Cécile Huguenin „Mangode hooaeg”

See raamat ahvatles mind lugema juba ainuüksi pealkirjaga, kuna küps ja mahlane mango on minu arust üks parimaid puuvilju. Ja raamatu sisu on sama mahlane kui mango. Võib-olla just seetõttu, et olles ka ise elanud kuid Indias, Aafrikas ja Inglismaal, resoneerus see raamat minuga eriti tugevalt, kuna just need kultuurid — lisaks veel prantsuse — põimuvad siin mitmel moel. Jutustus pole küll lineaarne, kuid lugu on täiesti olemas: nauditav, liigutav, müstiline. Autor tabab suurepäraselt kohalike kultuuride olemust ja hõngu, sest on ise, enne oma kirjanikukarjääri, aidanud kohalikke naisi Indias ja Aafrikas majanduslike väikeprojektidega.

„Mangode hooaeg” rändab vähem kui 200 leheküljel läbi mitme põlvkonna ja maailmajao. See on lugu keskealisest Anitast, kes elab Prantsusmaal, ning kelle ema Radikha kunagi Indias karmile inglise majorile mehele pandi. Seega, Anita sündis ja elas esialgu Inglismaal, saades range kasvatuse, kuid peale isa surma kolis teismelisena koos emaga tagasi Indiasse. Abiellunud aga prantslase François’ga ja saanud tütre Mira, koliti Prantsusmaale. Nüüd on aastad möödunud, François psühhiaatriahaiglas ning Mira kuskile Aafrikasse jäljetult kadunud. Anita on sunnitud möönma, et olles mingis mõttes kaotanud nii mehe kui tütre, peab ta nüüd avastama iseenda. „Samal ajal avastas ta nüüd argliku rahuloluga, et tal oli omaenda elu, eraeluline konsistents. Ta oli elanud varem vaid lähedaste kaudu ja pärast. Mõlemad olid omad kombel tema elust lahkunud ning nüüd andis ta endale vaevumärgatava õiguse hõivata selles mahajäetud ruumis kogu ala. /…/ Sel hommikul, asetades munade ja peekoni taldriku ning tulise teekannu köögilauale, kordas Anita endale: „Ma olen mina ise, ma olen mina ise, ma olen mina ise.” Tema uus mantra.” (lk 79)

See kõik on justkui sissejuhatus, sest tõeline lugu, mis keskendub Mirale ja noorele prantslasele Laurentile algab alles teises osas. Mira on enda hoole all võtnud hüljatud albiinopoisi (Aafrikas usutakse, et albiinod toovad halba õnne) ning Laurent on Mirat tunda õppides sunnitud kõik oma senised siniverelised arvamised ja uskumised ümber hindama. Kui siiani on Laurent uskunud, et päriselu tähendas saada matemaatikas 18 20st ja omada laitmatult valgeid tenniseid (lk 88), siis nüüd ei leia ta enam lihtsaid ja selgeid vastuseid, vaid pigem vastuolusid, tõdedes, et Mira „oli võimeline vihaselt seda maad ja selle elanikke mustama ning jumaldama seda niivõrd, et püüda seda sügavuti mõista, selle kõige salajasemate traditsioonideni välja. Tema kõrval nägin iga päev kokku varisemas üht oma ratsionaalse maailmapildi osa. Ma arvan, et ma nautisin seda.” (108)

Hoolimata kõikide nende riikide ja kultuuride mainimisest ja kokkumiksimisest ei ole see mingi reisiraamat. Kui üldse, siis tegelaste rännak iseendasse — iseenda otsimise ja leidmise tee ning hind, mida selle eest tuleb maksta. Seda võib lugeda ka kui psühholoogilist põnevikku, sest põnevust hoida, jälgi segada ja otsi kokku tõmmata autor oskab. Mulle pakkus siiski kõige rohkem pinget isiklik tasand. Mira ja tema kasvatatava albiinopoisi lugu puges väga hinge ning üle pika aja suutis raamat mind isegi nutma panna, ilma et oleks grammigi sentimentaalne.

Väga huvitavalt on välja toodud kultuuridevahelised erinevused: Aafrikas valitsev ebausk versus prantsuse ratsionaalsus; Inglismaa külmus (igas mõttes) versus India soojus; India lõhnade, värvide, helide maailm ja nende salvestumine emotsionaalses mälus versus Lääne-Euroopa reglementeeritus ja mõistusepärasus; hindi paljud jumalad versus Prantsusmaa kui jumalata riigi anonüümsus; sõpruse, armastuse ja lihtsuse jõud versus nõudlik ja kõrgete ootustega sinivereline kasvatus ja elustiil.

Annika Aas

Raamatusoovitused

Nagu raamatukogu sünnipäeva puhul kombeks, olid ka sel aastal kahel õhtul kavas raamatusoovitused, esimesel külalisteks Kärt Johanson ja Tõnis Mägi, teisel Kadri Kõusaar ja Toomas Kiho. Ilmselt esimese õhtu külalistele mõeldes toimusid kohtumised Vaikses Nurgakeses ja “põõsas” olnud klaver leidis Tõnis Mäe poolt ka kasutamist. Mõlemad õhtud olid väga toredad ja üsna erinevad. Ühiseks jooneks oli see, et külalised rääkisid üldisemalt oma lugemisest nii lapse kui täiskasvanuna, erinev aga see, et kui esimesel õhtul rääkisid peamiselt ainult külalised ja ainult enda kaasatoodud raamatutest, siis teisel õhtul läks kuulajate kaasa- ja vahelerääkimine väga elavaks ja raamatute soovitamine üleüldiseks.

Kärt Johanson rääkis alustuseks, et lapsena ta palju ei lugenud, sest kõik muu oli nii huvitav, alles Vanalinna Muusikamaja Lembit Petersoni juhitud näiteringis osalemine tõi umbes 13-aastaselt kaasa suurema vajaduse lugemiseks. Isiklikult mulle ei tundu, et ta  alustamisega väga hiljaks oleks jäänud, paljud lapsed selles eas kahjuks hoopis lõpetavad lugemise ära. Kaasa toomiseks ja ette lugemiseks valis ta Valdur Mikita “Metsik lingvistika” , Paramahansa Yogananda “Joogi autobiograafia” , ning kaks luulekogu, Kristiina Ehini “Emapuhkus”  ja Tõnu Õnnepalu “Kevad ja suvi ja”.

Tõnis Mägi rääkis, et alati ei peagi laulu sündimine olema seotud luule lugemisega, “Jäljed” sai alguse hoopis Ilja Ehrenburgi “Julio Jurenito”  lugemisest. Kaasa tõi ta kaks raamatut: Zbigniew Herberti “Valitud luuletused”  Hendrik Lindepuu tõlkes, millest ta mitmeid tõesti väga ilusaid kohti ette luges ja mida siinkohal heameelega tsiteeriksin, kui see poleks meilt välja laenutatud. (Osta saab Tartus ka ainult Rahva Raamatust.) Õhtut lõpetanud laulu tekst oli samuti pärit sellest luulekogust. Teine teos oli Lauri Sommeri “Kolm yksiklast”, millest valitud katkendid mulle nii sügava mulje jätsid, et tundsin, et ei jaksa raamatukogus järjekorda ära oodata, ja olen nüüd raamatu õnnelik omanik. Tõnis Mäe arvates on raamatu kolm lugu kirjutatud nii sugestiivselt, et ta tunneb, nagu oleks autor kõigi nende sündmuste juures isiklikult kohal olnud.

Kadri Kõusaare ja Toomas Kihoga kohtumine läks nii elavaks, et jõudsin vaevu üles kirjutada, mis raamatutest juttu oli, ja polegi vist väga vaja juurde kirjutada, kes mida soovitas, sest paljusid asju nimetasid ka kohale tulnud kuulajad ja ühiselt püüti panna kokku autoreid teostega, kes mida mäletas. Oleks kohe Estrit kõrvale vaja olnud :).

