Archive for the ‘Nemvalts, Laura’ Category

Vesi mäletab aega, mille inimkond kord unustab. Emmi Itäranta „Vesi mäletab“

Emmi Itäranta „Vesi mäletab“ (Koolibri, 2014)

Emmi Itäranta debüütromaan „Vesi mäletab” viib lugeja aega, kus praegu erinevatel konverentsidel käsitletavad loodusprobleemid on saanud tõsiasjaks. Vesi on üle ujutanud paljud tihedalt asustatud rannikualad, päikesekiirgus jõuab palju eredamalt maale ning inimkond ei mäleta enam, mida kujutab endast valge lumi. Piiratud mageveevarusid kontrollivad sõjaväelased ning kõige suurem mõeldav kuritegu on puhta vee varjamine.

Esimese asjana köitsid mind tegelaste nimed. Raamatu peategelaseks on Noria Kaitio, kes on teemeistri laps. Tegu on soome autori raamatuga ning tegevus toimub Soome territooriumil, kuid tegelaste nimed on pigem aasiapärased. Nimed on neutraalsed ja ka tegelased ei anna kohe teada, mis soost nad on. Nii Noria kui ka ta parim sõber Sanja on tüdrukud, mitte vanemad kui 20-aastased, kuid aeg, milles nad elavad, on muutnud noored naised tugevateks isiksusteks. Samas pole ka selles ajas kadunud soolised stereotüübid – Norialt küsiti tema küpsustseremoonial, miks ta arvab, et naine võib edukalt teemeistrina tegutseda. Tugeva karakterina ei lasknud Noria ennast sellest kuidagi häirida. Allesjäänud maailma keskuseks on kujunenud Xinjing ja sellepärast võib oletada, et Aasia kultuuri säilis rohkem kui Euroopa oma, mis selgitab ka nimede aasiapärasust. Praegu oleks mõeldamatu Soomes tee kasvatamine, kuid kliimamuutuste ja Aasia kultuuri pealetungi tõttu oli see raamatus täiesti reaalne.

Raamatu keskne tegelane on vesi – vesi, mis on kõigist elementidest kõige muutlikum; vesi, mis on surma liitlane, sest vett ja surma ei saa lahutada. Nautisin autori tundlikke ja sügavamõttelisi pühendusi veele, need tekitasid muinasjutulise õhustiku, kuid iga sõna pühendustes oli sulatõsi. Need panid lugejat vaatama peeglisse – inimesed ise koosnevadki veest, kuid kui palju me veest hoolime, kui palju me sellele mõtleme? Mitte palju. Hakkasin tahtmatult kontrollima, kui palju vett ma ise kulutan. Peategelase ja vee suhe oli väga eriline, teemeistri ametit poleks ilma veeta, ilma veeta lihtsalt ei saaks teed teha. Noria teadis veest tohutult palju ja nii suur seotus veega maksis talle ka omal moel kätte. Ta teadis, et mitte keegi ei saa olla vee valitseja, ei tema ega ka sõjaväelased, sest vesi valitseb ise kõigi üle. Leian, et pealkiri „Vesi mäletab“ on väga asjakohane, sest vesi valitses ka seda romaani.

Lugedes ei saanud ma lahti tundest, et kõiki sündmusi ja inimesi varjutab hall nukruseloor. Samas pole ka midagi imestada, sest kuidas olla õnnelik maailmas, kus valitseb tohutu veekriis, kus inimesed on haiged ning kus olukorra paranemist pole loota. Maailmast olidki sõna otseses mõttes järele jäänud ainult tolm ja lootusetus, kuid selle keskel seisis peategelane, kelle sees valitses mässaja hing ning kes uskus, et midagi peab siin maailmas veel leiduma, kuskil peab olema veel paiku, mis pole selle tumeda loori alla jäänud. Mingi ürgne jõud hoidis teda otsimas ja üritamas. See säde Noria sees ei lasknud raamatu melanhoolsusel rõhuvaks muutuda ning hoidis erksana. See säde ei lasknud raamatut käest panna ning hoidis lugemas.

Noria ja ta sõber Sanja käisid tihti plastikarjääriskohas, kus endismaailma asjad kasututena vedelesid, oodates teiste kasutute asjadega sulandumist. Ühel hetkel tabas mind äratundmine – R. Brautigani romaanis “Arbuusisuhkrus” olid samuti Unustatud Asjad, mille otstarvet keegi ei teadnud ning mis olid pärit justkui teisest maailmast. Ma ei tea, kas Emmi Itäranta sai sellise paiga loomiseks innustust just „Arbuusisuhkrust“, kuid mingeid paralleele saab nende teoste vahele tõmmata küll. Võib-olla planeet Maa ongi kunagi kasutute asjade hoiustamiskoht, sest inimesi, kes mäletaks nende otstarvet, enam pole. Tagasi plastikarjääri juurde minnes – tore oli mõistatada, mis asjad need on, mida Noria ja Sanja karjäärist leidsid ning mida autor osavalt kirjeldas. Alguses tundmatuna paistnud ese hakkas lause arenedes järjest kuju võtma ning lõpuks tuli arusaamine – ah see on see! Nad leidsid nii CD plaadid, kõlarid kui ka raadio. „Vesi mäletab” tegelaste peamiseks suhtlusvahendiks oli kommunikaator – keeruline masin, kus igal inimesel oli enda ID. Kommunikaatori olemasolu tekitab küsimuse, et kui inimesed oskasid nii keerulise masinaga ümber käia, kuidas polnud siis isegi kõige tavalisem raadio nende mälupilti alles jäänud. Miks olid inimesed ära unustanud kõige algelisemad ja lollikindlamad seadmed? Põhjus võib peituda nii autori loogikaveas kui ka tõsisasjas, et kui sõjaväelased varjavad puhast vett, võivad nad maha salata ka raadio ja kõlarite olemasolu.

„Vesi mäletab” on väärt lugemiselamus, sest kogu loodud maailm oli külmavärinaid tekitavalt tõeline ja käegakatsutav. Raamat paneb lugejat mõtlema, mida ta ise taolises katastroofilähedases olukorras teeks ning milliseid valikuid langetaks. Teosed, mis on kirjutatud kaugest minevikust või teadmata tulevikust, on kirjaniku jaoks alati väljakutsed, sest luua tuleb usutav maailm. Selle väljakutsega sai Emmi Itäranta väga hästi hakkama.

Laura Nemvalts

Advertisements

Ransom Riggs “Miss Peregrine’i kodu ebaharilikele lastele”

Slide1

Slide2

Slide3

Slide4

Slide5

Slide6

Slide7

Slide8

Slide9Laura Nemvalts

Cassandra Clare “Kellavärgiga prints”

clarekellavargigaprints“Põrgu sõdalaste” sari

“Kellavärgiga prints” on triloogia “Põrgu sõdalased” teine raamat, esimene raamat on “Kellavärgiga ingel”, kolmas raamat on “Kellavärgiga printsess”.

Tegelased

Tessa (Theresa Gray) – tüdruk, kes oskab muunduda. Ta ei tea, kes ta on, sest tema võime on väga eriline ja esimeses osas oli tema senine turvaline maailm kokku kukkunud ning ta sattus varjuküttide juurde.
Will (William Herondale) – varjukütt, kes uskus, et talle on needus peale pandud, mis ei lubanud tal enam kunagi kedagi armastada. Ta hoidis kõiki endast eemale, neid kaitstes, kuid tuli välja, et needust polnudki.
Jem (James Carstairs) – Will ja Jem olid parabataid ehk vere-ja hingevennad.

clarekellavargigaingelTegevus

Raamatu tegevus toimub 19. sajandi Inglismaal. Seiklused toimuvad ümber Tessa, keda jälitab õel mees Mortmain, kes tahab Tessat tema võime tõttu ära kasutada ja loob oma eesmärgi saamiseks metallist inimautomaadid. Tessale ja tema sõpradele on antud kaks nädalat aega leida Mortmain, kes on jäljetult kadunud, muidu võib Instituudi juhtimine teiste kätte minna. Lisaks peab Tessa oma tunnetes selgusele jõudma.

Selgitus

ruunidVarjukütid on inglite ja inimeste järeltulijad. Neile annavad üliinimlikud võimed ruunid, mida nad joonistavad erilise vahendi – stelega – endale nahale. Instituut on varjuküttide elupaik ja kodu.

Katkend

Will:  “Sina ja mina oleme sarnased, Tessa. Sõnad on meie elu ja hing. Kui teadsin, et ei tohi enam kunagi armastada ja keegi ei tohi armastada mind, olid raamatud ainsad, mis takistasid mind võtmast endalt elu ja tekitasid tunde, et ma pole ehk siiski päris üksi. Raamatud ei valetanud mulle ning minagi võisin olla nendega aus.”

cassandraclareCassandra Clare

Cassandra Clare’i pärisnimi on Judith Rumelt. Ta on sündinud 27. juuli 1973. Cassandra Clare vanemad on ameeriklased, kuid ta sündis Iraanis. Ta on saanud palju auhindu ja tema üks raamat on ka filmiks tehtud (“Surmav arsenal: Luude linn”). “Põrgu sõdalaste” sari sai alguse 2009. aastal,  eesti keelde tõlgiti need alles sel aastal.  Ta kirjutab varjuküttidest ning temalt on oodata nende kohta veel raamatuid. (Loodetavasti palju.)

Muljed

Mulle meeldis see raamat kohutavalt, nii esimene kui ka teine osa ning ma soovitan kõigil seda lugeda! Lihtsalt hoiatan, et Cassandra Clare raamatud võivad oma emotsioonidega haiget teha ja tekitada sõltuvust.

Laura Nemvalts