Alvydas Šlepikas „Minu nimi on Marytė“
(2012, eesti keelde tõlkinud Tiina Kattel 2015)
Ma ei tea, kas on ilus — või isegi eetiline — soovitada raamatut, mis pani mind ennast kõva häälega nutma?! (Ja seda juba enne 40 lehekülge…) Aga teate mis, raamatu autor, leedu kirjanik Alvydas Šlepikas, kes ise just Prima Vista raames Eestit väisas, tõdes, et ainus etteheide, mis hundilapsed raamatule on teinud, kõlab, et tegelikkuses oli kõik palju hullem!
Raamat räägib siis hundilastest (Wolfskinder) ehk saksa orbudest Ida-Preisimaal (praeguses Kaliningradi oblastis), kes pärast teise maailmasõja lõppu otsisid näljasurma eest pääsu Leedus. See teema on siiamaani olnud tabu, selle pärast on tuntud hirmu, süüd ja häbi, aga seda vajalikum ja olulisem see raamat on. Hundilaste koguarvu on tagantjärele väga raske hinnata, kuid tuhandeid oli neid kindlasti.
Raamat ei ole vormiliselt raske, pigem hingeliselt. Ta on kirjutatud justkui filmistsenaarium — väga pildilises stiilis, lühikeste stseenidena. Autor tunnistas, et jõudiski selle teemani siis, kui talle tehti ettepanek kirjutada hundilaste teemal filmistsenaarium (filmist ei saanud küll lõpuks asja rahastuse puudumise tõttu).
Raamatu Renate on kombinatsioon kahest päris naisest, kunagisest hundilapsest, Renatast ja Renatest, kelle mälestused nüüd fiktiivses vormis elustuvad Šlepikase romaanis. Renate on üks Eva viiest lapsest 1946. a. talvel, kes on oma kodust välja aetud ning on varjunud kuuri ja püüavad seal kuidagi end kartulikoortest, rottidest jms ära toita, kuid nälg ja meeleheide ajab suuremaid lapsi teele Leedu poole. Isegi ette ei suuda kujutada selle ema ahastust, kel oma näljast röökivale lapsele pole mitte kui midagi anda. Alguses jälgib autor mitme lapse käike, kuid lõpuks keskendub rohkem Renatele. Perepoeg Heinz leiab ükskord Leedust suure toidukotiga tagasi jõudes vaid tühja kuuri — lugejana näen mina selles hingematvalt ängistavas olukorras ainsat lootuskiirt selles, et külm ja lumine ja lõputuna tunduv talv hakkab ometi läbi saama, lumi sulab. Heinzi edasine saatus jääb lugeja ette kujutada, välja mõelda, soovida…
Autor tunnistas esinemisel, et sellise karmi teema käsitlemisel on kaks väga suurt ohtu — olla liialt jõhker või langeda sentimentaalsusesse, kuid ma arvan, et autor on suutnud neid karisid enam-vähem vältida. Mis jõhkrusesse puutub, siis antud teema puhul ja ausust säilitades ei saa sellest päris kõrvale hoiduda. Ei ole midagi hullemat kui sõda ja see, mis sõjaga kaasneb: vägivald, lootusetus, vägistamised, tapmised, hirm, küüditamised, ning ikka see nälg, nälg ja nälg. Kuid samas, positiivsemana, jääb inimeste uskumatu elutahe ja võime sellistes olukordades ikkagi edasi minna, väljapääsu otsida. Hämmastab Heinzi võime ka äärmises kitsikuses pereliikmete peale mõelda, tema tahtmine nende eest hoolitseda — raske vaevaga muretsetud kotitäis sööki tundub kasutu ja mõttetu, kui pole seda kellegagi jagada.
Raamatu keel on ilus ja tõlge suurepärane. „Poiss läheb mööda metsa, aga kurbus, rahutus ja lootusetus langevad hiigelhelvestena talle pähe, langevad otskui lapse peopesa suurused lumehelbed, pehmed ja kohevad nagu valged vatitupsud. Heinz ei taha enam kuskile kaugemale minna, ainult sellesse unustuse lumme pikali heita ja jääda siia kinni tuisanuna igaveseks, kuid poiss teab, et jääb magama ja ei ärka, talle pole see hirmus, aga kodus ootavad ometi ema ja Renate, Helmut, Monika ja Brigita, ootavad tema saabumist, ootavad nälga surres, ja Heinz ei saa, ei saa jätta koju minemata.” (150)
Miks selline pealkiri? Leetu põgenenud tüdrukutele, kes leidsid peavarju kohalike inimeste juures, õpetati see lihtne leedukeelne lause („Mano vardas—Marytė”) selgeks, et läbiotsimisi korraldavatel vene sõduritel poleks laste päritolu osas kahtlust. Maryte oli tollal levinud tüdrukunimi ja poiste puhul oli vasteks Jonas.
Annika Aas
Fotod Alvydas Šlepikase esinemisest Tartu Linnaraamatukogus Sigita Matulevičienė
Lugemissoovituse blog 