Kadri Kõusaar rääkis, et kui ta oli 17, kandis ta kogu aeg kotis Vladimir Nabokovi “Lolitat”  ja luges seda aina uuesti ja uuesti, teismelisena tal oligi kombeks lugeda sama raamatut palju kordi. Väga sügava mulje jätsid talle Lennart Fricki noorsoojutud, publiku hulgast mainiti seepeale kohe ka“Valetajat” .

Toomas Kiho seevastu eelistab proosa ülelugemisele mäletada teda vallanud meeleolusid, luulet aga võib uuesti lugeda, lausa peabki. Samuti eelistab ta paljudele uutele raamatutele seni mingil põhjusel lugemata jäänud klassikateoseid. Viimati luges ta Hermann Sergo “Näkimadalaid”.

Loomulikult oli palju juttu erinevatest lugemismaitsetest; selgus, et üldtunnustatud lemmikud nagu Jaroslav Hašeki “Švejk” või menukid nagu Sofi Oksaneni teosed ei olnudki ei meie külaliste ega mitmete kuulajate lemmikute hulgas.

Kuna Toomas Kiho saabus meie juurde Eesti Kirjanduse Seltsi koosolekult, kus ta tegi ettekande reisiraamatutest, läks jutt paratamatult ka reisi- ja “Minu…”-sarja raamatute peale. Toomas Kiho soovitas lugeda pikka aega Kashmiris elanud Aime Hanseni raamatut “Jaipur-Dehli-Himaalaja : reisikohvrist leitud lood”, mis on väga hea ilukirjandus koos reisikirjandusega.

Kadri Kõusaare arvates oleks võimalik säästa päris palju metsa raamatute trükkimata jätmisega. Vohava elulooraamatute buumi taustal on talle väga sügava mulje jätnud hoopis “Eesti rahva elulugude” kolm paksu raamatut, kus ühe inimese elu on paarikümnele lehele trükituna palju mõjusam. Üldiselt oli Kadri Kõusaare lugemus muljetavaldav – see ulatus sõjaajaloolisest kirjandusest Koraanini, mainitud said nii iidsed pärsia tekstid (kus teda jahmatas antisemitismi leidmine Saadi “Roosiaiast”)  kui Tõnu Õnnepalu, kelle seni parimaks raamatuks peab ta “Piiririiki”  ja arvab, et enda konveierpäevikute peale raiskamise asemel võiks kirjanik ikka ühe korraliku romaani kirjutada. Muidugi leidus seltskonnas vastukaaluks päevikute kiitjaid. Siit edasi läks juba koos kuulajatega üleüldiseks aruteluks kirjastamise ja toimetamise teemadel, õhku visati väited, et Õnnepalu trükkimine on igal juhul kindla peale minek ja majanduslikult tulus, ning kahtlus, kas üldse on enam toimetajat, kes söandaks öelda: “Kärbime õige kolmandiku lühemaks!” Kiideti veel tõlkijaid (Haljand Udamit, Kalle Kasemaad, Hendrik Lindepuud, Udo Uibot jt) ja toimetajaid, nt Mart Oravat “Akadeemias” ilmunud Isidor Levini mälestustega tehtud töö eest. Arutati luule ja proosa piiride hägustumise üle, Toomas Kiho arvas lõpuks (vastuseks kuulaja küsimusele Kalev Kesküla “Elu sumedusest” preemia kohta), et proosa ja luulepreemia eraldi väljaandmine on siiski veel võimalik.

