Noortekirjandusega läbi Eestimaa

 

Inspiratsiooni allikad on samalaadne kaart USA osariikide kohta, Facebooki vestlused Eesti Noortekirjanduse Ühingu lehel ja Lugemise väljakutse grupis, postitused blogist Indigoaalane ning oma lugemised. Aitäh kaasamõtlejatele!
Head reisi!

Tiina Sulg

Olavi Ruitlane „Vee peal“

2015. a. suvel sattusin telerist nägema üht vastilmunud Olavi Ruitlase „Vee peal“ tutvustust. Äratas huvi. Kuna endal oli lugemist ootavatest raamatutest juba järjekord, soovitasin seda oma emale. Ema on 75-aastane ühes Eesti vee-äärses alevis elav eluaegne pedagoog. Pärast esimeste peatükkide lugemist selgus, et raamat ei meeldi talle sugugi – liiga masendav. Kindlasti oli emal siinjuures ka sügavalt isiklik põhjus – minu kirglikust kalamehest isa surmast on veel liiga vähe aega möödas. Soovitasin siis emal mõelda oma elule-olule 30-40 aastat tagasi – see oligi ju selline. Juba mõne aja pärast oli ema rõõmsam – ta hakkas vedama paralleele oma kodualevi rahvaga ja avastas, et ka meil on omad Kaljud–Koljad, Merikesed–Valterid ja Sigridid. Ühel või teisel põhjusel vanavanemate kasvatada jäänud lapsi leiab igast külast otsimatagi. Igal juhul muutus teos ema jaoks märksa lustakamaks lugemiseks, kui algul paistis.

Ise jõudsin „vee peale“ alles aasta lõpus. Minule meeldis kohe algusest! Väga sobiv lugemine inimesele, kelle peamine lugemisaeg on õhtul enne uinumist. Peatükid on paraja pikkusega, lugu ei nõua pingsat kaasamõtlemist. Igati mõnus ja lahe lugemine. Kuna raamat on kodus olemas, loodan, et ühel päeval jõuavad selle lugemiseni ka minu teismelised tütred. ETV sari „ENSV“ meeldib neile väga, „Vee peal“ avardaks nende pilti nõukogude aegsest lapsepõlvest tublisti.

Ülle Jäe
Eesti Rahva Muuseumi koguhoidja

Olavi Ruitlane „Vee peal“

Mullõ, Lõuna-Eesti inemeselõ oll raamatut „Vii pääl“ väega hüä ja põnnev lukkõ.

Umal aol oll maalatsõ silmih Võro õks suurlinn. Tamula oll suur ja sillerdav järv, koh sai õks ka ujomah käudu, kui liina oll suurõl suvõl asjja. Vahel oll vaja liina tulla suvõl kah, aa suurõmb aig lätsi maal tüütegemiselõ. Pääle kitsmisõ, oll hainatüü, eläja tahtsõ ka karatamist, siis marakorjaminõ. Kõgõ rohkõmb võtsõ aigu katsõaiapäävä, pidi ekstra mingil pääväl kooliaida minema ja sääl oll ka tüü. Hää oll, õt näid tõisi klassikaaslasi kah. Õks külah oll kah põnnõv ja kirriv elo, kui küla oll inemisi täüs. Kas just sama kirrev, kui Leegeni uulitsal? Augustih kävevä kõik Võroh, noh inne kui kuul pihta naks. Võro liina väega tähtsa koha olliva: bussijaam, Jäätisekiosk, Lastemaailm, Tamula söökla ja muidogi raamatuh mainitu kohvik kah.

Nädalavahetusõl sõitsõ autoga läbi Võro liina ja mõtli koh om tuu Leegeni uulits. Kas ma olõ sääl kunagi käunu? Vastusõ sai andmõbaasist http://www.eki.ee Nüüd ma siis tiia, et järgmine kõrd otsi Leegeni uulitsa üles.

Õnnõst Tamula järv om olnu õks sama nimega ja samah kohah. Kalamiihi olõ järvel nännü õgal kellä- ja aastaaol. Vahet õlõs, kas tulid Võrro hummokul või lõunal, õks olliva kalasõbrah platsih. Tuu oll küll suur üllatus, et Tamula om kunagi olnu nii rikkas kallu poolõst. Kuis parhilla luu ommava?

