Han Kang „Human Acts“ („Inimeste teod“)

Korea sõja – mis de jure kestab tänase päevani – vaherahu sõlmiti 1953. aastal, lahutades ühe rahvuse kaheks riigiks. Kuigi Lõuna-Korea hakkas vastupidiselt Põhja-Korea kommunistlikule suunale viljelema kapitalistlikku majandussüsteemi, siis ei kaasnenud sellega demokraatlikku valitsemiskorda. Alates 1961. aastast valitses riiki sõjaväeline diktaator ja hilisem president Park Chung-hee, kes pani aluse Lõuna-Korea kiirele majanduslikule arengule, samal ajal represseerides vägivaldselt tavakodanikke – eriti üliõpilasi ja töölisi. Park mõrvati 1979. aastal, kuid riigi demokratiseerumise asemel võtsid sama aasta lõpus võimu üle sõjaväelased eesotsas Chun Doo-hwaniga. Vastukajaks puhkesid Lõuna-Koreas demokraatiat pooldavad ja kaitseseisukorra vastased kodanike meeleavaldused, mis tipnesid 1980. aasta maikuus ülestõusuga Gwangjus.

Meeleavalduste vägivaldne mahasurumine Gwangjus – mis asub pealinn Soulist veidi kaugemal kui Võru asub Tallinnast – algas 18. mail 1980, mistõttu on sündmust tähistatud vahel ka lihtsalt kui 5·18. Vägivalda ei tarvitatud ainult meeleavaldajate, vaid ka teiste kohalike elanike suhtes, mis kutsus oma rahulolematust väljendama järjest suuremaid rahvamasse. Järgnevatel päevadel muutusid sõjaväelaste rünnakud tavakodanike vastu järjest jõhkramaks, selle peamiseks väljenduseks oli relvastamata meeleavaldajate vastu tule avamine. Ülestõus suruti lõplikult maha 27. maiks; 10 päevaga tapeti ametlikel andmetel umbes 200 inimest, kuid Gwangju elanikud peavad tõesemaks 10 korda suuremat hukkunute arvu.

Teose „Human Acts“ – eesti keeles „Inimeste teod“; originaalkeeles 소년이 온다, mille inglisekeelseteks otsetõlgeteks on pakutud nii „The Boy Is Coming“ kui ka „The Boy Comes“ („Poiss, kes tuleb“) – taustsüsteemiks on kirjeldatud Gwangju ülestõus. Teost on tõlgitud kümnekonnasse keelde, kuid mitte eesti keelde – ka mina lugesin teost inglise keeles. Autor Han Kang, kelle sünnilinn on Gwangju, on oma teoses sõna andnud seitsmele minajutustajale, sealhulgas seitsmes on autor ise. „Minajutustaja“ pole tegelikult kõige täpsem termin, kuna tihti kasutab autor tegelaste läbielamiste kirjeldamiseks asesõna „I“ („mina“) asemel „You“ („sina“), mis paneb lugejat tundma, justkui juhtuks kõik tema enesega. Igale jutustajale kuulub üks teose peatükk, ajaliselt ei ole peatükid aga kattuvad, vaid sündmused toimuvad ajavahemikus 1980–2013.

Teose pealkirja otsetõlge kõlab veidi nagu õudusfilmi pealkiri. Kõiki teose tegelasi ühendab esimene jutustaja – 15-aastane noormees Kang Dong-ho, kes satub oma surma saanud sõpra otsides aitama noori, kes tegelevad Gwangju ülestõusus surmasaanutega. Dong-ho kaardistab surnukehasid, tehes nende kohta märkmeid, vajadusel liigutab neid ning tõstab surilina, kui keegi tuleb oma lähedast otsima. Dong-ho on poiss, kes tuleb – tema enda elu jääb 1980. aasta maisse, kuid ta tuleb mälestusena nende juurde, kes jäid ellu. Ta tuleb tõesti kohati kui õudusfilmi tegelane, kuid mitte oma loomuse pärast – ta oli kõigest üks poiss, kellele headus oli loomulik – vaid selle tõttu, et elavad kahetsesid, et ei suutnud teda päästa. Kui Dong-hole kuulub esimene peatükk, siis teine kuulub tema surnud sõbrale Jeong-daele. Kuna ilukirjanduses on kõik võimalik, siis on võimalik ka see, et lisaks elavatele räägivad ka surnud. Ja surnud küsivad: „Miks?“.

Lisaks Dong-hole ja Jeong-daele, kelle mõlema elu lõppes Gwangju ülestõusu ajal, räägivad toimunud sündmustest ja edasielamisest ka Eun-sook, Seon-ju ja – küll teise inimese kaudu – Jin-su. Eun-sook oli 1980. aastal gümnaasiumiõpilane, Seon-ju tööline ning Jin-su tudeng. Kõik kolm tegelesid ülestõusu ohvrite surnukehadega, mille kaudu tutvusid nad Dong-hoga. 1985. aastal on Eun-sookist saanud toimetaja, 1990. aastal Jin-sust ühe professori „psühholoogiline lahkamine“ ning 2002. aastal Jeon-just kontoritööline. Oma peatükk on ka Dong-ho emal ning juba mainitult teose autoril Han Kangil. Han avab teose kirjutamist ning oma isiklikku sidet Gwangjuga ja ühe päriselt eksisteerinud poisiga, kelle nimi oli Dong-ho.

Ajaloosündmused tunduvad tihti kui midagi staatilist, midagi, mis on minevikus ja mis mõjutavad tänapäeva vaid kaudselt. Teose jutustajate jaoks nõnda ei ole – 1980. aasta mai sündmused olid midagi, mis jäid saatma neid kogu eluks – Gwangju oli nendega iga päeva igas hetkes kaasas. Seda on raske mõista inimestel, kes ei ole sarnaseid asju läbi elanud. Vahest raskemgi on aga olla koos inimestega, kes on elanud läbi neidsamu sündmusi ning seetõttu teavad täpselt, mida teine osapool tunneb – saatusekaaslane on kui valus peegeldus iseendast. Han Kang käib traumaga ümber delikaatselt, kuid samas seda ilustamata. Autor näitab, kuidas edasielajad kannavad kaasas nii füüsilisi (nt põhjus, miks Seon-ju enam lapsi ei saa, on ilmselt igale naissoost – ja ka meessoost – isikule judinaid tekitav) kui ka vaimseid kannatusi (paljud ei suutnud pärast ülestõusu ja kinnipidamisi enam normaalsusesse naasta ning võtsid endalt elu).

Kuigi teos käsitleb paljusid teemasid – juba mainitud trauma ja lein, kuid ka sõprus ja kõigest hoolimata edasielamine (kuigi tihti tekib küsimus, mis elu see on) – siis silmapaistvalt läbivad teemad on arutlus hinge olemusest ning inimlikkusest. Hinge võrreldakse teoses nii linnuga, kes keha surma korral minema lendab, kui ka küünlaleegi haloga. Kui Dong-ho peatükk lõppeb küsimusega, kui kaua hinged oma surnud keha juures veel veedavad, siis järgneva – Dong-ho sõbra Jeong-dae – peatüki jutustaja ongi vaid hing, kes muutub järjest vabamaks, mida rohkem hävib tema keha. Teose inglise keelde tõlkinud Deborah Smith on välja toonud, et Gwangjus toimunud vägivallategudele lisab omapoolset raskust häbiväärne ümberkäimine surnukehadega, mis tihti ei andnud lähedastele võimalust oma kalleid kombekohaselt matta. Seda võimendab ka Koreas levinud animistlik uskumus, et kehade kallal toime pandud vägivald haavab ka kehale elu andvat hinge. Inimlikkust ja inimeseks olemist analüüsivad mitmed tegelased nii otsesemalt kui kaudsemalt, vahest kõige teravam näide on Jin-suga samas kinnipidamisasutuses viibinu mõtisklus teda küsitlenud professoriga: „Is it true that human beings are fundamentally cruel? Is the experience of cruelty the only thing we share as a species? Is the dignity that we cling to nothing but self-delusion, masking from ourselves this single truth: that each one of us is capable of being reduced to an insect, a ravening beast, a lump of meat? [—] I’m fighting, alone, every day. I fight with the hell that I survived. I fight with the fact of my own humanity. I fight with the idea that death is the only way escaping this fact. So tell me, professor, what answers do you have for me? You, a human being just like me“.

