailma avastajatena vähemalt veerand sajandit varem, kui see väide üldist tunnustust leidis. Ühes intervjuus ütleb autor, et kirjutama ajendas teda Harri Moora raamat “Eestlaste kultuur muistsel iseseisvuse ajal”.

“Tuli ja raud” (1938, “Looduse” romaanivõistluse I auhind) kujutab eesti talupoegade linnastumist ja töölisteks muutumist. Teos kuulub eesti väljapaistvamate töölisromaanide hulka. Tegevuskoha ja kõrvaltegelaste kaudu on sellega seotud “Õige mehe koda” (1940. a ilmunud esitrüki pealkiri “Võõras majas”). “Rohtaed” (1942) kujutab 20. saj alguse koolmeistri elukäiku. Neist kaks on tõlgitud soome keelde, “Yrttitarha” ilmus 1945. a ja “Oikeamielisen miehen talo” 1953. a. Kõik kolm on komponeeritud perekonnaromaanina, kuid annavad avara pildi huvitava arhitektuuri ja ajaloohõngulise Tallinna sotsiaalsetest oludest mitme aastakümne vältel. Neid teoseid on hakatud nimetama Tallinna triloogiaks.

“Kõik, mis kunagi oli” (1946) ja “Ei juhtunud midagi”(1947) kujutavad Eestiv abariigi lõpuaastaid, Molotov-Ribbentropi paktile järgnenud ultimaatumi vastukaja Tartu ja Tallinna haritlaste ning ohvitseride ringkonnas. Kirjutamine algas sõja ajal Tartus ja planeeritud oli triloogia, valmisid kaks raamatut, mis ilmusid juba Vadstenas.hingede öö endlas

“Hingede öö” (1953) on eksistentsialistlikule filosoofiale toetuv teos, milles on leitud pagulaselamuste väljendust, ent laiemalt ka Euroopa ummikut pärast II maailmasõda. Autor on tunnistanud Hermann Hesse romaanide eeskujuks võtmist ja Margus Kasterpalu kasutaski oma dramatiseeringus ka “Stepihunti”. 2009. aastal Endla Küünis mängitud lavastuse, lavastaja Margus Kasterpalu, žanrimääratluseks oli “rännak kahes vaatuses”. 1995. aastal mängiti seda ka “Vanemuises”, lavastas Priit Pedajas.

“Põlev lipp” (1961), “Viimne linn” (1962) ja “Surma ratsanikud” (1963) on ajaloolised kroonikad, mille tegevus toimub Vahemeremaades ja mis kajastavad ristisõdade ummikussejooksmist. Kirjas B. Kangrole palmipuudepühal 1966: “Kas öelda lausa välja, et selle eeskujuks on Bachi “Die Kunst des Fuge”, ilma et hakkaksid mind suurusehullustuses kahtlustama. Teadsin juba algusest peale, et pole võimalik seda skeemi täpselt jälgida. — Keegi pole veel üles leidnud, et ma kogu aeg kirjutan tegelikult üht ja sedasama lugu, ainult igakord natuke teisiti. Teema ise on antud juba “Põlevas lipus”- kõik teised on ainult variatsioonid.” 2004. aastal kaitses Eva Lepik Mihhail Lotmani juhendamisel valminud bakalaureusetöö “Karl Ristikivi ajalooliste romaanide tsükkel ja Johann Sebastian Bachi “Die Kunst der Fuge” struktuursed sarnasused.” “L’étendard en flammes” ilmus prantsuse keeles 2005. a.ristikiviimedesaar

“Imede saar” (1964) on triloogiaid siduv vaheraamat, mis on süžeeliselt seostatud “Surma ratsanikega”, kuid selle tegelased on asetatud nende jaoks tulevikuühiskonda, mis vastab XX sajandi tehnilisele tasemele, ning on paigutatud Atlandi ookeani üksikule saarele. Stiilipuhas düstoopia analüüsib irooniliselt ühiskondlikke vastuolusid nii minevikus kui olevikus.

