George R. R. Martin, Gardner Dozois, Daniel Abraham „Põgenemine”

Esikaanelt autorite nimesid lugedes võiks seda pidada lühiproosa kogumikuks, aga tegemist on hoopis romaaniga. Mulle on alati pisut segane tundunud, kuidas saab kahekesi ühte raamatut kirjutada, aga no kolmekesi? Õnneks seletatakse järelsõnas kõik täpselt ära: lugu sündis Gardner Dozoisi peas 1976. aastal ja kirja sai mõnituhat sõna, mida ta tutvustas ulmekirjanduse seminaril aasta hiljem ühes katoliiklikus naistekolledžis. Kui te juba lugema hakkate ja peategelase Ramón Espejoga tuttavaks saate, näete, et sellises kohas saab ta põhjustada ainult ohtralt risti ette löömist. Lugu ei meeldinud kellelegi peale George R.R. Martini, kes autori esinema oli kutsunud. Kolme aasta pärast palus Dozois Martinil lugu edasi arendada, mille käigus tekkis tollel mõte, et asi tuleks arendada romaaniks; 1982. aastal sai autor arendatud loo tagasi ja see jäi sahtlisse kuni 2002. aastani, ehkki mitte päris unustatult. Siis kutsuti mängu noor ja dünaamiline Daniel Abraham, kes oli umbes sama vana kui eelkirjutajad kirjutamise ajal, lõpplihvi andis nüüd juba uue inspiratsiooni toel jälle Dozois. Kaua tehtud, kaunikene.

Raamatu algus ärritas mind, sest tundus kuidagi väga vale, et ka veel nii kauges tulevikus, kus inimesed on asustanud uusi planeete ja suhtlevad erinevate rassidega, kellest osa ei ole isegi humanoidid, on ikka samasugused slummid, salakõrtsid ja puskariajajad ja noaga vehkijad nagu meie päevil. Et inimloomus sugugi ei muutu, tundus kuidagi kurb ja nörritav. Aga mõned jooned, mis ei kao, tekitavad jällegi imetlust ja aukartust.

Raamatu peategelane on esmapilgul tõeliselt vastik tüüp ja eriline inimvihkaja, joodik ja kakleja. Hiljem saame teada, et joob ta ainult inimeste hulgas, välitöödel (ta on maavarade otsija) ei tunne ta alkoholi järele vähimatki vajadust. Ja ta on üks kuramuse sitke kaabakas, muide mehhiklane. Kirjutamise algusajal olid tavaliselt peategelasteks ainult valged. Kogu planeedi koloonia on Ladina-Ameerika ja Kariibi mere saarte taustaga. Tulnukad (ehkki kui tegemist pole Maaga, on nad kõik tulnukad mu meelest), kellega ta lähemat tegemist on sunnitud tegema, on vaimustavalt omapärase mõtteviisi ja tehnoloogiaga, ehkki nende välimus on mu meelest totakavõitu, aga see on maitseasi. Planeedi loodust on kirjeldatud põhjalikult ja värvikalt, sellel on loos üsna suur osa, jõe peal parvetamine toob küllap paljudele meelde Mark Twaini. Jõe osa tõi loosse just „Fevre’i unelma” kirjutamise lõpetanud George R. R. Martin.

Ühest küljest võttes on tegemist väga põneva süžeega looga, teisest küljest on see nii näkkukarjuvalt allegooriline, et lust lugeda. Mis teeb inimesest just selle inimese? Kuidas üksteisest aru saada? Miks inimesed tapavad inimesi? (Tulnukas ütleb : „Sa tapad oma liigikaaslasi. Sa tapad neid, kes on kõige rohkem sinu funktsioneerimise moodi”.) Kuidas selgitada võõrale rassile „naermise funktsiooni”? (Või kuidas „vedeliku tarbimine” mõjutab suhtlemist.)

Ma võiks veel palju selliseid küsimusi esitada, aga see annaks liiga palju vihjeid ja palju parem on neid igaühel ise lugedes esitada.

Raamatu lugemine edeneb hoogsalt, kohati saab komistada toimetajal kahe silma vahele jäänud apsudele, aga neid pole siiski väga palju. Mul oli igatahes tore pühapäev, soovitan teistelegi!

Kaja Kleimann