Maastiku lummuses ja köidikuis. Julio Llamazares „Kuidas vaadata vett“

Kuidas vaadata vett, seda ühelt poolt väga lihtsat ja teiselt poolt ebatavalist ainet, millest olevat alguse saanud maailmakõiksus ja mis olevat tema olemuse aluseks.

Kuidas vaadata vett, seda suure soojusmahtuvusega ainet, mis moodustab meie kehamassist umbes kaks kolmandikku, mis oma eriliste omaduste tõttu on võimeline liikuma vertikaalis ja mida oma elutegevuseks Maal vajavad kõik elusolendid.

Kuidas vaadata vett, mis lummab ja hirmutab, mis annab ja võtab elu, viies ja mattes kõik ettejääva endaga1 ja enda alla. Seda on kogenud paljud rahvad, meie nende hulgas, kuigi oma väikestes mõõtmetes tunduvalt väiksemas ulatuses. Kuid valu on kõigil üks ja seesama.

Eestis mattis mitu küla ja veel muudki enda alla näiteks 5. mail 1956. aastal täismõõtmed saavutanud Narva veehoidla,

Hispaania on aga veehoidlaid ja paisjärvi lausa täis tikitud. Andaluusiast kuni Galiciani Miño jõe ääres kujundavad need enamuses Franco režiimi (1939–1975) ajal ja veel palju hiljemgi loodud kunstlikud rajatised Pürenee poolsaare maastikupilti.

Leóni provintsis pühkis 1968. aastal valminud Porma ehk Juan Beneti nimeline veehoidla (pais) Porma jõeorus minema üheksa küla, nende seas oru suurima, Vegamiáni küla, kus sündis romaani „Kuidas vaadata vett“ autor Julio Llamazares, ja Ferrerase küla, kuhu on paigutatud tema romaani tegevuskoht.

Rohkem kui viiesaja veehoidla alla maetud küla elanikud (vrd Laan 2020: 147) olid Hispaanias sunnitud − ka väevõimuga (vrd lk, 62) − hülgama sundvõõrandamise pärast oma kodu. Üleujutuskohuslasteks, veealumisteks (vrd lk 18, 169) nimetab niisuguseid sunnitud rändajaid vene külaproosa üks tuntumaid kirjanikke Valentin Rasputin (15.03.1937–14.03.2015) oma romaanis „Lahkumine Matjorast“ (1976; tlk Olev Jõgi, 1980).

Mitmete auhindadega tunnustatud Hispaania stsenaristi, proosakirjaniku, luuletaja, reisikirjade ja filmistsenaariumide autori Julio Alonso Llamazarese romaanis jutustatud Ferrarese küla kadumise loo vee alla teeb eriliseks teadmine, et selle aines tugineb tema enda läbitunnetatud kogemustele. 28. märtsil 1955 Hispaanias Leóni provintsis Vegamiáni külas sündinud Llamazares oli üheksa-aastane, kui küla rajatava Porma veehoidla tõttu 1968. aastal tühjaks tehti ja pere Sabero kivisöemaardlas asuvasse Olleros de Sabero külla kolis, ja 12-aastane, kui ta sealt Madridi internaatkooli suundus.

Eriliseks teeb tema romaanis kirjeldatud Ferrarese küla kadumise vee alla samuti teadmine, et 28-aastasena nägi ta 1983. aastal ajutiselt tühjaks lastud Porma veehoidla alt välja ilmunud kummituslikku (vrd lk 95), apokalüptilist maastikku. Kuid alles kolmkümmend aastat hiljem, väga küpse mehena oli ta valmis läbielatud vaatepilti oma hingepaisu tagant valla päästma ning oma kirjanduslike tegelaste silme ja tunnete läbi taas ellu äratama: „Paisu juurde oli jäänud õige vähe vett ja kõik muu oli üks mudameri, milles paistsid külade varemed, [—] See oli maailmalõpu maastik, kuid selles oli inimese kohalolu. Või jäljed tema kohalolust, sama tontlikud kui küla varemed.“ (lk 72–73; vrd lk 17, 58)

Sinna, lilli, karjakellade helinat ja linnulaulu täis maastikule rajatud veehoidla juurde, mille vesi peidab kõigi neljakümne viie aasta eest külast lahkuma sunnitud perede „elu saatnud maastikku“ (lk 122), suunabki autor ühel väga ilusal aprillihommikul kuusteist kolme erineva põlvkonna esindajat, et täita isa ja vanaisa Domingo viimane soov: jõuda tuhana tagasi oma külasse, mägede juurde, mille üks osa ta oli.

