„Lühikesed vastused suurtele küsimustele“ on teadlase Stephen Hawkingi viimane teos. Autorit võib pidada igal juhul suure algustähega Teadlaseks – lisaks sellele, et Hawking oli teoreetiline füüsik ja kosmoloog, oskas ta oma mõtteid ja teadmisi ka teistele edasi anda (elu on näidanud, et pahatihti just kõige andekamad reaalteadlased kaovad iseenda geniaalsusesse ära). Hawking toob teose alguses välja, et ta on sündinud täpselt 300 aastat pärast Galileo Galilei surma. Seda kokkusattumust ei võta ta samas liiga tõsiselt, öeldes, et sel päeval sündis maailmas umbes 200 000 last ning ei ole teada, paljud neist astronoomiast huvitusid. Hawking suri täpselt samal päeval, mil sündis teine füüsika suurkuju, Albert Einstein, 14. märtsil (mil on ka π päev). Huvitav, mida Hawking sellest kokkusattumusest arvaks. Universum justkui mängiks teadlikult numbritega, et tänada neid, kes on aidanud taevalaotuse ilu inimkeeli lahti mõtestada.
Teosega käib juba algusest peale kaasas kerge hüvastijätu maik ning läheb aega, et lugu end käima tõmbaks – sel on mitu eessõna ning seejärel Hawkingi eluloo tutvustus. Samas on ülejäänud teos meeldivalt üles ehitatud – 10 küsimust, millele teadlane vastust otsib. Küsimused varieeruvad jumala olemasolust tuleviku kujundamiseni. Vastused esitatud küsimused ka saavad, mõned objektiivsemalt, teised subjektiivsemalt. Alati on põnev lugeda suurte mõtlejate mõtteid, kuid samas ma usun Hawkingit rohkem füüsikuna kui futuroloogina*. Teos on tekstiliselt lihtsasti mõistetav ning kerge lugeda, sisu poolest on tavalugejal ilmselt keerulisem aru saada füüsikat käsitlevaid peatükke.
Soovitaksin teost „Lühikesed vastused suurtele küsimustele“ eelkõige sellisele inimesele, kes ei ole Hawkingi teoseid varem lugenud. Inimesele, kellel on kogu aeg kiire ning kes unustab end omaenda ego sisse. Hawkingi teos paneb väga väikesena tundma. See haarab käest ja viib retkele universumi avarustest eksistentsi küsimusteni ning toob pärast tagasi koju. Olen Hawkingi teoseid lugenud ning eelmisel aastal temast ka ühe esitluse koostanud – isiklikult nuriseksin teadlase teemade korduse üle. Temaatikad korduvad nii teoseti kui ka käesoleva teose sees. Samas ei saa ma öelda, et uusi avastusi üldse ei oleks, mind intrigeeris mõte sellest, et alanud on uus evolutsiooni ajajärk – on tekkinud olukord, kus raamatud, internet, jms infokandjad säilitavad ja kannavad edasi palju suuremat informatsiooni hulka kui DNA.
See tähendab seda, et info edastamine on lihtsalt muutunud. Eraldiseisvalt on teos populaarteaduslik pärl, mille teemadega võiks igaüks kursis olla.
Laura Nemvalts
Lugemissoovituse blog 