2021. aastal tuli välja Korea telesari „Youth of May“ (오월의 청춘), mille sündmustik on paigutatud samamoodi 1980. aasta maikuu Gwangjusse; sarnaselt teosega „Human Acts“ toimuvad ajaloolised sündmused lähtudes tavalistest inimestest, kelle elu oleks kulgenud muutusteta edasi, kui ülestõusu ei oleks toimunud. Kuid see toimus. Samal ajal kui Korea kultuuri eri tahud vallutavad maailma, on kerge unustada, et Lõuna-Korea demokraatia on küllaltki noor – kui Eesti taastas demokraatliku riigikorra 1991. aastal, siis Lõuna-Koreas toimusid esimesed demokraatlikud valimised 1987. aastal. Teos „Human Acts“ on lugemiselamus ka ilma ajaloolist tausta teadmata, kuid tausta teadmine lisab loole sügavust. Tegemist on meisterliku teosega, mis annab hääle neile, kelle ajalugu on jäädavalt endaga kaasa viinud, ning ka neile, kes elavad edasi.

Laura Nemvalts

Stephen Hawking „Lühikesed vastused suurtele küsimustele“

„Lühikesed vastused suurtele küsimustele“ on teadlase Stephen Hawkingi viimane teos. Autorit võib pidada igal juhul suure algustähega Teadlaseks – lisaks sellele, et Hawking oli teoreetiline füüsik ja kosmoloog, oskas ta oma mõtteid ja teadmisi ka teistele edasi anda (elu on näidanud, et pahatihti just kõige andekamad reaalteadlased kaovad iseenda geniaalsusesse ära). Hawking toob teose alguses välja, et ta on sündinud täpselt 300 aastat pärast Galileo Galilei surma. Seda kokkusattumust ei võta ta samas liiga tõsiselt, öeldes, et sel päeval sündis maailmas umbes 200 000 last ning ei ole teada, paljud neist astronoomiast huvitusid. Hawking suri täpselt samal päeval, mil sündis teine füüsika suurkuju, Albert Einstein, 14. märtsil (mil on ka π päev). Huvitav, mida Hawking sellest kokkusattumusest arvaks. Universum justkui mängiks teadlikult numbritega, et tänada neid, kes on aidanud taevalaotuse ilu inimkeeli lahti mõtestada.

Teosega käib juba algusest peale kaasas kerge hüvastijätu maik ning läheb aega, et lugu end käima tõmbaks – sel on mitu eessõna ning seejärel Hawkingi eluloo tutvustus. Samas on ülejäänud teos meeldivalt üles ehitatud – 10 küsimust, millele teadlane vastust otsib. Küsimused varieeruvad jumala olemasolust tuleviku kujundamiseni. Vastused esitatud küsimused ka saavad, mõned objektiivsemalt, teised subjektiivsemalt. Alati on põnev lugeda suurte mõtlejate mõtteid, kuid samas ma usun Hawkingit rohkem füüsikuna kui futuroloogina*. Teos on tekstiliselt lihtsasti mõistetav ning kerge lugeda, sisu poolest on tavalugejal ilmselt keerulisem aru saada füüsikat käsitlevaid peatükke.

Soovitaksin teost „Lühikesed vastused suurtele küsimustele“ eelkõige sellisele inimesele, kes ei ole Hawkingi teoseid varem lugenud. Inimesele, kellel on kogu aeg kiire ning kes unustab end omaenda ego sisse. Hawkingi teos paneb väga väikesena tundma. See haarab käest ja viib retkele universumi avarustest eksistentsi küsimusteni ning toob pärast tagasi koju. Olen Hawkingi teoseid lugenud ning eelmisel aastal temast ka ühe esitluse koostanud – isiklikult nuriseksin teadlase teemade korduse üle. Temaatikad korduvad nii teoseti kui ka käesoleva teose sees. Samas ei saa ma öelda, et uusi avastusi üldse ei oleks, mind intrigeeris mõte sellest, et alanud on uus evolutsiooni ajajärk – on tekkinud olukord, kus raamatud, internet, jms infokandjad säilitavad ja kannavad edasi palju suuremat informatsiooni hulka kui DNA.

See tähendab seda, et info edastamine on lihtsalt muutunud. Eraldiseisvalt on teos populaarteaduslik pärl, mille teemadega võiks igaüks kursis olla.

Laura Nemvalts

_________________________
* Kriitikat Hawkingi ennustustele kuula nt Labori raadiosaatest: Helm, A., Järv, L. & Riid, A. (2018). Stephen Hawkingi avastused ja hoiatused, Vikerraadio. Külastusaeg: 6. september 2020. https://vikerraadio.err.ee/819151/labor-stephen-hawkingi-avastused-ja-hoiatused

Hea vana utoopia — Aldous Huxley „Hea uus ilm“

Aldous Huxley oli laialdaselt tuntud intelligentsusega inglise kirjanik, kelle romaan „Hea uus ilm“ nägi ilmavalgust 1932. aastal – kahe maailmasõja vahelisel perioodil, ajal, mil maailm vaevles suures majanduskriisis. Inglise keeles on teose nimeks „Brave New World“, mis annab minu arvates veidi paremini edasi teose olemust. Huxley oli üks juhtivaid figuure 20. sajandi teaduse ja tehnoloogia võidukäigu lahtimõtestamises.

„Hea uus ilm“ on oma olemusel utoopia, milles on saavutatud ideaalühiskond, kuid minu arvates on utoopia ja düstoopia oma sügavamas olemuses samad kontseptsioonid. Teoorias on utoopia ja düstoopia erinevad, kuid kui praktikas oleks vaja jõuda mitte-utoopilisest maailmast utoopiliseni, peaks rakendama düstoopiale omaseid rõhumismeetmeid. Öeldakse ka, et armastusel ja vihkamisel on õhkõrn piir, nende allikas pärineb samast kohast – nii võiks võrrelda ka utoopiat ja düstoopiat, millest üks peaks olema positiivne nähtus ja teine negatiivne.

Romaani „Hea uus ilm“ ideaalühiskonnas vormitakse kõik inimesed juba eos ette vastavalt selliseks, millised on nende tulevikuülesanded. Geenitehnoloogia kannab hoolt selle eest, et iga ühiskondliku klassi liige saab väärilise kehaehituse ja ajumahu. Ja kõik on õnnelikud – oh kui õnnelikud! Kõik on õnnelikud, sest puhata saab imelise soma tableti abil, mida jagatakse tehtud töö eest. Üks kõrgeima klassi esindaja, Bernard Marx, tunneb end sellises ühiskonnakorralduses tulnukana ning otsustab ette võtta reisi reservaati, kus mittereguleeritud elu on säilinud. Reservaadis kohtab Marx Johni, kelle toob uudistama seda head uut ilma.

Kõige esimesena hakkasid silma Nõukogude Liiduga nii otseselt kui ka kaudselt seotud nimed – Trotsky (eesti keeles nimekuju Trotski), Lenina, Marx, Engels. Ka George Orwelli düstoopias „1984“ oli kaudselt vihje Nõukogude Liidule – Orwell tõi kasutusele tuntud kujundi 2+2=5, mis seostus NSV Liidu viisaastakuplaani täitmise nelja aastaga. Võib oletada, et düstoopiakirjanikke paelus nii väga just Nõukogude Liit, kuna see oli riik, mis oli nende ettekujutuses kõige lähemal düstoopialikule elukorraldusele, kuigi seal lubati utoopiasarnast ühiskonda. Oma olemuselt tundub aga „Hea uus ilm“ 21. sajandil palju realistlikum kui Orwelli romaan, kuigi Huxley kirjutas oma teose 17 aastat varem.

