Lugemissoovitused 9. aprillil 2024 — Johanna Ross ja Jaak Tomberg

Nagu ikka raamatukogu sünnipäevanädalal oli ka seekord kavas lugemissoovituste jagamine. 9. aprillil soovitasid kohvitoas raamatuid ajakirja “Keel ja Kirjandus” peatoimetaja Johanna Ross ja Tartu ülikooli kultuuriteaduste instituudi asejuhataja Jaak Tomberg. Nad leppisid kokku teha seda vaheldumisi ja sama ülesehitust järgib ka see kirjutis.

Johanna Ross ütles alustuseks, et raamatute valimine oli raske, nagu võiski arvata ja ta polnud päris kindel, kas peaks töö ja lõbu lahus hoidma või mitte – milline väljaütlemine annab suurepärase võimaluse alustada tutvustamist Nina Lykke teosest „Ega me siin lõbu pärast ole” ja mõtiskleda selle üle, kas #metoo perspektiivist saabki seda lugu avada ainult naiskirjanik.

Jaak Tomberg räägib vahele suurepärasest filmist „Tár”, milles Cate Blanchett kehastab heliloojat ja dirigenti Lydia Tári, kes ahistajaks osutub. Tomberg võtab järgmisena tutvustada Carolina Pihelgase „Vaadates ööd”, mis artikuleerib tema jaoks ajalootraumasid esivanematelt. Erinevate põlvkondade, kes ei puutugi nii palju kokku, jutustajate läbi kirjutatud lugu, milles on suured tühikud ja suure pildi peab lugeja ise kokku panema. Lugedes on kogu aeg tunda, et see on luuletaja kirjutatud raamat.

Johanna Ross võtab järgmisena ette Triinu Tamme tõlgitud Nancy Hustoni „Murrangujooned” ja iseloomustab autorit „krehvtise Kanada feministina”, tema kohta öeldakse kõikjal Kanada kirjanik, ehkki ta elab juba aastakümneid Pariisis. „Murrangujoontes” jutustatakse perekonnalugu läbi nelja põlvkonna, eriliseks teeb raamatu see, et kõik lood jutustatakse kuueaastase lapse pilgu läbi. Romaan sai 2006. aastal Prantsusmaal maineka kirjandusauhinna Prix Femina.

Jaak Tomberg võtab järgmiseks tutvustada Mirjam Parve luulekogu „Varjukeha”, milles autor „annab ainulisele häälele olemise õiguse”. On olemas need, kes teavad, kuidas peab elama, ja need, kes sellega sõdivad, kuid luuletaja tahab, et ka teistel, kõigil eluviisidel oleks võimalus.

Johanna Ross soovitab järgmisena oma pinginaabri raamatut: Triin Talk on kirjutanud 2021. aasta romaanivõistlusel Postimehe eriauhinna pälvinud „Auhind õigesti elatud elu eest”. Ühe elu viis varianti pole küll mingi keerukas ja raske lugemine, pigem humoorikas, kuid esitab kõigis küsimusi valikute kohta, keskkonna kohta. Tahaks eriti noortele soovitada ja nende arvamust kuulda.

Jaak Tomberg toob esile Tõnis Vilu, keda palju seostatakse vaimse tervise kajastamisega, kuid kelle luulekogud on kõik väga erinevad. Luulekogu „Ilma” on harukordne näide sellest, et ulmet saab kirjutada luule vormis (varasemast on muidugi olemas ka Uku Masing). Selles luulekogus jälgib lugeja ühe ränduri teekonda postapokalüptilises maailmas, mis on inimestest tühi.

Johanna Ross tegeleb praegu 1960. ja 70. aastate noortekirjandusega, eriti tüdrukutele mõelduga ja loeb taustaks ka tõlketeoseid sellest ajast. Aleksandra Brušteini „Tee viib kaugusse” on tegelikult mälestusteraamat, Leedu juutide perekonna lugu 20. sajandi alguse Vilniuses. Perekond on pigem kõrgemast klassist, isa on arst, tütar õpib koos aadlineidudega. Tegelasi on palju ja nad on kujutatud väga nüansirohkelt ja -tundlikult, ka ebameeldivatel tegelastel on inimestena oma koht. See oli väga ootamatu lugemiselamus, sellest ka soovitus – 1964. aastal sarjas „Noorus ja maailm” ilmunud raamat ei pruugi muidu ette sattuda.

Jaak Tomberg tutvustab Hari Kunzru (loodetavasti vaid „seni veel” eesti keelde tõlkimata) raamatut „Red pill”. See on Brexiti-järgne ja Trumpi-aegne romaan keskeakriisis New Yorgi kirjanikust, kes läheb loomemajja Wannsee ääres, leides, et seal on ette nähtud kirjutada kõigil ühes ruumis ja kõigi silme all – igaüks võib igal hetkel ükskõik kelle töösse sekkuda ja kommenteerida. Kannatlikult eri tasanditest ehitatud raamatus on juttu veel natsidest, noorelt enesetapu sooritanud saksa romantikust Heinrich von Kleistist, kelle haud asub läheduses, ja paljust muust.

Johanna Ross võtab viimasena kätte Tove Ditlevseni „Kopenhaageni triloogia : Lapsepõlv. Noorus. Sõltuvus”. Tegemist on eluloolise raamatuga ja see on väga hoolikalt kureeritud elulugu, arvaku lugeja mis tahes. Raamatus on nii teemasid kui stiili ja see on lugu inimese pääsemisest oma lapsepõlvest. Ditlevsen oli ka luuletaja.

Jaak Tombergi viimane tutvustatav raamat on Maarja Pärtna „Elav linn”. Tomberg on palju uurinud keskkonnateemasid ulmekirjanduses, need on enamasti olnud paksud raamatud. Väikeste laste isana, kellel lugemisaega napib, hakkas teda huvitama, mida suudavad lühivormid. Pärtna proosaluules algab kõik konkreetsest kohast – Tartu kui puhas loodus – ja keeletundlikkusest, mis süvendab liigirikkust.

 

Kaja Kleimann

Lisa kommentaar