Posts Tagged ‘silmakirjalikkus’

Négar Djavadi “Disoriental“

Négar Djavadi on Iraani päritolu prantsuse filmitegija ja kirjanik. “Disoriental“ on autori debüütromaan, millega kirjanik on pälvinud palju tunnustust esmalt Prantsusmaal ja Belgias, ning pärast raamatu inglise keeles ilmumist ka rahvusvaheliselt laiemalt.

Lugemiseks auhinnatud raamatu valimine on mingis mõttes alati kindel valik – päris halb ju olla ei saa! Kui aga raamatukaanel on nimetatud kaheksa auhinna võitu, siis viitab see juba millegile enamale. Mina leidsin Négar Djavadi raamatu uudiskirjanduse riiulit sirvides ja huvitava sisukokkuvõtte kõrval kõnetaski teose auhindade rohkus! Et millega siis ikkagi on tegemist? Ja tuleb tunnistada – tegemist on väga liigutava, mõtlemapaneva ja kaasahaarava lugemisvaraga.

Vinüülplaadid teadupärast koosnevad kahest poolest: A ja B pool. Sarnaselt kauamängiva kontsepsioonile on üles ehitatud ka see romaan, mis koosneb kahest osast ja kus minajutustaja sõnul järgitakse muusikaalbumi lähenemist: A poolel on albumi põhilood ja B pool sisaldab A poolele mittemahtunud lugusid. Kas see nn lugude tugevus lugeja vaates tegelikult ka selliselt jaguneb, sõltub muidugi lugejast! Sest tegemist on väga tiheda, mitmest teemast rääkiva raamatuga, kus need erinevad teemad ja kihid on tõeliselt oskuslikult läbi mõeldud ja kokku sobitatud.

Peategelane ja minajutustaja Kimiâ Sadr on iraani pagulane Prantsusmaal. Olles taas suure elumuutuse lävel, mõtleb ta tagasi enda perekonnaloole. Läbi Kimiâ perekonnaloo saame teada Iraani ajaloost 20. sajandil, põhirõhuga 1979. aasta Iraani revolutsioonil – sest tema vanematel oli selles oluline roll. Kimiâ oli sel ajal laps – kuidas tema toimunut mäletab ja mida läbi elas: esmalt revolutsionääride lapsena ja seejärel põgenemine ning pagulaselu Pariisis. Kimiâl tuleb rohkem kui ühel korral ja ühes kontekstis tegeleda sellega, kes ta on ja kuhu kuulub. Need on rahvuslik ja kultuuriline kuuluvus, eneseteostuse kontekst, ning ka ebatüüpiline seksuaalne identiteet.

Loo puhul on tegemist autori jaoks paljuski autobiograafilise materjaliga. Raamatut kirjutades autor muidugi ei tugine vaid enda mälestustele, vaid on tegelenud ka põhjaliku taustatööga. Raamatu näol ei ole tegemist üht- või teistpidi poliitiliselt korrektse teosega, sest see ei kinnita 1979. aastal juhtunu osas ei Iraani ega ka Lääne ametlikku diskursust. Romaanist saab tõeliselt mitmekülgse sissevaate pärsia kultuuri ja see annab aimu, kuidas on olla võetud kellenagi, kes sa ei ole (sisserännanu kuskilt tagurlikust riigist, jms). Kahjuks demonstreerib ka värvikalt, kui silmakirjalik on lääne kultuur.

Ja lõpetuseks: kuigi tegemist on mitmest tõsisest teemast rääkiva raamatuga, siis ei ole see kirjutatud ülearu tõsises võtmes – autor oskab ettetulevate olukordade üle nalja visata omajagu. (Üks neist mitmest auhinnast on ka stiili eest!) Soovitan lugeda!

Mai Põldaas

Louis-Ferdinand Céline „Reis öö lõppu”

Louis-Ferdinand Céline „Reis öö lõppu” (Varrak 2010, tõlkinud Heli Allik).

Louis-Ferdinand Céline’i peetakse üheks parimaks 20. sajandi kirjanikuks. Ja tema esimest romaani „Reis öö lõppu“ (1932) tema tuntumaks teoseks. Tegemist paistab olema sellise klassikaga, mida hindavad ühtmoodi kõrgelt nii kriitikud kui tavalugejad, sest Goodreads’i järgi on raamatu keskmine hinne 4,23!

„Reis öö lõppu“ on noore mehe eneseleidmise ja eluga kohanemise lugu. Pärinedes vaestest oludest, üritab peategelane sellest keskkonnast välja rabeleda. Et pääseda väljakujunenud suhete hierarhiast, liitub ta sinisilmselt armeega. Kuid avastab peagi, et ta ei suuda inimesi tappa. Pärast haavata saamist ja paranemist, siirdub peategelane ühte Prantsusmaa kolooniasse Aafrikas. Temani on jõudnud jutud, et koloonias võib läbi lüüa ja varanduse teenida. Juba teel olles, saab ta aru, et on teinud järjekordse vea. Aafrikast jõuab peategelane galeeriorjana Ameerikasse. Ameerika ongi olnud noormehe unistus, kuid ka siin ei ole asjad nii, nagu kuuldud-unistatud. Ei jäägi üle muud, kui naasta Pariisi ja jätkata pooleli jäänud arstiõpingutega. Korraga jõuab peategelane tõdemuseni, et tal on tulnud maailmale tiir peale teha, et üles leida omaenda mõistus! Ehk arusaamine sellest, kuhu ta kuulub. Iseasi, kas sellega ka leppida saab ja tahab.

Raamatut lugedes tulevad mitmel juhul silme ette paralleelid suurte kirjandusklassikute ülekohut ja vaesust kujutavatest teostest romantismi ajastul, kus peategelased olude kiuste kangelastena lõpetavad. Céline’i peategelanegi satub ikka ja jälle sellistesse olukordadesse, millest ta võiks kangelasena väljuda. Kuid Céline ei ole valinud sellist loo rääkimise viisi ja nii võib nö kaanonite järgi öelda, et loo peategelane on oma tehtavate valikute järgi hoopis antikangelane. Kuid maailma võib näha mitmeti ja täna teame, et Céline’ poolt algatatud kujutusviis sai 20. sajandil küllalt levinuks.

Raamatu lugemine ei pruugi minna väga kiiresti, sest raamatus käsitletavad teemad on tõsised ja nende kujutamisel autor lugejale armu ei anna. Sarkastilise ja nihilistliku kujutusviisiga, räägib „Reis öö lõppu“ inimühiskonna idiootsusest ja silmakirjalikkusest, inimloomuse inetumast poolest. Siiski ei ole tegemist masendust tekitava lugemisvaraga, kuna autor mängib peenelt groteski ja teiste huumori võtetega. Soovitan lugeda!

Mai Põldaas