Meelis Friedenthal „Inglite keel“

„Inimene otsib kõigist asjadest seoseid, igasugusest asjast võib märk saada ja kõik asjad muutuvad tähenduslikuks.“ (lk. 165) Tiina Sulg kirjutas juba keset suve sellest omapärasest raamatust ja seostest, mis tekkisid tal seda lugedes; muusikapalad, mis jäid kummitama; inimesed, kes kerkisid esile minevikust. See raamat on täis allusioone ja illusioone ka minusuguse jaoks – seetõttu ma vist hindangi Friedenthali väga kõrgelt. Teda lugedes loen ma alati rohkem, kui ainult neid konkreetseid sõnu paberil. Tema sõnade taga kerkib esile maailm, mida ainult tema silmad on näinud, ja mida mina saan näha läbi tema silmade-sõnade.

Friedenthali tekst ei ole lineaarne, ja see võib alguses lugejale pisut pelutavalt mõjuda. Ma arvan aga, et sellel võiks olla hoopiski vastupidine mõju – raskused võiksid meelitada, ligi tõmmata, enda kütkesse kätkida. Friedenthal pole muidugi lahti muukimiseks, sa saad ainult vaatamata raskustele pisut saladuseloori kergitada või lukuaugust sisse piiluda, ning mõnikord ongi see parem, kui midagi täielikult mõista. Ühe peategelase Salomoni sõnadega iseloomustaksin ma Friedenthali teksti nii: „Eelkõige tegeleb minu raamat inimese kui terviku, mikro- ja makrokosmose vastavuse küsimusega, mõjutades sealjuures lugeja konstitutsiooni ja valmistades teda ette tõeliseks mõistmiseks, /…/ Ma nimetan seda raamatut ka farmakoniks, ravimiks, mis püüab viia lugejat tagasi algse ühtsuse mõistmiseni, ülendada teda tõelise tarkuse juurde.“ (lk. 81). Täielik ja tõeline mõistmine ei ole siinkohal võrdusmärgiga; täielik mõistmine ei kätke sind loetud tekstiga, vaid on impotentne või infertiilne, sest sellest ei sünni midagi uut ja tähenduslikku, see ei loo juurde midagi võimalikku, pikutades oma ülekaalulises täiuslikkuses, arrogantsuses ja ignorantsuses. Tõeline mõistmine hakkas juba kooruma „Mesilastes“ ja jätkub „Inglite keeles“, „Mesilased“ tegid haigeks ja „Inglite keel“ püüab farmakonina lugejat ravida, ülendada tõelise tarkuse juurde, kuid mitte täielikult sinna veel jõudes.

Esmakordsel lugemisel jäi „Inglite keel“ mulle kaugemaks kui „Mesilased“. Ma ei olnud selle keelega veel harjunud, inglite keel ei olnud veel mõistetav. Peale kolmandat lugemist hakkab juba mõikama. Natukene tunnen end nagu Mirjam (heebreakeelne Maarja) – valgustatud naine, kes ei ole valmis tõeliseks tarkuseks, aga januneb seda; patune ja teadmahimur Eeva.

Friedenthali lugedes janunen ma alati enamat. Ma tunnen, et tegelikult on tal potentsiaali kirjutada „telliskivisid“, ja sealjuures kvaliteetseid, sajandeid vastupidavaid, aga ta hoiab end tagasi. See vaoshoitus võib mõjuda võrgutavalt ainult teatud piirini, mingil hetkel tekib rahutus. Hakkad vaikselt vasakule piiluma. Äkki on seal midagi huvitavamat? Rahuldust pakkuvamat? Sageli pöördun ma tagasi leidmata paremat, aga see, kes on korra eksinud, vääratab varem või hiljem jälle.

Liis Pallon

Advertisements

One response to this post.

  1. […] Pallon, L. Meelis Friedenthal „Inglite keel“ // https://lugemissoovitus.wordpress.com/2017/04/20/meelis-friedenthal-inglite-keel-2/ […]

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: