Margaret Atwood “Penelopeia”

Tuleb tunnistada, et olin seda raamatut kätte võttes skeptiline. Suhtun üldiselt ettevaatlikult kõikvõimalikesse müütide ja eeposte ümberkirjutustesse, kus autor „oma nägemust“ esitab. Ja nüüd on keegi seda jälle teinud. Milleks küll?

Kuid „Penelopeia“ oli mulle positiivne üllatus. Atwood on Odüsseuse abikaasa loo lugejani toonud väga oskuslikult ja nii haaravalt, et lugesin selle ühe õhtuga läbi. Penelope jutustab oma loo alustades lapsepõlvega ise juba allilmas viibides. Autor ei esita mitte ainult Penelope, vaid ka tema kaheteistkümne teenijanna lugu, kelle Odüsseus koju tagasi saabudes koos oma pojaga tappis.

Raamatu autor on teinud korralikku eeltööd – ta on tutvunud nii algallika kui antiikmütoloogia-alaste uurimustega. Kuigi ta lisab eeposele teistsuguse vaatenurga, on näha, et ta ei ole algmaterjali meelevaldselt kohelnud vaid on sellesse austusega suhtunud.

Sellist materjali interpreteerides võtab autor endale ambitsioonika ülesande, millega siin on edukalt hakkama saadud. Kirjanduslike alustekstide käsitlemist peab oskama, et tulemus hästi mõjuks. Ja Atwood oskab.

Doris D. Orr

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s