“Mõrsjalinik” (1965), “Rõõmulaul” (1966) ja “Nõiduse õpilane” (1967) on autori määratluse järgi ajaloolised biograafiad, milles vaadeldakse katoliku pühaku, prantsuse trubaduuri ja lääneliku õpetlase elukäigu kaudu Euroopa keskaegset vaimuelu, alltekstiga nüüdisajale. Esimene romaan on eeskujuks võtnud pühakute elulugude jutustamisstiili, “Nõiduse õpilane” lähtub Fausti- motiivist.

“Sigtuna väravad” (1968) sisaldab 12 ajaloolist novelli erinevatest Euroopa paikadest, sh ka Venemaalt ja Põhjamaadelt, siingi on tooniandev irooniline suhtumine ja allegooriline ülesehitus.

Kolmas ajalooliste romaanide triloogia “Õilsad südamed ehk kaks sõpra Firenzes” (1970), “Lohe hambad” (1970) ja “Kahekordne mäng” (1972) lisab ajalooliste sündmuste kujutamisele nüüdisaegse tasandi, mille tegevuskohaks esimeses romaanis on London, teises Pariis ja kolmandas Kopenhaagen. Siin näidatakse mitmes erinevas ajajärgus samalaadsete probleemide ja situsioonide esinemist. “Õilsates südametes” kordub reetmine näiteseltskonnas, kes mängib hiliskeskaegset reetmise draamat. “Lohe hammastes” uuritakse võõra ja püsiasukate vahekordi Hispaania ja Madalmaade ajaloosündmuste taustal. “Kahekordne mäng” esitab kriminaalromaani I maailmasõja järgses Taanis ja ennastohverdava episoodi XVII saj Ungari kardinali eluloost.ristikiviinimeseteekond

“Inimese teekond” (1972), Ristikivi ainus luulekogu, ilmus kirjaniku 60. sünnipäevaks, varem oli luuletusi ilmunud 1950. aastatel “Tulimullas”. Nagu oma romaanides, nii ka luuletsüklite ülesehituses on Ristikivi silmas pidanud muusikalisi malle, üks tsükkel on lausa määratletudki kui “Fantaasia g-moll”. Koos oma luuleraamatuga saadetud kirjast Uku Masingule: “…olgu see lihtsalt üks inimlik dokument või veel selgemalt öeldud, inimliku nõrkuse tunnus. Sest need visandid on sündinud pika aja jooksul, nii muuseas, kui oli midagi südamel, mida mingil teisel teel ei saanud väljendada. Võiks isegi kõnelda psühhoteraapiast.” Mitmeid luuletusi on ka viisistatud, tuntuimad on Tõnu Tepandi väga sugestiivsed laulud. Luuletustel ja ”Hingede ööl” põhinevat etendust “Kõigi teede pikkus ajas on võrdne” esitasid luuleteater “Valhalla” kirjaniku 75. ja Tartu Üliõpilasteater tema 90. sünnipäevaks. Koostaja, lavastaja ja muusikaline kujundaja oli Kalev Kudu.

“Kaspar von Schmerzburgi Rooma päevik” (1976) esitab Eestist pärineva baltisakslase lüürilisi elamusi ja arutlusi XVIII sajandi Roomast. Tiitellehe järgi on Ristikivi üksnes trükkitoimetaja; müstifikatsiooni arendab järelsõna, milles leidub lisaandmestikku päevikupidaja isiku ja elukäigu kohta. Müstifikatsioon oli nii edukas, et mingil ajal oli raamat Rootsi raamatukataloogides Schmerzburgi teosena kirjas. Kui “Hingede öö” eelnes suurele romaanide tsüklile, siis “Rooma päevik” lõpetab selle – on tunda taotlust markeerida midagi kokkuvõttelist, vilksamisi tuuakse esile eelnevate teoste üksikmotiive. Struktuur on veelgi keerulisem kui “Hingede öös” ja valdavaks saab tunnetus, et inimesega toimuv on vastustamatu faatum, mis avaldab ennast juhuslikkuste kaudu. Mida lähemale lõpule, seda tajutavamaks muutub elu viirastuslikkus. Niisugusena oli “Rooma päevik” kirjaniku tõeline viimne raamat sõna täies tähenduses, selle kirjutamine võttis peaaegu viis aasta ja pärast seda ei suutnudki ta õigupoolest enam midagi kirjutada.ristikiviklaassilmadegakristus

