Archive for the ‘Martin, George R. R.’ Category

Georg R. R. Martin “Tuli ja Veri”

Kuidas valmis Raudtroon? Kes olid Talitundru Starkide ja Casterly Kalju Lannisteride esivanemad? Kui palju oli ennemuistsetel aegadel lohesid ja lohelendureid? Kuidas ühendati Westerose kuningriik? Kas Cersei ja Jaime on tõesti kuningliku verepilastuse „leiutajad” — või on millegi sellise põhjused kuskil sügavamal?

Võimsa „Troonide Mängu” saaga autor on kirjutanud sellele eelloo, mis heidab valgust paljudele hilisematele sündmustele ja kangelastele. Ka see on eepiline, täis kurjust, reetmisi, kangelaslikkust, armastust, tiirasust ning kõike muud inimlikku. Kohustuslik lugemine kõigile „Troonide Mängu” raamatusarja või seriaali austajatele.

Mõnevõrra häirib mugavat lugemist küll tõik, et „Tuli ja veri” on kirjutatud justkui kroonika vormis, ammuste ülestähendustena, mitte romaanina. Nii on loos vähe dialoogi, ladusust ja kõike muud sellist, mis eristab näiteks Henriku „Liivimaa kroonikat” Bornhöhe „Tasujast”.

Aga väga meeldivad on maalilised illustratsioonid.

George R. R. Martin sündis 20. septembril 1948. a New Jersey osariigis Bayonnes. Isa Raymond Collins Martin ja ema Margaret Brady Martin. Tal on kaks õde, Darleen Martin Lapinski ja Janet Martin Patten.  Martin hakkas kirjutama väga noorena, müües pennide eest naabruskonna lastele koletislugusid. Hiljem sai temast koomiksifänn ja koguja. Martini esimeseks arvestatavaks müügiteoseks oli „The Hero”, mille ostis Galaxy ja mis ilmus 1971. aastal. 1975. aastal abiellus ta Gale Burnickiga. Nad lahutasid 1979. aastal, ilma lasteta. Martin hakkas täiskohaga kirjanikuks aastal 1979. Hiljem kolis kirjanik Hollywoodi. Ta oli Doorwaysi produtsent. Martini praegune kodu asub New Mexico osariigis Santa Fe’s. Ta on Ameerika ulme- ja fantaasiakirjanike liidu liige ning Ameerika kirjanike gildi liige.

Vaata lisa: https://georgerrmartin.com/

Janar Kotkas

George R. R. Martin “Öölendajad”

George R. R. Martini nimi seostub suuremal osal inimestest esimese asjana ilmselt sõnapaariga “Troonide mäng”. Olenemata sellest, kas inimene on parasjagu “raamatulugeja” või “sarjavaataja” või mõlemat. Siiski ei ole see, nüüdseks ilmselt juba kultusteose tiitli külge saanud raamat, autori ainus jutustatud lugu. Neid on ikka kõvasti rohkem. Üks tema hoopis teise teemasse kalduv novella “Öölendajad” ilmus 2012. aastal eesti keeles Orpheuse Raamatukogus (originaalis 1980. aastal) . Lugu ise on kohati kõhedusttekitav ja mingist hetkest teatava lahenduseni kulgev, kuid pinget hoiab lõpuni. Autor on võtnud heaks luua oma tegelased nii, et igaüks justkui esindaks mingit teatavat stereotüüpi.

Tegevus toimub kosmoselaevas, mis pole tegelikutl isegi mitte reisijate vedamiseks mõeldud. Ometi satub sinna kokku rühmake inimesi, kellel on ühine eesmärk, kellest igal on oma koht meeskonnas ja sellele vastavad võimed. On ka laeva kapten, kes jääb esialgu väga salapäraseks. Mida kauem inimesed on koos kohas, kust neil pole võimalik minna kuhugi jalutuskäigule või lihtsalt ära, seda rohkem kerkivad pinged, tekivad kahtlustused… ja siis lähebki asi käest ära.

See on lugu ühelt poolt inimlikkusest, erinevates tähendustes… teiselt poolt selline päris kõhe ja kohati õõvastav.

Netflixis on selle raamatu põhjal tehtud seriaali 1. hooaeg samuti olemas. Ei paista küll täpselt raamatu järgi minevat, aga ega ta ju peagi. Ja tõsi ta on, raamat on kirjutatud väga filmilikult. Kui teil pole midagi selle vastu, et tegevus toimub kosmoses ja te veidi verd ei pelga, siis soovitan igatahes lugeda. Samas… see lugu iseenesest võiks toimuda ka kuskil mujal, nii, et kui kosmos teile ei sobi, siis kujutage ette et see toimub Maa peal, ja lugege ikka :)

Treiler:

Seili Ülper

George R. R. Martin, Gardner Dozois, Daniel Abraham „Põgenemine”

martindozoisabrahampõgenemineEsikaanelt autorite nimesid lugedes võiks seda pidada lühiproosa kogumikuks, aga tegemist on hoopis romaaniga. Mulle on alati pisut segane tundunud, kuidas saab kahekesi ühte raamatut kirjutada, aga no kolmekesi? Õnneks seletatakse järelsõnas kõik täpselt ära: lugu sündis Gardner Dozoisi peas 1976. aastal ja kirja sai mõnituhat sõna, mida ta tutvustas ulmekirjanduse seminaril aasta hiljem ühes katoliiklikus naistekolledžis. Kui te juba lugema hakkate ja peategelase Ramón Espejoga tuttavaks saate, näete, et sellises kohas saab ta põhjustada ainult ohtralt risti ette löömist. Lugu ei meeldinud kellelegi peale George R.R. Martini, kes autori esinema oli kutsunud. Kolme aasta pärast palus Dozois Martinil lugu edasi arendada, mille käigus tekkis tollel mõte, et asi tuleks arendada romaaniks; 1982. aastal sai autor arendatud loo tagasi ja see jäi sahtlisse kuni 2002. aastani, ehkki mitte päris unustatult. Siis kutsuti mängu noor ja dünaamiline Daniel Abraham, kes oli umbes sama vana kui eelkirjutajad kirjutamise ajal, lõpplihvi andis nüüd juba uue inspiratsiooni toel jälle Dozois. Kaua tehtud, kaunikene.

Raamatu algus ärritas mind, sest tundus kuidagi väga vale, et ka veel nii kauges tulevikus, kus inimesed on asustanud uusi planeete ja suhtlevad erinevate rassidega, kellest osa ei ole isegi humanoidid, on ikka samasugused slummid, salakõrtsid ja puskariajajad ja noaga vehkijad nagu meie päevil. Et inimloomus sugugi ei muutu, tundus kuidagi kurb ja nörritav. Aga mõned jooned, mis ei kao, tekitavad jällegi imetlust ja aukartust.

Raamatu peategelane on esmapilgul tõeliselt vastik tüüp ja eriline inimvihkaja, joodik ja kakleja. Hiljem saame teada, et joob ta ainult inimeste hulgas, välitöödel (ta on maavarade otsija) ei tunne ta alkoholi järele vähimatki vajadust. Ja ta on üks kuramuse sitke kaabakas, muide mehhiklane. Kirjutamise algusajal olid tavaliselt peategelasteks ainult valged. Kogu planeedi koloonia on Ladina-Ameerika ja Kariibi mere saarte taustaga. Tulnukad (ehkki kui tegemist pole Maaga, on nad kõik tulnukad mu meelest), kellega ta lähemat tegemist on sunnitud tegema, on vaimustavalt omapärase mõtteviisi ja tehnoloogiaga, ehkki nende välimus on mu meelest totakavõitu, aga see on maitseasi. Planeedi loodust on kirjeldatud põhjalikult ja värvikalt, sellel on loos üsna suur osa, jõe peal parvetamine toob küllap paljudele meelde Mark Twaini. Jõe osa tõi loosse just „Fevre’i unelma” kirjutamise lõpetanud George R. R. Martin.

martindozoisabrahamhuntersrunÜhest küljest võttes on tegemist väga põneva süžeega looga, teisest küljest on see nii näkkukarjuvalt allegooriline, et lust lugeda. Mis teeb inimesest just selle inimese? Kuidas üksteisest aru saada? Miks inimesed tapavad inimesi? (Tulnukas ütleb : „Sa tapad oma liigikaaslasi. Sa tapad neid, kes on kõige rohkem sinu funktsioneerimise moodi”.) Kuidas selgitada võõrale rassile „naermise funktsiooni”? (Või kuidas „vedeliku tarbimine” mõjutab suhtlemist.)

Ma võiks veel palju selliseid küsimusi esitada, aga see annaks liiga palju vihjeid ja palju parem on neid igaühel ise lugedes esitada.

Raamatu lugemine edeneb hoogsalt, kohati saab komistada toimetajal kahe silma vahele jäänud apsudele, aga neid pole siiski väga palju. Mul oli igatahes tore pühapäev, soovitan teistelegi!

Kaja Kleimann

George R. R. Martin “Dreamsongs : a retrospective”

martindreamsongsMul on suur rõõm, et Tartu Linnaraamatukogus on George R. R. Martini jutukogu “Dreamsongs : a retrospective”. George R. R. Martin (lühendatult ka GRRM) on eesti lugejejale tuttav fantasy-saagaga “Jää ja tule laul”, millest on ilmunud esimene osa “Troonide mäng” (Varrak, 2006, 2007, kirjastuse poolt meelevaldselt kahes köites ilmununa) ja pool teisest osast “Kuningate heitlus” (2008), Lisa Tuttlega kahassse kirjutatud romaaniga “Windhaven” (Fantaasia, 2009) ning juttudega “Risti ja lohe tee” (antoloogias “Aphra”, Skarabeus, 2005) ja “Liivakuningad” (antoloogias “Retk hämarusse”, Salasõna, 2003). Lisaks suurepärastele, eriilmelistele, paljukihilistele ja huvitavatele ulmežanri mitmekülgselt kasutatavatele juttudele on raamatusse põimitud kolmveerandsaja lehekülje jagu autori mälestusi elust ja tööst, kirjutamisest ja avaldamisest, juttude saatustest ja tagamaadest.

Tiina Sulg

Videvik ja vampiirid

Kuna Stephenie Meyeri (s. 1973)  vampiiriromaanid “Videvik” (Twilight, Pegasus, 2008), millest Triin Võsoberg kirjutas pikemalt siin, “Noorkuu” (New Moon, Pegasus, 2008), „Päikesevarjutus“ (Eclipse, Pegasus lubab tõlget 2009 suvel) ja “Koidukuma” (Breaking Dawn, tõenäoliselt eestikeelsena ilmub 2009. a.  jõuludeks), on osutunud ülipopulaarseteks, siis jäin üksõhtu riiulite ette seisma ja otsima, et kas eesti keeles on veel vampiirikaid, mida lugeda võiks. Ja leidsingi. Üle ootuste palju.

Alustama peaks ikkagi ajaloost. Ja siin on olulised kaks nime: Joseph Sheridan le Fanu (1814-1873) ja tema 1871.-1872 järjejutuna ilmunud jutustus “Carmilla” (kogumikus ”Sünged varjud 2. Saatana teener” .- Fantaasia, 2004) ning Bram Stoker (1847– 1912) ja tema 1897. aastal ilmunud romaan “Dracula”, mida eesti keeles on lausa 2,75 trükki (Eesti Päevaleht, 2007; Kupar, 1993; ainult esimene osa  Koolibri, 1993 ning ümberjutustusena lastele Ersen, 1997). Huvitav on lugude saatus. “Carmilla” on jäänud rohkem kirjandusgurmaanide nakitseda, “Dracula” on aga leidnud lisaks suurele lugemusele veel ümber- ja ülekirjutamist ning mitmeid taaskehastamisi teatrilaval, kinolinal, teles.

dracula

Edasisest suurest hulgast inglise keeles ilmunust on Eestis suuremat tähelepanu pälvinud Anne Rice (s. 1941) “Intervjuu vampiiriga”, mida on ilmunud 2 trükki  (Eesti Päevaleht, 2008 ja Varrak, 1995) ja mis tänu kunagisele menufilmile pikemat tutvustamist ei vaja.

Rikkalikult illustreerituna ning kaunilt kujundatuna on välja antud Mary Jane Knighti “Vampiir : dr. Cornelius Van Helsingi hirmuäratav kadunud päevik” (Pegasus, 2008), mis põhimõtteliselt on lühendatud variant “Draculast”.

Omamoodi karm lähenemine vampirismile on Sergei Lukjanenkol raamatus ”Öine vahtkond” (Varrak, 2008), mis pole küll puhtalt vampiirikas, kuid kõrvaltegelastena ilmestavad vampiirid Lukjanenko loodud maailma päris hästi.

Mitmesugustest vapiiriromaanide paroodiatest tõuseb esile Terry Pratchett (s. 1948), kelle loodud Kettamailmas vilksatavad vampiirid siin-seal, kõige enam on neist juttu romaanis “Carpe jugulum” (Varrak, 2006), aga minu jaoks Pratchetti meeldejäävaim kirjeldus vampiirist on romaanis “Nõiad võõrsil” (Varrak, 2003). Robert Asprin (1946-2008) esitab oma nägemuse vampiiridest romaanis “Müüt ja kadunud kaaslased” (Festart, 2004) ning Robert Lorry raamatus “Dracula tegutseb jälle” (Kupar, 1995).

Ja veel leidsin ma, et arvustuste järgi peaks Elizabeth Kostova “Ajaloolane”, Robert Swindellsi “Tuba nr. 13” ja Nora Robertsi triloogia “Morrigani rist”, “Jumalate tants” ja “Vaikuse org” ka mingit külge pidi vampiirikad olema, aga selle väite tõesust ma ise kontrollinud ei ole (ja karta on, et ei kontrolli ka).

Vampiirijuttudest on eesti keeled tõlgitud:  Molly Brown “Pimeduse agendid” (kogumikus Brown, M. Valel ajal .- Salasõna, 2004);  Robert E. Howard (1906-1936) “Hauakambri õudus” (kogumikus Howard, R.E. Aed täis hirmu .- Fantaasia, 2003) ja “Surnukünkad” (kogumikus Howard, R.E. Solomon Kane`i lood .- Fantaasia, 2008);  Stephen King (s. 1947) “Eluuria väikesed õed” (kogumikus King, S. Kõik on mõeldav: 14 sünget lugu .- Pegasus, 2003, 2005);  John William Polidori (1795-1821) “Vampiir” (Algernon .-  2006; detsember);  Karl Hans Strobl “Hauakabel Pere Lachaise`i kalmistul” (Mardus .- 1993, nr.2).

Ka eestlased on vampiirijutte kirjutanud. Romaani mõõtu annavad välja Juhan Paju (1939-2003) “Hõõguv rist” (Eesti Raamat, 1997) ja “Sankt-Peterburgi viirastused” (Hara, 1993) ning Mati Undi (1944-2005) “Doonori meelespea” (Kupar, 1990). Pikem jutustus on Leelo Tungla (s.1937) paroodia “Vampiir ja pioneer” (Koolibri, 1993). Lühematest juttudest saab nimekirja: Veiko Belials (s. 1966) “Kuni arv pole täis” (Mardus .- 1995,nr.1 ; Eesti ulme antoloogia .- Varrak, 2002) ja “Lunastaja” (kogumikus Belials, V. Helesiniste Liivade laul .- Fantaasia, 2002); Indrek Hargla (s. 1970) “Kindel linn” (Algernon .- 1999, august ; kogumikus  Hargla, I. Pan Grpowski üheksa juhtumit .- Kuldsulg, 2001), “Obernoni Apokrüüf” (Mardus .- 2000,nr.2 ; kogumikus Hargla, I. Nad tulevad täna öösel! .- Kuldsulg, 2000), “Sild üle vaevavete” (Algernon.- 2000, juuli ; kogumikus Hargla, I. Nad tulevad täna öösel! .- Kuldsulg 2000) ja “Vlad” (kogumikus Täheaeg 2: Doominosillad .- Fantaasia, 2003); Karen Orlau (s. 1975) “Kohtumine Emaga” (Algernon .- 1999, august), “Mängureeglid” (Algernon .- 1999, jaanuar ; kogumikus Orlau, K. Sealtmaalt .- Salasõna, 2002) ja “Vamp ja vaskraha” (Mardus .- 1999,nr.1); Maria Perner (s. 1982) “Luba surra” (Algernon .- 2001, jaanuar); Leo Sinilaid (s. 1935) “Aktsiaselts “Vampiirid”” (kogumikus  Sinilaid, L. Põrguorhideed .- Eesti Raamat, 1991) ning Vale-Dmitri “Dracula viimane eine” (Algernon .- 1999, detsember). Siinkohal tänu Ulmekirjanduse Baasile, kus saab mälu värskendada, uut infot hankida ning huvi korral pikemaid kommentaare lugeda.

Enim on mulle eesti lugudest meeldinud ja meelde jäänud Indrek Hargla “Vlad”, Veiko Belialsi “Lunastaja” ning Karen Orlau “Mängureeglid”.

 

Niisiis. Lugemist jagub. Mitte just aastateks, kuid mõned nädalad täidab puhtalt vampiirikatega ära küll. Ja mida öelda vampiiridest kokkuvõtteks? Elavad surnud, kes vajavad verd (ei pruugi olla inimveri), väldivad päikesevalgust, on ebaloomulikut kiired, näevad lausa dekoratiivselt head välja ja neid on pagana raske tappa. Aga üle lävepaku ilma kutsumata ei kõnni. Vastavalt kultuuriruumile võivad (aga ei pruugi) tunda ülemäärast kiindumust kodumaa mulla, kirstude ja mustade keepide vastu, mõjutada ilma ja inimesi, ilmutada äärmist vastumeelsust peeglite, küüslaugu, ristide, hõbeesemete, voolava vee ning haava- ja/või pihlakakapuust vaiade vastu. Lisaks võivad mõned soovi korral transformeeruda nahkhiireks. Suhted libahuntidega: pingelised. Suhted inimestega: segased. Ja nii mitmedki kirjanikud ei suuda inimeste ja vampiiride suhet kirjeldades hoiduda lausest “Toiduga ei mängita!”

Etteantud reegleid arvestades ja omaltpoolt ootamatuid nurki sisse lükkides kirjutatakse üha uusi ja uusi vampiirijutte. Ja tänulikku publikut paistab jätkuvat. Mis siis ikka. Järgmise korrani videvikus…

Tiina Sulg

Pilt on pärit aadressilt http://ils.unc.edu/dpr/path/horrorfilms/dracula.jpg

Lisatud 5. nov. 2009

See aasta on vampiirikateriiulile ka täiendust toonud. Marion Andra “Algolagnia” (Fantaasia, 2009) on vaade kaasaegsetele vampiiridele läbi ohvri silmade, George R. R. Martini (s. 1948) “Fevre’i unelmas” (Varrak, 2009) klaarivad vampiirid omavahelisi arveid 19. saj. Mississippil ja G. Zotovi kivirähklikus romaanis “Mõrvad põrgus” (Eesti Päevaleht, 2009) on vampiirile antud kõrvaltegelase roll.

T. S.

Lisatud 13. dets. 2010

Vampiirikatele mõeldud riiulid saavad hooga täidetud.

Kõigepealt järjed varemolnutele: Darren Shani järg raamatule “Cirque du Freak” (Tiritamm, 2007) “Vampiiri käealune” (Tiritamm, 2009), Sergei Lukjanenko “Öisele vahtkonna”  järg “Päevane vahtkond” (Varrak, 2010) ja Stephenie Meyeri “Bree Tanneri lühike teine elu” (Pegasus, 2010), mis on lühike lugu noorest vampiirist, kes esines kõrvaltegelasena romaanis “Päikesevarjutus” (Pegasus, 2009). Stephen Kingi sarjas “Tume torn” (“Laskur” (Pegasus, 2006), “Kolm saatusekaarti” (Pegasus, 2007), “Ahermaad” (Pegasus, 2007), “Võlur ja klaas” (Pegasus, 2007), “Calla hundid” (Pegasus, 2008), “Susannah’ laul” (Pegasus, 2009), “Tume torn” (Pegasus, 2010)) on taustajõuna olemas ka vampiirid.

Uute sarjadena on ilmunud Guillermo del Toro ja Chuck Hogani triloogiast on esimene osa “Tõbi” (Tänapäev, 2010) ja teine osa “Allakäik” (Tänapäev, 2010). Sedakorda möllavad ringi vampiirizombid (pisut sarnased Robert Rodrigueze filmist “From Dusk till Dawn”).

Richelle Meadi “Vampiiride akadeemia” sari on järjekordne vampiirinoortekas küllalt huvitavate karakteritega slaaviliku kallakuga omamütoloogiat loov triloogia (esimene osa “Vampiiride akadeemia. 1” (Ersen, 2010), teine osa “Vampiiride akadeemia 2. Külmavõetud” (Ersen, 2010)). J. L. Smithi “Vampiiripäevikud. Äratus” (Varrak, 2010) on väidetavalt populaasrse samanimelise seriaali aluseks olev väga tibiliku armukolmnurga sarja avalugu. Jennifer Armintrout’ “Veresidemete” sarjast (“Ümbersünd” (Ersen 2010), “Kurjuse küüsis” (Ersen, 2010), “Põrmust oled sa võetud” (Ersen, 2010), “Kõigi hingede öö” (Ersen, 2010)) lugesin läbi vaid esimese osa ja minu hinnangul on tegemist lobedalt kirjapandud saastaga. Jelena Ussatšova “Videviku”-kloonist “Iha” (Ersen, 2010) kirjutasin pikemalt siin. Ema ja tütre P. C. ja Kristin Casti sarja “Öö koda” esimene raamat “Märgitud” (Pegasus, 2010) kirjeldab vampiirinternaatkooli. Lugesin seda sarja inglise keeles ja hoolimata tohutust naiivsusest ja lihtsast keelekasutusest miski mulle ses meeldis (tõenäoliselt aeg-ajalt vilksatav tšerokii taust).

Alexis Morgani “Vampiiri kättemaks” (Ersen, 2010) ja Livia Reasoneri “Vampiiriafäär” (Ersen, 2010) ilmusid väikseformaadilises sarjas “Nokturn”. Samatüübilistest jäi mul varem kahe silma vahele sarjas “Virvatuluke” ilmunud Leslie Scotti “Vampiiri poolt röövitud” (Odamees, 2002). Lugenud pole, seega arvamust ei avalda.

Veel paar verivärsket raamatut, mida ma pole näinud, aga mida ma usutavasti loen: John Ajvide Lindqvisti “Lase sisse see õige” (Varrak, 2010), mis tekitab uudishimu juba ainuüksi Rootsi päritoluga, ja Charlaine Harrise “Surnud, kuni jõuab öö” (Kirjastuskeskus, 2010). Charlaine Harrisest on Krõõt Kaljusto-Munck kirjutanud siin ja siin.

Ja lõpetuseks üks kodumaine unustatud näidend: Joh. Ilvese “Vampiir: 2-vaatuseline lavastus inimsoo suurimast vaenlasest” (Sõnavara, 1926).

T. S.

Lisatud 14. dets. 2012

Paari aastaga on tulnud rodu uusi vampiiriraamatuid.

Alustan jälle järgedest. Ilmus Guillermo del Toro ja Chuck Hogani triloogia kolmas osa “Igavene öö” (Tänapäev, 2012), Richelle Meadi “Vampiiride akadeemia 3. Varju suudlus”, P. C.  ja Kristin Casti “Öö koja” sarjast ilmusid 2. osa “Reedetud” (Pegasus, 2012) ja 3. osa “Väljavalitud” (Pegasus, 2012), Charlaine Harrise Sookie Stackhouse’i lugudest tuli jätkuks “Ebasurnud Dallases” (Kirjastuskeskus, 2011). Lisa on saanud ka L. J. Smithi “Vampiiripäevikud”: “Stefani päevikud: Juured” (Varrak, 2011), “Vampiiripäevikud: Võitlus” (Varrak, 2011), “Vampiiripäevikud: Taaskohtumine” (Varrak, 2012). Nägin vahepeal ka paari osa seriaalist ja raamatu menu muutus mõistevamaks – kui seriaalist õhustik ja kirjeldused kätte saada, siis võib ju lihtsalt tegevust üle lugeda küll. Ja et Videviku-saaga tasapisi erinevates vormides edasi läheb, näitab Young Kimi graafilise romaani “Videvik” (Pegasus, 2010) esimese osa ilmumine.

Edasi tuleb rääkida uute sarjade algustest. Lili St. Crow raamatust „Veidrad inglid” (Pegasus, 2012) kirjutas Triin Võsoberg pikemalt siin. Justin Cronini “Teekond” (Varrak, 2011) on enamasti liigitatud noortekirjanduse alla, kuigi minu meelest ei tähenda lapspeategelane alati noorsookirjandust. Suzanne McLeodi raamatus “Vere magus lõhn” (Varrak, 2011) on lisaks vampiiridele tegevuses suur hulk erinevaid mütoloogilisi elukaid, põhiliselt küll äratuntavalt Briti saartelt pärit, aga ka muid. Raamat mulle päris meeldis ja selle järge tahaks täitsa lugeda. Seevastu  Meagan Hatfieldi “Vampiiri varju” (Ersen, 2011) lugesin kümmekond lehekülge ja lõpetasin teadmisega, et  lugemisväärseks osutusid vaid tegelaste nimed ja sidesõnad. Deborah Harknessi “Nõidade avastus” (Pilgrim, 2011) on mul lugemata, aga inimene, kelle arvamust ma usaldan, väitis, et kannatab lugeda küll. Andrzej Sapkowski “Viimases soovist” (Tiritamm, 2011) kirjutas Kaja Kleimann pikemalt siin.

On ka mõned raamatud, mis ei kuulu kuhugi sarja. Jutukogus “Põrgulikud lõpuõhtud” (Pegasus, 2012) peaks ka mõni vampiirilugu olema, aga pole veel raamatut näinud ja ei oska täpsemalt öelda. John Ajvide Lindqvisti “Lase sisse see õige” (Varrak, 2010) oli õõvastav, aga hea lugemine. Selles raamatus oli midagi sellist, mida on Põhjamaade krimikirjanduses (Larsson, Mankell) – näilise meelelahutuskirjanduse abil lahatakse sügavamaid sotsiaalseid probleeme. Nikolai Gogoli “Vii” (A. Sepp, 1885; Eesti Raamat, 1987) on üsna hämar, aga mulle tundub, et Gogoli kodukandi vampiirikäsitlustega seondub see lugu küll. Ja ma ei suuda uskuda, et ma vampiiriraamatutest mõeldes suutsin raamatu, mida on ikka oktoobrikuiti hea üle lugeda, Roger Zelazny “Üksildase oktoobriöö” (Varrak, 2001), ära unustada…

Omamaistest vampiirijuttudest jäid silma Maniakkide Tänava jutud “Võõra laip” (autorikogus “Euromant” .- Fantaasia, 2011) ja “Ajudega töötajad” (“Täheaeg 9: joosta oma varjueest” .- Fantaasia, 2011), mis on sama teema erinevad töötlused, Leila Taela “Roxanne” (“Täheaeg 10. Juubeliväljaanne” .- Fantaasia, 1012), mis kahjuks ei üllatanud millegagi, ja Indrek Hargla pikem jutustus või lühiromaan “Suudlevad vampiirid” (kogumikus “Suudlevad vampiirid” .- Fantaasia, 2011), mis oli päris hea ja ootamatu lugemine. Ei juhtu just tihti, et ma lugemisega meelega venitaksin, et hea lugu liiga ruttu otsa ei saaks. Varasemast jäi kahe silma vahele Siim Veskimehe “Poolel teel” (Varrak, 2007), kus kõrval-kõrvaltegelasena ka vampiir ringi lippab.

Vampiiriraamatud pildijooksu ja muusikaga:

T. S.

Täiendatud 21.12.2012

Vampiiridest on aeg-ajalt juttu ka mujal, kui ilukirjanduses.

Päris hea raamat, mis võtab kokku vampiirimüüdid, isikud, kellele on vampiirindust süüks pandud, vampiiride ilukirjandusliku käsitluse, on Wayne Bartletti ja Flavia Idriceanu “Verelegendid. Vampiir ajaloos ja müüdis” (Olion, 2006). Muudes keeltes ilmunuist ja meie raamatukogus olemasolevaist tooks välja Matthew Bunsoni “The vampire encyclopedia” (Gramercy Books, 2000) ja Вадим Владимирович Деружинский “Книга вампиров” (Эксмо, 2008).

Vlad Tepesist saab lugeda Nigel Cawthorne raamatust “100 türanni: ajaloo õelamad despoodid ja diktaatorid” (Ersen, 2010) lk. 61–65, nahkhiirtest ja nende seostest vampiiridega on Eric Chaline raamatus “Viiskümmend looma, kes muutsid ajalugu” (Koolibri, 2012) lk. 174–177, krahv Dracula kirjanduslikuks lapiteki kujunemisest kirjutab Bernd Ingmar Gutberlet raamatus “Maailma ajaloo 50 levinumat müüti ja valet “ (Kunst, 2010) lk. 73-75. Joel Levy ilukirjandusega pikitud lühiülevaate vampiiridest leiab raamatust “Varjatud maailma looduslugu: valitud toimikuid Londoni Krüptozooloogia Ühingu arhiivist” (Varrak, 2001) lk. 208–213, Paul van Looni “Õuduste käsiraamatus” (Kunst, 1994)  on vampiiridest juttu lk. 9-29.

Põhjalikus filmiraamatus “1001 filmi, mida elu jooksul peab nägema” (Varrak, 2004) leidub ka kokkuvõtteid vampiirifilmidest, n. “Vampiirid” (1915), “Nosferatu” (1922), “Dracula” (1931), “Bram Stokeri Dracula” (1992). Filmi  “Videvik” fännide rõõmuks on ilmunud Catherine Hardwicke’i “Videvik . Režissööri märkmik: kuidas me Stephenie Meyeri romaani põhjal filmi tegime” (Pegasus, 2009). Vampiirifilmidest on kirjutatud päris palju artikleid ja arvustusi, esile tõstaksin Marianne Kõrveri artikli “Nimetu igatsuse suletud ring” (Muusa .- 2007, suvi .- Lk.62-64), mille lähtepunktiks on “Bram Stokeri Dracula”, ning Emil Tode “Vere sundus” (Magneet .- 1995, nr. 16 .- Lk. 22–23), mis lähtub “Intervjuust vampiiriga”.

Vampiiridest kinolinal ja telepurgis:

T. S.