Parhilla ma sõida väega harva järvest bussiga müüdä, tii ommava tõsõ. Juhtus, et reis vii Tamula järvest müüdä, siis alati kae kalamiihi. Kas ommõ ja pallo ommõ? Mis oll nädälivahetus näi ma katõ kalamiist. Ei tiiä, kas üts oll raamatu pääkangõlanõ?

Sedä raamatut soovita ma kõigil. Kõgõ põnevam om tuu, et mul tull iso minnä kalalõ. Põhjus om tuus, et tahasi uma silmaga nätä, kuis näkkas. Raamat ommõ kenasti kujundatud ja väega ilosa joonistusõ ommava ka seeh, mis tegeva lügõmise viil põnevamast.

Tennä autorit. Tennä kunstnikku. Tennä kujundajat. Minule, kui Lõuna-Eesti inimesele oli raamatut „Vee peal“ väga huvitav ja mõnus lugeda.

Maire Kuningas
Eesti Rahva Muuseumi koguhoidja

Olavi Ruitlane „Vee peal”

Kui pole just kalamehehinge, siis tundub kalapüük üks maailma igavaim tegevus, ja kui igav võiks veel olla sellest kirjutatud raamat??! Lükkasin raamatu kättevõtmist aina edasi, sest olin kindel, et see raamat pole küll minu jaoks. Aga võta näpust! Et kalapüügist ja kaladest on nii ägedalt võimalik kirjutada, vaat see on elamus! Rääkimata sellest, et see raamat polegi mitte niivõrd kalapüügist ning selle harrastuse valudest ja võludest, vaid vähemalt samavõrra coming-of-age raamat, ühe poisi — ehk siis autori — lapsepõlve lõpu ja meheks kasvamise lugu. Pole just palju kirjanikke, kes kirjeldavad sündmusi lapse või noore silme läbi ja suudavad jutustusele anda usutava, autentse hääle. Ruitlane on sellega minu meelest suurepäraselt hakkama saanud — 12-aastase poisi mõttemaailm ja keelekasutus on „päris”, mitte liialt titelik või, vastupidi, täiskasvanulik — ehkki kurbnaljakalt elutark ja lõpu poole üha poeetilisem; ehedust lisavad võrokeelsed dialoogid (hea, et kogu jutustus pole võrokeelne—see oleks minu jaoks liialt pingutav lugemine!). Pane jutustaja humoorikatele või kurbnaljakatele kalamehe- ja muidu juttudele veel juurde Lilli-Krõõt Repnau võrratud, täpsed ja lihtsad, mustvalged pildid, ja elamus on garanteeritud!

Ja see poiss…, see mina-jutustaja, on tohutult sümpaatne. Ühtaegu nii tõsine, asjalik, elutark ja siiras. Ta elab teisest eluaastast saati koos vanaema ja vanaisaga, ehk Mamma ja Papaga, Võrus, 200 meetrit Tamula järvest (miks just vanavanematega, sellele selgitust ei anta); tema lemmikharrastus — ah, mis harrastus, kogu tema elu mõte! — on kalapüük, ja tema parimad sõbrad on Kalju ja Kolja, kõvad kalamehed. Värvikaid karaktereid — „retse ja pooletoobiseid joodikuid”, nagu autor neid ise on nimetanud — on teisigi. 1970ndate-80ndate kolkalinna elu pole ainult lill. Aga olgu muu eluga kuidas on — kiusamine koolis, tüütud aiatööd, agressiivsed joodikutest naabrid, sõim ja peks, karmi käega vanaisa vms — järve peal on paradiis. Paradiis, kuhu saab ikka ja jälle põgeneda, sest „Siin unustabki kõik ära. Aga niipea kui me sadamas paadist välja astume, saab elu meid kätte, nii see juba on.” (84)

Isegi kalapüügijutud ja poisi õppetunnid järvel on nii põnevalt, haaravalt edasi antud, et kordagi ei lähe igavaks ega tüütuks; eriti lahe on kaasa elada mina-jutustaja „suurhetkedele”, kus ta vanadele kogenud kalameestelegi silmad ette teeb ja teenib välja igatsetud tunnustuse: „Vana kala, poolteist kilo silmaga, mitte grammigi alla! Käed värisevad ja süda taob. Kalamehed on minu juurde kogunenud ja hõiskavad mu latika üle. Ei saa salata—nende jutt on omajagu mõnus ka… „Ega sepa käest ei olõ häbüasi pessä saia!” ütleb üks. „Kon koolin nii häste püüdma opatas?” küsib teine.” (142) Rääkimata eluohtlikest olukordadest (olla keset jääd vahetult enne jääminekut, kui kaldast lahutab sind juba sadakond meetrit vett…!), millest muidugi saavad edaspidi vahvad ja olulised kalamehejutud.

