Posts Tagged ‘Võru’

Olavi Ruitlane „Vee peal“

ruitlaneveepeal2015. a. suvel sattusin telerist nägema üht vastilmunud Olavi Ruitlase „Vee peal“ tutvustust. Äratas huvi. Kuna endal oli lugemist ootavatest raamatutest juba järjekord, soovitasin seda oma emale. Ema on 75-aastane ühes Eesti vee-äärses alevis elav eluaegne pedagoog. Pärast esimeste peatükkide lugemist selgus, et raamat ei meeldi talle sugugi – liiga masendav. Kindlasti oli emal siinjuures ka sügavalt isiklik põhjus – minu kirglikust kalamehest isa surmast on veel liiga vähe aega möödas. Soovitasin siis emal mõelda oma elule-olule 30-40 aastat tagasi – see oligi ju selline. Juba mõne aja pärast oli ema rõõmsam – ta hakkas vedama paralleele oma kodualevi rahvaga ja avastas, et ka meil on omad Kaljud–Koljad, Merikesed–Valterid ja Sigridid. Ühel või teisel põhjusel vanavanemate kasvatada jäänud lapsi leiab igast külast otsimatagi. Igal juhul muutus teos ema jaoks märksa lustakamaks lugemiseks, kui algul paistis.

Ise jõudsin „vee peale“ alles aasta lõpus. Minule meeldis kohe algusest! Väga sobiv lugemine inimesele, kelle peamine lugemisaeg on õhtul enne uinumist. Peatükid on paraja pikkusega, lugu ei nõua pingsat kaasamõtlemist. Igati mõnus ja lahe lugemine. Kuna raamat on kodus olemas, loodan, et ühel päeval jõuavad selle lugemiseni ka minu teismelised tütred. ETV sari „ENSV“ meeldib neile väga, „Vee peal“ avardaks nende pilti nõukogude aegsest lapsepõlvest tublisti.

Ülle Jäe
Eesti Rahva Muuseumi koguhoidja

Olavi Ruitlane „Vee peal“

Mullõ, Lõuna-Eesti inemeselõ oll raamatut „Vii pääl“ väega hüä ja põnnev lukkõ.

ruitlaneveepealUmal aol oll maalatsõ silmih Võro õks suurlinn. Tamula oll suur ja sillerdav järv, koh sai õks ka ujomah käudu, kui liina oll suurõl suvõl asjja. Vahel oll vaja liina tulla suvõl kah, aa suurõmb aig lätsi maal tüütegemiselõ. Pääle kitsmisõ, oll hainatüü, eläja tahtsõ ka karatamist, siis marakorjaminõ. Kõgõ rohkõmb võtsõ aigu katsõaiapäävä, pidi ekstra mingil pääväl kooliaida minema ja sääl oll ka tüü. Hää oll, õt näid tõisi klassikaaslasi kah. Õks külah oll kah põnnõv ja kirriv elo, kui küla oll inemisi täüs. Kas just sama kirrev, kui Leegeni uulitsal? Augustih kävevä kõik Võroh, noh inne kui kuul pihta naks. Võro liina väega tähtsa koha olliva: bussijaam, Jäätisekiosk, Lastemaailm, Tamula söökla ja muidogi raamatuh mainitu kohvik kah.

Nädalavahetusõl sõitsõ autoga läbi Võro liina ja mõtli koh om tuu Leegeni uulits. Kas ma olõ sääl kunagi käunu? Vastusõ sai andmõbaasist http://www.eki.ee Nüüd ma siis tiia, et järgmine kõrd otsi Leegeni uulitsa üles.

Õnnõst Tamula järv om olnu õks sama nimega ja samah kohah. Kalamiihi olõ järvel nännü õgal kellä- ja aastaaol. Vahet õlõs, kas tulid Võrro hummokul või lõunal, õks olliva kalasõbrah platsih. Tuu oll küll suur üllatus, et Tamula om kunagi olnu nii rikkas kallu poolõst. Kuis parhilla luu ommava?

Parhilla ma sõida väega harva järvest bussiga müüdä, tii ommava tõsõ. Juhtus, et reis vii Tamula järvest müüdä, siis alati kae kalamiihi. Kas ommõ ja pallo ommõ? Mis oll nädälivahetus näi ma katõ kalamiist. Ei tiiä, kas üts oll raamatu pääkangõlanõ?

Sedä raamatut soovita ma kõigil. Kõgõ põnevam om tuu, et mul tull iso minnä kalalõ. Põhjus om tuus, et tahasi uma silmaga nätä, kuis näkkas. Raamat ommõ kenasti kujundatud ja väega ilosa joonistusõ ommava ka seeh, mis tegeva lügõmise viil põnevamast.

Tennä autorit. Tennä kunstnikku. Tennä kujundajat. Minule, kui Lõuna-Eesti inimesele oli raamatut „Vee peal“ väga huvitav ja mõnus lugeda.