Huxley mängib kohati kahe narratiivi samaaegse kasutamisega, mis nõuab lugejalt tähelepanu ning muudab lugemise haaravaks. Lisaks Nõukogude Liidu ja marksismiga seotud riigitegelaste nimede kasutamisele leiab tekstist ka karakteri nimega Darwin Bonaparte – seega on romaanis eristatav ajalooline kiht. Romaanis on kesksel kohal ajalooline tegelane Henry Ford, kes sai kuulsaks masstootmisega ning kelle nime kasutatakse tavakeeles samamoodi kui sõna „jumal“ (näiteks väljend „Tänu Fordile!“). Kirjandusliku kihi tekitab paralleelsus Shakespeare’i teostega, mille fragmente reservaadist pärit John pidevalt ette kannab. Kolmas kiht on samuti seotud Johniga ning see on religioosne kiht – jumala otsing. Johni teekonda võib mõneti võrrelda Jeesuse teekonnaga.

See, mis teeb teose kõhedaks, on hinge väljarebimine ühiskonnast. Kõrgkultuur, -kunst ja vabadus ohverdati stabiilsuse ja õnne jaoks. Inimesed ei ole hetkekski üksi, et omaette mõelda. Kõik on kõigi omad. Väärkoheldakse armastust ning võetakse ära laste sigimise ja kasvatamise alustalad – ema, isa, perekond, kodu — ning selle asemele jäeti väärastunud kuuluvustunne. Isegi kui romaani lugeja mõtleb, et kuidas saab küll sellises olukorras õnnelik olla, siis karakterid ei oskagi millestki muust unistada. Kõik muutused on nende jaoks stabiilsuse vastased. Kui pole muutusi, pole ka arengut, kuid nende eesmärgiks ei olegi enam areneda. „„Õnnelikud noormehed!“ ütles kontrolör. „Vaeva säästmata on püütud teie elu kergendada – kaitstes teid niipalju kui üldse võimalik igasuguste emotsioonide eest.““ Mis jääb seega alles elamise ilust ja valust, kui ka emotsioonid on tühipaljas stimulatsioon droogidest?

Aldous Huxley „Hea uus ilm“ on realistlik utoopia, mis hoiab lugemas ning paneb mõtlema inimeseks olemise ja elu väärtuste üle. Romaanis on mitmeid alakihte ja paralleelsusi, mida on põnev avastada. Ma loodan siiralt, et tulevikus ei liigu ringi 96 (see olevat viljastamismasina ülempiir) samasugust tehnoloogiliselt modifitseeritud inimesesarnast olendit, vaid inimeseks arenemine jääb puutumatuks teekonnaks.

Laura Nemvalts

Vesi mäletab aega, mille inimkond kord unustab. Emmi Itäranta „Vesi mäletab“

Emmi Itäranta „Vesi mäletab“ (Koolibri, 2014)

Emmi Itäranta debüütromaan „Vesi mäletab” viib lugeja aega, kus praegu erinevatel konverentsidel käsitletavad loodusprobleemid on saanud tõsiasjaks. Vesi on üle ujutanud paljud tihedalt asustatud rannikualad, päikesekiirgus jõuab palju eredamalt maale ning inimkond ei mäleta enam, mida kujutab endast valge lumi. Piiratud mageveevarusid kontrollivad sõjaväelased ning kõige suurem mõeldav kuritegu on puhta vee varjamine.

Esimese asjana köitsid mind tegelaste nimed. Raamatu peategelaseks on Noria Kaitio, kes on teemeistri laps. Tegu on soome autori raamatuga ning tegevus toimub Soome territooriumil, kuid tegelaste nimed on pigem aasiapärased. Nimed on neutraalsed ja ka tegelased ei anna kohe teada, mis soost nad on. Nii Noria kui ka ta parim sõber Sanja on tüdrukud, mitte vanemad kui 20-aastased, kuid aeg, milles nad elavad, on muutnud noored naised tugevateks isiksusteks. Samas pole ka selles ajas kadunud soolised stereotüübid – Norialt küsiti tema küpsustseremoonial, miks ta arvab, et naine võib edukalt teemeistrina tegutseda. Tugeva karakterina ei lasknud Noria ennast sellest kuidagi häirida. Allesjäänud maailma keskuseks on kujunenud Xinjing ja sellepärast võib oletada, et Aasia kultuuri säilis rohkem kui Euroopa oma, mis selgitab ka nimede aasiapärasust. Praegu oleks mõeldamatu Soomes tee kasvatamine, kuid kliimamuutuste ja Aasia kultuuri pealetungi tõttu oli see raamatus täiesti reaalne.

Raamatu keskne tegelane on vesi – vesi, mis on kõigist elementidest kõige muutlikum; vesi, mis on surma liitlane, sest vett ja surma ei saa lahutada. Nautisin autori tundlikke ja sügavamõttelisi pühendusi veele, need tekitasid muinasjutulise õhustiku, kuid iga sõna pühendustes oli sulatõsi. Need panid lugejat vaatama peeglisse – inimesed ise koosnevadki veest, kuid kui palju me veest hoolime, kui palju me sellele mõtleme? Mitte palju. Hakkasin tahtmatult kontrollima, kui palju vett ma ise kulutan. Peategelase ja vee suhe oli väga eriline, teemeistri ametit poleks ilma veeta, ilma veeta lihtsalt ei saaks teed teha. Noria teadis veest tohutult palju ja nii suur seotus veega maksis talle ka omal moel kätte. Ta teadis, et mitte keegi ei saa olla vee valitseja, ei tema ega ka sõjaväelased, sest vesi valitseb ise kõigi üle. Leian, et pealkiri „Vesi mäletab“ on väga asjakohane, sest vesi valitses ka seda romaani.

Lugedes ei saanud ma lahti tundest, et kõiki sündmusi ja inimesi varjutab hall nukruseloor. Samas pole ka midagi imestada, sest kuidas olla õnnelik maailmas, kus valitseb tohutu veekriis, kus inimesed on haiged ning kus olukorra paranemist pole loota. Maailmast olidki sõna otseses mõttes järele jäänud ainult tolm ja lootusetus, kuid selle keskel seisis peategelane, kelle sees valitses mässaja hing ning kes uskus, et midagi peab siin maailmas veel leiduma, kuskil peab olema veel paiku, mis pole selle tumeda loori alla jäänud. Mingi ürgne jõud hoidis teda otsimas ja üritamas. See säde Noria sees ei lasknud raamatu melanhoolsusel rõhuvaks muutuda ning hoidis erksana. See säde ei lasknud raamatut käest panna ning hoidis lugemas.

Noria ja ta sõber Sanja käisid tihti plastikarjääriskohas, kus endismaailma asjad kasututena vedelesid, oodates teiste kasutute asjadega sulandumist. Ühel hetkel tabas mind äratundmine – R. Brautigani romaanis “Arbuusisuhkrus” olid samuti Unustatud Asjad, mille otstarvet keegi ei teadnud ning mis olid pärit justkui teisest maailmast. Ma ei tea, kas Emmi Itäranta sai sellise paiga loomiseks innustust just „Arbuusisuhkrust“, kuid mingeid paralleele saab nende teoste vahele tõmmata küll. Võib-olla planeet Maa ongi kunagi kasutute asjade hoiustamiskoht, sest inimesi, kes mäletaks nende otstarvet, enam pole. Tagasi plastikarjääri juurde minnes – tore oli mõistatada, mis asjad need on, mida Noria ja Sanja karjäärist leidsid ning mida autor osavalt kirjeldas. Alguses tundmatuna paistnud ese hakkas lause arenedes järjest kuju võtma ning lõpuks tuli arusaamine – ah see on see! Nad leidsid nii CD plaadid, kõlarid kui ka raadio. „Vesi mäletab” tegelaste peamiseks suhtlusvahendiks oli kommunikaator – keeruline masin, kus igal inimesel oli enda ID. Kommunikaatori olemasolu tekitab küsimuse, et kui inimesed oskasid nii keerulise masinaga ümber käia, kuidas polnud siis isegi kõige tavalisem raadio nende mälupilti alles jäänud. Miks olid inimesed ära unustanud kõige algelisemad ja lollikindlamad seadmed? Põhjus võib peituda nii autori loogikaveas kui ka tõsisasjas, et kui sõjaväelased varjavad puhast vett, võivad nad maha salata ka raadio ja kõlarite olemasolu.

„Vesi mäletab” on väärt lugemiselamus, sest kogu loodud maailm oli külmavärinaid tekitavalt tõeline ja käegakatsutav. Raamat paneb lugejat mõtlema, mida ta ise taolises katastroofilähedases olukorras teeks ning milliseid valikuid langetaks. Teosed, mis on kirjutatud kaugest minevikust või teadmata tulevikust, on kirjaniku jaoks alati väljakutsed, sest luua tuleb usutav maailm. Selle väljakutsega sai Emmi Itäranta väga hästi hakkama.

Laura Nemvalts

Ransom Riggs “Miss Peregrine’i kodu ebaharilikele lastele”

Laura Nemvalts

Cassandra Clare “Kellavärgiga prints”

“Põrgu sõdalaste” sari

“Kellavärgiga prints” on triloogia “Põrgu sõdalased” teine raamat, esimene raamat on “Kellavärgiga ingel”, kolmas raamat on “Kellavärgiga printsess”.

Tegelased

Tessa (Theresa Gray) – tüdruk, kes oskab muunduda. Ta ei tea, kes ta on, sest tema võime on väga eriline ja esimeses osas oli tema senine turvaline maailm kokku kukkunud ning ta sattus varjuküttide juurde.
Will (William Herondale) – varjukütt, kes uskus, et talle on needus peale pandud, mis ei lubanud tal enam kunagi kedagi armastada. Ta hoidis kõiki endast eemale, neid kaitstes, kuid tuli välja, et needust polnudki.
Jem (James Carstairs) – Will ja Jem olid parabataid ehk vere-ja hingevennad.

Tegevus

Raamatu tegevus toimub 19. sajandi Inglismaal. Seiklused toimuvad ümber Tessa, keda jälitab õel mees Mortmain, kes tahab Tessat tema võime tõttu ära kasutada ja loob oma eesmärgi saamiseks metallist inimautomaadid. Tessale ja tema sõpradele on antud kaks nädalat aega leida Mortmain, kes on jäljetult kadunud, muidu võib Instituudi juhtimine teiste kätte minna. Lisaks peab Tessa oma tunnetes selgusele jõudma.

Selgitus

Varjukütid on inglite ja inimeste järeltulijad. Neile annavad üliinimlikud võimed ruunid, mida nad joonistavad erilise vahendi – stelega – endale nahale. Instituut on varjuküttide elupaik ja kodu.

Katkend

Will:  “Sina ja mina oleme sarnased, Tessa. Sõnad on meie elu ja hing. Kui teadsin, et ei tohi enam kunagi armastada ja keegi ei tohi armastada mind, olid raamatud ainsad, mis takistasid mind võtmast endalt elu ja tekitasid tunde, et ma pole ehk siiski päris üksi. Raamatud ei valetanud mulle ning minagi võisin olla nendega aus.”

Cassandra Clare

Cassandra Clare’i pärisnimi on Judith Rumelt. Ta on sündinud 27. juuli 1973. Cassandra Clare vanemad on ameeriklased, kuid ta sündis Iraanis. Ta on saanud palju auhindu ja tema üks raamat on ka filmiks tehtud (“Surmav arsenal: Luude linn”). “Põrgu sõdalaste” sari sai alguse 2009. aastal,  eesti keelde tõlgiti need alles sel aastal.  Ta kirjutab varjuküttidest ning temalt on oodata nende kohta veel raamatuid. (Loodetavasti palju.)

Muljed

Mulle meeldis see raamat kohutavalt, nii esimene kui ka teine osa ning ma soovitan kõigil seda lugeda! Lihtsalt hoiatan, et Cassandra Clare raamatud võivad oma emotsioonidega haiget teha ja tekitada sõltuvust.

Laura Nemvalts