Aga mitte ainult üha edukam kalapüük ei tee poisist meest. Esimene armumine toob kaasa naaber Valteri kogenud nõuanded esimeseks kohtinguks. „Valter teab neid asju! Kui tütarlapsel veidike oodata lasta, hakkab ta närvitsema, et äkki on mul veel keegi, või et ta pole piisavalt ilus. See ajab nad hulluks. Kui kohale tulen, pean vabandama, et mul oli tegemist, kuna tegusad mehed on hinnas. Sealt edasi pean ainult raha puistama.” (162). Kui Kolja ja Kalju on talle jaganud valdavalt kalapüügialast tarkust, siis „kõva rusikaga” Valter õpetab talle ka koolis enda eest seisma, mis toob talle küll direktori käskkirja, kuid lõpuks ka teatud lugupidamise ja koolikiusu lõppemise.

Raamatu peaaegu-et lõpetab juba noorukiikka jõudnu poeetiline ja siiras armastusavaldus oma kodulinnale, kodujärvele, elule: „Päike peegeldub jäält, mitte kedagi pole, terve peegelsile päikesest kiiskav järv on minu. See ei kannagi kedagi peale minu, mul on järvega kokkulepe, ma lepin alati kokku. /…/ Ei usu, et kusagil on niimoodi. Ainult siin. Ma pole siit kunagi ära saanud, pole tahtnudki… Kuhu ja milleks, kui maailma parim on siinsamas? Eimittemilleski… Kõik on nagu see jää. Nii õrn. Nii ilus ja habras. Elu. Nii lihtne on kõigest ilma jääda, üks vale samm, ei pruugi arugi saada, kui see on juba tehtud ja kuhugi tagasi astuda ei ole… Mul on nii pagana hea meel, et see kõik on minu jaoks olemas.” (195)

Prima Vista eelüritusel, kohtumisel Wildes 17. veebruaril tunnistas autor, et hakkab raamatu põhjal kirjutama filmistsenaariumit. Raamatust veel paraja „laksu” all, jään põnevusega filmi ootama!

P.S. See lugemissoovitus sai valmis kribatud täpselt päev varem, kui ilmus uudis, et Apollo lugejad valisid Ruitlase raamatu 2015. a. parimaks romaaniks. Raamat on ka kulka nominentide ehk siis kuue parema hulgas — laureaat selgub emakeelepäeval, 14. märtsil.

Annika Aas

Virtuaalist paberile

Viimastel aastatel kirjutatakse väga palju info liikumisest digimaailma. Vastukaaluks aga võib väita, et ega sõna ainult virtuaalis olemisega lepi ning kipub paberile ja kaante vahele raamatuks. Võtsin kätte ja otsisin riiulist eestikeelseid digikeskkonnast välja kasvanud, elektroonilist suhtlust imiteerivaid ja ka virtuaalsust kirjeldavaid raamatuid. Raamatuid kogunes päris palju – ligi poolsada – ja karta on, et nii mõnigi jäi ka kahe silma vahele, aga kättejuhtunuist järgemööda.

Blogiraamatud

Blogiraamatutel on Eestis väga hästi läinud, neid on kõige enam avaldatud ja nad on lugejate hulgas populaarsed. Mari Rebane on blogiraamatutest kirjutades välja pakkunud omaette termini “blaamat”, mis minu kõrvale tundub küll lamedana, aga miks ka mitte. Raamatuid on ilmunud nii taotluslikult ilukirjanduslike ajaveebide kui ka tõsielublogide põhjal. Tõsieluliste hulgast tõuseb esile suur reisiblogiraamatute hulk.

