Reeli Reinaus on ise ühes intervjuus lahti seletanud, miks ta selle raamatu kirjutas. Päris nii, nagu autor arvas, ma seda küll lugejana vastu ei võtnud, aga teemapüstituste eest tulevad plusspunktid, olgu nende lahtikirjutamistega, nagu on. Täpsemalt on siis kaks suuremat teemat: ärevushäired (kuidas need peategelasel avalduvad, miks tekkisid, kuidas leevendust leida jne) ja esoteerika (liigne usk ennetesse ja ennustamisse). Aga minu jaoks on see kõik vaid taust või vahend loo jutustamiseks. Ja lugu on. Kriminaalne. Saladusi, eksitusi, varjamisi, niidiotsi ja valejälgi, kõike niiet küll. Tavapärasemad ja tavapäratumad teisemeea mured ja rõõmud ja enese- ja kaaslaseotsingud sinna vahele. Ja ongi päris korralik noortekrimka olemas. Mulle meeldis, et tegelased olid inimesed, mitte papinukud. Natuke puised küll, aga kui võtta arvesse, et tegu on kamba introvertidega, siis üsna usutavad. Mis mind häirima jäi, oli mõttekäik, et ühe korraliku tüdruku ülesanne on eelkõige ikka ilus olla. Möh? Aga olgu peale, muu raamat oli ju päris kobe.
Tiina Sulg
Lugemissoovituse blog 