Hanne Ørstavik „Armastus”

Hanne Ørstavik „Armastus” (1997, e.k 2021 Sigrid Tooming)

Kas järgnev on pigem lugemissoovitus või -hoiatus? Kindlasti hoiatus neile lugejaile, kes arvavad, et „elu on niigi raske” ning väldivad kurbade raamatute lugemist. Sest see raamat on VÄGA kurb.

Hoolimata „paljutõotavast” pealkirjast. Ja eriliselt raske on seda arvatavasti lugeda lapsevanemail, kes — üllatus-üllatus! — armastavad oma lapsi, hoolivaid neist, kipuvad neid pahatihti isegi ära hellitama. Samas on see siiski väga meisterlikult kirjutatud ja üles ehitatud teos — väike, aga jubedalt mõjus. Seega soovitus neile, kes tõsist teemat ei pelga ning naudivad kirjanduses põhjamaist jahedust ja keelelist täpsust.

„Armastus” räägib loo kohe-kohe üheksaseks saavast Jonist ja tema emast Vibekest, kes on hiljuti kolinud kaugesse ja külma Põhja-Norra asulasse. Sama kauge ja külm on ema-poja vaheline suhe. Ema ei evi oma poja suhtes justkui mingeid sooje tundeid, poeg on pigem segav faktor, või enamasti lihtsalt ema jaoks nähtamatu. Isegi hetkel, kui ema poja pead paitab ja nimetab teda kõige kallimaks Joniks (lk 18), jääb ta emotsionaalselt kaugeks ning mõtleb sekund hiljem juba hoopis oma küünelakist. Samas kui poeg otsib ja igatseb ema lähedust, mõtleb oma saabuvast sünnipäevast ning kujutab ette, kuidas ema talle kooki küpsetab või talle kauaigatsetud rongi kingib. Poja sünnipäev ei tule emal aga kordagi pähegi. Mitmel puhul oleks ema ja poja roll otsekui ära vahetatud: kui poiss plaanib mööda kärekülma asulat ringi käia, et müüa spordiklubi loosipileteid, siis ema samal ajal mängib tivolis loosimängu; kui poeg muretseb, et emaga on avarii juhtunud, pikutab ema juba mõnusasti voodis…

Mõlemad ju otsivad armastust, aga erinevast kohast — poeg otsib ja ootab ema armastust, ema aga unistab hoopis romantilisest suhtest. Poisi sünnipäeva eelõhtul lahkuvad ema ja poeg mõlemad erinevatel eemärkidel kodust ning nende teekonnad kulgevad kõrvuti justkui paralleelsetel rööbastel rongid, mille teed kunagi ei ristu. Nimelt on jutustus vormiliselt üles ehitatud nii, et ema ja poja lood vahelduvad pidevalt, äkitsi, lausa poole lõigu pealt, mis esialgu tekitab kerget segadust, siis aga kasvatab ärevust ja pinget lõpuni välja. Kohati tekitavad ettetulevad olukorrad lausa hirmujudinaid, lugejana hakkad kartma mingeid perverte või „koletisi” — aga ei, ainus koletis on just see, kellest seda kõige vähem võiks oodata ning kes peaks olema kõige lähedasem.

Kui eelnev jutustus seda veel ei suutnud, siis raamatu lõpp rebib lihtsalt südame lõhki. (Et mitte liialt palju ette ära öelda, jätan tsiteerimata, aga kohutavkurb — ja keeleliselt võrratu — on see…)

Norra autor Hanne Ørstavik (s. 1969) on kirjutanud kümmekond romaani; eesti keeles on varem ilmunud ka tema romaan „Kirikuõpetaja” (2010). „Armastus” valiti 2006. aastal viimase 25 aasta parimate norra raamatute seas 6. kohale.

Annika Aas

Wolfgang Herrndorf „Miks me varastasime auto“

Wolfgang Herrndorf „Miks me varastasime auto“ (2010, e.k. Terje Loogus 2018)

Juba aastaid on noortekirjanduse tõlgete hulgas domineerinud tõlked inglise keelest ja ausalt öeldes kipuvad need lõpuks üsna üheülbalised tunduma. Seetõttu mõjub saksa autori Wolfgang Herrndorfi läbimurdeteos nagu sõõm värsket õhku. Et ainuüksi 200 leheküljele võib nii palju ära mahtuda! Olla ühtaegu äge ja naljakas roadmovie’lik seiklusromaan ja samas käsitleda naljatleva kergusega hulka lihtsamaid ja raskemaid teemasid: inimeste erinevused ja eelarvamused, sõprus ja armastus, väline versus sisemine veetlus, koolitarkus versus reaalne elu, rassism, vaesus ja alkoholism, jne jne.