Tõsisemad blogiraamatud

Epp Petrone “Roheliseks kasvamine” (Petrone Print, 2007, 2009) saab minu käest parima blogiraamatu tiitli. Raamatu aluseks on keskkonnateemalised blogipostitused. Lisaks on iga loo juures teemaga seotud faktide kogum, viited edasilugemiseks, kogutud näpunäited, spetsialistidelt saadud vastused täpsustavatele küsimustele ja/või postituste kommentaaridest inspireeritud selgitused. Olgu veel märgitud, et raamat ilmus taaskasutatud paberil.

Riverbendi “Bagdad põleb: Iraagi neiu blogi” (Tammeraamat, 2007) oli huvitav, tõsine ja mõtlemapanev lugemine. Raamatus on oma igapäevaelust kirjutav neiu toob valusalt välja tsiviilelanike mured sõja ajal.

Brooke ja Keith Desserich “Kirjad Elenalt” (AS Eesti Ajalehed, 2010) on kirjutatud vähihaige tüdruku viimastel elukuudel tema vanemate poolt, et nende nooremal tütrel oleks oma õest hiljem mingeidki mälestusi. Raamat ilmus hiljem sooviga olla toeks teistele haigete lastega vanematele.

Päevakajalised tõsielulised blogiraamatud

Dagmar Reintami “Daki.elab.siin. Ettevaatust: isiklik!” (Petrone Print, 2007) oli esimesi eesti blogiraamatuid ja sai nõnda küllalt suure tähelepanu osaliseks. Minu meelest teenitult, sest Dagmar Reintamil on tore sõnakasutus ja isegi kurbade teemade puhul on lootus homsele sisse kirjutatud. See, et raamatus on blogipostitused ajaliselt segi pööratud, ei sega lugemist.

Kati Murutari “Viimnekuu: viienda lapse ootamise viimase kuu päevik” (Ühinenud Ajakirjad, 2007) ilmus enne kaante vahele jõudmist ajakirja “Kodutohter” blogina. “Viimnekuu” tuletas meelde, et Murutar on päris hea ajakirjanik, olgu nende ilukirjanduslike ambitsioonidega kuidas on. Mainida võiks, et “Viimnekuu” oli paar aastat tagasi meditsiinitudengite soovitusliku kirjanduse nimekirjas.

Scott Adamsi “Joonista koomikseid edasi, ahv!” (Tänapäev, 2009) sisaldab leheküljepikkuseid mõtisklusi erinevatel teemadel. Enamjaolt on tegu humoorikate kirjutistega, milles peitub oma tõetera.

Liis Lassi meediakriitiline “Kes sandistas lugeja?” (Bloom, 2009) tekitas umbes sama masendava meeleolu nagu Kroonika lugemine. Teksti kirjanduslik ja intellektuaalne tase on minu meelest sama Lassi kritiseeritavate väljaannetega. Küll aga tunnustan head tahet ja eessõnas leiduvat lauset “Loodetavasti teile meeldib. Ja kui ei meeldigi, siis emmele ikka meeldib”.

Ka poliitikud on blaamatud enda jaoks avastanud. Ilmunud on Evelyn Sepa “Sõnavõtud ajaveebi siseringis” (Agenda Trükk, 2009), Ken-Marti Vaheri  “Sõnavõtud ajaveebis, meedias ja avalikkuses” (Agenda Trükk, 2009) jaUrmas Reinsalu   “Sõnavõtud ajaveebis, meedias ja avalikkuses” (Agenda Trükk, 2009).

Reisiblogiraamatud

Reisiblogide raamatuteks vormimisega tegi otsa lahti kirjastus Petrone Print “Minu …” sarjaga.

Epp Petrone raamatuid “Minu Ameerika” (1. osa Petrone Print, 2007, 2009, 2. osa 2007) lugesin kohe, kui nad ilmusid. Mulle oli Epp Petrone nimi (toona veel Väljaots) meelde jäänud nii mõnegi artikli alt, mida ma enda jaoks kui hästi kirjutatu ära märkisin. Seega ei olnud ma kuigi üllatunud kohates neiski raamatutes teravat silma, head kirjeldamisoskust, vaheldusrikast sõnakasutust ja mõttetäpsust. Tõsi, blogipostituste lugemine pakkus mulle suuremat rõõmu kui sama teksti paberilt lugemine, aga tunnustust väärib nii blogi kui raamat.

