Kui pole just kalamehehinge, siis tundub kalapüük üks maailma igavaim tegevus, ja kui igav võiks veel olla sellest kirjutatud raamat??! Lükkasin raamatu kättevõtmist aina edasi, sest olin kindel, et see raamat pole küll minu jaoks. Aga võta näpust! Et kalapüügist ja kaladest on nii ägedalt võimalik kirjutada, vaat see on elamus! Rääkimata sellest, et see raamat polegi mitte niivõrd kalapüügist ning selle harrastuse valudest ja võludest, vaid vähemalt samavõrra coming-of-age raamat, ühe poisi — ehk siis autori — lapsepõlve lõpu ja meheks kasvamise lugu. Pole just palju kirjanikke, kes kirjeldavad sündmusi lapse või noore silme läbi ja suudavad jutustusele anda usutava, autentse hääle. Ruitlane on sellega minu meelest suurepäraselt hakkama saanud — 12-aastase poisi mõttemaailm ja keelekasutus on „päris”, mitte liialt titelik või, vastupidi, täiskasvanulik — ehkki kurbnaljakalt elutark ja lõpu poole üha poeetilisem; ehedust lisavad võrokeelsed dialoogid (hea, et kogu jutustus pole võrokeelne—see oleks minu jaoks liialt pingutav lugemine!). Pane jutustaja humoorikatele või kurbnaljakatele kalamehe- ja muidu juttudele veel juurde Lilli-Krõõt Repnau võrratud, täpsed ja lihtsad, mustvalged pildid, ja elamus on garanteeritud!
Ja see poiss…, see mina-jutustaja, on tohutult sümpaatne. Ühtaegu nii tõsine, asjalik, elutark ja siiras. Ta elab teisest eluaastast saati koos vanaema ja vanaisaga, ehk Mamma ja Papaga, Võrus, 200 meetrit Tamula järvest (miks just vanavanematega, sellele selgitust ei anta); tema lemmikharrastus — ah, mis harrastus, kogu tema elu mõte! — on kalapüük, ja tema parimad sõbrad on Kalju ja Kolja, kõvad kalamehed. Värvikaid karaktereid — „retse ja pooletoobiseid joodikuid”, nagu autor neid ise on nimetanud — on teisigi. 1970ndate-80ndate kolkalinna elu pole ainult lill. Aga olgu muu eluga kuidas on — kiusamine koolis, tüütud aiatööd, agressiivsed joodikutest naabrid, sõim ja peks, karmi käega vanaisa vms — järve peal on paradiis. Paradiis, kuhu saab ikka ja jälle põgeneda, sest „Siin unustabki kõik ära. Aga niipea kui me sadamas paadist välja astume, saab elu meid kätte, nii see juba on.” (84)
Isegi kalapüügijutud ja poisi õppetunnid järvel on nii põnevalt, haaravalt edasi antud, et kordagi ei lähe igavaks ega tüütuks; eriti lahe on kaasa elada mina-jutustaja „suurhetkedele”, kus ta vanadele kogenud kalameestelegi silmad ette teeb ja teenib välja igatsetud tunnustuse: „Vana kala, poolteist kilo silmaga, mitte grammigi alla! Käed värisevad ja süda taob. Kalamehed on minu juurde kogunenud ja hõiskavad mu latika üle. Ei saa salata—nende jutt on omajagu mõnus ka… „Ega sepa käest ei olõ häbüasi pessä saia!” ütleb üks. „Kon koolin nii häste püüdma opatas?” küsib teine.” (142) Rääkimata eluohtlikest olukordadest (olla keset jääd vahetult enne jääminekut, kui kaldast lahutab sind juba sadakond meetrit vett…!), millest muidugi saavad edaspidi vahvad ja olulised kalamehejutud.
Aga mitte ainult üha edukam kalapüük ei tee poisist meest. Esimene armumine toob kaasa naaber Valteri kogenud nõuanded esimeseks kohtinguks. „Valter teab neid asju! Kui tütarlapsel veidike oodata lasta, hakkab ta närvitsema, et äkki on mul veel keegi, või et ta pole piisavalt ilus. See ajab nad hulluks. Kui kohale tulen, pean vabandama, et mul oli tegemist, kuna tegusad mehed on hinnas. Sealt edasi pean ainult raha puistama.” (162). Kui Kolja ja Kalju on talle jaganud valdavalt kalapüügialast tarkust, siis „kõva rusikaga” Valter õpetab talle ka koolis enda eest seisma, mis toob talle küll direktori käskkirja, kuid lõpuks ka teatud lugupidamise ja koolikiusu lõppemise.
Raamatu peaaegu-et lõpetab juba noorukiikka jõudnu poeetiline ja siiras armastusavaldus oma kodulinnale, kodujärvele, elule: „Päike peegeldub jäält, mitte kedagi pole, terve peegelsile päikesest kiiskav järv on minu. See ei kannagi kedagi peale minu, mul on järvega kokkulepe, ma lepin alati kokku. /…/ Ei usu, et kusagil on niimoodi. Ainult siin. Ma pole siit kunagi ära saanud, pole tahtnudki… Kuhu ja milleks, kui maailma parim on siinsamas? Eimittemilleski… Kõik on nagu see jää. Nii õrn. Nii ilus ja habras. Elu. Nii lihtne on kõigest ilma jääda, üks vale samm, ei pruugi arugi saada, kui see on juba tehtud ja kuhugi tagasi astuda ei ole… Mul on nii pagana hea meel, et see kõik on minu jaoks olemas.” (195)
Prima Vista eelüritusel, kohtumisel Wildes 17. veebruaril tunnistas autor, et hakkab raamatu põhjal kirjutama filmistsenaariumit. Raamatust veel paraja „laksu” all, jään põnevusega filmi ootama!
P.S. See lugemissoovitus sai valmis kribatud täpselt päev varem, kui ilmus uudis, et Apollo lugejad valisid Ruitlase raamatu 2015. a. parimaks romaaniks. Raamat on ka kulka nominentide ehk siis kuue parema hulgas — laureaat selgub emakeelepäeval, 14. märtsil.
Annika Aas
Umal aol oll maalatsõ silmih Võro õks suurlinn. Tamula oll suur ja sillerdav järv, koh sai õks ka ujomah käudu, kui liina oll suurõl suvõl asjja. Vahel oll vaja liina tulla suvõl kah, aa suurõmb aig lätsi maal tüütegemiselõ. Pääle kitsmisõ, oll hainatüü, eläja tahtsõ ka karatamist, siis marakorjaminõ. Kõgõ rohkõmb võtsõ aigu katsõaiapäävä, pidi ekstra mingil pääväl kooliaida minema ja sääl oll ka tüü. Hää oll, õt näid tõisi klassikaaslasi kah. Õks külah oll kah põnnõv ja kirriv elo, kui küla oll inemisi täüs. Kas just sama kirrev, kui Leegeni uulitsal? Augustih kävevä kõik Võroh, noh inne kui kuul pihta naks. Võro liina väega tähtsa koha olliva: bussijaam, Jäätisekiosk, Lastemaailm, Tamula söökla ja muidogi raamatuh mainitu kohvik kah.
Lugemissoovituse blog 