Archive for the ‘Pallon, Liis’ Category

Meelis Friedenthal „Inglite keel“

„Inimene otsib kõigist asjadest seoseid, igasugusest asjast võib märk saada ja kõik asjad muutuvad tähenduslikuks.“ (lk. 165) Tiina Sulg kirjutas juba keset suve sellest omapärasest raamatust ja seostest, mis tekkisid tal seda lugedes; muusikapalad, mis jäid kummitama; inimesed, kes kerkisid esile minevikust. See raamat on täis allusioone ja illusioone ka minusuguse jaoks – seetõttu ma vist hindangi Friedenthali väga kõrgelt. Teda lugedes loen ma alati rohkem, kui ainult neid konkreetseid sõnu paberil. Tema sõnade taga kerkib esile maailm, mida ainult tema silmad on näinud, ja mida mina saan näha läbi tema silmade-sõnade.

Friedenthali tekst ei ole lineaarne, ja see võib alguses lugejale pisut pelutavalt mõjuda. Ma arvan aga, et sellel võiks olla hoopiski vastupidine mõju – raskused võiksid meelitada, ligi tõmmata, enda kütkesse kätkida. Friedenthal pole muidugi lahti muukimiseks, sa saad ainult vaatamata raskustele pisut saladuseloori kergitada või lukuaugust sisse piiluda, ning mõnikord ongi see parem, kui midagi täielikult mõista. Ühe peategelase Salomoni sõnadega iseloomustaksin ma Friedenthali teksti nii: „Eelkõige tegeleb minu raamat inimese kui terviku, mikro- ja makrokosmose vastavuse küsimusega, mõjutades sealjuures lugeja konstitutsiooni ja valmistades teda ette tõeliseks mõistmiseks, /…/ Ma nimetan seda raamatut ka farmakoniks, ravimiks, mis püüab viia lugejat tagasi algse ühtsuse mõistmiseni, ülendada teda tõelise tarkuse juurde.“ (lk. 81). Täielik ja tõeline mõistmine ei ole siinkohal võrdusmärgiga; täielik mõistmine ei kätke sind loetud tekstiga, vaid on impotentne või infertiilne, sest sellest ei sünni midagi uut ja tähenduslikku, see ei loo juurde midagi võimalikku, pikutades oma ülekaalulises täiuslikkuses, arrogantsuses ja ignorantsuses. Tõeline mõistmine hakkas juba kooruma „Mesilastes“ ja jätkub „Inglite keeles“, „Mesilased“ tegid haigeks ja „Inglite keel“ püüab farmakonina lugejat ravida, ülendada tõelise tarkuse juurde, kuid mitte täielikult sinna veel jõudes.

Esmakordsel lugemisel jäi „Inglite keel“ mulle kaugemaks kui „Mesilased“. Ma ei olnud selle keelega veel harjunud, inglite keel ei olnud veel mõistetav. Peale kolmandat lugemist hakkab juba mõikama. Natukene tunnen end nagu Mirjam (heebreakeelne Maarja) – valgustatud naine, kes ei ole valmis tõeliseks tarkuseks, aga januneb seda; patune ja teadmahimur Eeva.

Friedenthali lugedes janunen ma alati enamat. Ma tunnen, et tegelikult on tal potentsiaali kirjutada „telliskivisid“, ja sealjuures kvaliteetseid, sajandeid vastupidavaid, aga ta hoiab end tagasi. See vaoshoitus võib mõjuda võrgutavalt ainult teatud piirini, mingil hetkel tekib rahutus. Hakkad vaikselt vasakule piiluma. Äkki on seal midagi huvitavamat? Rahuldust pakkuvamat? Sageli pöördun ma tagasi leidmata paremat, aga see, kes on korra eksinud, vääratab varem või hiljem jälle.

Liis Pallon

Kristjan Sander „Õhtu rannal“

Ma olen võtnud üle aasta aega, et seedida seda raamatut. Olen lugenud arvamusi, arvustusi ja muud laadi kirjutisi, et saada täit sotti sellest, mis mulje on „Õhtu rannal“ jätnud teistele, ning kuidas see seostub minu impressiooniga teksti(de)st. Kui jääda kaine eestlase moodi reserveerituks ja kidakeelseks, siis ütleksin, et mind tabas segadus, aga mitte selline, mis teisi arvustajaid – päris palju oli märkusi selle kohta, et Sandri tekst(id) jäävad hämaraks, arusaamatuks – vaid hämming kriitikuid endid lugedes. Oma hommikukohvi lürpides raksatas mu ajju üks suur küsimus – kas me lugesime üldse samu tekste? Ja seejärel – kas ma sain Sandri raamatust valesti aru? kas ma olen see pimedusega löödu, igavene eksleja sopastel teedel, kes kunagi ei jõua tunneli lõpus sirava valguseni, milleni ilmselgelt kõik teised ulmegurud ja muud puruvanakesed on juba jõudnud? Ning kui tass oli tühi, ennustas kohvipaks mulle järgmist – nii nagu inimesed on erinevad, on ka ootused erinevad; mida hindad sina üle kõige, võib teise jaoks olla tükk kuivanud muda ketsi talla all. Ja rahu tuli maa peale.

Kristjan Sandri „Õhtu rannal“ ilmus juba 2012. aastal, koosneb see 7 lühijutust ja novellist, millest viimane on väga keeruline vorm ning seetõttu ma kõiki raamatus olevaid tekste selle alla ei liigitaks. Esimene lugu on ainukene, mis ei ole kuskil varem ilmunud, teised on ilmavalgust näinud nullindate kespaigas, ja kaks viimast neist on isegi tuglaslikult ümbertöötatud. Jutud ei ole omavahel seotud, neid ei ühenda tegevustik, maailm ega tegelased. Nad seisavad üksinda. Kuid tegelikult tundub see ainult kiirele pilguheitjale nii, sest neid sõlmib Sander ühte karakteritega. Sander on töötanud välja ühe kindla inimtüübi – pisut apaatse, mitte kunagi agressori või sekkuja, natukene käegalööja, tsipake introvertse, vahel harva riskeeriva, füüsilistelt parameetritelt keskmise –, kelle ta oma erinevate maailmade loojana asetab piirsituatsioonidesse, ja vaatab siis, kuidas laborirott reageerib. Teine karakter on naine. Ja selle kohapealt kitkuks ma ühe kana või isegi jaanalinnu koos kirjanikuga, sest tema naised on i g a v a d – pikakoivalised, kikkis rindadega, õhk kõrvade vahel vuhisemas; mõned lihtsalt tülikad ja rumalad. Nad ei ole kunagi isiksused omaette, vaid jäävad sõnadeks paberil.

sander-õhtu-rannalNeed vaikused meie vahel… need meeldivad mulle. Sander on ütlematajätja. Ja see eeldab lugejalt keskmisest kõrgemat intelligentsi, et need vaikused ja pausid enda jaoks loomulikuks mõelda. On inimesi, kes ei kannata vaikust, ning eeldatakse, et raamatus ei tohikski neid olla, kui tegemist ei ole just luulega. Aga ma olen mõelnud sellele alates Sandri eelmise kogumiku „13 talvist hetke“ lugemisest peale, et miks ta viljeleb lühivorme, ning ma mõistsin ta ära. Lühivormis saab ta lasta oma poeetilisel poolel valla pääseda ja sõnadega žongleerida, tal on võimalik pidada pause ja hõljuda vaikuse vaakumis. Alguse ja lõputa lood jätavad väga palju ruumi lugejal endal pimedatel Supilinna tänavatel reede öösel kodu poole komberdades juurde lisada seda, mis nende arvates puudu jäi. Ja ma arvan, et see on unikaalne oskus jätta rääkimata, lahti seletamata, sest kõike polegi vaja öelda, ning pidevad lisa küsimised ja küsimused võtavad poeetiliselt mängult selle algupärase võlu.

Viimaks tahaks ma lausuda mõne sõna sõnadest. Tegevuserohkus, peadpööritavad trikid, ilutulestikud, signaalraketid, trummipõrinad ja kokkupõrkavad tähelaevad – neid siit kogumikust ei leia. Silma hakkavad hoopiski sõnad ja nendest koosnevad kirjeldused. Sander on vaatleja ja enda sees selle kõige läbitöötleja. Kui tema varasematest lugudest on õhkunud tugevalt slaavi ulme mõjutusi (ja õhkub siiamaani), siis nüüd on tunda ka 19. sajandi kirjanduse hõngu, ning see on meeldiv aroom dekadentlikust koltumisest ja imalmagusast viirukist. Kuigi tema loodud maailmades on potentsiaale arendada lugudest välja lausa romaane, võib nende kirjutamine võtta liiga kaua aega, sest sõnu on vaja viimistleda ja läbi mõelda, et lugejani jõuaks kohale täpselt see, mis on kavandatud.

„Õhtu rannal“ on ulmekogumik, süvenemist ja aega nõudev lugemine, kuid raamat on seda väärt. Ning Kristjan Sandri näol on tegemist ühe üpris põneva eesti kirjanikuga, mitte lihtsalt harrastajaga (nagu mitmed arvustajad on väitnud). Tooksin välja ühe tsitaadi, mis jäi minu kõrval kõndima nädalateks, ja mis iseloomustab Sandri tekstide maailma võrdlemisi õnnestunult:

See oli rooste ja väsinud raua, mädaneva puu ning praguneva viletsa betooni ja asfaldi lõhn, üksilduse, mahajäetuse ning samas kusagil selles ikka veel peituva eelmise sajandi lehk, mis haaras mind endasse sel hetkel, kui udust välja astusin, ja lahti enam ei lasknudki. (lk. 101)

Liis Pallon