Maria Kupinskaja raamatule “Minu Alaska” (Petrone Print, 2008) on ette heidetud, et liiga palju koeri ja liiga vähe Alaskat, aga mina oleks koeralugusid veelgi rohkem oodanud, igatahes olid penide tegemisi kirjeldavad leheküljed sellest raamatust minu lemmikud. Kaja Saksakulm-Tampere raamatult “Minu Soome” (Petrone Print, 2009) oleks ma pisut rohkem oodanud soomlaste ja soomluse avamist, aga mahavisatuks ma lugemisele kulunud aega ka ei pea. Kaugemaid kante on kirjutanud lähedasemaks  Liis Kängsepp “Minu Argentinas” (Petrone Print, 2008)  ja Airi Ilisson-Cruz “Minu Austraalias” (Petrone Print, 2009).

Ka teised kirjastused on reisiblogiraamatuid avaldanud. Kairi Fimbergi ja Ann Hannula “Austraalia: Down Under” (Pegasus, 2008) on rikkalikult illustreeritud ja täis näpunäiteid Austraalias rännata soovijatele. Blogiosa on tugevalt toimetatud ja jääb faktide tulvas pisut tahaplaanile. Õnne Pärli “Armastatud Afganistan” (Raadi Duo, 2008) annab ülevaate Õnne Pärli fotograafi-oskustest ning siirast soovist Afganistani ühiskonda mõista, hinnata ja teistele tutvustada.  Simon Majumdari “Minu maailma maitsed: kulinaarne ümbermaailmareis” ( Tänapäev, 2009) võis ju blogina loetav olla, kuid raamatuna kuidagi igav ja lahja.

Kõige parema reisiblogiraamatu tiitli saab minu käest Jaanus Piirsalu “Kirjad Venemaalt: Eesti ajakirjaniku reportaažid elust Venemaal” (Eesti Päevaleht, 2008). See on raamat, mis toimetamise käigus on vaid paremaks läinud, kadunud pole postituste värskus ja emotsioonid, juurde on tulnud pisut teksti tihendamist. Piirsalu leiab huvitavad kohti, olukordi ja inimesi ning oskab neid väga hästi edasi anda.

Laur Siboldi ja Jaano Martin Otsa “Rein Purpur: Eestlaste pöörane rännak Euroopas” (Presshouse, 2006)  on hoogne meestekas, mille puhul võimalik nii reaalsuse kirjeldus kui vaba fantaasialend.

Ilukirjanduslikud blogiraamatud

Humoorikast libaveebipäevikust välja kasvanud Juha Vourineni  “Joomahullu päevaraamat” (Hotger, 2004) ja selle järjed (“Tulba-ahv” (2005), “Punane Vänt Ltd” (2006), “Rasedusarmid” (2008), “Kristiani noorusaastad” (2009), “Mähkmelööve” (2009)) on muutunud omamoodi fenomeniks. Raamatukogu lugejaid jälgides tundub, et “Joomahullu päevaraamatud” on eriti hinnatud lugemisvara 25-55-aastaste meesterahvaste ja karmima huumorimeelega 20-45-aastaste naiste hulgas.

Olavi Ruitlase romaan “Naine” (Jumalikud Ilmutused, 2009) olevat alguse saanud blogist. Peale blogi keelustamist olevat raamatu sisu settinud ja vormunud siis romaaniks. Tulemuseks on päris hea terava sõnaga äraspidine armastuslugu. ”Milana: eesti modelli päevik” (Eesti Päevaleht, 2009) oli eesti naisteka kohta üle ootuste hea lugemine. Blogi  nägi minu maitse jaoks liiga tibilik välja, et sellesse süüvida, aga raamatul on algus ja lõpp, areng ja haripunkt. Lühikesevõitu, aga päris hästi komponeeritud lugu.

Blogina, küll kinnisena, oli kirjutatud Dagmar Reintami ja Epp Petrone “Õun ära süüa?” (Pegasus, 2007) ja “Meestest, lihtsalt” (Petrone Print, 2007). Blogist alguse saanud ka Belle De Jouri “Londoni lõbutüdruku intiimseiklused” (Pegasus, 2006) ja Juhan Voolaiu “Erakordne info Maa elanikele” (Habemega Naine, 2008), mis on mul lugemata.

Kindlasti on ilmunud ka luuleblogide põhjal kokkupandud luulekogusid, aga täpsemalt ma seda teemat kommenteerida ei oska.

Vormimängud ehk virtuaalset suhtlust imiteerivad raamatud 

Virtuaalseid suhtluskeskkondi inspiratsiooniallikana kasutavaid või lihtsalt ärakasutavaid kirjandusteoseid oletasin ma olevat rohkem kui lõpuks kokku leidsin.

Sms-raamatukestest üks asjalikumaid on kogumik “Kuni sada kuuskend” (Radiolinja Eesti, 2002), mille tarbeks kirjutasid sms-e ka Fagira D. Morti, Heiti Kender, Kaur Kender, Sven Kivisildnik, Tuuli Koch, Kadri Kõusaar, Asko Künnap, Karl Martin Sinijärv, Aigi Vahing ja Hannes Võrno. Seda küllalt suure tiraažiga raamatut meie raamatukogus ei ole, kuna seda jagati Radiolinja klientidele, küll aga on siiani kättesaadav raamatu veebiversioon.

Möödunud aastal ilmus eesti keeles soome autori Hannu Luntiala romaan sms-ides “Viimased sõnumid” (Tammerraamat, 2009), mis peale peategelaste nimede ja seoste meeldejätmist (abiks raamatu tagakaas) ning vormiga harjumist oli päris tore lugemine.

Jututoavormi ei ole just palju. Seda on kasutanud Viktor Pelevin oma Eesti Päevalehe müüdisarjas ilmunud romaanis “Õudusekiiver: Theseuse ja Minotaurose müüt” (Eesti Päevaleht, 2006). Silma jäi ka Karen Orlau jutt “Mängureeglid”, mis ilmus Orlau kogumikus “Sealtmaalt” (Salasõna, 2002). Jutt kättesaadav ka Algernonis.

E-kirja kasutavaid eestikeelseid raamatuid ma peaaegu ei leidnudki, ainus oli humoorikama suunitlusega rämpsposti koondav raamatuke “Netin @ ljad” (Tänapäev, 2002). Mõned e-kirjad on pikitud on Marian Keyesi naisteromaani  “Kas seal on kedagi?” (Varrak, 2009), James Pattersoni põnevusromaani “Tulin sind tapma” (Ersen, 2006),  Aidi Valliku noorsooromaani “Mis teha, Ann?” (Tänapäev, 2002, 2003, 2008).

Kogemuslood

W. C. Clotti “Kadudes internetti: ühe võrguhullu on-line seiklused” (Odamees, 2003) on võib-olla huvitav lugemine neile, kes ise arvutit igapäevaselt ei kasuta, kuid kes soovivad teada saada, mida teda ümbritsevad inimesed seal arvuti taga teevad. Igapäevastel arvutikasutajatel on kindlasti oma lugu jutustada ning viitsimist teiste samasuguste lugemiseks ei ole kardetavasti just palju.

Clifford Stolli dokumentaalromaan “Käomuna: spiooni jälitamine arvutispionaaži labürindis” (Külim, 1997) sisaldab seda, mida alapealkiri lubab ja küllaltki huvitavalt. Nurisetud on raamatu tõlke üle, kuid minu meelest pole tõlkeapsakad segavaks põneva loo jälgimisel, seda enam, et arvutiterminoloogia tõlkimisel on Eestis mitu koolkonda, kes omavahel kuidagi kokku leppida ei soovi.

Bill Lessardi ja Steve Baldwini “Netiorjad: tõsilood internetimaailma telgitagustest” (K-Kirjastus, 2000) on kogumik süvaintervjuusid infotehnoloogiaäris tegutsevate inimestega, andes nõnda päris hea pildi tol ajahetkel valitsenud olukorrast USA netibisnesis.
 

Kirjanduslike katsetuste polügoonid veebis

 Internet on väga hea koht harjutamiseks. Lugejate tagasiside – nii tuttavate kui võõraste, nii positiivne kui negatiivne – õpetab palju.

Eesti suurim virtuaalne kirjandusklubi on 2004. a loodud poogen.ee. Poogna katsetustest on oma raamatuni jõudnud päris mitu autorit: Diana Leesalu, Mikk Pärnits, Bix Pokupoeg,  Siim Kera, Inri Saar, Triinu Meres, Juhan Voolaid, Imre Vallikivi.