14-aastane Maik Klingenberg on pärit pealtnäha rikkast ja korralikust perest ning käib ühe Berliini gümnaasiumi 8. klassis, kus ta on nö hall hiireke, keda keegi ei märka, sh ka imekaunis Tatjana, kellesse Maik salamisi armunud on. Ühel päeval ilmub klassi uus poiss — vene päritolu mongolisilmadega ja „asotsiaalse“ välimusega Tšikk, kellest saab jutustuse sündmustiku käivitaja. Nimelt selgub, et Maiki ema on alkohoolik ning sel ajal, kui ta nädalatepikkusel võõrutusravil viibib, sõidab isa armukesega puhkama, jättes Maiki üksi koju. Maiki ukse taha ilmuv Tšikk „laenatud“ helesinise Lada Nivaga suudab Maikile selgeks teha, et temagi on ära teeninud ühe pisikese „puhkusereisi“ ning Tšiki ettepanekul suunduvad nad Valahhia poole (mitmetähenduslik sõna, mis tähistab nii piirkonda Rumeenias kui lihtsalt kolgast). Siit algabki seikluslik ja tragikoomiline teekond, mille sisse mahub mitmeid värvikaid tegelasi, õnnetusi ja õnnelikke pääsemisi, nalja ja kurbust, viljapõlde, prügimägesid ja kaevandusi.

Maik satub järsku niivõrd teistsugusesse keskkonda, et see tundub talle paralleelmaailmana, või õigemini tundub talle nüüd kogu varasem elu ja teoreetiline kooliteadmine paraja paralleelmaailmana. Õpitu tuleks vast isegi kasuks, kui oskaks seda natukenegi rakendada. Tšiki puhul on muidugi vastupidi — praktika domineerib teooria üle, elu on õpetanud ellu jääma. Teekonnal õpivad mõlemad.

Maiki suureks üllatuseks selgub, et veidra kesta all on inimestel hea süda ja võhivõõrad inimesed aitavad neid mitmest pöörasest olukorrast välja. „Väiksest saati on isa mulle õpetanud, et maailm on paha. Maailm on paha ja inimene on ka paha. Ära usalda kedagi, ära mine võõrastega kaasa ja nii edasi. Seda olid rääkinud mulle vanemad, seda olid rääkinud mulle õpetajad ja televiisor rääkis seda ka. /…/ Ja võib-olla oli see ka õige ja inimene oli 99 protsenti paha. Aga imelik asi oli see, et Tšikk ja mina olime reisil kohanud peaaegu ainult seda ühte protsenti, kes polnud paha.“ (176) Huvitav küll, aga ühel hetkel ei tea Maik enam sedagi, kas ta on endiselt armunud kaunitarist klassiõesse Tatjanasse või hoopis prügimäel kohatud räpasesse ja haisvasse, aga nutikasse ja otsekohesesse Isasse.

Kohati tundub nendega juhtuv tõepoolest väga filmilik, sest situatsioonid on grotesksed ja karakterid meeldejäävad, sündmustik kiiresti arenev. Autor suudab lugejale elavalt silme ette manada püssiga vanamehe kummitusmaastikuna mõjuva kaevanduse serval, poiste kokkupõrke sigasid vedava veoautoga või hoopiski Maiki joobes ema, kes koos kõikvõimaliku mööbliga basseini kargab. Maik ise oma perekonnale hinnanguid ei anna, aga lugeja mõikab, et pealtnäha korralik pere on seestpoolt üsna mäda. Alkohoolikust ema jätab isegi sümpaatsema mulje kui kinnisvaraärikast isa, kes on parajalt kahepalgeline, rassistlik ja agressiivne. Ema moto on: „Esiteks, kõigest saab rääkida. Ja teiseks, mida inimesed arvavad, on kuradi ükspuha.“ (25) Maik järgib õnneks ema, mitte isa, õpetussõnu ning jääb politseinike ja kohtunike ees ausa versiooni juurde, mitte ei aja kogu süüd Tšiki kaela.

Raamat valiti Eesti Lastekirjanduse Keskuse poolt 2018. a. parimate noorteraamatute hulka. 2014. a. avaldati romaani lõpetamata järg, mis on kirjutatud prügimäel kohatud tüdruku Isa vaatepunktist. Lõpetamata aga seepärast, et autoril diagnoositi 2010. a. pahaloomuline ajukasvaja ning kolm aastat hiljem sooritas ta 48-aastaselt enesetapu.

Annika Aas

Patrick Ness “The Knife of Never Letting Go”

Nüüd küll kõik lugema! Kõik seiklushimulised, hirmuvärinaid armastavad, kummalisuste üle imestajad, lugema!

Patrick Nessi “The Knife of Never Letting Go”, esimene osa triloogiast “soovima pikemat Tartu-Tallinna vahet – ei saanud kohe kuidagi rongis raamatut käest panna. Muidugi on iga peatüki lõpus selge, et ka seal ei saa tegelikult raamatut pooleli jätta, aga lootus ikka oli.