Maire Kuningas
Eesti Rahva Muuseumi koguhoidja

Olavi Ruitlane „Vee peal”

ruitlaneveepealKui pole just kalamehehinge, siis tundub kalapüük üks maailma igavaim tegevus, ja kui igav võiks veel olla sellest kirjutatud raamat??! Lükkasin raamatu kättevõtmist aina edasi, sest olin kindel, et see raamat pole küll minu jaoks. Aga võta näpust! Et kalapüügist ja kaladest on nii ägedalt võimalik kirjutada, vaat see on elamus! Rääkimata sellest, et see raamat polegi mitte niivõrd kalapüügist ning selle harrastuse valudest ja võludest, vaid vähemalt samavõrra coming-of-age raamat, ühe poisi — ehk siis autori — lapsepõlve lõpu ja meheks kasvamise lugu. Pole just palju kirjanikke, kes kirjeldavad sündmusi lapse või noore silme läbi ja suudavad jutustusele anda usutava, autentse hääle. Ruitlane on sellega minu meelest suurepäraselt hakkama saanud — 12-aastase poisi mõttemaailm ja keelekasutus on „päris”, mitte liialt titelik või, vastupidi, täiskasvanulik — ehkki kurbnaljakalt elutark ja lõpu poole üha poeetilisem; ehedust lisavad võrokeelsed dialoogid (hea, et kogu jutustus pole võrokeelne—see oleks minu jaoks liialt pingutav lugemine!). Pane jutustaja humoorikatele või kurbnaljakatele kalamehe- ja muidu juttudele veel juurde Lilli-Krõõt Repnau võrratud, täpsed ja lihtsad, mustvalged pildid, ja elamus on garanteeritud!

Ja see poiss…, see mina-jutustaja, on tohutult sümpaatne. Ühtaegu nii tõsine, asjalik, elutark ja siiras. Ta elab teisest eluaastast saati koos vanaema ja vanaisaga, ehk Mamma ja Papaga, Võrus, 200 meetrit Tamula järvest (miks just vanavanematega, sellele selgitust ei anta); tema lemmikharrastus — ah, mis harrastus, kogu tema elu mõte! — on kalapüük, ja tema parimad sõbrad on Kalju ja Kolja, kõvad kalamehed. Värvikaid karaktereid — „retse ja pooletoobiseid joodikuid”, nagu autor neid ise on nimetanud — on teisigi. 1970ndate-80ndate kolkalinna elu pole ainult lill. Aga olgu muu eluga kuidas on — kiusamine koolis, tüütud aiatööd, agressiivsed joodikutest naabrid, sõim ja peks, karmi käega vanaisa vms — järve peal on paradiis. Paradiis, kuhu saab ikka ja jälle põgeneda, sest „Siin unustabki kõik ära. Aga niipea kui me sadamas paadist välja astume, saab elu meid kätte, nii see juba on.” (84)

Isegi kalapüügijutud ja poisi õppetunnid järvel on nii põnevalt, haaravalt edasi antud, et kordagi ei lähe igavaks ega tüütuks; eriti lahe on kaasa elada mina-jutustaja „suurhetkedele”, kus ta vanadele kogenud kalameestelegi silmad ette teeb ja teenib välja igatsetud tunnustuse: „Vana kala, poolteist kilo silmaga, mitte grammigi alla! Käed värisevad ja süda taob. Kalamehed on minu juurde kogunenud ja hõiskavad mu latika üle. Ei saa salata—nende jutt on omajagu mõnus ka… „Ega sepa käest ei olõ häbüasi pessä saia!” ütleb üks. „Kon koolin nii häste püüdma opatas?” küsib teine.” (142) Rääkimata eluohtlikest olukordadest (olla keset jääd vahetult enne jääminekut, kui kaldast lahutab sind juba sadakond meetrit vett…!), millest muidugi saavad edaspidi vahvad ja olulised kalamehejutud.

Aga mitte ainult üha edukam kalapüük ei tee poisist meest. Esimene armumine toob kaasa naaber Valteri kogenud nõuanded esimeseks kohtinguks. „Valter teab neid asju! Kui tütarlapsel veidike oodata lasta, hakkab ta närvitsema, et äkki on mul veel keegi, või et ta pole piisavalt ilus. See ajab nad hulluks. Kui kohale tulen, pean vabandama, et mul oli tegemist, kuna tegusad mehed on hinnas. Sealt edasi pean ainult raha puistama.” (162). Kui Kolja ja Kalju on talle jaganud valdavalt kalapüügialast tarkust, siis „kõva rusikaga” Valter õpetab talle ka koolis enda eest seisma, mis toob talle küll direktori käskkirja, kuid lõpuks ka teatud lugupidamise ja koolikiusu lõppemise.

olaviruitlaneRaamatu peaaegu-et lõpetab juba noorukiikka jõudnu poeetiline ja siiras armastusavaldus oma kodulinnale, kodujärvele, elule: „Päike peegeldub jäält, mitte kedagi pole, terve peegelsile päikesest kiiskav järv on minu. See ei kannagi kedagi peale minu, mul on järvega kokkulepe, ma lepin alati kokku. /…/ Ei usu, et kusagil on niimoodi. Ainult siin. Ma pole siit kunagi ära saanud, pole tahtnudki… Kuhu ja milleks, kui maailma parim on siinsamas? Eimittemilleski… Kõik on nagu see jää. Nii õrn. Nii ilus ja habras. Elu. Nii lihtne on kõigest ilma jääda, üks vale samm, ei pruugi arugi saada, kui see on juba tehtud ja kuhugi tagasi astuda ei ole… Mul on nii pagana hea meel, et see kõik on minu jaoks olemas.” (195)

Prima Vista eelüritusel, kohtumisel Wildes 17. veebruaril tunnistas autor, et hakkab raamatu põhjal kirjutama filmistsenaariumit. Raamatust veel paraja „laksu” all, jään põnevusega filmi ootama!

P.S. See lugemissoovitus sai valmis kribatud täpselt päev varem, kui ilmus uudis, et Apollo lugejad valisid Ruitlase raamatu 2015. a. parimaks romaaniks. Raamat on ka kulka nominentide ehk siis kuue parema hulgas — laureaat selgub emakeelepäeval, 14. märtsil.

Annika Aas