Ulmeajakirja Algernon  (1998-2003 Algernon ) loomise üks eesmärke oligi kirjutajate kasvatamine. Algernonist on alguse saanud Indrek Hargla, Siim Veskimehe, Karen Orlau, Kristajan Sanderi, Meelis Friedenthali – kui nimetada vaid tuntuimad – kirjamehetee.

Digitaalsus žanrikirjanduses

Kõige kiiremini reageerib igasugustel tehnilistele uuendustele ulmekirjandus. Küberpunk on ulmekirjanduse alamžanr, mis tegeleb suures osas inimese ja infotehnoloogia suhetega. Parimate näidetena küberpungist on eesti keeles Neal Stephensoni “Lumevaring” (Varrak, 2003), Charles Strossi “Accelerando” (Fantaasia, 2009), William Gibsoni “Neuromant” (Metsarada, 1997), “Põlev Kroom” (Tänapäev, 2002) ja “Idoru” (Varrak, 2002).

Huvitaval kombel on erinevate elektrooniliste suhtlusvahendite levikule ulme kõrval kõige kiiremini reageerinud põnevuskirjanduse autorid. Silma hakkasid Dan Browni “Digitaalne kindlus” (Ersen, 2005), James Pattersoni “Tulin sind tapma” (Ersen, 2006), Jay MacLarty “Kuller” (Ersen, 2004) ning muidugi Stieg Larsseni Millenniumi-triloogia “Lohetätoveeringuga tüdruk” (Varrak, 2009), “Tüdruk, kes mängis tulega” (2009) ja “Purustatud õhuloss” (2010).

Ka arvutimängude kirjeldused on kirjandusse jõudnud, esimeste näidetena tulevad pähe Sergei Lukjanenko “Peegelduste labürint” (Varrak, 2005) ja Juhan Habichti “Selles mängus ei hüpata” (Katherine, 1993).

Minu jaoks üllatusena oli elektroonilise suhtluse kajastusi noortekirjanduses väga vähe – Michael Colemani “Võrgupätid” (Sinisukk, 1999) jäi pea ainsana silma.

Lõpetuseks

Kokkuvõtvalt kirjanduskriitikas pole eriti palju räägitud virtuaalmaailmast paberile jõudnud kirjandusest. Kuigi viimases Loomingus (2010, nr. 2) nullindate eesti kirjandust kokkuvõtvas artiklis arutleb Piret Viires pooleteisel leheküljel ka digikirjanduse ning internetikirjanduse ja trükitu suhete üle. Tema pakutuga, et “raamatuna ilmunu teeb autorist Autori ja kirjapandust Kirjanduse” ehk siis “trükitud teos seostub päriskirjandusega”, olen ma mõneti nõus. Põhjusteks, miks sõna paberile kipub, võib veel olla soov leida uusi, teistsuguse lugemisharjumusega lugejaid või tahe oma loomingut teatud valmisolekus näha. Ja kui oma artiklis “The New Elite: from Digital Literature to a Printed Book” on Piret Viires arvanud, et vaevalt seda raha pärast tehakse, siis ma arvan, et mingid majanduslikud kaalutlused blogitekstide raamatuna ilmutamisel siiski on.

Suure hulga blogiraamatute järjest lugemine tuletas mulle meelde, et bloginduse alguspäevil viidati ajaveebile kui uuele ajakirjandusele. Enamasti ongi blogide tekst ajakirjandusliku iseloomuga. Ja vähemalt Eesti kontekstis on tuntuimad oma blogitekste raamatuna avaldanud veebipäevikupidajad (Epp Petrone, Dagmar Reitam, Jaanus Piirsalu, Maria Kupinskaja, Kati Murutar jt) ajakirjandusliku taustaga. Raamatute tarbeks on tekstid postituste põhjal üle-, ümber- või kokkukirjutatud. Mõne raamatu puhul tundus toimetamisega spontaansus kaduvat, teisalt on korrastatut parem lugeda. Seega ma väga ei imesta, et internetikaugemate lugejate kõrval isegi need, kes üsna regulaarselt mõnda blogi loevad, selle blogi põhjal kokkupandud raamatu ka veel kätte võtavad.

Kas praegune trend virtuaalist paberile pigem hääbub või hoogustub, näitab aeg.

Tiina Sulg