Stephen Hawking „Lühikesed vastused suurtele küsimustele“

„Lühikesed vastused suurtele küsimustele“ on teadlase Stephen Hawkingi viimane teos. Autorit võib pidada igal juhul suure algustähega Teadlaseks – lisaks sellele, et Hawking oli teoreetiline füüsik ja kosmoloog, oskas ta oma mõtteid ja teadmisi ka teistele edasi anda (elu on näidanud, et pahatihti just kõige andekamad reaalteadlased kaovad iseenda geniaalsusesse ära). Hawking toob teose alguses välja, et ta on sündinud täpselt 300 aastat pärast Galileo Galilei surma. Seda kokkusattumust ei võta ta samas liiga tõsiselt, öeldes, et sel päeval sündis maailmas umbes 200 000 last ning ei ole teada, paljud neist astronoomiast huvitusid. Hawking suri täpselt samal päeval, mil sündis teine füüsika suurkuju, Albert Einstein, 14. märtsil (mil on ka π päev). Huvitav, mida Hawking sellest kokkusattumusest arvaks. Universum justkui mängiks teadlikult numbritega, et tänada neid, kes on aidanud taevalaotuse ilu inimkeeli lahti mõtestada.

Teosega käib juba algusest peale kaasas kerge hüvastijätu maik ning läheb aega, et lugu end käima tõmbaks – sel on mitu eessõna ning seejärel Hawkingi eluloo tutvustus. Samas on ülejäänud teos meeldivalt üles ehitatud – 10 küsimust, millele teadlane vastust otsib. Küsimused varieeruvad jumala olemasolust tuleviku kujundamiseni. Vastused esitatud küsimused ka saavad, mõned objektiivsemalt, teised subjektiivsemalt. Alati on põnev lugeda suurte mõtlejate mõtteid, kuid samas ma usun Hawkingit rohkem füüsikuna kui futuroloogina*. Teos on tekstiliselt lihtsasti mõistetav ning kerge lugeda, sisu poolest on tavalugejal ilmselt keerulisem aru saada füüsikat käsitlevaid peatükke.

Soovitaksin teost „Lühikesed vastused suurtele küsimustele“ eelkõige sellisele inimesele, kes ei ole Hawkingi teoseid varem lugenud. Inimesele, kellel on kogu aeg kiire ning kes unustab end omaenda ego sisse. Hawkingi teos paneb väga väikesena tundma. See haarab käest ja viib retkele universumi avarustest eksistentsi küsimusteni ning toob pärast tagasi koju. Olen Hawkingi teoseid lugenud ning eelmisel aastal temast ka ühe esitluse koostanud – isiklikult nuriseksin teadlase teemade korduse üle. Temaatikad korduvad nii teoseti kui ka käesoleva teose sees. Samas ei saa ma öelda, et uusi avastusi üldse ei oleks, mind intrigeeris mõte sellest, et alanud on uus evolutsiooni ajajärk – on tekkinud olukord, kus raamatud, internet, jms infokandjad säilitavad ja kannavad edasi palju suuremat informatsiooni hulka kui DNA.

See tähendab seda, et info edastamine on lihtsalt muutunud. Eraldiseisvalt on teos populaarteaduslik pärl, mille teemadega võiks igaüks kursis olla.

Laura Nemvalts

_________________________
* Kriitikat Hawkingi ennustustele kuula nt Labori raadiosaatest: Helm, A., Järv, L. & Riid, A. (2018). Stephen Hawkingi avastused ja hoiatused, Vikerraadio. Külastusaeg: 6. september 2020. https://vikerraadio.err.ee/819151/labor-stephen-hawkingi-avastused-ja-hoiatused

Andrea Wulf „Looduse leiutamine. Alexander von Humboldti uus maailm I“

Andrea Wulfi kirjutatud raamat on erakordselt kütkestav ja lihtsas keeles kirjutatud. Peale selle lihtsustavad lugemist ja tekstist arusaamist ka autori ja tõlkija allmärkused. Raamat pakub põhjaliku ülevaate Alexander von Humboldti kujunemisest teadlaseks, tema sõpruskonnast, kuhu kuulus ajaloolisi isikuid, ja ekspeditsioonist Lõuna-Ameerikasse.

