Vesi mäletab aega, mille inimkond kord unustab. Emmi Itäranta „Vesi mäletab“

Emmi Itäranta „Vesi mäletab“ (Koolibri, 2014)

Emmi Itäranta debüütromaan „Vesi mäletab” viib lugeja aega, kus praegu erinevatel konverentsidel käsitletavad loodusprobleemid on saanud tõsiasjaks. Vesi on üle ujutanud paljud tihedalt asustatud rannikualad, päikesekiirgus jõuab palju eredamalt maale ning inimkond ei mäleta enam, mida kujutab endast valge lumi. Piiratud mageveevarusid kontrollivad sõjaväelased ning kõige suurem mõeldav kuritegu on puhta vee varjamine.

Esimese asjana köitsid mind tegelaste nimed. Raamatu peategelaseks on Noria Kaitio, kes on teemeistri laps. Tegu on soome autori raamatuga ning tegevus toimub Soome territooriumil, kuid tegelaste nimed on pigem aasiapärased. Nimed on neutraalsed ja ka tegelased ei anna kohe teada, mis soost nad on. Nii Noria kui ka ta parim sõber Sanja on tüdrukud, mitte vanemad kui 20-aastased, kuid aeg, milles nad elavad, on muutnud noored naised tugevateks isiksusteks. Samas pole ka selles ajas kadunud soolised stereotüübid – Norialt küsiti tema küpsustseremoonial, miks ta arvab, et naine võib edukalt teemeistrina tegutseda. Tugeva karakterina ei lasknud Noria ennast sellest kuidagi häirida. Allesjäänud maailma keskuseks on kujunenud Xinjing ja sellepärast võib oletada, et Aasia kultuuri säilis rohkem kui Euroopa oma, mis selgitab ka nimede aasiapärasust. Praegu oleks mõeldamatu Soomes tee kasvatamine, kuid kliimamuutuste ja Aasia kultuuri pealetungi tõttu oli see raamatus täiesti reaalne.

Raamatu keskne tegelane on vesi – vesi, mis on kõigist elementidest kõige muutlikum; vesi, mis on surma liitlane, sest vett ja surma ei saa lahutada. Nautisin autori tundlikke ja sügavamõttelisi pühendusi veele, need tekitasid muinasjutulise õhustiku, kuid iga sõna pühendustes oli sulatõsi. Need panid lugejat vaatama peeglisse – inimesed ise koosnevadki veest, kuid kui palju me veest hoolime, kui palju me sellele mõtleme? Mitte palju. Hakkasin tahtmatult kontrollima, kui palju vett ma ise kulutan. Peategelase ja vee suhe oli väga eriline, teemeistri ametit poleks ilma veeta, ilma veeta lihtsalt ei saaks teed teha. Noria teadis veest tohutult palju ja nii suur seotus veega maksis talle ka omal moel kätte. Ta teadis, et mitte keegi ei saa olla vee valitseja, ei tema ega ka sõjaväelased, sest vesi valitseb ise kõigi üle. Leian, et pealkiri „Vesi mäletab“ on väga asjakohane, sest vesi valitses ka seda romaani.

Lugedes ei saanud ma lahti tundest, et kõiki sündmusi ja inimesi varjutab hall nukruseloor. Samas pole ka midagi imestada, sest kuidas olla õnnelik maailmas, kus valitseb tohutu veekriis, kus inimesed on haiged ning kus olukorra paranemist pole loota. Maailmast olidki sõna otseses mõttes järele jäänud ainult tolm ja lootusetus, kuid selle keskel seisis peategelane, kelle sees valitses mässaja hing ning kes uskus, et midagi peab siin maailmas veel leiduma, kuskil peab olema veel paiku, mis pole selle tumeda loori alla jäänud. Mingi ürgne jõud hoidis teda otsimas ja üritamas. See säde Noria sees ei lasknud raamatu melanhoolsusel rõhuvaks muutuda ning hoidis erksana. See säde ei lasknud raamatut käest panna ning hoidis lugemas.

Noria ja ta sõber Sanja käisid tihti plastikarjääriskohas, kus endismaailma asjad kasututena vedelesid, oodates teiste kasutute asjadega sulandumist. Ühel hetkel tabas mind äratundmine – R. Brautigani romaanis “Arbuusisuhkrus” olid samuti Unustatud Asjad, mille otstarvet keegi ei teadnud ning mis olid pärit justkui teisest maailmast. Ma ei tea, kas Emmi Itäranta sai sellise paiga loomiseks innustust just „Arbuusisuhkrust“, kuid mingeid paralleele saab nende teoste vahele tõmmata küll. Võib-olla planeet Maa ongi kunagi kasutute asjade hoiustamiskoht, sest inimesi, kes mäletaks nende otstarvet, enam pole. Tagasi plastikarjääri juurde minnes – tore oli mõistatada, mis asjad need on, mida Noria ja Sanja karjäärist leidsid ning mida autor osavalt kirjeldas. Alguses tundmatuna paistnud ese hakkas lause arenedes järjest kuju võtma ning lõpuks tuli arusaamine – ah see on see! Nad leidsid nii CD plaadid, kõlarid kui ka raadio. „Vesi mäletab” tegelaste peamiseks suhtlusvahendiks oli kommunikaator – keeruline masin, kus igal inimesel oli enda ID. Kommunikaatori olemasolu tekitab küsimuse, et kui inimesed oskasid nii keerulise masinaga ümber käia, kuidas polnud siis isegi kõige tavalisem raadio nende mälupilti alles jäänud. Miks olid inimesed ära unustanud kõige algelisemad ja lollikindlamad seadmed? Põhjus võib peituda nii autori loogikaveas kui ka tõsisasjas, et kui sõjaväelased varjavad puhast vett, võivad nad maha salata ka raadio ja kõlarite olemasolu.

„Vesi mäletab” on väärt lugemiselamus, sest kogu loodud maailm oli külmavärinaid tekitavalt tõeline ja käegakatsutav. Raamat paneb lugejat mõtlema, mida ta ise taolises katastroofilähedases olukorras teeks ning milliseid valikuid langetaks. Teosed, mis on kirjutatud kaugest minevikust või teadmata tulevikust, on kirjaniku jaoks alati väljakutsed, sest luua tuleb usutav maailm. Selle väljakutsega sai Emmi Itäranta väga hästi hakkama.

Laura Nemvalts

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: