Négar Djavadi “Disoriental“

Négar Djavadi on Iraani päritolu prantsuse filmitegija ja kirjanik. “Disoriental“ on autori debüütromaan, millega kirjanik on pälvinud palju tunnustust esmalt Prantsusmaal ja Belgias, ning pärast raamatu inglise keeles ilmumist ka rahvusvaheliselt laiemalt.

Lugemiseks auhinnatud raamatu valimine on mingis mõttes alati kindel valik – päris halb ju olla ei saa! Kui aga raamatukaanel on nimetatud kaheksa auhinna võitu, siis viitab see juba millegile enamale. Mina leidsin Négar Djavadi raamatu uudiskirjanduse riiulit sirvides ja huvitava sisukokkuvõtte kõrval kõnetaski teose auhindade rohkus! Et millega siis ikkagi on tegemist? Ja tuleb tunnistada – tegemist on väga liigutava, mõtlemapaneva ja kaasahaarava lugemisvaraga.

Vinüülplaadid teadupärast koosnevad kahest poolest: A ja B pool. Sarnaselt kauamängiva kontsepsioonile on üles ehitatud ka see romaan, mis koosneb kahest osast ja kus minajutustaja sõnul järgitakse muusikaalbumi lähenemist: A poolel on albumi põhilood ja B pool sisaldab A poolele mittemahtunud lugusid. Kas see nn lugude tugevus lugeja vaates tegelikult ka selliselt jaguneb, sõltub muidugi lugejast! Sest tegemist on väga tiheda, mitmest teemast rääkiva raamatuga, kus need erinevad teemad ja kihid on tõeliselt oskuslikult läbi mõeldud ja kokku sobitatud.

Peategelane ja minajutustaja Kimiâ Sadr on iraani pagulane Prantsusmaal. Olles taas suure elumuutuse lävel, mõtleb ta tagasi enda perekonnaloole. Läbi Kimiâ perekonnaloo saame teada Iraani ajaloost 20. sajandil, põhirõhuga 1979. aasta Iraani revolutsioonil – sest tema vanematel oli selles oluline roll. Kimiâ oli sel ajal laps – kuidas tema toimunut mäletab ja mida läbi elas: esmalt revolutsionääride lapsena ja seejärel põgenemine ning pagulaselu Pariisis. Kimiâl tuleb rohkem kui ühel korral ja ühes kontekstis tegeleda sellega, kes ta on ja kuhu kuulub. Need on rahvuslik ja kultuuriline kuuluvus, eneseteostuse kontekst, ning ka ebatüüpiline seksuaalne identiteet.

Loo puhul on tegemist autori jaoks paljuski autobiograafilise materjaliga. Raamatut kirjutades autor muidugi ei tugine vaid enda mälestustele, vaid on tegelenud ka põhjaliku taustatööga. Raamatu näol ei ole tegemist üht- või teistpidi poliitiliselt korrektse teosega, sest see ei kinnita 1979. aastal juhtunu osas ei Iraani ega ka Lääne ametlikku diskursust. Romaanist saab tõeliselt mitmekülgse sissevaate pärsia kultuuri ja see annab aimu, kuidas on olla võetud kellenagi, kes sa ei ole (sisserännanu kuskilt tagurlikust riigist, jms). Kahjuks demonstreerib ka värvikalt, kui silmakirjalik on lääne kultuur.

Ja lõpetuseks: kuigi tegemist on mitmest tõsisest teemast rääkiva raamatuga, siis ei ole see kirjutatud ülearu tõsises võtmes – autor oskab ettetulevate olukordade üle nalja visata omajagu. (Üks neist mitmest auhinnast on ka stiili eest!) Soovitan lugeda!

