Archive for the ‘Pallon, Liis’ Category

Teismelise keha noortekirjanduses

Mõni inimene võib terve elu elada nii, et tema keha ja kehalisus ei saa mitte mingisugust eraldi tähelepanu tema enda ja/või teiste poolt. Mõni inimene aga võib tunda end lausa oma kehas lõksus pannes tähele igat väiksemat muutust. Kõige suuremad (ja sageli häirivamad) muutused leiavad inimese kehas aset teismeeas, seda ei tee ka valutumaks ümbritsevate inimeste kommentaarid kasvava keha kohta. Noortekirjanduses on selle teemaga erinevatel aegadel erinevalt toimitud. Viimaste aastatel on silmajäänud kolm raamatut, mis lähenevad keha teemadele huvitavalt ja valgustavad seda uutest nurkadeks.

Sarah Crossani „Üks“ pajatab loo teismelistest siiamikaksikutest, kelle lõppeesmärgiks on nende kokkukasvanud kehade lahti opereerimine. Raamatu peategelaseks on Grace, kes on kaksikutest pisut tundlikum, õrnem, haavatavam. Tegevustik on edasi antud justkui päevikuna, hakitud lausetena, mis mõjuvad proosaluulena ja tunduvad olevat emotsioonidest tugevalt laetud. Crossan on teinud väga põhjaliku eeltöö, et õppida tundma siiamikaksikute hinge- ja kooselu, sest see kontseptsioon on osa meie reaalsusest, aga tundub ääretult võõristava kogemusena. Tavalistele teismeliste rõõmudele ja muredele lisandub nende kahe tüdruku puhul ka hirm tuleviku ees, ehk kuidas tulla toime, kui nende kehad on lahutatud, kas nad mõlemad üldse elavad selle operatsiooni üle. Raamatu puhul ei ole tegemist mingi kirjandusliku suursaavutusega, olulisem on romaani puhul noore lugeja emotsionaalsele küpsemisele kaasa aitamine.

Christoffer Carlssoni „Oktoober on kõige külmem kuu“ on tegelikult kriminaalromaan, aga taustal toimub peategelase Vega seksuaalne ärkamine ja esimesed vihjelised kokkupuuted seksuaalse ahistamisega. Meeskirjanikud on naislugejate hulgas kurikuulsad oma äpardlike absurdsusesse kalduvate naistegelaste ja nende seksuaalsuse kirjeldamisega, kuid Carlssonil on see õnnestunud. Vega on enesekindel ja ennast kehtestav, kes kirjeldab häbenemata oma seksretkedest, õnneks ei domineeri need nii teksti üle, et võiksid muutuda labasusteks. Antakse aimu ka vanemate meeste soovimatust tähelepanust noorte neidude suhtes, millel võivad olla väga kurvad tagajärjed, kuid Vega kiire reageerimine kõrvaldab need juba eos. See raamat ei aita viia lugejat mitte kuskile, aga siiski on ta huvitav lisandus kehateemaliste kirjutiste hulgas.

Eliis Grigori „Teibitud suu“ on kahest eelnevast erinev oma osalise autobiograafilise tausta ja informatiivsuse poolest. Elenora on 14-aastane anoreksiat põdev tüdruk, kes hakkab söömishäirete osakonnas ravil olles päevikut pidama. Päevikule on vahele pikitud on erinevaid katkendeid blogidest, arstidelt, internetist söömishäirete olemusest ja selle avaldumisest. Elenora räägib, miks ja millal tal söömishäire tekkis, ning kuidas selle häire ravi edenes. Sissevaade söömishäirega inimese hingeellu on hirmutav ja õõvastav, aga samas aitab lugejat ennast, kellel peaks sarnane mure olema, või kelle lähedane on häirega kimpus. Söömishäirega käib sageli kaasas kehataju muutumine ning ka sellest on Grigori mõningal määral kirjutanud, kuid kuna see on niivõrd valus ja seletamatu hirm, siis mitte eriti põhjalikult.

Kõik kolm raamatut on omanäolised ja huvitavad lugemiselamused. Mõeldud täiesti erinevate lugemisvajaduste ja –murede rahuldamiseks, lahendamiseks. Selliseid raamatuid võiks muidugi olla rohkem, ja eriti eesti kirjanike sulest, aga aega on. Mõned kehalisuse ja kehatajuga seotud teemad vajaksid rohkem küpsemat analüüsijat ja kirjutajat.

Liis Pallon

Advertisements

Maagiline realism lastele. Rupert Kingfisher „Proua Pamplemousse ja tema hurmavad hõrgutised“ ja Christine Nöstlinger „Konrad ehk Laps konservipurgist“

Maagiline realism on omapärane kirjandusvool, mis võib lugeja reaalsustaju ootamatult kõikuma lüüa. Fantaasiakirjanduse puhul on juba algusest peale aru saada, et tegemist on teistsuguse maailmaga, kus kehtivad isesugused reeglid, ning lugejal jääb üle ainult nautida uue maailma loomist ja selles olemist. Maagiline realism on aga salakaval – ta uinutab alguses lugejat muljega meie reaalsuse reeglite järgimisest, tukutades iga skeptiku valvsuse. Siis aga lööb ta lugejale panniga pähe, tõmbab vaiba alt ja lööb veel paar korda kindluse mõttes näkku-makku, jätab ta sinna maha kägarasse taganutma turvatunnet, mida enam ükski raamat ei suuda tagasi tuua.

Tegelikult ei ole asi nii hull. On hoopiski lõbus ja naljakas. Ja seda tõestavad Rupert Kingfisheri „Proua Pamplemousse ja tema hurmavad hõrgutised“ ning Christine Nöstlingeri „Konrad ehk Laps konservipurgist“.

Kingfisheri Pamplemousse on tegelikult edukas lasteraamatute sari, millest kahjuks eesti keelde on tõlgitud üksnes esimene osa. Loo keskmes on proua Pamplemousse oma imepäraste hõrgutiste poega, kuhu satub pasteedi otsinguil olev nooruke tütarlaps Madeleine. Madeleine töötab nõudepesijana oma õela ja ahne onu Lardi juures. Peale pasteedi ostmist ja onu restoranis klientidele pakkumist rullub lugeja ees lahti ootamatuste virvarr, mis vaatamata äkilistele keerdkäikudele lõppeb kõigi jaoks enam-vähem õnnelikult. Kingfisher on näinud vaeva esteetilise õhustiku loomisel, mida paljude lasteraamatute puhul just väita ei saa, ja see teebki tema teksti silmapaistvaks. Väga tugevalt on tunda Roald Dahli mõjutusi tegelaskujude loomisel ja tegevustiku absurdsuse kujutamisel. Kingfisheri maagiline realism õhkub ümbritsevast ja ei ole eriti selgepiiriliselt eristatav, see on pigem aimatav.

Nöstlinger on väga tuntud lastekirjanik ja seetõttu on tema raamatud lausa kooli soovitusliku kirjanduse nimekirjas. Erinevalt Kingfisherist ei näe Nöstlinger õhustiku loomisega vaeva, vaid keskendub rohkem tegelaste sisekõnele, dialoogidele ja tegevustikule. Raamatu peategelaseks on järjekordne proua, seekord Bartolotti. Berti Bartolotti on veidrik (ja tegelikult on see vähe öeldud), kes saab endale postiga konservipurgi, millest tuleb välja 7-aastane poisslaps Konrad. Konrad on tegelikult ekslikult saadetud valele aadressile, aga sellele jõutakse jälile alles siis, kui proua Bartolotti on juba jõudnud Konradisse kiinduda. Selleks, et teada saada, mis saab edasi, peab raamatut lugema. Nöstlingeri maagiline realism on otsekohesem ja see tuleb esile läbi tegelaste, kelle olemuses, käitumises on midagi ebareaalset. Siiski jääb tal alati alles väga tugev side tavareaalsusega, sest tegelasi ümbritsev maailm on sama, milles elame ka meie.

Mõlemad raamatud on mõeldud lugemiseks algklassilastele. Kingfisheri raamat on jaotatud lühikesteks peatükkideks ja teksti on leheküljel vähe, nii et see sobib pigem usinamatele 7- ja 8-aastastele, ning neile vanematele lastele, kelle jaoks lugemine ei tule eriti kergelt. Nöstlinger on aga keerulisem ja suuremat väljakutset pakkuv, kuigi süžee on kaasahaarav ja ääretult põnev, võib tekstirohkus lapsele pelutavalt mõjuda.

Liis Pallon

Eesti elulood lastele

Viimastel aastatel on vabariigi 100. sünnipäeva tõttu antud välja päris kopsakas kogus erinevaid Eesti ajalugu ja inimesi puudutavaid lasteraamatuid. Nende ilmselgeks eesmärgiks on olnud tutvustada noorematele lugejatele eelnevate põlvkondade säravamaid tähti, kellest mõnigi on nii häbematult unustatud, et isegi delfid ja postimehed ei ole vaevunud postitama surmakuulutust. Lastekirjanikud on püüdnud seda viga parandada, ja üpris edukalt.

Tegelikult on juba päris mitu aastat tutvustanud ajalooõpetaja Jaak Juske väiksematele lugejatele Eesti ajalugu oma sarjaga „Isa põnevad unejutud ajaloost“. Selles sarjas on kaks raamatut, mis on otseselt keskendunud Eesti elulugudele – „Eesti kuulsad meresõitjad ja piraadid“ ja „Eesti kuningad, rüütlid ja printsessid“. Raamatutes ei räägi ta ainult eestlastest, vaid ka inimestest, kes ei ole küll meie rahvuskaaslased, kuid kes on sündinud ja kasvanud siin, või suurema osa oma elust viibinud Eestis (nt. baltisakslased). Saaremaa viikingite, vitaalivendade, baltisaksa maadeavastajate, tsaaride ja kuningannade elulugude taustal kirjeldab Juske aga märkamatult ka Eesti ajalugu. Ta on väga hea jutustaja, kes haarab oma lustliku stiiliga kaasa iga kuuluja, mistõttu sobivad need raamatud tõepoolest ka unejuttudena (ette) lugeda. Ainukene etteheide on see, et mõnikord hakkavad kuivad faktid koormama ilusaid lauseid, ja teksti voolavus kaob.

Jaak Urmeti kirjutatud raamat „Hurdast Pärnani“ ilmus alguses eraldi lugudena ajakirjas Hea Laps. Kokku on kogutud üpris subjektiivne valik 25 inimese eluloost, kellest ainult kaks on naised. Raamatus on rikkalikult pilte ja illustratsioone, millele lisandub Urmetile omane ilmekas tekst. Ning üldjoontes on see sümpaatne lugemine, sest kirjanik tutvustab erinevatel elualadel edukaks saanud mehi, kes tänapäeva lastele ei pruugi üldse tuttavad olla. Kuid seda raamatut võiks lugeda mööndustega, sest mitmes kohas leiab mahategemist tähelepanuväärsete naiste panus ja seda seetõttu, et nad ei ole Urmetile sümpaatsed olnud. Ma arvan, et ühegi inimese olulisust ei tasu rõhutada kellegi teise halvustamisega.

Kätlin Vainola „Lood julgetest Eesti tüdrukutest“ ja Loone Otsa „Lugusid kuulsatest eestlastest“ on elulugude raamatutest kõige rohkem ilukirjanduslikumad. Vainola raamat pajatab 30 kuulsa naise elust. Elulood on ülevaatlikud, kuid nendes on siiski rõhutatud eesti naiste julgust ja tugevust eluraskuste kiuste edukaks saada. Raamatus on mitu avaliku elu tegelast (näitlejad, lauljad, kirjanikud), kes juba niigi tuntud, nii et oleks võinud natukene rohkem vaeva näha vähem tuntumate, kuid siiski silmapaistvate naiste leidmisel.

Otsa kuulsate eestlaste raamat koosneb tõepoolest üksnes väljamõeldud lugudest. Raamatus räägitakse väga tuntutest vanadest eestlastest (Peterson, Härma, Lurich, Meri jne). Iga kuulsa inimese kohta on 5-8 vahvat lugu lapsepõlvest või olulistest verstapostidest nende elus, mis on saanud määravaks nende eestlaste kujunemisloos. Raamatu lugemisel võiks tutvustada ka nende isikute elulugu lisaks väljamõeldud lugudele, aga see on tehtud juba lapsevanema kohustuseks.

Nagu ülaltpoolt nähtub, siis jagub lugemist nüüd mitmeks kuuks. Igal nimetatud raamatutest on lisaks headele külgedele ka omad vead, aga nendest teadlik olemine aitab lugejal kindlasti paremini valida endale sobivamat raamatut.

Liis Pallon

Meelis Friedenthal „Inglite keel“

„Inimene otsib kõigist asjadest seoseid, igasugusest asjast võib märk saada ja kõik asjad muutuvad tähenduslikuks.“ (lk. 165) Tiina Sulg kirjutas juba keset suve sellest omapärasest raamatust ja seostest, mis tekkisid tal seda lugedes; muusikapalad, mis jäid kummitama; inimesed, kes kerkisid esile minevikust. See raamat on täis allusioone ja illusioone ka minusuguse jaoks – seetõttu ma vist hindangi Friedenthali väga kõrgelt. Teda lugedes loen ma alati rohkem, kui ainult neid konkreetseid sõnu paberil. Tema sõnade taga kerkib esile maailm, mida ainult tema silmad on näinud, ja mida mina saan näha läbi tema silmade-sõnade.

Friedenthali tekst ei ole lineaarne, ja see võib alguses lugejale pisut pelutavalt mõjuda. Ma arvan aga, et sellel võiks olla hoopiski vastupidine mõju – raskused võiksid meelitada, ligi tõmmata, enda kütkesse kätkida. Friedenthal pole muidugi lahti muukimiseks, sa saad ainult vaatamata raskustele pisut saladuseloori kergitada või lukuaugust sisse piiluda, ning mõnikord ongi see parem, kui midagi täielikult mõista. Ühe peategelase Salomoni sõnadega iseloomustaksin ma Friedenthali teksti nii: „Eelkõige tegeleb minu raamat inimese kui terviku, mikro- ja makrokosmose vastavuse küsimusega, mõjutades sealjuures lugeja konstitutsiooni ja valmistades teda ette tõeliseks mõistmiseks, /…/ Ma nimetan seda raamatut ka farmakoniks, ravimiks, mis püüab viia lugejat tagasi algse ühtsuse mõistmiseni, ülendada teda tõelise tarkuse juurde.“ (lk. 81). Täielik ja tõeline mõistmine ei ole siinkohal võrdusmärgiga; täielik mõistmine ei kätke sind loetud tekstiga, vaid on impotentne või infertiilne, sest sellest ei sünni midagi uut ja tähenduslikku, see ei loo juurde midagi võimalikku, pikutades oma ülekaalulises täiuslikkuses, arrogantsuses ja ignorantsuses. Tõeline mõistmine hakkas juba kooruma „Mesilastes“ ja jätkub „Inglite keeles“, „Mesilased“ tegid haigeks ja „Inglite keel“ püüab farmakonina lugejat ravida, ülendada tõelise tarkuse juurde, kuid mitte täielikult sinna veel jõudes.

Esmakordsel lugemisel jäi „Inglite keel“ mulle kaugemaks kui „Mesilased“. Ma ei olnud selle keelega veel harjunud, inglite keel ei olnud veel mõistetav. Peale kolmandat lugemist hakkab juba mõikama. Natukene tunnen end nagu Mirjam (heebreakeelne Maarja) – valgustatud naine, kes ei ole valmis tõeliseks tarkuseks, aga januneb seda; patune ja teadmahimur Eeva.

Friedenthali lugedes janunen ma alati enamat. Ma tunnen, et tegelikult on tal potentsiaali kirjutada „telliskivisid“, ja sealjuures kvaliteetseid, sajandeid vastupidavaid, aga ta hoiab end tagasi. See vaoshoitus võib mõjuda võrgutavalt ainult teatud piirini, mingil hetkel tekib rahutus. Hakkad vaikselt vasakule piiluma. Äkki on seal midagi huvitavamat? Rahuldust pakkuvamat? Sageli pöördun ma tagasi leidmata paremat, aga see, kes on korra eksinud, vääratab varem või hiljem jälle.

Liis Pallon

Kristjan Sander „Õhtu rannal“

Ma olen võtnud üle aasta aega, et seedida seda raamatut. Olen lugenud arvamusi, arvustusi ja muud laadi kirjutisi, et saada täit sotti sellest, mis mulje on „Õhtu rannal“ jätnud teistele, ning kuidas see seostub minu impressiooniga teksti(de)st. Kui jääda kaine eestlase moodi reserveerituks ja kidakeelseks, siis ütleksin, et mind tabas segadus, aga mitte selline, mis teisi arvustajaid – päris palju oli märkusi selle kohta, et Sandri tekst(id) jäävad hämaraks, arusaamatuks – vaid hämming kriitikuid endid lugedes. Oma hommikukohvi lürpides raksatas mu ajju üks suur küsimus – kas me lugesime üldse samu tekste? Ja seejärel – kas ma sain Sandri raamatust valesti aru? kas ma olen see pimedusega löödu, igavene eksleja sopastel teedel, kes kunagi ei jõua tunneli lõpus sirava valguseni, milleni ilmselgelt kõik teised ulmegurud ja muud puruvanakesed on juba jõudnud? Ning kui tass oli tühi, ennustas kohvipaks mulle järgmist – nii nagu inimesed on erinevad, on ka ootused erinevad; mida hindad sina üle kõige, võib teise jaoks olla tükk kuivanud muda ketsi talla all. Ja rahu tuli maa peale.

Kristjan Sandri „Õhtu rannal“ ilmus juba 2012. aastal, koosneb see 7 lühijutust ja novellist, millest viimane on väga keeruline vorm ning seetõttu ma kõiki raamatus olevaid tekste selle alla ei liigitaks. Esimene lugu on ainukene, mis ei ole kuskil varem ilmunud, teised on ilmavalgust näinud nullindate kespaigas, ja kaks viimast neist on isegi tuglaslikult ümbertöötatud. Jutud ei ole omavahel seotud, neid ei ühenda tegevustik, maailm ega tegelased. Nad seisavad üksinda. Kuid tegelikult tundub see ainult kiirele pilguheitjale nii, sest neid sõlmib Sander ühte karakteritega. Sander on töötanud välja ühe kindla inimtüübi – pisut apaatse, mitte kunagi agressori või sekkuja, natukene käegalööja, tsipake introvertse, vahel harva riskeeriva, füüsilistelt parameetritelt keskmise –, kelle ta oma erinevate maailmade loojana asetab piirsituatsioonidesse, ja vaatab siis, kuidas laborirott reageerib. Teine karakter on naine. Ja selle kohapealt kitkuks ma ühe kana või isegi jaanalinnu koos kirjanikuga, sest tema naised on i g a v a d – pikakoivalised, kikkis rindadega, õhk kõrvade vahel vuhisemas; mõned lihtsalt tülikad ja rumalad. Nad ei ole kunagi isiksused omaette, vaid jäävad sõnadeks paberil.

sander-õhtu-rannalNeed vaikused meie vahel… need meeldivad mulle. Sander on ütlematajätja. Ja see eeldab lugejalt keskmisest kõrgemat intelligentsi, et need vaikused ja pausid enda jaoks loomulikuks mõelda. On inimesi, kes ei kannata vaikust, ning eeldatakse, et raamatus ei tohikski neid olla, kui tegemist ei ole just luulega. Aga ma olen mõelnud sellele alates Sandri eelmise kogumiku „13 talvist hetke“ lugemisest peale, et miks ta viljeleb lühivorme, ning ma mõistsin ta ära. Lühivormis saab ta lasta oma poeetilisel poolel valla pääseda ja sõnadega žongleerida, tal on võimalik pidada pause ja hõljuda vaikuse vaakumis. Alguse ja lõputa lood jätavad väga palju ruumi lugejal endal pimedatel Supilinna tänavatel reede öösel kodu poole komberdades juurde lisada seda, mis nende arvates puudu jäi. Ja ma arvan, et see on unikaalne oskus jätta rääkimata, lahti seletamata, sest kõike polegi vaja öelda, ning pidevad lisa küsimised ja küsimused võtavad poeetiliselt mängult selle algupärase võlu.

Viimaks tahaks ma lausuda mõne sõna sõnadest. Tegevuserohkus, peadpööritavad trikid, ilutulestikud, signaalraketid, trummipõrinad ja kokkupõrkavad tähelaevad – neid siit kogumikust ei leia. Silma hakkavad hoopiski sõnad ja nendest koosnevad kirjeldused. Sander on vaatleja ja enda sees selle kõige läbitöötleja. Kui tema varasematest lugudest on õhkunud tugevalt slaavi ulme mõjutusi (ja õhkub siiamaani), siis nüüd on tunda ka 19. sajandi kirjanduse hõngu, ning see on meeldiv aroom dekadentlikust koltumisest ja imalmagusast viirukist. Kuigi tema loodud maailmades on potentsiaale arendada lugudest välja lausa romaane, võib nende kirjutamine võtta liiga kaua aega, sest sõnu on vaja viimistleda ja läbi mõelda, et lugejani jõuaks kohale täpselt see, mis on kavandatud.

„Õhtu rannal“ on ulmekogumik, süvenemist ja aega nõudev lugemine, kuid raamat on seda väärt. Ning Kristjan Sandri näol on tegemist ühe üpris põneva eesti kirjanikuga, mitte lihtsalt harrastajaga (nagu mitmed arvustajad on väitnud). Tooksin välja ühe tsitaadi, mis jäi minu kõrval kõndima nädalateks, ja mis iseloomustab Sandri tekstide maailma võrdlemisi õnnestunult:

See oli rooste ja väsinud raua, mädaneva puu ning praguneva viletsa betooni ja asfaldi lõhn, üksilduse, mahajäetuse ning samas kusagil selles ikka veel peituva eelmise sajandi lehk, mis haaras mind endasse sel hetkel, kui udust välja astusin, ja lahti enam ei lasknudki. (lk. 101)

Liis Pallon