Ei oska öelda, kui kaua oleks kirglike raamatulugejate jutuajamine võinud kesta, kui raamatukogu sulgemisaeg poleks kätte jõudnud. Panen siia lõppu lihtsalt nimekirja teostest, mis kellegi poolt väga kiitvalt ära märgitud said: William Dalrymple “Džinnide linn”  ja “Xanadus: otsimisretk” ; kogu “Luukambri” sari; Hans Luige mälestusteraamatud “Minu imeline elu” 1-2; Hindrek Meri “Tagasivaateid veerevast vagunist” ; Kalev Kesküla “Undi-jutud : mälestusi Mati Undist” ; Tamara Miljutina “Inimesed minu elus”; baltisakslaste mälestuste raamatutest leidis eraldi äramärkimist Otto von Grünewaldti “Üliõpilasaeg” ; ajalookirjandusest Simon Sebag Montefiore kolm raamatut “Noor Stalin”, “Stalin: punase tsaari õukond” ja “Potjomkin: vürstide vürst” ; Boriss Bernšteini “Vana kaev”;  Ingmar Bergmani “Laterna magica” ja “Kolm päevikut”; Madis Kõiv “Poisid ja tüdrukud” ja “Keemiline pulm” ; Liv Ullmanni “Muutumine” ; Hellar Grabbi “Vabariigi laps”  ; Tony Judti “Pärast sõda : Euroopa ajalugu 1945. aastast”  ja kui “tervet rehkendust ei jõua” – ikkagi ligi tuhat lehekülge, siis vähemalt peatükk kultuurisõdadest! Ilukirjandusest soovitati veel Aare Pilve, Jürgen Roostet, Max Frischi, Kjell Westöt, Ingeborg Bachmanni “Kolm teed järve äärde” , Stig Claessoni “Sina maga, mina pesen nõud”.

Tuleb ainult ette võtta ja leida aeg soovitatu seast endale huvitava ja vajaliku väljasõelumiseks. Jõudu ja edu!

Kaja Kleimann
Fotod Linda Jahilo

Aravind Adiga “The White Tiger” (“Valge tiiger”)

India päritolu kirjaniku Aravind Adiga raamat “The White Tiger” sattus minu kätte puhtjuhuslikult, ei ole ma seni järjekindlalt Bookeri auhinna võitnud raamatuid lugenud ega teadnud ka kirjaniku tausta. Raamatu läbi lugenud, saan vaid öelda, et olen lummatud.

Võib-olla on see mingi ajaline märk, et India on kultuuris (vähemalt briti omas) oluliseks märksõnaks saanud – võitis ju ka indiateemaline film “Rentslimiljonär” mitmeid Oscareid sel aastal  – , aga võib-olla on tegu puhtalt kokkusattumusega.

Äärmuslik vaesus ja usule orienteeritus ja hariduse puudumine ja isiksuse alatähtsustamine – kõik see sobib osaliselt minu pilti Indiast. Aravind Adiga toob sinna juurde isiksuse mõõtme. Mõtted, uskumused ja arvamused. Iseküsimus, kas tegemist on eurooplase või indialase nägemusega.

Lühidalt seletades on “The White Tiger” lugu, mille peakangelaseks on nupukas noormees, kel õnnestub kõigest hoolimata oma sünnipärasest madalast kastist välja rabeleda. Oma eluloo või siis eduloo edastab ta kirjavormis, adressaadiks Hiina peaminister, kes plaanib Indiat külastada ja keda huvitavat just tõde India kohta ning India ettevõtjate edulood. Aga isegi lugu ei olnud niivõrd see, mis mind lummas. Vaid nn detailid. Detailid India ühiskonnast, inimestest, suhetest. Jällegi iseküsimus, kas võtta fiktsiooni reaalsusena.

Kütkestav on ka vahetu suhtlemine lugejaga ja soojus. See viimane ei kao isegi siis kui peategelase teod muutuvad koletislikeks. Loo traagika lihtsalt sulab iroonias ja puhtas lootuses.

Toon mõned näited detailidest:

“… And our nation, though it has no drinking water, electricity, sewage system, public transportation, sense of hygiene, discipline, courtesy, or punctuality, does have entrepreneurs. Thousands and thousands of them. Especially in the field of technology. And these entrepreneurs—we entrepreneurs—have set up all these
outsourcing companies that virtually run America now.”

“…and also in the belief that the future of the world lies with the yellow man and the brown man now that our erstwhile master, the white-skinned man, has wasted himself through buggery, cell phone usage, and drug abuse…”

“I wonder if the Buddha walked through Laxmangarh—some people say he did. My own feeling is that he ran through it—as fast as he could—and got to the other side—and never looked back!”

Ja veel: raamat “The White Tiger” edestab mu isiklikus edetabelis filmi “Rentslimiljonär”, sest selles puudub romantiline imalus.

Annika Hramov