Mai Põldaas

Tiit Aleksejevi lugu Esimesest ristisõjast

Läinud aastal ilmus kolmas osa – „Müürideta aed“ (Varrak 2019) – Tiit Aleksejevi Esimese ristisõja ainelisest romaanisarjast (1. osa: „Palveränd“ (Varrak 2008), 2. osa: „Kindel linn“ (Varrak 2011)), mistõttu tundus advendiaeg olema just õige aeg sarjaga lähemat tutvust teha. Ning soovitan nüüd seda lugemist teilegi!

Võib küsida, kas neist ammustest (risti)sõdadest juba küllalt kirjutatud ei ole? Või mida uut on järgmisel kirjutajal olemasolevale veel lisada? Kuid neile küsimustele vaatamata ilmub tuntud lugudest järjest uusversioone, need meeldivad meile ja sageli selgub, et just kaasaegsel autoril oli öelda kõige enam. Sest ühestki loost pole ainumat tõde, sündmuste süžeekäigud korduvad, kuid meie kaasaegne oskab meile neist rääkida meid kõige paremini kõnetavamal moel. Ja nii on ka Tiit Aleksejevi looga Esimesest ristisõjast.

Romaanisarja näol on tegemist ajaloolise jutustusega, mis baseerub neljal Esimese ristisõja (1096-1099) kroonikal ning mille autorid ise sõjakäigus osalesid. Loo peategelane ei ole ajalooline isik, vaid ta on autori väljamõeldud tegelane, kelle vahendusel me sündmustest osa saame. Peategelane jutustab oma lugu tagasivaatavalt: noor relvakandja asub teele koos Toulouse’i krahvi väega moslemite käest Palestiinat vabastama. Sõjakäik osutub teekonnaks, kus illusioonid ridamisi purunevad ja mille käigus noorukist peab kiirelt saama täiskasvanu. Silmitsi tuleb seista valikutega, mis määravad, milline mees sa oled: kas vaid ettur teiste mängus, või on sul ka endal mingit kaasarääkimise võimalust oma elu ja selles toimuva otsustamisel.

Olgugi raamatusari sõjakäigust, on ta samapalju ka sissevaade keskaja kultuuri ja olustikku Lähis-Idas. Näiteks 2. raamatu sündmustik toimub enamasti mitmekultuurilises Antiookia linnas. Mida rohkem Euroopast lõuna poole palveränd liigub, seda harjumuspäratumaks kõik peategelaste jaoks muutub ning sedamööda, kuidas peategelane ümbritsevaga kurssi saab, juhtub see ka lugejaga. Huvitavad ja erinevad on palverännule sattunud inimesed, nende lood ning rändama minemise põhjused. Kaasa mõtlema panevad on tegelaste arusaamad omadest ja võõrastest, usust ning ebausust. Ja muidugi tuleb äärmuslikes oludes, nagu sõda, hästi esile inimloomuse olemus. Kuidas peavad karmides oludes vastu sõprus, lojaalsus, armastus, usaldus – kõik seegi pannakse siin proovile.

Kui sarja esimeses osas peategelane vahendab meile tema ja palverännuga toimuvat justkui distantsilt, siis teises ja kolmandas osas on autor loo jutustamise viisi muutnud ning me elame toimuvat läbi üsna vahetult peategelasega koos. Kõige huvitavamaks peangi siin sarjas just peategelase kujunemisloo kujutamist, selle autoripoolset esitamist. Ühtpidi lastakse meid väga lähedale sellele, kuidas Dieter endaga toimuvat läbi elab, samas teisalt (ilmselt muuhulgas selleks, et huvi loo vastu säilitada, üllatada jms) me tema teatavaid plaane ja otsustusi ette teada ei saa, neid kaalutlusi eelnevalt eriti ei vahendata.

Selles sarjas läheb järgmine osa täpselt sealt kohast edasi, kus eelmine lõppes. Seetõttu loodan, et palverännu järgmist raamatut ehk liiga mitu aastat ootama ei pea. Ja kui siiski, siis võib ju kõike ka huviga uuesti lugeda!

Mai Põldaas