Ilu ja hävingut kiirgavast maastikust − koos lahkunud mehe hingega − saab Julio Llamazarese romaani „Kuidas vaadata vett“ tegelik peategelane ja telg. Paisjärve äärde viib kirjanik kõik oma tegelased, et jutustada erinevate pilkude läbi

sisemonoloogi vormis Ferrerase küla hävingust ja selle mõjust inimese hingemaastikule, eri põlvkondade arusaamadele nendevahelistest sidemetest, looduse ja inimese ning küla ja linna vahekorrast, heaolu kasvu nimel toimuvast tehnilisest progressist (vrd lk 55, 62, 63, 77).

Selles väga hästi komponeeritud, tegelaste nimedega pealkirjastatud kuueteistkümnest peatükist – pluss seitsmeteistkümnes autojuhi-peatükk –, koosnevas romaanis pole mitte midagi juhuslikku. Iga element ja kujund on paigas. Isegi asulast kaasatoodud lillekimbule, mille vanaema eelmisel päeval kirikus kirstust kaasa võtab, enne kui see krematooriumisse viiakse, ja aprillihommikul veehoidlat ääristavatel karjamaaadel õitsevatele lilledele, samuti kaladele ja tuhale ning kivile, mille Agustín toob asundusest kaasa, annab autor sügava tähenduse, jättes lugejale samas tõlgendusvõimalusi. Isegi tegelaste monoloogiliste etteastete järjekord tundub olevat semantiliselt korrastatud, eriti raamatu lõpupeatükkide puhul.

Milline oleks olnud Llamazarese tegelaste elu – ja tema endagi oma –, kui nende tee poleks „ristunud ühe inseneri korraldusega, kes otsustas peatada jõe voolu“ (lk 55; vrd lk 61) ja meelevaldselt muuta jõevesi inimeste saatust määravaks, hingeliselt surmatoovaks veeks? See on üks neid küsimusi, mis paneb isa ja vanaisa Domingot koju viima läinud omakseid olnu ja oleva üle mõtisklema ja endamisi arutlema.

Milline oleks olnud aga veehoidla-eelne maastik? Ei tea. Kuigi ei saa öelda, et Porma jõe oru „veega täidetud“ (lk 109) maastik poleks ilus, mõjub ta ometigi kuidagi skeletilikult ja minimalistlikult. „Kõik selles piirkonnas on taandatud õige vähesele: taustal mäeahelik, esiplaanil käänuline maantee ja madalam küngas…“ (lk 145) – nendib see üks insener, Porma veehoidla projekteerija ja kirjanik Juan Benet, kelle meelevallas oli muuta jõevesi inimeste saatust määravaks, hingeliselt surmatoovaks veeks ja keda raamatu autor paneb otsekui häbipostis sulgema oma veeloo.

Julio Llamazarese pealtnäha lihtsakoeliselt jutustatud vee vaatamise lugu, mis ühe tahuna toob välja veehoidlate vee sünge saladuse, illustreerides seda hämmingut ja teadmatust leinavale perekonnale lakooniliselt oponeeriva, eemalt juhuslikult möödasõitva autojuhi – kes ei tea, mis end vee all varjab, või kes näeb veehoidlas ainult utilitaarset funktsiooni ja ilma ilu – lühikese etteastega, on tohutu sõnumiga lugu, mis kätkeb muu hulgas eetilist üleskutset inimkonnale mõelda päris tõsiselt ja suure moraalitundega ka selle üle järele, kuidas vaadata vett, seda hindamatut ja elutähtsat ainet.

Eve Pormeister

Kasutatud kirjandus
Laan, Mari 2020. Saateks. — Llamazares, Julio 2020. Kuidas vaadata vett, lk 147–151.
Llamazares, Julio 2020. Kuidas vaadata vett. Tõlkinud Madis Kuuse ja Mari Laan. Tartu: Toledo.
Rasputin, Valentin 1980. Lahkumine Matjorast. Tallinn: „Eesti Raamat“.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s