Aidi Vallik “Kuidas elad, Ann”

Mulle meeldib väga lugeda ja mul on palju lemmikraamatuid. Enamasti loen noorsoojutustusi. Kõige rohkem on mulle meeldinud Aidi Valliku Anni-raamatud. Sel sügisel lugesin kohustuslikuks kirjanduseks „Kuidas elad, Ann?“ ja mulle väga meeldis see teos. Samuti on mind köitnud ka teised Anni-raamatud: „Mis teha, Ann” ja „Mis sinuga juhtus, Ann”. Esimene osa on siiski neist kõige lemmikum.

„Kuidas elad, Ann?” rääkis ühest tüdrukust, kelle nimi oli Ann. Tüdruk leidis ühel päeval keldrist oma ema päeviku, kuhu ta oli kirjutanud asju, mida Ann ei oleks tohtinud näha. Päevikus oli kirjas Anni isa kohta, kes tegelikult polnudki tema pärisisa. Ann solvus ema peale, kuna ema ei pidanud vajalikuks pärisisast Annile rääkida. Tüdruk vihastas nii väga, et põgenes kodust. Ta veetis aega vanas majas koos sõpradega. Koos nendega prooviti narkootikume ja alkoholi. Lõpuks tuli välja, et seltskonnas, kus Ann viibis, oli ema vana sõber, kes hoidis kogu aeg Annil silma peal. Seega hoolis ema tegelikult oma tütrest väga.

Mulle meeldis kõige rohkem see, et peategelane Ann rääkis oma tunnetest ja mõtetest. Kohe oli aru saada, mis tuju Annil on ja ma sain seda ette kujutada. Kohati tekkis äratundmine, et ka mina olen niimoodi mõelnud või tundnud. Peategelane meenutas mulle aeg-ajalt natuke mind, kuna Ann on iseloomult üsna minusarnane. Anni ema ja isa ei ole minu vanemate moodi. Kuigi raamatut lugedes mõtlesin mitu korda, et tahaks oma vanemate noorusajast rohkem teada, kindlasti on neilgi põnevaid saladusi. Pean neilt küsima ja kui nad ise ei räägi, uurin vanavanematelt. Võibolla mõistan oma vanemaid siis paremini.

Veel meeldis mulle raamatu sisu. Mul polnud kunagi igav seda lugeda. Kogu aeg midagi toimus ja seetõttu polnud võimalik raamatut käest panna. Mulle meeldis ka see, et igal tegelasel oli oma iseloom. Paljudes raamatutes on peaaegu kõik tegelased samasuguse mõtlemise ja iseloomuga. Tegelikus elus nii ei ole, sellepärast tunduski just see raamat tõetruu.

Mulle ei meeldinud raamatu juures see, et iga paari lehekülje tagant tuli tekst, mida Anni ema oli oma salapäevikusse kirjutanud, kuigi see oli põnev ja meenutas isegi Anni tegemisi, siis ikkagi ei oleks seda nii palju vaja olnud. Veel häiris mind, kui tegelaste dialoogid venisid vahel väga pikaks ja nad oma mõtteid kordasid.

Kõige parem osa raamatu juures oli Anni ja tema sõprade viibimine vanas majas. See osa oli põnev ja kogu aeg toimus midagi. Samas minu sõbrad nendega ei sarnane, sest nad on korralikumad ja hoolivamad, samuti ei tarvita keegi minu seltskonnas narkootikume ega alkoholi.

Mulle meeldis ka raamatu lõpp, millist ma ei osanud oodata: Ann oli kogu aeg olnud oma ema poolt hoitud ja kaitstud. Ka tema oli ema järele igatsenud. Lõpp oli õnnelik: Ann leppis oma emaga ära.

Soovitaksin Anni-raamatuid ka teistele minuvanustele, kuna nende sisu on põnev ja kaasahaarav. Neis teostes on palju teismeliste probleeme, mis mind ja minu sõpru võiks huvitada. Need raamatud on ka mõnes mõttes õpetlikud, kuna peategelane Ann käitub vahel valesti ja lugejana näeme kõrvalt, mis on sellise käitumise tagajärg. Loodetavasti ei pea alati õppima enda vigadest. Palju mõistlikum ja vähem probleeme tekitav oleks õppida hoopis raamatutegelastelt.

Deili Raidsaar
8. klass Võnnu Keskkool, õpetaja Ülle Hermlin