Raamatu peategelane Todd Hewitt on viimane poiss, viimane laps Prentisstownis, linnas, kus kuuldavad pole mitte ainult väljaöeldud sõnad, vaid ka kõigi linnaelanike mõtted. Mis tunne võiks olla elada linnas, kus on pidevalt kuulda-näha kõikide teiste mõtted ja kõik teised kuulevad samal ajal sinu omi? Mismoodi varjata seal oma sisimast olemust, mis – võib juhtuda – meist meid teebki? Mismoodi seal üldse midagi kuuleb? Kuidas saab sellises ühiskonnas hoida saladusi (aga saab)? Kuidas teha salaplaane (aga tehakse)? Õõvastav. Meie endassesuletud maailmas kindlasti, aga mitte siis, kui sellisesse maailma sündida, siis on see ju hoopistükkis harjumuspärane. Siis saaksime oma identiteedi luua ka ilma kõige salajasemate mõteteta.

Tore on see, et kuulda on kõigi selles linnas elavate olendite mõtted. Koerad räägivad nii paarisõnaliste lausetega. Võib-olla on ainus mainitav koer – Toddi Manchee – natuke juhmivõitu ja seepärast mõtteid kasinalt, aga mine sa tea. Lammastel on väga vähe öelda. “Lammas! Lammas!”, mõtlevad nemad. See ajas mind küll päris naerma. Eks saab ju ühe sõnaga öelda kõike, nii seda, et kõht on tühi, kui ka seda, et võiks nüüd juba varju alla saada.

Selles maailmas sündinud Todd on viimane poisike selles linnas, tal on veel kuu meheks saamiseni aega. Meheks saadakse 13-aastaselt. Karm maailm. Me saame teada ka selle, kuidas meheks saadakse, aga sinna on veel kõvasti aega. Praegu avastab ta linnalähedasest soost hoopis koha, kus on vaikus. Ja see vaikus liigub… Mis võiks olla pideva lärmiga harjunud lapsele hirmutavam kui täielik vaikus? Koht, kus pole ühtegi mõtet?

Mulle tundub, et sellest raamatust ei saagi enamat paljastada. Ma nautisin tõeliselt seda, et kõik avaneb lugejale nii ootamatult. Kahtlused-aimdused võivad tekkida juba varem, aga enamasti tuleb vastus selline, et pöörab kõik jälle pahupidi. Mina olen igal juhul vaimustuses. Edasi ma ilmselt ei loe (kuigi meie raamatukogus on kõik kolm osa olemas), sest mulle tundub, et enamat pinget ma ei taha. Teise-kolmanda osa kaanetekstide järgi otsustades tundub, et edaspidi jäävad ootamatused vähemaks, aga mastaabid kasvavad, ning sõjad ja nende kirjeldused ei paelu mind sugugi, nii et ma arvan, et olen parima osa loost kätte saanud.

Ah jaa – selles loos on üks tegelane, kes meenutab nõukogudeaja filmide venelasest kangelast. Need mehed võisid saada rindu automaaditäite kaupa valanguid ja ikka püsti tõusta ning maa vabaks võidelda, selles raamatus see hirmus mees küll venelane pole, maad vabaks ei võitle, aga et ta iga kord kokkupõrkes midagi oma pea küljest kaotab, siis tundub mingil hetkel küll, et nüüdseks peaks mees juba proportsioonist väga väljas olema. Egas ma teda nautinud, kuri, õel ja pühendunud nagu ta oli, aga lõpuks tekkis juba täitsa huvi, et kui suur osa temast kaduma peab minema, et mees loojakarja läheks.

Soovitan. Soojalt. Aga võtke siis pikem aeg vabaks.

Patrick Nessi kodulehekülg.
Raamatud Tartu Linnaraamatukogus

Kaja Kaldmaa

Jonas Jonasson “Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus”

See võiks olla raamat sellest, kuidas Astrid Lindgreni Paradiisi-Oskar saab sada aastat vanaks ja mis siis juhtub.

Lindgren tuli lugedes korduvalt meelde, ja eks meenus teisigi Põhjamaade põrguhäid ja mitte nii häid (põnevus) raamatuid – Rootsist on tulnud viimastel aegadel palju menukeid, ultrapõnevikke ja krimisid, üks paksem ja võikam kui teine, ent Jonas Jonassoni (s 1961) inimsõbraliku mahuga (300 lk) esikromaan heidab ühiskonnale, maailma ajaloole ja kriminaalõigusele elurõõmsalt muheda pilgu, keskendudes sellele, mis on inimese elus kõige tähtsam.

Kogu lugu saab alguse sellest, et Allan Karlsson saab saja-aastaseks. Sünnipäevapidu vanadekodus teda eriti ei ahvatle, sestap kobib ta aknast alla ja hakkab astuma, kuhu jalad viivad. Bussijaamas jääb talle pihku üks väga kahtlase moega kohver ning pagasiga reisija ränd võib alata. Kohvri omanikering kuulub paraku kuritegelikku organisatsiooni, mille nimetus Never Again iseloomustab hästi kurikaelte edasist saatust. Tüübid on arad nagu Fille ja Rulle, vägivaldsed nagu Lif ja Liander ning nende ajumaht ei anna kokku ühte onu Einaritki. Nii ei olegi neist eriti kahju, kui too never again Allani abiga kätte jõuab. Politsei, mõistagi, vaatab asjale teisiti. Järgneb inimjaht ja põgenemine, teel leitakse üha uusi kambajõmme, kuni ühel päeval seisab väravas kriminaalkomissar Aronsson. Kuid seegi ei ole veel lõpp…

Saja-aastase otsingutega paralleelselt kulgeb raamatus teine liin läbi terve 20. sajandi. Nimelt on Allan Karlsson seotud kõikide lähiajaloo käiku määravate sündmustega. Allan on lapsepõlvest kaasa saanud kaks ellujäämiseks tähtsat teadmist – lõhkelaengute paigaldamise oskuse ning arusaama, et on nagu on, ja tuleb, mis tuleb. Elu jooksul omandatud lisateadmised, keeled ja joomakombed aitavad tal igast raskusest üle saada. Allan on allergiline igasugusele ideoloogiale ja religioonile, raha ei ole talle liialt tähtis, peaasi, et saab korralikult süüa, magada, tööd teha ja aeg-ajalt napsi. Nõnda sammub ta muretult Forrest Gumpi kombel läbi ajaloo pöördepunktide, õhtustab Trumani ja Staliniga, päästab aeg-ajalt mõne riigijuhi elu, annab teistele nõu aatomituuma lõhustamise osas, mängib spiooni spioonide keskel ning aitab kapitali ümber jagada. Ei murra teda GULAG ega Iraani julgeoleku piinakamber – kuid mida suudab üks Rootsi prokurör?

Aga tegelikult on see lugu sellest, kuidas käputäiest üksildastest inimestest saab lahutamatu sõpruskond. Ja kui nende vahel tekibki erimeelsusi selles osas, kas puhkusenaps peab olema serveeritud päevavarjuga või ilma, ei tule sellest riidu – seiklustes karastunud sõprust juba pisiasjadega ei kõiguta.

Stiilinäiteks vestlus kaua lahus olnud vendade vahel, kui üks palub teiselt pelgupaika oma killavoorile:

Bosse kogus end nii hästi sai ja ütles, et kui lubatakse, siis on tal mõned küsimused. Vastustest sõltuvalt lubas ta seejärel külalislahkuse osas seisukoha võtta. Benny noogutas ja ütles, et vastab ausalt vanema venna kõikidele küsimustele.
Siis alustame,” sõnas Bosse. “Kas see raha, mis sa mulle andsid, on saadud ausal teel?”
“Kindlasti mitte,” vastas Benny.
“Kas politsei ajab teid taga?”
“Arvatavasti politsei ja ka vargad,” ütles Benny. “Aga rohkem siiski vargad.” /…/
“Mida mul veel on vaja teada?”
“Noh, võib-olla seda, et me oleme tee peal veel paar varast maha löönud… Kõik tahtsid järjekindlalt tagasi saada meie kätte sattunud viitkümmet miljonit krooni.”
“Viiskümmend miljonit?”
“Viiskümmend miljonit. Miinus erinevad kulud. Muuhulgas näiteks selle bussi ostmiseks kulunud summa.”
“Miks te bussiga ringi sõidate?”
“Meil on selle tagumises otsas elevant.”
“Elevant?”
“Tema nimi on Sonja.”
“Elevant?”
“Aasia oma.”
“Elevant?”
“Elevant.”
Bosse oli natuke aega vait. Siis küsis ta: “Kas elevant on samuti varastatud?”
“Ei, mitte päris.”
Bosse vaikis taas. Siis ta ütles: “Õhtuks on grillkana ja praekartulid. Kas sobib?”
“Muidugi,” vastas Benny.
“Kas midagi juua ka pakutakse?” kostis bussist hädine hääleke.
(lk 155-156)

Elevantidest veel. Tänavu on ilmunud juba kaks romaani, mida lugesin suure rõõmu ja mõnuga: Peter Hųegi “Elevanditalitajate lapsed” ja seesinane “Saja-aastane…”. Näib, et niihästi sisemine elevant kui reaalne loom avaldavad ilukirjandusele õilistavat mõju. Või on asi ikkagi kirjanikus…?

Tiina Tarik

Loe ka:
Jaan Martinson
Loterii blogi
Autori koduleht
Järjejutt Kukus