Detailsemalt kirjeldatakse ka Humboldti, Goethe ja Schilleri tihedaid sõprussuhteid ning koos Goethega tehtud loodusteaduslikke katseid. Ilmneb, et Goethe kirjutas Fausti oma loomingulise palangu neil aastatel, mis langesid kokku Humboldti külaskäikudega. Nii Fausti kui ka Humboldti kihutas taga katkematu pürgimine uute teadmiste poole. Nad olid arvamusel, et ennastsalgav töö ja uurimine toovad selguse, mõlemad ammutasid jõudu loodusest ning uskusid, et kogu looduslik maailm on ühtne.

Tänapäeval, kui inimkond seisab silmitsi mitmesuguste globaalprobleemidega, tundub uskumatu, et juba üle kahe sajandi tagasi eemaldus Humboldt (alatest Aristotelesest domineerivast) inimkesksest maailmavaatest loodusele ja näitas, et inimkond muudab looduse tasakaalu ning inimtegevus toob kaasa katastroofilisi tagajärgi. Humboldt oli ka esimene, kes selgitas, kui põhjapanevat rolli mängivad metsad ökosüsteemides ja kliima kujunemisel.

Ülikooliõpingute ajal puutusin Humboldti teadustööde kokkuvõtete ja refereeringutega sageli kokku, aga mitte kunagi ei kujunenud tema tegevusest sellist holistilist pilti kui praegu, tuginedes loetud üldistustele ning pikaajalisele kogemusele keskkonnahariduse edendajana. Tervikpilti ei saanudki tekkida, sest ülikoolis domineeris 1970. aastatel jõuliselt essentsialism ning kuigi ökoloogia teadusdistsipliinina oli küll jõudnud kursuste loendisse, ei kujundatud selle õppimise ajal arusaama sotsiaal-kultuuriliste aspektide olulisusest ökoloogiliste probleemide lahendamisel. Humboldt täheldas, et „kõik on omavahel vastastikuses sõltuvuses“ ja mida kogukamaks muutub elukogemus, seda rohkem seda mõistad.

Kuigi Humboldt oli omas ajas Napoleoni kõrval tuntuimaid inimesi Euroopas, tuntakse teda Eestimaal vähe. Seda aga, milline tähendus on tal Lõuna-Ameerikas, kogesin 2007. aastal, reisides Mehhiko linnades Taxcos ja Cuernavacas. Alexander von Humboldt külastas neid paiku 1803. aastal ja kuigi ta viibis nendes linnades ainult mõned päevad, on talle Cuernavacas püstitatud ausammas. Kohalikud tutvustasid ausammast sügava uhkusega ning väärtustasid Humboldti seotust nende riigiga.

Kuna Humboldt käis 1829. aastal ka Eestis, siis ehk aitab see raamat samuti kaasa Humboldi tööde tähenduse mõistmisele Eestis ja tema väärtustamisele laiema avalikkuse hulgas.

Imbi Henno

Ernst Mayr „Bioloogilise mõtte areng. Mitmekesisus, evolutsioon ja pärilikkus“

Ernst Mayri raamat „Bioloogilise mõtte areng” on huvitav lugemine ja kindlasti tunnevad äratundmisrõõmu just need, kellele bioloogia on südameasi. Tõlge on pädev ja asjakohane. Olles juba viisteist aastat bioloogia didaktika kursust lugenud, teeb rõõmu ka see, et lõpuks on eesti keelde jõudnud materjal, mida saab kasutada bioloogiaõpetajate koolituses. Bioloogilise mõtte arengu mõistmine on üks olulisemaid asju tulevaste bioloogiaõpetajate silmaringi avardamisel. Raamat pakub laiema vaate bioloogiateaduse tähtsusest ja mõtlemisainet bioloogia koha määratlemiseks teiste koolis õpetatavate loodusteaduslike ainete valguses.

Kogu loodust ei saa tunda ja seda ei peagi, aga oluline on üldistusvõime ja bioloogia kui teaduse loogika väljatoomine.

Imbi Henno