Välismaine Mikita jutlustab inimese võidust ja muutumisest: Yuval Noah Harari “Homo Deus. Homse lühiajalugu”

Yuval Noah Harari “Homo Deus. Homse lühiajalugu” (tõlkinud: Anu Põldsam, toimetanud: Jürgen Tamme; Postimees Kirjastus, 2018, 2019, 2020; 464 lk)

Tõesti ei tea, kas juudid söövad piisavalt porgandeid või on niisama targad. Vana testament, uus testament, “Kapital”… Nende tähtsate teostega ei pea sugugi nõus olema, et nende mõju inimkonnale on raske ülehinnata. Yuval Noah Harari (1976) on Iisraeli ajaloolane, Jeruusalemma Heebrea Ülikooli professor, menuki “Sapiens. Inimkonna lühiajalugu” ja veel mitme olulise teose autor ning kõrgtehnoloogilise tuleviku prohvet.

Harari uus teos “Homo Deus. Homse lühiajalugu” koosneb kolmest osast. Esiteks selgitab Harari, kuidas homo sapiens maailma vallutas, seal hulgas teistele loomadele koha kätte näitas. Teiseks räägib ta, kuidas inimkond andis keele abil maailmale tähenduse ning ehitas üles keeruka, isereguleeruva sotsiaalsete suhete süsteemi. Kolmandaks kutsub Harari meid harjuma mõttega, et meie, homo sapiensid, oleme loomas tehnoloogiat, mis mõneti teeb meist jumalad, ent samas saab meist endist nupukamaks, nii nupukaks, et me kaotame looduse krooni positsiooni. Noh, ja see jumalastaatus läheb ka tehisintellektile.

“Homo Deus” — jumalinimene. Kindlasti võib teost lugeda apokriivana, kus inimkond hakkab majanduslikult aina paremini elama, tõstab ennast jumalaks ning tõenäoliselt hukkub omaenese kätetöö läbi. Hukkub mitte totaalse hävingu, vaid totaalse muutumise mõttes. Kes seda nõnda loeb, selle silgukarpi sokutab Harari mikrokiibi. Ta on teadlane, positivist, vaat et optimist. Muutused on paratamatud ning neisse tuleb suhtuda neutraalselt, olla valmis kaasa minema, sest neil, kes püüavad püsida minevikus, pole tulevikku.

Harari kirjutab ja räägib efektselt, veenvate näidetega. Youtube’ist võib rääkimist vaadata, ehkki ma soovitan alustada raamatust. Tema eelmist hitti ei pea tingimata lugema, “Homo Deus” on iseseisev tervik. Kuigi popp on kuulutada hukku ja hävingut, elab inimkond tervikuna paremini kui ei iial varem. Alles hiljuti hukkus massilist inimesi sõdades, suri nälga, lapsi suri nagu kärbseid. Massimeediast võib tunduda, et asjad on väga halvati, tegelikult sureb kordades rohkem inimesi ülekaalulisusse kui nälja ja sõja tõttu. Ja me igatseme õnne, surematust, jumalikke võimeid. Vaktsiinid, kanalisatsioon, kontrollitud toiduainetööstus ja mugav linnaelu on tõstnud keskmise vanuse kahekordseks. Varsti hakkab geene timmima. Koroonavaktsioon, mis on tehnoloogiliselt täiesti uuel viisil lahendatud, valmis mõne kuuga — Harari seda ette ei teadnud, et see kinnitab, et ta ei eksi.

Vana religioosset-agraarset mõtlemist ei pea Harari enam milleksi, kuid “Homo Deus” teeb tuule alla ka humanismile. Eetika ja moraal ei tule inimesest, vaid inimestevahelisest tasandist. Inimene pole indiviid, jagamatu tervik, vaid vastukäivate mõtete kogum, keeruline algoritm, mis on pidevas suhtes teiste inimeste ja välismaailmaga. Ja varsti meisterdavad inimesed veel ägedamad algoritmid, uued maailmavalitsejad. Minu järeldus on, et ehk oleks aeg taolise mõttega leppida — homo sapiens ei saa jumalaks, küll aga võib jumalaks lugeda uut, võibolla üldse mitte eriti füüsilist homo deust.

Arvan, et Nietzsche oleks “Homo Deuse” vihaga vastu seina visanud, sest mingit pidi on need ju tema mõtted, ainult palju lõbusamas, lootusrikkamas vormis. Nietzsche nõudis, et inimene oleks nõus hääbuma, rajades teed üliinimesele, leppides tõigaga, et üliinimene tuleb ja koha üle võtab. Nietzsche oli raskemeelne tüüp, skisofreenik. Tulevik ega üldine heaolu talle ei sobinud, tähtis oli, et leidub kõrgtasemel inimeksemplare — inimene ise on sild looma ja üliinimese vahel. Harari näikse osutavat, et tänapäeva inimene on sild, mis viib põneva, teistsuguse ja tehnoloogilise eluvormi juurde, mis võibolla pole rangelt võttes elus ega ka mitte inimene.

Lõpetuseks: tähtsatest teemadest hoolimata on Yuval Hararit sama lihtne lugeda kui Valdur Mikitat. Paiguti on lihtsustused ja üldistused liigagi julged. “Homo Deus” on siiski populaarteadusliku kallakuga esseistlik raamat, kus uhketele ideedele on külge poogitud sobivad näiteid. Kriitilise lugemise ja guugeldamise abil võib Harari näiteid paiguti väga kergesti põrmustada. Ent piibli ja Marxi “Kapitaliga” võib samuti vaielda, lõplikku tõde neis loomulikult pole, ent tähtsad raamatud on need siiski. Just nagu “Homo Deus” ja Mikita looming. Keegi peab uute aegade mõtted ära sõnastamine, olema progressiivne ja julge. Harari teeb seda suurepäraselt.

Vahur Afanasjev
kirjanik

Stephen Hawking „Lühikesed vastused suurtele küsimustele“

„Lühikesed vastused suurtele küsimustele“ on teadlase Stephen Hawkingi viimane teos. Autorit võib pidada igal juhul suure algustähega Teadlaseks – lisaks sellele, et Hawking oli teoreetiline füüsik ja kosmoloog, oskas ta oma mõtteid ja teadmisi ka teistele edasi anda (elu on näidanud, et pahatihti just kõige andekamad reaalteadlased kaovad iseenda geniaalsusesse ära). Hawking toob teose alguses välja, et ta on sündinud täpselt 300 aastat pärast Galileo Galilei surma. Seda kokkusattumust ei võta ta samas liiga tõsiselt, öeldes, et sel päeval sündis maailmas umbes 200 000 last ning ei ole teada, paljud neist astronoomiast huvitusid. Hawking suri täpselt samal päeval, mil sündis teine füüsika suurkuju, Albert Einstein, 14. märtsil (mil on ka π päev). Huvitav, mida Hawking sellest kokkusattumusest arvaks. Universum justkui mängiks teadlikult numbritega, et tänada neid, kes on aidanud taevalaotuse ilu inimkeeli lahti mõtestada.

Teosega käib juba algusest peale kaasas kerge hüvastijätu maik ning läheb aega, et lugu end käima tõmbaks – sel on mitu eessõna ning seejärel Hawkingi eluloo tutvustus. Samas on ülejäänud teos meeldivalt üles ehitatud – 10 küsimust, millele teadlane vastust otsib. Küsimused varieeruvad jumala olemasolust tuleviku kujundamiseni. Vastused esitatud küsimused ka saavad, mõned objektiivsemalt, teised subjektiivsemalt. Alati on põnev lugeda suurte mõtlejate mõtteid, kuid samas ma usun Hawkingit rohkem füüsikuna kui futuroloogina*. Teos on tekstiliselt lihtsasti mõistetav ning kerge lugeda, sisu poolest on tavalugejal ilmselt keerulisem aru saada füüsikat käsitlevaid peatükke.

Soovitaksin teost „Lühikesed vastused suurtele küsimustele“ eelkõige sellisele inimesele, kes ei ole Hawkingi teoseid varem lugenud. Inimesele, kellel on kogu aeg kiire ning kes unustab end omaenda ego sisse. Hawkingi teos paneb väga väikesena tundma. See haarab käest ja viib retkele universumi avarustest eksistentsi küsimusteni ning toob pärast tagasi koju. Olen Hawkingi teoseid lugenud ning eelmisel aastal temast ka ühe esitluse koostanud – isiklikult nuriseksin teadlase teemade korduse üle. Temaatikad korduvad nii teoseti kui ka käesoleva teose sees. Samas ei saa ma öelda, et uusi avastusi üldse ei oleks, mind intrigeeris mõte sellest, et alanud on uus evolutsiooni ajajärk – on tekkinud olukord, kus raamatud, internet, jms infokandjad säilitavad ja kannavad edasi palju suuremat informatsiooni hulka kui DNA.

See tähendab seda, et info edastamine on lihtsalt muutunud. Eraldiseisvalt on teos populaarteaduslik pärl, mille teemadega võiks igaüks kursis olla.

Laura Nemvalts

_________________________
* Kriitikat Hawkingi ennustustele kuula nt Labori raadiosaatest: Helm, A., Järv, L. & Riid, A. (2018). Stephen Hawkingi avastused ja hoiatused, Vikerraadio. Külastusaeg: 6. september 2020. https://vikerraadio.err.ee/819151/labor-stephen-hawkingi-avastused-ja-hoiatused

Sarah Perry „Essexi siug”

„Essexi siug” on 1979. aastal sündinud briti autoril alles teine raamat, ent tõeliselt meisterlikult kirja pandud. Ja Kalev Lattiku poolt imehästi tõlgitud! Ma kohe ei mäletagi, millal viimati sõnu nagu näiteks kimarad kohata võisin. Samuti on tõeline nauding lugeda teksti, milles pole pidevalt vaja vigade otsa komistada. (Üks kummaline koht küll oli, aga see tundub olevat juba autorilt – ma küll ei tea, millal plaastrid leiutati, aga olen üpris kindel, et raamatu tegevuse toimumise ajal otsmikuhaava küll plaastriga ei kaetud. Viimasel ajal ma miskipärast kogu aeg kohtan sellised ajalisi ebakõlasid – ühes teises raamatus rääkis pronksnoa kasutaja tundideks jaotatud ajast.)

Tegevus toimub Inglismaal kuninganna Victoria ajal, kelle valitsusaeg oli teadupärast pikk – 1837-1901, ja on kuude ja kuupäevade kaupa kenasti dateeritud, ent aastast meile aimu ei anta. Siiski peab see olema pärast 1859. aastat, mil ilmus Darwini kogu senist maailmakorraldusest mõtlemist raputav „Liikide tekkimine”. Kõige hea ja õitsva kõrval (siin raamatus on muuhulgas juttu arstiteaduse saavutustest, üks tegelastest sooritab uuenduslikke riskantseid operatsioone) iseloomustas selle aja Inglismaad ka suur sotsiaalne ebaõiglus, lokkav vaesus, rumalus ja haigustest kubisevad ülerahvastatud tööstuslinnad. Selles raamatus puutume rohkem kokku küll külaelanike vaimupimeduse ja ebausuga, aga Londoni eluasemepoliitikale pööratakse samuti üksjagu tähelepanu.

Tegelaste galerii on kirev, peategelasteks on oma tiisikusehaiget naist ja kolme last väga armastav Essexi kirikuõpetaja Will ning äsja üsna kummalisest abielust lesestumise läbi õnnelikult pääsenud kirglik loodusteaduste huviline Cora oma iseäraliku poja Francisega, kes tänapäeval ilmselt autisti diagnoosi saaks. Francis leiab hingesugulase Willi naises, kes tundub ainsana teda mõistvat je kellega tal tekib erakordne side, mis naisele peaaegu saatuslikuks saab. Londonis elavat Corat ümbritsevad mitmed sõbrad, sõprade hulka võib lugeda ka tema sotsialistlike vaadetega lapsehoidja Martha ja tema lahkunud abikaasa arsti, kes on Corasse lootusetult armunud. Essexi külasse satub Cora suurest huvist fossiilide vastu. Will omakorda on ümbritsetud inimestest, kes kardavad müütilist Essexi siugu ja iga purjus peaga ära uppunu, rapitud lammas või öösel kadunud laps (mis siis, et hommikul pesukapist koos maiustustega üles leitud) läheb salapärase tiibadega mao arvele. Will peab jutlusi ja teeb, mis suudab, ebausuga võitlemiseks. Külaelanike hulgas on väga värvikaid tüüpe.

Willi ja Corat tõmbab teineteise poole vaatamata sellele, et nad ei ole peaaegu üheski asjas samal arvamusel ning ärritavad teineteist. Nende esimesest kohtumisest, kus Cora aitab mehel, keda ta hulkuriks peab, lammast mudast välja kiskuda, võib taiplikul lugejal (kes muidugi kohe aru saab, kellega tegemist) tekkida hirm imal-romantilise armuloo arenemise ees, aga õnneks see ei ole seda sorti raamat. Mis sorti raamat see siis on? Minu jaoks oli see peamiselt hästi jutustatud lugu, mida oli hea lugeda õhtuti enne magamaminekut, sest selle lugemist on võimalik vajalikul kellaajal katkestada, samas pole see sugugi igav. Raamatus polnud minu jaoks küll ühtki tegelast, kellele iseäranis kaasa elada või kellega end samastada, aga värvikad kujud on kõik ja enamus ka sümpaatsed. Vahelduseks kaasaja lugudele väga värskendav.

Väikese vihje raamatu iseloomu kohta annab ka esikaanele pandud kirjanik John Burnside tsitaat küsimusega, kas Charles Dickens koos Bram Stokeriga oleksid kirjutanud parema Victoria ajastu romaani kui see. Ja tõesti, lisaks dickenslike tegelaste galeriile antakse raamatu algupoole Essexi siu kohta stokerlikku õhkkonda loovaid vihjeid, mis panevad kahtlustama, et miski koletis luurabki ringi: lapsed näevad koolis üheaegselt kummalisi nägemusi ja langevad minestusse. Lõpuks midagi seletamatut siiski ei jää.

Raamatut ilmestavad ka erinevate tegelaste üksteisele saadetud kirjad.

See romaan on esimene Galluse kirjastuse ajalooromaanide sarjast „Loo aeg”, milles on väljaandajate sõnul plaanis pakkuda tänapäeva kirjanike haaravalt kirja pandud romaane, mis mitte ainult ei räägi ammu juhtunud sündmustest, vaid aitavad neid aegu ka tunnetada. Minu arvates võib sarja nime lugeda kahte moodi – nii mõeldes loo ajast kui tõlgendades käsuna see aeg ise luua, ja küllap see nii mõeldud ongi.

Kaja Kleimann

Sarah Perry pilt on pärit siit.