Andrzej Sapkowski “Viimane soov”

Lihtsalt kurb, et me oleme selle raamatu tõlkimist eesti keelde pidanud 25 aastat ootama. Paneb mõtlema, mis kõik raamatumaailmas veel avastamist ootab ja kui hõlmamatu see tegelikult on, isegi ainult ulmekirjanduse oma. Ja lootma, et tõlgitakse ka teised sama kangelase  raamatud.

Kõigepealt meeldib mulle selles raamatus, et selle tegelased erinevad suuresti inglise keelest tõlgitud kirjanduse omadest. Eks päkapikud ja haldjad on ikka ka esindatud, aga palju on (nimede kõla järgi otsustades) slaavi mütoloogiat ja see teeb asja hulga huvitavamaks. Vahel juhtub, et kangelane ei tea isegi, kellega võitleb, paisates õhku küsimusi “Kes sa oled? Muula? Alp? Bruxa?” ja ka meie ei saa nimetatutest suurt aimu.

Teiseks meeldib mulle tohutult, kuidas on ümber jutustatud ja kasutatud tuntud muinasjuttude süžeesid ja tegelasi. Hetkeseisu taustal, mil selline asi on väga moes nii kirjandus- kui filmimaailmas, nii välis- kui eesti kirjanduses (T. Raudami “Uued Grimmi muinasjutud” näiteks), võiks ju nina kirtsutada ja väita, et lugude ümber- ja pahupidi pööramine on ammutuntud nipp, aga esiteks on see siin väga-väga hästi kirjutatud ja teiseks on see kirjutatud ammu.

Raamatu peategelane on Geralt, kelle poolakeelne ametinimetus on “wiedzmin” ja eestikeelne “nõidur”, mida laias laastus võib vist tõlgendada umbes nagu nõid + sõdur. Ühes varem “Marduses” ilmunud vene keele kaudu tõlgitud jutus on ta nimetatud sortsiks, mille vastu asjatundlik ulmelugeja ägedasti protestis. Sorts peaks olema negatiivne kangelane, mida Geralt aga mingil juhul pole. Mu meelest ei ole parim tõlkeleid ka nõidur, sest nõid seondub paljudel ilmselt kõigepealt naisssoost isikuga, aga kuivõrd mul paremat sõna välja pakkuda pole, pole ka õigust õiendada. Nõidurid võetakse lapsena vanemate juurest ära ja koolitatakse mõnevõrra maagilisi võimeid omavateks koletiseküttideks.

Geraltil tuleb tegemist nii Koletise ja Kaunitari, Lumivalgekese ja pöialpoiste kui ka tornidesse lukustatud piigadega. Ühest küljest võib teda vaadata kui õilsat koletiste tapjat, aga teisest küljest on vaesed koletised juba üpris ohustatud liigid. Ajad on muutumas ja inimesed vallutavad üha suuremaid alasid, mis enne kuulusid maagilistele olenditele. Kas peab kellegi maha lööma sellepärast, et ta on teistsugune? Mis on vähim halb? Üksjagu filosoofilisi küsimusi. Ja nalja saab ka. Sihukest irooniaga segatut.

Ulmekirjanduse baasis on Andrzej Sapkowski ja tema raamatute kohta palju ja hästi kirjutatud, lugege sealt juurde. Konkreetselt “Viimasest soovist” pikemalt 2011. a detsembrikuu  “Reaktoris”. Eesti lugejale seni praktiliselt tundmatu Geralti populaarsusest annavad tunnistust ka koomiks, film ja teleseriaal, videomäng ja oma lehekülg Facebookis. “Reaktoris” on ka Jüri Kallase intervjuu Andrzej Sapkowskiga.

Kaja Kleimann