“Klaassilmadega Kristus” (1980) on B. Kangro, A. Mägi ja V. Uibopuu koostatud kogu, mis sisaldab erinevate loomeperioodide novelle ja lühilugusid, reisikirja 1963. aasta Egiptuse reisi kohta ja 3 memuaarset pala. Selles ilmus ka “Minu sõber David”, mis võitis “Aftonbladeti” filmikäsikirjade võistlusel esikoha ja avaldati algselt rootsi keeles, eestikeelse tõlke tegi autor ise. See oli Ristikivi üks väheseid teadaolevaid katseid osaleda elukohamaa kultuurielus ja – iseloomulik seegi – esikohast hoolimata ei suutnud ometi pälvida filmitegijate tähelepanu. (Ka rootsi keeles kirjutatud kriminaalromaani ei õnnestunud tal avaldada.) Film sai sellest hoopis Eestis, režissöör Ain Prosa käe all valmis 1998. aastal telefilm “Lihtne lugu, lõpuga”. Külli Koigi ja Veikko Tääri kõrval teevad telefilmis kaasa Üllar Saaremäe ja Külli Teetamm. Muusika on ansamblilt Vennaskond. See pole küll lavastuse tarbeks kirjutatud, kuid kannab oma tähendust.

Karl Ristikivi armastas kriminaaljutte lugeda ja on neid veidi ka kirjutanud. “Martin Musta saladus” ilmus ajalehes “Teataja” 1954, nr. 3-7 ja selle autoriteks olid peatükkide järjekorras Ilmar Talve, Arvo Mägi, Kalju Lepik, Raimond Kolk ja Karl Ristikivi. Enne kirjutamist jutustuse sisus ja laadis kokku ei lepitud, ja peale toimetaja I. Talve olid teistele autoritele üksikute peatükkide kirjutajad teadmata. Iga järgmine kirjutaja pidi oma vabal valikul ja viisil sündmustikku edasi viima ja eelnevaga loogilises seoses hoidma. Raamatuna trükiti seda 100 eksemplari, mis kõik on kõigi viie autori autogrammidega varustatud. “Hurmakägu on surma nägu” on Christian Steeni nime all rootsi keeles kirjutatud kriminaalromaan, mille tõlkis meie jaoks Jaan Kross. Eessõnas ütleb tõlkija, et see on Agatha Christie stiilis suletud seltskondade romaanide tore paroodia ja avab “Rohtaia” ja “Hingede öö” autoris uue ja kummastava mõõtme.ristikivilohkematapomm

Ristikivi 100. sünniaastapäeva puhul ilmusid  ühiste kaante vahel esmakordselt eesti keeles tema kaks rootsi keeles kirjutatud kuuldemängu – “Lõhkemata pomm” ja “Pimenägemine”. Vähemalt üks kuuldemäng, „Pimenägemine“, jõudis septembris 1950 ka esitamiseni Rootsi raadios.

Infopudinaid

Jaanuari lõpus 1987. a algatas kultuuriklubi Tõru korjanduse Karl Ristikivi mälestuskivi jaoks. Annetajaid kogunes kaks tuhat, kuigi avalik korjandus väliseesti kirjaniku mälestuse jäädvustamiseks ei tulnud tol ajal kõne alla. Ristikivi kivi Varbla koolimaja ees avati oktoobris, kirjaniku 75. sünniaastapäeval. Kuni viimase hetkeni polnud teada, kas kivi üldse kohale jõuab, kas tee peal ei seisa risti ees mõni suur veoauto. Aktiivne osaline Ristikivi mälestuse jäädvustamisel oli kirjandusteadlane ja kirjanik Oskar Kruus, sagedane esineja Tõru kaminaakadeemias.

clara bowClara Bow (1906-1965) oli Ameerika filmitäht, kes avaldas Ristikivile nii suurt mõju, et palju aastaid hiljem juhuslikult taasnähtud vana film inspireeris teda kirjutama värsitsüklit “Varjumäng” (ilmus esmakordselt 1951).

Ja nüüd, kui vari su noorusest
mulle tuttavalt pilgutab silma,
tean kahjuks, et sellest, mis sinult sain, 
olen alati olnud ilma.

Kaja Kleimann

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: