Vladislav Koržets “Inglijaht ehk uued laulud või nii”

Raamatute kohta kirjutamisega on üsna samamoodi kui nende lugemisega. Mõne kohta on lihtne kirjutada, teise kohta keeruline; vahel tuleb teks üsna iseenesest, kuid teinekord peab sõnu malakaga taga ajama. Sealjuures ei pruugi lugemise ja kirjutamise keerukus omavahel sugugi võrdelises seoses olla. Mõne kergesti loetava raamatu kohta kirjutamine on vahel hämmastavalt keeruline. Mitte, et mõtteid poleks! Neid ikka jagub. Jagub ehk isegi enam kui vaja ning igaüks neist tunneb end olulisemana kui see teine, seega toimub ajus pidev trügimine ja nügimine, et milline mõte suudab end teistest ette suruda.

Heaks avalauseks näib sobivat mõte, et Vlasdislav Koržetsi nimi ei vaja eestlastele ilmelt mingit tutvustamist, kuid teisalt on see selgelt liiga lame. Nagu lest. No näete isegi! Kala ronis vahele. Ilmselgelt pidigi ronima, sest “kala” on selgelt üheks neist märksõnadest, mis mulle Vladislav Koržetsiga seondub. Ja mitte igasugune kala, vaid säga. See oli ka üks variantidest selle teksti alustamiseks — rääkida, kuidas Koržets ja säga on omavahel äravahetamiseni sarnased ning üks tuletab alati meelde teise. Miks see nii on, ma päris täpselt ei teagi, kuid kindlasti on siin oma seos nii vuntsidel kui ka tõsiasjal, et see mees ei vanane. Mäletan aastakümnete tagant “vana vuntsi” ning nüüd vaatab raamatukaanelt vastu täpselt sama mees — sama vana ja sama kaval. Võibolla ehk kübeke suurem. Sisemiselt.

Igal juhul olin ma raamatut nähes täiesti kindel, et ma seda lugeda tahan, ning lugedes kivistus teadmine, et ma tahan seda kogemust ka teiega jagada. Ja kui ilusat teksti algust ei tule, siis järelikult pole seda vajagi. Selles raamatus olid luuletused. Selles raamatus olid rütm ja riim. Siin leidus tundlikku sõnamängu ning mõne koha peal ka paar elevanti. Seda viimast ainult portselanipoes — teadlikult ja selge sõnumina paigutatud.

Lumi sajab, kuhu tahab,
tare ette, tare taha,
tare kõrvale ja peale,
peale halvale ja heale.

(Laul värsi jalgadest)

Lihtne, selge, loogiline. Ehk isegi liiga loogiline ja liiga selge kaasaegsel poeesiamaastikul. Lugeja ei pea silmi peast pongestama, et värsi rütmi või mõtet tabada. Riim riimiks! Riimuvaid sõnu tunnevad paljud ning riimuvaid luuletusi, mis ometi täiesti loetamatuks osutuvad, kirjutavad ka täna paljud. Seda ajastul, mil vabavärss näib ainuvalitseja rolli pürgivat. Minu jaoks ei ole poeesia elu ega surm riimist sõltuv, kuid see on sõltuv rütmist. Üks hea luuletus peaks ise dikteerima, mil moel ja milliste rõhkudega temas leiduvaid sõnu lugeda. Jah, muidugi liitub siia lugeja sisemine emotsionaalsus, kuid selle alla eeldan ma poeeti kui diktaatorlikku dirigenti – tema annab rütmi, rõhud ja rõhuasetused. Koržets on seda meisterlikult ka loonud. Ma istusin tugitooli ning kuulasin muusikateost, elasin läbi värve ja mõtteid ning nautisin iga sõna. Terve raamatu peale kohtasin ma ühte luuletuse algust, mis palus end kaks korda lugeda enne rütmi paika saamist. Ülejäänud laulsid ise ning meelitasid mind kaasa laulma.

Täna ühe luuletuse lõpetasin ära.
Teisisõnu — täna talle peale tegin otsa.
Nüüd pean selle luuletuse toimetama ära,
peitma ta kas raamatusse või siis kapi otsa.

Paljude Suurte inimeste puhul (ja Vladislav Koržets on minu meelest Suur (Säga)) jääb üsna sageli küsimus: kust lõpeb töö ja algab mäng? See eeltoodud värsilõikki sundis mind sel teemal mõtisklema. Näib nagu oleks autor soovinud “tööd mitte teha” või “töötegemist edasi lükata”, kuid tulemuseks on salm, mida ma lugejana nautisin. Mulle tundub, et seda enese nautimist on Koržets raamatu sisse nii palju ja mõnuga pannud, et see jõuab igal juhul ka lugejani. Ma ei tea, kuidas teiega on, kuid praegustes keerulistes oludes on muhe nauditavus just see, mida ma argipäeva värskenduseks vajan. Natuke soojust ja helgust, kuid samal ajal intellektuaalselt toniseerivat ja mõtlema panevat. Neile, kes riimi ei karda ning hindavad kirjandust, mis on loodud naerukurruga silmanurgas, julgen ma raamatut igal juhul soovitada. Ahjaa! Eespool sai mainitud, et ega tõsisemadki teemad päris puutumata jää. Olgu siia lõpetuseks siis mitme teraga salm luuletusest “Väiklane rõõmulaul”:

Kui akna taga tigedasti tuiskab,
tuul teelistele kontidesse poeb,
siis süda rinnas rõõmust suisa hõiskab,
sest toas on olla mõnus mul ja soe.

Mairi Tempel

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s